Eksperiment linase niidiga

Juba ammu, no ikka väga ammu, piinas mind a) kadedus, kui ma vaatasin inimeste kootud/heegeldatud kleite ja b) huvi, kas ka mina oleksin võimeline mingi kleidikese valmis kuduma. Kleidi täiskasvanud naisele, suuruses Suur, millel oleks pikkust ja laiust ja hoogu. Eks ma ikka põdesin ka, et tegelikult kannavad ju kootud kleidid välja ikka piitspeenikesed naised ja kus nüüd mina... aga ega enne teada ei saa, kui ei proovi. Ma siis natuke proovisin ;)

Jumal tänatud, materjal oli kodus olemas. Ostsin selle linase niidi kunagi suhteliselt olematu raha eest isand Lepa lille, lõnga ja sisustuspoest (saapad ja sardiinid, teate küll). Poolil oli seda imelikku tooni niiti peaaegu kilo ja minu mõte liikus rada pidi, et no kilost niidist saan kleidi isegi mina.
Ilmselt minu kirjatükkide püsivamad lugejad teavad minu suhtumist koeproovidesse ja jumal paraku, ka arvutamisse. Ja kudumitükkide kokkuõmblemisse ka muidugi. Kõik eespoolnimetatud tegevused on Big No-No. Eks ta pisut enesehävituslik on aga... Nii on.

Kuna tegemist oli eksperimendiga teemal kleidi kudumine üldiselt, siis liigsete mõtiskluste peale ma aega ei raisanud. Ikka kohe vardad sisse ja vaatame, kuidas kulgema hakkab.
Kulges kenasti, kaela ümbert ikka allapoole. Lõin üles 150 silma ja mustriks valisin vana ja hea ja surmani tüütu paabusaba aga see jookseb nii kenasti ja loogikarikkalt laiemaks ja jälle kitsamaks, kui selline vajadus tekkima peaks. Ja meenutagem, et tegemist oli sisuliselt ju proovitükiga. Eks alguses olid mul vaimussilmas ka igasugu muud mustrid, mida hakatakse kunagi kusagil allpool kombineerima nimetet paabusabaga aga läks teisiti. Lihtsalt töö käigus selgus, et see paabusaba moodustab kenasid pikisuunalisi jooni, mida kuidagi ei tahtnud hakata põikisuunalistega rikkuma. Disainivärk, noh :D

Kudumisest ka. Selga tuleb proovida, see on selge. Ühel hetkel selgus, et tissid ei taha kleidi sisse ära mahtuda, aga nad lõpuks ikka mahtusid. Nii ma siis muudkui uhasin kuduga ja lahendasin paaniliselt aluskleidi küsimust. Sest kui te arvate, et kootud kleidi juures on kõige raskem kudumine, siis arvake uuesti. See on hoopis aluskleit. Mina oma lõpmatus naiivsuses arvasin, et no mis see siis ära ei ole- astu aga sisse esimesse pesupoodi ja osta endale sobilikus toonis kombinee või äärmisel juhul libedast materjalist öösärk.Naiiv kuubis! Pole sellist asja! Öösärke ka ei ole ja üldse, ei arvanud mina, et veel üks kord oma elus defitsiidi ära näen, aga näe- nägin! Kombineed on puhas defka! Õnneks on alles ema kapp ja sealt leiab nii mõndagi. Kaasaarvatud kombineesid, mida ma siis nüüd pisut pikemaks pean tegema hakkama aga põhimõtteliselt ajavad nad asja ära. Aga fakt iseenesest on ikka kummastav küll...
Ühesõnaga kudusin ja kudusin ja ühel hetkel vist unustasin kleiti selga passitada või midagi sihukest, sest kuidas muidu seletada asjaolu, et kudusin ja kudusin ja kudusin ja kui siis lõpuks taipasin kleidi selga panna... siis lohises kleit mul järel (176 cm pikkuse juures!) "Ega massin ikka  inimese vastu ei saa", nagu ema minu kohta ikka tavatses öelda...Ohkasin ja harutasin natuke vähemaks, no nii kümmekond sentimeetrit.
Pesin, venitasin, kuivatasin, panin uuesti selga... ja arvake, mis?! Kleit lohises ikka järgi! Ohkasin, harutasin ja kudusin uuesti maha. Kokku tegin kleidi lühemaks 110 grammi võrra. No ütle inimest! Tegelikult ju isegi vedas, et ma suutsin peatuda enne, kui kogu kilo oleks kleiti kootud saanud. Nüüd jääb ka pluusi jaoks :D
Vardad 2,5 ja 3,0, materjaliks tundmatu linane, mudel isiklikust peast.

Aga tulemusega olen ma rahul, väga mugav riidetükk on valmis saanud.

PS. Palun vabandust kõikide minu blogi meeslugejate(ma tean, et te olete olemas!) käest, et te peate osa saama mu pesuteemalistest  heietustest aga jumal paraku, see ongi päris elu ;)

Kuna rahvas on pahur, et kampsik on kleidi peal, siis katsun ka kampsunita pildi siis sokutada

"Nagu mingi LOLL!"

 See lause on mulle siin ja seal lastest pajatavades blogipostitustes silma jäänud ja alati kohutavalt naljakas tundunud. Eelmisel reedel sai see sõnaühend minu jaoks täiesti uue sisu.  Et algusest alustada tuleb teatada, et käisin Berliinis töölähetuses ja pean tagasi võtma oma arvamuse, et

1. Berliin on kole linn
2. Berliin on igav ja pime linn
3. ...ja et nõme on ta nagunii.

Mitte midagi sellest ei vasta tõele. Seda muidugi juhul, kui teil on aega seda mitmekihilist linna avada ja avastada. 

Ühesõnaga- minge Berliini ja võtke endale aega kolada muuseumides ja lossides, kirikutes ja parkides. Lõngapoodides nagunii (küll ma teid tunnen ;)) Nendest räägin ma mõnes järgmises postituses. Jah ma ostsin uut lõnga, kokku 350 gr.

Charlottenburgi loss ja lossipark on vaimustavalt kaunis 

Kindlasti leiate te netist kümneid proffide tehtud iluvaateid lossist ja pargist. Mina panin siia mõned minu jaoks huvitavama nurga alt tehtud võtted. 

Kui ma ütlen, et see loss on kaunis, siis ma ei ütle midagi. Minge kindlasti sisse , võtke klapid ja ilmtingimata külastage II korrusel portselaninäitust. Muide, mingi keisri (kelle nimi ja number mulle meelde ei jäänud) hõbepulmade puhul pakuti hanepasteeti, lõhet, sparglisuppi, minged tidilipomme, mille täpne nimetus on meelest läinud ja sufleed. No nii lihtsalt teadmiseks. Kogu menüü oli kirjutatud portselanplaadile. Igatahes kogu see portselan oli I-ME-LI-NE!!!!!

Teine koht, millest ma olen siiras vaimustuses on Berliini Toomkirik, Berliner Dom

Loomulikult ei saa jätta külastamata Berlin Sealife

 Küll lestamehel on ikka hea töö!

Haitited olid igatahes vägagi suhtlemisaldis ja ilmselgelt tahtsid nad mängida.
Youtubes on väga lahe klipp ka, kui viitsimist on, siis võiks vaadata  http://www.youtube.com/watch?v=Q8BebtsjSw0

Et nüüd asi ainult reisijuttudeks kätte ära ei läheks siis näitan natsa näputööd ikka ka. Kalamaailmaga tutvumine mõjutas mind kuduma kalasokke. Kuna tellimus haisokkidele oli juba ammu esitatud aga tegudeni jõudmine võttis aega, siis reisil said haisokid peaaegu lõpetatud. Jäid pisiasjad- uimed, hambad, veretilgad, silmad. Ühesõnaga sihuke peeniku mudru, mis hullusti aega võtab.

Kalasokid on osutunud ootamatult popiks, seega tuli veel üks kalasokitahtja. Aga ma tõesti ei viitsinud kolmandat korda sama asja teha. Seega võtsin endale natuke mõtlemisaega ja ennäe. Mõte tuligi. Et mis oleks kui kooks Nemo sokid hoopis....  No et kuidas Nemost kasvas raske lapsepõlve, piisava  vanemliku hooleta kasvamise ja kehalise eripära koosmõjus väike psühhopaat, kes ujujaid jalast närimas käib. Oma osa on seal kahjuks ka Nemo sõbral Pätt Pärtelil.
Nemo kuju sobib ju psühhopaadiks nagu valatult. Eks enamiku massimõrvarite kohta ütlevad neid lapsepõlves tundnud kodanikud, et tegemist oli Päikeselise Lapsega ja et "ta oli alati niiiii viisakaks ja aitas tädisid üle tänava". Aga vaata- psühhopaadiks ja koletiseks kasvas

 Kas natuke kalasuppi ka läheks?

 Kaldale uhutud

See aga on spikker, mille järgi ma Nemo ja PättPärteli kudusin

Et Nemo sokid on popiks osutunud, siis panen paari sõnaga kirja, kuidas ma Nemo lõugu kudusin. Kudusin lõngast, mis originaalis on 420m/100 gr. Võtsin kahekordselt, st 210 m/100 gr. Lõin ringselt, etnograafilisel kombel/venivalt üles 25 silma vardale. Kudusin 7 rida kõrgusesse ainult parempidi, et kerima hakkaks. Sellest rullist moodustuvad huuled.
Edasi tuleb kududa lühendatud ridadena. I varras tuleb kududa lõpuni, II varda otsast kudusin mina 3 silma, võtsin 2 silma kokku, kudusin veel ühe silma ja pöörasin töö ringi, nüüd tuleb kududa I varda algusest3 silma, võtta 2 kokku ja kududa veel üks silm, töö keerata ringi, kududa ringikeeramise kohani, võtta 2 silma kokku nii, et üks kokkuvõetav oleks enne keeramist ja teine peale keeramist. Issand, see kõlab nagu hiina keel, aga lugege palun ka Tööpingi õpetust, kuidas Hiiu kanda kududa Kogu see lõuakudumine  on täpselt sama  põhimõttega. Ühesõnaga, muudkui koote ja keerate ja võtate kokku, kuni teil on kahel vardal sobiv silmade arv, et sokki edasi kududa (mul 16 silma vardal). Nüüd tuleb sama asja korrata III ja IV vardal, lõnga vahepeal katkestada ei ole vaja. Kui see keeramise ja kokkuvõtmise jura on läbi, siis koote edasi jumala tavaliselt, nagu sokki ikka kootakse. Uimed teete pärast umbestäpselt ;) Ma usun, et kui te seda loete, siis ei saa mõmmigi aru, aga kui te nüüd veeretama/kuduma hakkate, siis saab kõik selgeks.
Pisike ettekujutus ka sellest, kuidas Nemo ujujat jalast näksib

Valmis on saanud ka minu peaaegu koopiakindad. Koopiast on asi siiski kaugel, pigem võiks kasutada väljendit "vanast mõjutusi saanud"

 Siin on uus ja vana kõrvuti. Ega sarnasust on vähevõitu, kui aus olla...

Kindad olid tegelikult ammugi valmis, pildidki tehtud. Aga mingitel müstilistel asjaoludel kadusid osad pildid mu fotokast ära. Sokipildid, vaibapildid, kindapildid ja esimene käik Charlottenburgi lossi ka muidugi. Ju seda oli siis tarvis, et paremaid pilte ja muljeid koguda.

Ühed lõngakulutamise raames kootud tavalised triibusokid on ka valmis saanud. Polegi neist nagu midagi erilist kirjutada- tavalised kummarisokid.

Aga et siis miks nagu loll või nii.

Ühesõnaga ma olin kindlas teadmises, et minu komandeering lõpeb reedel, 11.10. Jätsin tähelepanuta fakti, et lennupiletil oli kirjas 12.10. Uskumatu tropp, eksole.

 Kirjutasin ennast hotellist välja, klaapasin oma kohvriga lennujaama. Läbisin edukalt chek-in-i, andsin oma kohvri ära, läbisin (koos varrastega, muide!) turvakontrolli ja istusin mitu tundi, tähtis nägu peas, lennuootesaalis. Kohvitasin, kudusin, lugesin ja ootasin, millal lennuk ette aetakse. Aetigi. Mina ikka istun nagu mingi miki ja ootan. Sabast saadi mul kinni enamvähem lennuki trapil, et ootoot, madam, aga teie lend on homme :D Uskumatu, kuidas ma KÕIKIDEST väravatest täiesti ilma ühegi probleemita läbi kõndisin. Lennujaama töötajate etteheide, et "aga teie kohver on ju juba lennukis" tundus lausa koomiline :D Nagu ma ta ise sinna laadinud oleks! Pakkusin siis, et las ma lähen ka lennukisse, aga tutkit, see mõte neile ei sobinud. Ühesõnaga, võtsin oma äratrööbartud roosa kohvri näppu ja kolistasin linna tagasi. Loomulikult oli selleks ajaks, kui ma hotelli tagasi jõudsin mu vana tuba juba järgmisele antud. Hotelli manager oli aga nii armas, et leidis mulle uue hotelli, viis mu sinna kohale ja tegi veel märkimisväärset alet ka (ta töötab vist mõlemas hotellis)

Hotell oli kaunis, frauenhotell. Mulle on alati soospetsiifilised asjad kahtlased tundunud, aga seekord oli küll kõik ok. Katuseterassil, pleed ümber, pimedas kiriku kellamängu kuulata, capuccinot limpsida ja tuledes linna vaadata oli hingemattev kogemus, ausõna.

Ja nagu ütles elutargalt sõber Kersti "Kui sul on lõnga ja vardad, siis võib igal pool olla" 

Jumala tõsi, selle igal pool olemise ja ootamise tulemusena on sündimas küünarkindad, millele ma panen nimeks "Istudes Tegelis" Pole vist vaja ära märkida, et ka järgmisel päeval läksin ma varrastega turvakontrollist läbi. Mulle tundub, et 15 cm bambusvardad neid väga ei huvita...aga hing väriseb alati, sellepärast ma lemmikvardaid ikka lendama ei vii, vähemalt salongis küll mitte.

Mu järjehoidjate varu sai Saksamaal kõvasti täiendust. Saksamaa on ilmselgelt järjehoidjate kuningriik. Neid müüakse igal pool, üks ilusam kui teine. Harivad veel peale selle. No ma polnud kuulnudki kunstnikust nimega Heinrich Zille ja Preisimaa oma keisrite ja Königinitega on mulle ka alati üks segane paik tundunud. Igatahes järjehoidjad ärgitavad uurima ja otsima.

Kui nüüd mõni armas lugeja on postituse lõppu ka jõudnud ja ära kannatanud selle pika loba ja palju pilte, siis luban, et uued asjad on tegemisel ja uued jutud tulemas. Kohtumiseni, armsad!