Neljapäev, 20. veebruar 2020

Kui kaugele võib originaalist triivida tulemus?

Ma ei liialda, kui ma ütlen, et ma olen aastaid (aastakümneid tegelikult) kiibitsenud roositud sõrmikuid ja kui veel päris aus olla siis tegelikult olen ma tatti niristanud nende sõrmikute juures. Väga kaunid ja karged ja Püssi mõisast kogutud ilusasjad. Etteruttavalt võin öelda, et tänaseks päevaks see muster mulle ennast veel kätte andnud ei ole. Veel mitte...

Umbes kuu või natuke kauem aega tagasi jõudsin ma sinna, et enam ei kannatanud ja uusi kindaid oli juba eile vaja. Eks need eelmised roositud on juba ära ka kantud ja tänaseks päevaks käin ma nõelutud ilukinnastega...
Pidasin FBs Koopiaklubi tarkade naistega nõu, sest kindel oli see, et kantavaid kindaid ma valgeid teha ei saa ega taha. Nõu ma sain.
Kindategu sai ette võetud. Kudusin ja harutasin ja kudusin jälle ja harutasin jälle. Ringil 80 silma. Lõngad erinevast allikast pärit 8/2 , Leedu ja Eesti toodang, osad neist taimvärvitud. Valisin enda arvates leebeid ja murtud toone, mis omavahel hästi kokku kõlaksid. 

Pöial sai roosimustri, et peopesapool ka midagi ikka oleks;)


Kindakudumine saab nüüd veel toredam olema, sest just täna jõudis minuni varane sünnipäevakingitus Purtse Vineerikojalt, sõrmikuliistud, mis on lihtsalt NIIIII head. Soovitan soojalt;)


Siga Pintsakus ehk lambiloll

Siga Pintsakus oli koodnimetus, millega minu kadunud ema märkis (mees)ametnikke, kes olid rumalad, ennasttäis, ja halvastiistuvas, korstunud ülikonnas. Just see Siga Pintsakus hüppas mulle pähe, kui ma sekkaris nägin täiesti lollakat kuju, mis kujutas paksu ametnikku (ilmselt maksuametnikku!). Jõudsin veel mõelda, et miks keegi peaks tahtma endale sellist kujukest koju kapipeale. Ja veel sekund hiljem ma teadsin, et sellest kujust saaks teha lambi...

Kujukese materjal tekitas minus pisukest küsimust ja esimese hooga jäi Siga minust poodi... aga rahu ma ka ei saanud. Kui nüüd keegi mäletab mu eelmist lambilugu, siis augu uuristamine keraamilise kuju sisse osutus palju lihtsamaks, kui ma iialgi oleksin osanud arvata. Sealt kogunes julgus...
Ostsin kuju ära (7.50!!!) ja juhtme koos lülitiga ka (0.50)
Läksin koju, uuristasin Ametnikule augu pähe ja tagumikku ja vedasin juhtme läbi. See osa oli kökimöki. Sprayvärviga sai Ametnik hõbedaseks ja töö võis alata. Siit edasi läks keerulisemaks. Kuidagi peab juhtme otsa saama lambisokli ja sellest omakorda veel keerulisem oli sokli avamine :D. Küüned olid tagurpidi aga tehtud see kõik sai, isegi lamp hakkas põlema. Oi ma olin uhke!

Vedasin juhtme ja kõik oli ok senini, kuni istutasin pirni otsa lambivarju. Tasakaal kadus ja kogu efekt ka. Olin natsa norus lausa. Kuni tuli mõte, et koksiks Ametnikule päge sügavama augu, kuhu sokkel uputada. Tehtud- mõeldud. Koksisin tasakesi ja siis jooksis järsku krõginaga pragu kaelani välja. Issake, hinge võttis korraks kinni :D 
Ja siis sähvatas, et kui pea maha võtta, siis saab ju pea asemele sokutada lambisokli koos pirniga ja see näeb välja nagu ametnik oleks mingi helge pea vms
Ühesõnaga, dekapitatsioon mõjus väga hästi, pea maha ja kõik asjaolud olid korraga korras


Mumusi vaatas seda taiest täiesti lootusetu pilguga ja võttis asja kokku ühe sõnaga :"Lambiloll"
 Ei saanud ma sotti kas lambiloll on see Siga Pintsakus või hoopis mina ;) Nüüd mõneks ajaks on vist lambitegemise isu täis ka saanud, mõneks ajaks, ma rõhutan ;)







Neljapäev, 30. jaanuar 2020

Blogimine on puhta meelest läinud ehk kuidas sealamp laineid lõi

Põhimõtteliselt ma muidugi mäletan, et mul on blogi. Arvatavasti mõni isegi loeb. No kui tal on igav või kui ta kogemata midagi asjalikku otsides siia satub.Mul on põhimõtteliselt meeles isegi paroolid, et uusi postitusi kirjutada (mitte nii nagu Nööbilugudega juhtus...). Põhimõtteliselt ma isegi teen mingit käsitöölaadset tegevust, seega postitada nagu ju võiks aga... postitusi pole, pilte pole ja aega ka pole...Võibolla on need kõik ainult ettekäänded, mine sa tea.
Aga vat nüüd juhtus sihuke lugu, et mult küsiti, kas ma mitte blogimise peale ei ole mõelnud ja see koputas üsna jõuliselt mu musta südametunnistuse pihta.

Seega, saagu postitus sealambist :D
Mul on kreisi maitse, mõni peenema meelelaadi ja tugemavama kunstimeelega inimene võiks seda nimetada kergelt segoks või isegi maitsetuseks või veel millekski aga mulle päriselt ka meeldib, kui asjadel on mingi vint sees, selline "viie minuti pärast päris pöörane"- elul peab olema värvi ja vunki, kurat küll. Mina muidu ei mängi!
Nett kubisseb igasugustest lollakatest "teeisesitastsaia" projektidest. Mõnda vaadates tekib mul küsimus ka, et inimene, kas sa tõesti oma ajaga midagi muud teha ei mõista aga vat kujudest lampide tegemine oli teine tera, hoopis teine tera, ma ütlen. Ma olen aastaid vaadanud kõiki kujukesi (ka Tarmo Kangro monumentaalteiseid, muide) vaadanud mõttega, et kuidas selle sisse auk uuristada ja sellest teha lamp :D
Oli seakuju ja oli lambijalg ja oli tahtmine nendest paaritamise teel tekitada lamp, mis oleks sulnis ja kena ja veel sadatuhat kaunist omadussõna. Kõigepealt oli Siga, auguga mudel, rahakassa eelmises elus. Pildil olev auk on juba natuke suuremaks uuristatud . Vanal neandertaalllaste viisil, haamrikese ja naelakese abil. Töötav võte, muide.


 Lõpuks oli auguke nii suur, et lambijalg läks suhteliselt vabalt läbi selle augukese (sea kõhu all oleva augukese ka, loomulikult).

Järgmisel päeval tõin kohalikust poest spray-värvi (hõbedane) ja superatakki. Värvisin koridoris ja kogu majarahvas oli huvitavas tujus ja natuke jokkis ( ;) ) aga nagu on öelnud keegi Salomon, kuningas: " Kõik läheb mööda". Läkski, hais läks mööda ja toksikoloogiline joove ka. Siga kuivas ära ja sai aetud lambivarre otsa. Tilk liimi sõrakeste alla ja oligi korras. No öelge ometi, kas pole see Siga nunnu näoga???


Omahind kokku ma rvan, et max 12 eur (värv, raibe, maksab peaaegu 8!). Rõõmu mitmesaja eest. Sekkarisse jäi kujusid ja lambijalgu veel...Musu ütles muidugi, et kudugu ma talle parem mõni müts, selle asemel, et lollustega tegeleda. Aga tegelikult kumas läbi uhkuselaadne emotsioon, et ma olengi võimeline tegema peedist pesumasina (mitte ainult mingi viletsa trumli)...
Seega on ehk arusaadav, et ma ei vaeva teid tavaliste triibusokkidega, mida sai kootud jõulupuhkuse ajal, sest varbad külmetasid :)
Põhimõtteliselt on blogis näitamata kaks kampsunit, kolm mütsi ja vist veel midagi, mis esimese hooga meeldegi ei tule... Laisk naine noh...