Tehted kolmega, "palju on üks kord kuus?" ja filosoofiline arutlus keskpärasusest

Noniinoniinonii!
Hüüavad pasunad, põrisevad trummid ja nii edasi... (loodetavasti oli piisavalt intrigeeriv algus?)
Kõigepealt muidugi suured tänud kõikidele blogipäeva õnnitlejatele ja kaasaelajatele. Tänu teile ongi minu jaoks see bloogerdamine nii paganama nauditav ja mõnus tegevus. AITÄH!, et olemas olete, et viitsite kuidagimoodi siia sattuda ja mu lugulaule lugeda ja erilised tänusõnad neile, kes ka kommentaari kirjutamist liiaseks vaevaks pole pidanud.
Väike sotsioloogiline uurimus eelmises postituses andis mulle kindlalt teada, et kirjutada tuleb tihemini.
 Tihedamini kirjutamine ei oleks probleem (juttu mul jätkuks!) kuid, oh häda!, käsitöölaadsed esemed ei taha vajaliku kiirusega valmida... Ehk siis vanast anekdoodist teada-tuntud küsimus" Kui palju on üks kord kuus?" (õige vastus on "Liiga vähe!!!!") annab vähemalt hetkel siin välja vastuse "parasjagu". Teisisõnu- püüan (ma vähemalt püüan!) kirjutada midagi umbestäpselt korra kuus. Kui mingi asjatükk valmis saab, selle pildistamine läheb enamvähem talutava kvaliteediga, siis annan endast kõik, et aruanne jõuaks ka minu kallite lugejateni.
Teine moment, mis mulle kommentaaridest silma ja südamesse jäi oli teie lahke arvamus mu kirjutamisoskuse kohta.
Kirjutada on mulle alati meeldinud ja vastutavaks pean ma siin oma kallist kadunud kirjandusõpetajat, kes aegajalt mu kirjandeid lugedes ütles, et see, mida ma hetkel paberile panen, on mög(GGG)a. :D Et mitte mö(GGG)a kirjutada pingutasin ma ilmselt rohkem... Raamatulugemine on ilmselt ka kaasa aidanud- Kivirähk ja Pratchett teevad teie keelekasutusega imet ;) Kunagi üks hea sõber ütles mulle, te ma kirjutavat FBs umbes samamoodi nagu ma ka elus räägin. Ei oska kommenteerida, aga suure tõenäosusega see nii on. Aga jah, kõige alus on ikkagi kohutav logorrhöa gradus gravis ja protsessi nautimine ;)
Kolmas moment, mis on kallites televaatajates pahameelt tekitanud on blogi nimes figureeriv omadussõna ;)
See on tegelikult päris pikk lugu, miks see sõna seal on. Asi algas tõesti Kristi Jõeste arutelust autentsuse ja koopia teemal, mida ma siinkohal kohe päris kindlasti ei taha uuesti üles tõmmata. Tol korral sai emotsiooni pealt blogi nimi ära muudetud ja üsna pikalt oli minu virtuaalpesa nimi "MB kehvapoolne käsitööblogi" Minu poolest oleks võinud see nii jäädagi, sest juba Raja Teele ütles, et "nimiamet ei riku meest, kui ta ise on tubli ja austusvääriline", aga blogi lugejad tõstsid ühel päeval nagu kokku lepitult mässu ja teatavasti tuleb vähemusel mokk maas hoida ja enamuse survele järele anda. Nii ma siis muutsingi "kehvapoolse" "keskpäraseks". Kusjuures selles epiteedis pole mitte vähimatki poosi või mingit manifestaalsust. Mul ongi täiesti keskpärane blogi.  Üsna keskpäraste tegemiste ja töö kvaliteediga. Jalgratast leiutada pole õnnestunud, mingeid meeletuid "ahh-faktoriga" asju teha ka mitte, aga ma ei mata lootust mitte maha ;) Nii et, blogi nimesse jääb "keskpärane" sisse :P Ole loll ja vaene, aga ole aus, eksole!
Kõik need kallid käsitöised virtuaalsõbrad, kellega ma tahaks päriselus kohtuda- maailm on vahest hämmastavalt väike ja ümmargune. Mine sa tea, kus me trehvame, grillime, tšillime, hängime ja mängime. Usun raudkindlalt, et ma naudikes teiega veedetud iga hetke sajakahekümnega!
Nüüd natuke ka lubatud loosimisest. Kõigepealt sai välja lubatud kolm kingitust, nagu te ehk mäletate. Protsessi käigus sai kolm korrutatud kahega, aga lõpuks juhtus nii, et kolm korda KOLM on ju igal juhul kenam nummer, kui kolm korda KAKS, eksole. Ühesõnaga posti läks kolm korda kolm ümbrikku pisitillukeste kingitusekestega (no see üheksas läheb posti siis, kui neiu Tumevalge mulle oma aadressi teatab). Loosivõitjate nimesid ma siin ei ütle :P Las Eesti Post või see uue nimega
Omni[voori]a teeb teile üllatuse
Et te ei arvaks, et ma niisama udu ajan, mingeid pakke pole posti pannud ja ei kavatsegi seda teha, siis vastupidise tunnismärgiks mõned pildikesed



Loosimisega läks sellel korral ka nii, et ei mingeid süütuid lapsukesi Fortuuna saadikuteks. Ikka tuleb kõik endal teha- voltida nimesilte, ühe käega sedeleid krabada ja teisega püüda kunstkaadreid tabada. Välja kukkus nii nagu kukkus, oodatult, tuleb tunnistada. Ehk siis pildi kvaliteet on oodatult halb, loosimistulemused on mulle vägagi meelepärased ;)

 Et kogu postitus ei oleks ainult mingi kuiv jurajutt, siis panen siia mõned pildid mu viimastest käsitöölistest tegemistest ka.
Veidike kameedega mässamast...,

 

...natuke järjehoidjandust...,

 

...ja minu ülimaks imestuseks ka natuke paberivärki...

 



See paberiasi paneb mind ennast ka väga imestama, kui aus olla. Olen alati igasugusesse paberitöösse suhtunud pehmelt öeldes jahedalt. Noh et on tore, kui on inimesi, kellele see sobib aga mina see kindlasti ei ole. Aga võta näpust!  Väikese korraldatud õpitoa käigus nautisin ma iga sekundit sellest ja valmis sai kaks šokolaadiümbrikku... Ma ei julge enam mitte ühegi asja kohta arvamust avaldada, et "see minu jaoks küll ei ole" :D Aga võib-olla peaks seda kõva häälega rääkima õmblemise kohta? Ehk hakkan siis isegi mina õmblema?
Eelmises postituses kurdetud riistvara vastu maad viskamine on olnud nii edukas, et vanast massinast enam elulooma pole ja tänase jutu tipin juba uuel ratsul. Me alles katsume üksteise kapriisidega harjuda, seega peate ka teie kannatust varuma, et näiteks pildid saaksid pisut suuremaks timmitud ;)
Tänaseks tundub, et saigi kõik. Äärepitsistatud laudlina näete siis, kui a) ma olen talle uuesti kaubandusliku välimuse andnud ja b) leidnud lina presenteerimiseks sobiliku laua. Ja kuuldavasti toimuvad ühe tüdruklapse mõõdistamised, et tädi Ivi saaks talle sinise kleidi kududa ;)
Teate küll- üks kord kuus on liiga vähe ! ;)

Peame järge ehk lugu sellest, kuidas ma eesti käsitööd osta tahtsin ja mis edasi sai

Nüüd järgneb lugu sellest, kuidas puhas vajadus ajab härjad kaevu ja täiesti tavalise kompulsiivkuduja ehetetegemise maailma.
Mulle on alati pööraselt meeldinud klaaskameedega kõrvarõngad. Nad on kohe sellised... no nummikad, noh.  Ühed sellised nummikad jäid mulle silma ka facebookis ringi kolades, või no mis ma nüüd ikka kolasin nii väga. Käsitööjuttudes jäid silma.
Tegin tegijaga kaupa. Kolleeeg oli minemas Gruusiasse ja ma väga tahtsin oma sealsetele sõpradele (tumedatele gruusia mehepoegadele) kaunist eesti käsitööd saata. Tellisin kolm komplekti lipsunõelast ja mansetinööpidest (kolmest komplektist jäi lõpuks kaks ja pool), rukkililledega ja puha ja mulle endale meeleheaks ühed tihasekõrvarõngad.
Ma pean kohe ütlema, et esemete kvaliteedile ja kaunidusele pole mul midagi ette heita, aga no asjaajamine... Anna kannatust! Mul aga on teatavasti kannatusega kitsavõitu...
Nutt ja kiun oli saatmas kogu protsessi. Alates hindadest, mis genereeriti jooksu pealt ja ilmselt mu potensiaalset maksuvõimekust hinnates (mille järgi küll?), lõpetades segadusega tellimuse täitmises ja komplekteerimises. Ja kui ma, vana pahalane, julgesin hakata küsimusi küsima- siis läks asi kurjaks. Tegija süüdistas mind selles, et ma olen tekitanud talle hävingu, kuna saanud kauba kätte liiga madala hinnaga. No ma usun siiralt, et kauplemise juures on tingimisel täitsa koht olemas. Ja mina tingin, eriti, kui tegemist on juba natuke suurema tellimusega, kui üks asi. Tingisingi aga ei peksnud ju ometi tegijat, et ta talle sobimatu hinnaga nõustus... Tipp koogi otsas oli aga tegija idee tellimuse eest (tasutud kõrvakad) veelkord nende eest raha sisse kasseerida. Siis ma läksin pöördesse, tuleb tunnistada...  Jah, ma ei saanud minna kokkulepitud kohtumisele- sellel lihtsal põhjusel, et rebestasin oma hüppeliigese sidemed. Vahest juhtub noh. Aga asjad said ikkagi lõpuks aetud.
Tegija nime ei avalda ma siin ainult ühel põhjusel- ma loodan, et ta õppis sellest jamast midagi.
Aga pole ometi ju halba heata ( ja ka vastupidist olukorda tuleb harva ette). Kogu see jura pani mulle pähe mõtte, et no kui keeruline see värk siis saab olla.  Veidi uurimustööd netis, pisuke kodushopping ja voilaa!

Edasi teen ma endale kõrvakaid ise, prosse ja ripatseid ka, kui tuju tuleb :D Ja võin teilegi teha, kui tahate ;)

siintoodu on suhteliselt juhuslik ja mitte sugugi lõplik valik tehtust.
Selle blogi pisut järjekindlamad lugejad ilmselt teavad mu mitte päris tervet kirge järjehoidjate vastu. Sõltuvus (nagu iga sõltuvus) on suhteliselt raskesti seletatav ja ega ma väga ei ole püüdnud sellele mingit selgitust leida ka. Las ta olla. Ma ju ei kimu narkotsi ja ei tee muud kriminaalset- seega on mu hobi suhteliselt süütu.
Ühesõnaga- lappasin netis ja tuulasin siin-seal ning komistasin kuidagi käsitööna valminud järjekatele.
Oh seda silmanuumanise pidu ja orgiat! No kus ma siis sain enam isegi kõrvale jääda...

Ma südamest loodan, et see väike tüdruk, kes punase sametpaela küljes on, et talle päriselt ka meeldis raamatuid lugeda ja et ta mu raamatu vahel nüüd õnnelik on. See on ju kunagi päriselt elanud inimene, kelle pilt tõenäoliselt netist leituna kamee külge on pandud.
 See tüdrukujärjekas sobib minu arust "Jane Erie"- tüüpi raamatu vahele ;)
Ja üldse oleks nii äge, kui raamatut kinkides pandaks sinna vahele ka kaunis käsitööjärjehoidja... Või mis teie arvate? Kas teie kingiksite sellist käsitööd oma kallile inimesele? Emale? Sõbrannale?

Merelised traaditööd

Endalegi ootamatult tabas mind traadikeeramise isu. Ja nagu me teame, et parim viis ihadele vastu hakata on neile järele anda, nagu kunagi ammu ütles üks ihade ja nendega võitlemise asjatundja.
Ega siin mingit pikka juttu polegi. Kivid, looduslike aukudega, loomulikult, on korjatud Ida-Virumaalt, Liimala rannast.  Merikarbid on ostetud ilmselt Jyskist mingi kodukaunistamise tuhina raames. Traat 0,6 ja 0,8.
Koosmõjus on antud kasutatud materjalist vormunud ripatsid, mida kaelas kanda.