Hipipalitu

Jätkame taaskasutuslainel.
Mareti Kaubamaja on üks kuramuse kena koht Kuressaares. No on kohe kena. Üks väheseid kohti, kust ma endale alati midagi leian. Loomulikult kehtib siingi sekkarikammimise kuldreegel: tuleb minna ja olla avatud võimalustele. Ehk siis ideega, et nüüd lähen ja valin endale kuueteistkümne karakullkasuka vahel mulle imehästi sobiva isendi ei tasu läheneda ühelegi taaskasutusasutusele. Lähed kasuka järele aga ole valmis, et lahkud sealt brokaatkleidiga. No või siis vastupidi- tahab kampsunit, saad diivani.
Mina ei läinud tollel veebruaripäeval Maretisse sugugi mitte mantli järele.  Tegelikult ei tahtnud ma tol korral üldse midagi, ma ainult kulgesin kolleegi sabas.
Aga näe-saatus tahtis teisiti. Tema tahtis, et mulle hakkaks näppu ( ja isegi selga!) see kummalise fassongiga palitu. Lühikese varrukaga mantlid on mul alati küsimusi tekitanud. Noh et kas poosemisel ka mingi piir on vms. Et mantli funktsioon on ometi soojendada ja lühikesed varrukad on selles osas ehk kahtlane valik. Aga inimene mõtleb, Jumal (juhus) juhib.
Ma ei saanud nagu suurt arugi, kui olin nimetet lühivarrukalise vidina endale ostnud.
Eks ta oli ikka keskmisest koledam küll... Värv oli kahtlane, kakapruunid kandid veel kahtlasemad, pikkus kummaline. Kole asi oli. Aga kui ma silmad kinni panin, siis oli ses asjatükis justkui mingit ainest.
Kahjuks ei taipa ma kunagi neid "Enne ja pärast"- pilte teha. Ikka ainult see "Pärast" versioon.
Natuke rätsepakääre (pikkusest kadus ca 20 cm), tõhus kuivpuhastus Pesupandas, eriliselt koledad plastmasspöörad vahetatud puust kinnituselementide vastu ja natike nõelaga vehkimist ning tulemus sai justkui sutike parem ;) Ilmselge on see, et selle riidetükiga on lõbus käia. Isegi tänase lumesajuse ilmaga oli päris tore.

Kõik võimalikud (oletatavad) sarnasused ja kokkulangevused muhu tikandiga on juhuslikud ja tahtmatud. Ja kõikide muude teadaolevate tikanditüüpidega samuti. Mina lihtsalt natuke susisin nõelaga.

 Tegin endale linnu ka :D Üks Sinilind elus ikka ära kulub, kas pole. Lind tuli ka kuidagi ise. Ei olnud ja ei olnud asjalik aga nii kui tekkisid sinised ripsmed- nii oli asi paigas.

Ja tore on see, et seda peleriiniosa, kuhu soovi korral mingeid botaanilisi ja zooloogilisi imeelukaid lisada- no seda ikka jätkub. Kui tikkimisesõrme otsa uus nahk kasvab, siis ma ei välista, et mingeid lisandusi tekib aga kindel ma pole ;) Olgem avatud ja kulgegem koos loovusega. Või midaiganes need zen-tegelased sellisel puhul ütlevadki
Täna viisin oma palitu esimest korda õue jalutama, st käisin sellega (kuidagi naljakas on selle kohta SEE öelda ;)) tööl. Minu meesülemus tuli riidenagitoast ja ütles, et kellegi uhke hipimantel ripub seal. :D Nii et ka hipiasjandusest (hipiasjandus on meil  kõik mis seondub käsitööga) kaugemal seisvad kodanikud märkasid mu näputööd. See on ju iseenesest tore, kui kellegi meel mind ja Sinilindu nähes rõõmsamaks muutub.

Plagiaat?

Olen nüüd segaduses. Et kas ma mitte plagiaadiga maha saanud pole. Ja kui olen, siis mida ma plagieerisin...
Kas muhu naiste kampsunit, kus hõlmale on kena riie õmmeldud ja milliseid kehakatteid on näidatud Meite Muhu Mustrites? Või hoopistükkis Külluslikke Etnokudumeid, mis rahvuslikku kampsunimajandust arendab väga kunstilisel moel?
Ühesõnaga- ei mina tea seda mette. Eneseõigustuseks saan vaid öelda, et riidega kaetud kampsunihõlm on mind juba pikalt köitnud. Ja ma pole süüdi, et nii kuramuse aeglane olen, et enne kui asi pildile saab siis saab sügisest talv ja talvest kevad.
Ühesõnaga- katsuge nüüd ignoreerida fakti, et modell ei peaks modellimisega mitte tegelema , oluline on siiski Kampsik. Jätke palun tähelepanuta ka fakt, et modell on surmani väsinud ja ... nojah. On nagu on.
Kampsik iseenesest on masinkootud Raasiku 8/2, uskumatult soe riidetükk. Kudus Maiu Märjamaalt ja ma olen tema tööga väga rahul. Hõlma katva rätiku ostsin Haapsalu mingist sekkarist tegelikult rätikuks. Aga kui ma olin eriliselt koledad narmad ära harutanud ja rätikukese ära pesnud siis selgus kole tõde. Rätikus olid augud... Nii saigi rätikust kampsunihõlm ja las ta olla siis niimoodi. Tung rätikuroose tikandilaadse asjaga sügavustada tekkis veidi hiljem. Nüüd on siis niimoodi.

Puhkus läbi

Puhkus avaldab läbisaamise märke. Jäänud on napi töönädala jagu priiusepäevi ja neist kavatsen ma viimast võtta.
Kuna kodualevis olles hoidsin targu netist eemale, siis nüüd, tagasi olles, on aeg tehtut näidata. Ega näidata midagi üüberimelist ei olegi. Käsitöötamine oli sellle puhkuse ajal kuidagi kõrvaline tegevus. Aga mõned asjakesed ikka valmis said ka.
Mõningased väikevormid-
 kudusin ühe pitslina, sest vaja oli just valget linikut ja olemasolev oli remondi ajal kuhugi lahkunud. Linik on tegelikult ovaalne, kuigi pilt seda väga hästi edasi ei anna. Muster "Sirjest". Ajakirja hetkel käepärast ei ole, aga soovi korral võin numbri välja uurida . Niit ema pööningult pärit nõukaaegne Pingviin (vist?) Päriselus see linik nii loppis ei ole... ;)

Siis heegeldasin oma retroremondi läbinud magamistuppa lainelise uksega riidekapi käepidemete külge rippuma südamed. Mina, kes ma üldiselt ei heegelda... Aga need südamekesed kummitasid pikalt. Tegelikult tegin ma neile peale veel lopsakad Iiri roosid, aga ei saanud hea. Sedapuhku oli vist vähem hoopis rohkem.
Niidiks vanadest varudest Nika ja mustad helmed.

 Seinal näha olev kummalise kujuga lamp on üks neist Haapsalust tooduist. Natuke liivapaberit ja peitsi tegi asjast asendamatu lugemislambi. Enamvähem samast ajastust riidekapi ja trümooga. Ei saa jätta kekutamata, et riidekapi panin ise kokku , isa natuke aitas muidugi.

Nojah, mis siis järgmiseks.
 Ah jaa. Kudusin sokid. Tegelikult neid sokke kudusin ma kuid. Tegin poolteist sokki valmis ja muudkui arutlesin, et miks ometi üks on teisest NII palju kitsam. Loomulikult on kitsam, kui igal vardal on neli (!!!!) silma vähem, kui peaks.Mida ma mõtlesin, kui neid sokke tegin teab vaid jumal taevas. Ühesõnaga- oli vaja harutada. Aga nüüd said nad valmis ja on juba ka omaniku leidnud. Lõng Novita Kesakimppu, vardad nr 2,0
Lillevaasi taga on näha ka natuke selle toa remonti...

Et magamistoa remont lõpuks ometi lõpeks ja kaoksid need jubedad mustad kotid, mis sisaldasid kogu mu riidekraami tuli ennast kokku võtta ja minna sellele legendaarsele ema pööningule vana kappi kraamist tühjendama, et saaks kapi koost võtta ja uues kodus uuesti kokku panna. See protsess oli potensiaalselt tülikas ja seega venis koledasti. Aga kuna kappi oli väga vaja, siis ma ühel päeval ikka läksin. Kapp sai tühjaks ja näe imet, muu sodinodi seest leidsin tuttuue padjapüüri, mida ma kunagi olin tikandiga kaunistama asunud (mälu järgi nii umbes 15 aastat tagasi vist). Valgel riidel valge tikand. Väga fäntsi :D Aga töö oli millalgi pooleli jäänud. Arvake, kui palju mul tegemata oli? Õige vastus on- ühe linnukese tiivatipus olevad sakid, üks lillevarreke ja kuskil mingi lillekese küljes olev üks karvake :D Ühesõnaga tegin paari minutiga vajalikud täiendused ja padjapüür saigi valmis. Kohe nagu natuke näotu on seda selle aasta tegemisena esitleda...

Jummal, kuidas ma võimlesin selle valge padja pildistamisega. Hea ei ole, aga aimu saab, millega tegemist oli.
Ja vist viimane asi (kui nüüd midagi ära ei ununud) on Reesi lõngast kootud pitssall. Ohtrate nuppudega  (1922, kui nüüd väga täpne olla), päris haapsalu sallist kõvasti suurem ja külgekootud servapitsiga. Kõik ikka nii nagu minu sallide puhul tavaline.

 Muster on pärit Pitsilistest Koekirjadest, 1986. Muster XIV, kuhu ma oma tarkusest nuppe juurde uhasin.

 Siin aga on näha lisaks sallile ka minu korda tehtud trümoo ja teine Haapsalust koju toodud lamp, mis samuti kohtus liivapaberi ja peitsiga. Ja veel on näha naabrimehe puuriidast koju taritud pesukurikas (maksin kahe kurika eest ausad 3 EURi), millest osav meistrimees vormis teeküünlahoidiku.

Nüüd on vist tõesti kõik, sest ohtrast remondijärgsest koristamisest ja uue ahju kivide pesemisest pole ei pilte ega ka suurt midagi kõnelda.
Natuke nagu niru saak mitme nädala kohta...

Jälle (ikka) ikaldus!

Äge sõna- "ikaldus"! No kuidas peab see vaene võõramaalane, kes otsustab eesti keelt õppima hakata selle kõigega toime tulema??!! Mõni tuleb  ka, päris edukalt kohe (kui nüüd järele mõelda). Ja mõni jälle ei saa saamagi.
 Aga sellel kohal mu kaastundepuhang keeleõppijate vastu ka lõpeb,  sest eks meil kõigil ole oma rist kanda.
Ühesõnaga- "ikaldus" on just see sõna, mis iseloomustab mu käsitöist elu sellel kevad-suvel. No ei tule vaim pääle, nagu kurtis Samuel Vesipruul, kui oma surematut teost lõi. Mul sama seis- no ei ole seda loomingulist põlemist ja säramist ja muud püromantilist tegevust. No ei ole!
Asjad on pooleli ja selle asemel, et vanu võlgu lahendada kogun ma aiva uusi algusi. Kole lugu! Ma kohe üldse ei armasta neid poolikuid töid, mis korvidest- kaussidest vastu vahivad, aga no mida teha, kui midagi teha ei ole.
Puhtast igavusest ja mittemidagitehatahtmisest tikkisin endale prillitoosi. Lihtsalt niisama. Tikkisin Tiimari vildilehele. Värvivaliku dikteeris olemasolev materjal ,aga õnneks on mulle elati hulluste pruuni ja elektrisinise kombinatsioon meeldinud. Prillipesa voodriks on siresinine vildileht (umbes sama toon, mis tikandilgi) Mustri leidsin kuskilt netist ja soovija  võib selle leida siit

Selle asemel, et kausis nähaolevaid töid lõpetada ma hoopis lappasin jaapanlaste kudumisraamatut, et leida sealt uuele pitssallile algus. Vist leidsingi...

Kausis näha olev kindaloodus läheb harutamisele, kampsun loodetavasti mitte.
Kus on Kati (MB) karu (käsitöösoolikas)????

Kingatallalt baretile

Kunagi ammu, juba sügisel, tekkis mul idee kunagi midagi baretile tikkida. Jalutasin Balti jaama turult läbi ja ostsin bareti, sellise täiesti tavalise. Tahtsin küll musta, aga musta polnud.  Barett ootas oma aega, aga ei tahtmist ega ka aega justkui nagu ei olnud. Tegelikult ei tulnud lihtsalt "vaim pääle".
Täna hommikul lubasin endale, et vot täna ma ei tee mitte midagi- loen ja olesklen niisama. Ja katsun selle ilge kellakeeramise järelmõjudega toime tulla. Vedelemine õnnestus ainult pool päeva, siis hakkas tekkima motoorne rahutus- kooks midagi või?  Või hoopis ... tikiks?
Ostsin endale sügisel kingad, mille tald on kaunistatud... tikandilaadse pildiga.  Ja järsku põrus kõik paika- barett on olemas, aega on, isegi pilt on olemas.
Nii siis tuligi suhtkoht ettevalmistuseta tikitud barett.
Algallikas

.. ja sellest lähtuv tulem

Eks seda tikkimist peaks vist tihedamini harjutama...

Saapalugu, vol 2

Saanud innustust saapatikkimisest ja sellejärgsest positiivsest tähelepanust ning vajadusest leiutada kallile vennanaisele sünnipäevakingitus tegin ühe soojaga veel ühed tikitud "hüvasti noorused" Mudel oli natuke teine, st säär kõrgem ja taldki pisut teise fassongiga, aga üldiselt saabas oli aus.  Pikka juttu ei tule, sest mida ma ikka jahun. Tõsi, sellel korral lõin ma isikliku rajarekordi- kolmapäeval ostsin turult saapad ja alustasin tikitööd, reede hilisõhtuks olid saapad valmis. Mõnda aega ma nüüd ilmselt tikkida ei taha ;) Aga ainult mõnda aega...
Pilte kah. Andestage nende hulk ja kvaliteet- ega novembriöösel eriti valgust pole ;)

Mustri valisin ikka vanast NN mustrilehest (mis number, see unus vaadata ja pole hetkel käepärast kah), aga juhtus see, mis minuga ikka vahest juhtub- asi hakkas elama mingit oma elu ja mina loksusin lihtsalt vooluga kaasa. Nii ta tuli. Omanik oli igatahes rahul ja keerutas oma uute saabastega õite õnneliku näoga ringi.

Noorus ei tuleee iial taaaa-gaaa-siiii ehk fantaasialilleliste "hüvasti noorustega" üle lume

Tikkimise teemadel olen ma sellel sügisel paar korda sõna võtnud. Jätkuvalt olen ma väga ja väga kaugel arvamusest, et ma nüüd kohe olengi tikkija või midagi sellist. Hoopiski mitte.  Aga ma naudin seda tegevust täiega (kes oleks seda arvata võinud???).
Saapatikkimise himu tabas mind nagu marukoer või armumine augustis. Ikka samal ajal, kui ma üldiselt "nõela otsa sattusin". Praegu ma arvan , et oli ikka debiilne idee küll alustada tikkimisega saabastest (kui mitte arvestada neid tillukesi nõelapatju), aga mis tehtud see tehtud. Ja hea ka, et tehtud sai.

Nooremale rahvale selgituseks, et "hüvasti noorused" on lukuga viltsaapad, mis karmil nõukaajal olid peaaegu igal inimesel. Saapad olid ausad- st koledad, odavad ja poest saadaolevad. Ja soojad. Glamuurist olid nimetatud jalanõud  ikka kohe väga kaugel.
Viimastel aastatel on aga nobedate näppudega naised-noorikud andnud nimetatud saabastele uue hingamise. Mina nägin esimesi tikitud viltsaapaid Amanda blogis
http://www.isetegija.net/index.php?ind=blog&op=home&idu=21911&singlepost=67685
Ja armunud ma olingi!
Armunud ja eesmärgiga inimene on teatavasti ohtlik ja sihikindel. Kaalusin mõne aja, kas on üleüldse mingigi võimalus, et ma oma saapad tikitud saan ja otsustasin, et ega seda ju muidu teada ei saa, kui "noorused" muretseda ja katsetada. Asusin otsingutele. Alustasin loomulikult netist ja leidsin ka mingi hulgilao, kes tegeleb vene kaubaga. Kummipaatide ja kalamehekummikute kõrval olid esindatud ka "Noorused", aga kuna firma rääkis uuest tarnest, mis tuleb novembris, siis ma ei jäänud ootama. Nõukaajal karastunud indiviidina siirdusin ma uutele jahiretkedele.Sedapuhku poodi, Laagri Maksimarketisse, kus ka väidetavalt olla HN nähtud. Jälle tühjad pihud...
 "Hüvasti noorused" on poodidest samahästi kui kadunud. Muidugi müüakse mingeid viltsaapaid, mis maksavad nahksaabaste hinna aga kindlasti ei ole nad "need õiged". Õigeid HN saab turult. Näiteks Balti jaama turult. Mina ostsin enda omad juba septembris, kui sooja oli ca 20 kraadi 18 euriga ja saapamüüja ei osanud kohe mingit seisukohta võttagi, kui ma saapaid küsisin.  Sain oma kallisasjad kätte ja vedasin koju.

Mustrivalimine kestis kaua ja oli vaevane. Nüüd, kaks kuud hiljem, ütlen ma, et oli jumala mahavistaud vaev :)

See muster sai minu saabaste idee aluseks. Tulemus, mis lõpuks välja tuli pehmelt öeldes erineb algsest mustrist.
Ja nüüd andke palun andeks mõõdutundetu hulk eri rakursist võetud pilte.  :D

Selgunud on ka kurb tõsiasi, et pätitikkijat minust kohe kindlasti ei tule. No ei ole ma võimeline kahte ühtemoodi asja valmis tegema. Ja kas on vajagi?
Igatahes mina olen rahul ja loodan, et ka minu emale, kes avaldas arvamust, et "Vot selle asja sisse mul usku ei ole", mu saapad meeldivad.
Edu kõikidele ja unistage suurelt!

Roosa Bareti tuunimine

Eelmine kord rääkisin ma Kuressaare turult ostetud Roosast Baretist.
Elas see peakate mul kapi otsas ja ootas aega, mil mind tabaks inspiratsioon ja tikkimisetuur.Täna see siis juhtus :) Kohe  ärgates oli tunne, et "täna on see paev". Ja päev juhtus olema tõesti see õige, sest kõik sujus ootamatult valutult ja kiiresti. Kümnekonna minutiga oli leitud muster (L.Kirst "Muhu Tikand" lk 180). Loomulikult kergendas mustrivalikut ka see, et tellijaga oli kokku lepitud, et kaunistuseks saavad sinised lilled. MIs siis muud, kui ikka rukkililled. Mustri pealekandmist ma omandanud ei ole, seega tikkisin nö "pildilt" ja mulle tundub, et see sobib mulle. Ette joonistamata muster jätab kuidagi vabamad käed teha omapoolseid muutusi-lisandusi.
Ja ma nautisin seda tikkimisetööd täiega. Tulemusega jäin rahule ka, eks näis, mida Roosa Bareti omanik ütleb...

Värvid on tikandil muidugi pehmemad aga see kunstvalguses pildistamine on ju teada...

Lubatud nõelapadi

Tänagi on jutt lühike, sest enamvähem kõik olen ma tikkimise kohta juba öelnud. On jah keeruline...ja muster ei taha kuidagi saabaste peale minna...ja sõrmeotsad on ka hellad... aga hoolimata eelpoolloetletud jamadest on see siiski  imeliselt meditatiivne tegevus.
Istusin täna peale tööd "natukeseks" laua taha ja lõpetasin kolm tundi hiljem. Nõelapadja toorik oli ammu valmis, aga kuidagi ei tulnud vajalikku mõtet ja plaani. Täna siis tuli.
Tulemus on siin.

Mustrit viksisin natuke maha "Eesti tikand 1"-st, aga  asja arenedes lisasin omaloomingut :)
Vabandan pildi kvaliteedi pärast. Elektrivalguses pildistamine on natuke probleemne...

Kuljustega edevusasi

Nagu ma ütlesin, et nüüd läheb lahti.Vildist prosse ja preese saate te ilmselt mõnda aega näha õite tihedasti.
Mõned kuud tagasi tuunitud kampsun vajas hädasti kinnituselementi ja kuna nööpide etteajamine ei ole mu lemmiktegevus (üldiselt olen ma nõelaga suhteliselt abitu), siis tundus preesi viltimine ja tikkimine just paras :)
Kampsun ise on siin

ja tema uus kinnituselement siin

Nüüd käin ja kõlisen uhkesti nagu Muhu pruut ;)
Lahe töö see preesiviltimine- saab oma möllavat fantaasiat täielikult rakendada. Eelmise postituse punane oli suht täpselt kopeeritud raamatust. Sinise juures oli oluline kuljuste olemasolu, ülejäänu tuli töö käigus.
Järgmine asi on ilmselt ema nõelapadi, toorik on valmis ja ootab ainult kaunistusi ja tikandit.
Loomulikult on poolikuid töid veel- mu pisisugulane Mia (7 kuud) saab ilmselt enne mehele, kui ta kootud suvekleidike valmis saab.Teha polegi eriti midagi, aga no ei hakka kätte...
Tellimustöö kootud kott on ka valmimisjärgus ja üks pajulehesall on varrastel ja üks kampsun ootab oma aega ja... no ja nii edasi.
Aga loodame parimat :D

"SEDA ma küll tegema ei hakka!" ütles MB sügava veendumusega

Jutt käib tikkimisest. Ja nii ongi, nagu ütleb üks staarstilist televiisorikastis.
Elasin ma selles veendumuses, et tikkimine pole kohe üldse minu jaoks- no tubli 30 ja pluss aastat. Jah, mulle meeldib tikandit vaadata, ma imetlen inimesi, kes suudavad seda teha, aga enda jaoks pidasin ma seda raketiteadusest veel mõned levelid kõrgemaks pilotaažiks. Et ma ise tikiks midagi enamat, kui pisipisike ristpistes asjake- no ei! Lihtsalt neljandas klaasis kokkukäkerdatud nõelapadi on mul veel liiga värskelt meeles - seda enam, et ta, kuramus, on tänase päevani mu ema nööbisahtlis nagu elav mõnitus. Ühesõnaga- liialt traumaatilised mälestused pole lasknud selle käsitööliigiga tegelema hakatagi.

Aga nagu te arvata võite, ei tulnud ma ju pühapäeva hommikul teile pajatama oma traumaatilisest šokist neljandas klassis tikkimise tunnis.

Pika sissejuhatuse mõte on alljärgnevas, ehk siis KUIDAS MB NÕELA OTSA SATTUS.

Asi algas täiesti süütust viltimise õpitoast, mida tuli meile andma käsitöömeister Eve Burmeister. Tema asjatab sellises kohas  http://wegawrk.wordpress.com/inimesed. Muide, tegemist on vapustava õpetajaga!
Kõik oli ilus ja kena (ja kontrolli all) selle hetkeni, kui ta tõmbas kotist välja näidistööd. Eesti sõlgedest ja preesidest inspireeritud vildist ehted, rikkaliku tikandkaunistusega.
Ja siis oligi otsas! Martaberta istus laua taga, maniakaalne läige silmis, ja viltis ning TIKKIS endale kuhiksõlge. Kindlasti saavad nüüd päristikkijad naerust tilgad püksi aga mulle mu tikitud sõlg meeldib! Tõsi, hetkel töötab ta ajutiselt nõelapadjana...

Et õpitut kinnistada, siis tegin endale hiljem, kodus, veel ühe sõle. See sai pikalt laagerduda ja mulle endale meeldib ta oluliselt rohkem.
Silmadega prees  ehk kärniline sõlg on Eesti aladel üsna levinud kaunistuselement. Lappasin hulgaliselt pilte netis, aga lõplikuks eeskujuks oli ikka "Meite Muhu mustrites" lk 221 olev prees. Minu silmadega prees hakkab kaunistama mu musta mantli kraed ;)

Karta on, et selliseid (või natuke teistmoodi) sõlgesid-preese tuleb veel. Ja ema saab kiiremas korras endale uue, tikitud, nõelapadja kah (vana viskan ahju ja istun põlev ahju kõrval niikaua, kuni mu tikk-käkk on lõplikult otsa saanud!)
Ja viltsaabaste otsingud on ka alanud. Oh isver, mul on nii suured plaanid!
Ja teate, mis ma pean ütlema- tikkimine ON mõnus!