Arabella Roosa

Mõni aeg tagasi kudusin ma Dagmarile kampsunit ja sellest kampsikuteost jäi järgi 275 gr lõnga. Küsimusi liiga palju ei tekkinudki, mis sellest lõngast saama peaks. Ikka samasugune pitsine-palmikune, pepu-sees kampsun Dagmari tütrekesele Arabellale.
Kudumine läks libedalt, tootevalmimist lükkasid edasi saabuvad jõulud ja alltöövõtt Jõuluvanale aga nüüd on kõik korras- sokid on kootud ja kampsun ka valmis saanud.
Mustrid on kokku sätitud siit ja sealt, ikka nii et silmale hea vaadata oleks. Mingit disainiimet ei sündinud, sest mall oli emme kampsiku näol juba ees.  Nüüd saavad tüdrukud "ühtekat" teha ;) Ja roosa lõng sai ka suht viimase jupikeseni otsa kootud. Eh, hea lõng oli. Aru ma ei taipa, miks võetakse tootmisest maha hea asi? (aga mul on seda lõnga varutud mitmes punases toonis!)
Lõngaks Linate Hobby 100% merino, vardad 2,5. Kudutöö ühes tükis, alt üles. Ma ei oskagi midagi muud kõnelda sest kampsikust.

Üks tore uudis on mul teiega veel jagada.
Meie asjalikud naised MTÜ Purtse Jõe arenduskeskusest andsid välja raamatu Lüganuse kihelkonna rahvajuttudega.

Täiesti kummaline tunne oli seda raamatut lugeda. Seni arvasin ma ikka, et mu ema mahlane ja natuke kummaliste (aga väga ägedate!) sõnade kasutamine on pärit lihtsalt tema  heast huumorimeelest aga võta näpust- see puhas Lüganuse murre, mida me siin puhta alateadlikult kõik veeretame. Vägev! Ja huvitav on näha, et samad perenimed, mis rahvajuttudes on ära märgitud- need pered elavad seniajani siin. Juurte värk noh!

Dagmari Roosa

Dagmari Roosa Kampsuni tekkimise lugu on otsaga sügavas suves, kui tehtud sai üks suvine noore daami kleidike. siis sai filosofeeritud teemal "nupsikud ja kõverikud" ja "pehme, niiii pehme" ning "õrn ja naiselik, kuid ometi iseloomukas"
Esimene pilk lõngale Linate Hobby ja kliendi silmad särasid sellise võimsusega, et nende valgel oleks võinud Kesknädalat lugeda.
Ühesõnaga- kõik läks väga libedalt- "nupsikud ja kõverikud" said kokku kootud erinevatest allikatest, sealhulgas isiklik pea, vana Käsitööalbum ja jaapanlaste 250 kudumustri raamatust.
Kudusin hoo ja hoolega ning töö läks lausa lennates. Aga siis juhtus meie peres väga kurb sündmus ja ma ei tahtnud leinas kududa asja, mis peab tooma rõõmu ja rahulolu.
Nii Roosa seisis ja ootas oma aega. Seisis seni, kuni ma tundsin, et nüüd jälle võiks natuke kudutöö poole vaadata. Kurb on ikka aga mitte nii kohutavalt teravalt...
Vardad olid 2,0;2,5 ja kohati ka 2,75, lõnga kulus pireke üle 400 grammi. Esimest korda kudusin nii, et varrukad ja rinnaosa said kohe kokku kootud-kahandatud-kasvatatud. Üsna hea nõks sellise kuduja jaoks, kes kokkuõmblemist ei armasta. Nagu mina näiteks.
Piltidega on sihuke lugu, et Dagmaril endal oma kampsikut pildistama tulla polnud aega, seega sai modellitöö antud ülesandeks neiu Susannale. Teismelise pildistamine on sama raske, kui pildistada viit viiest ja kuut imikut korraga :D Aga hakkama me saime.

Mu süda aimab, et Dagmari tütreke Arabella ei saa enam pikalt hakkama eluga, kus ei ole sellist roosat palmikulist kampsikut. Ja ihad ning soovid on ju ometi selleks, et neile järele anda ;)

PS Sellise ilmega on teismeline, kes on otsustanud kodust põgeneda...

PPS ma ei välista, et mingil ajal on mu valduses pildid, kus kampsikut kannab neiu Dagmar ise ja siis ma vahetan postituses pildid  ära. Sest oleks ju juba vahva ikkagi näha kampsikut tema omaniku ja kandja seljas

Kampsun Naisele

Mõned päevad tagasi toimunud vestlus:

• " kuule, mulle meeldivad kampsunid"
• "mõhõh"
• " kas sa kooksid mulle kampsuni, mis oleks selline noh mõnus ja noh nende kõverikega"
• "palmikud või?"
• " jah, ja siis need nupsikud võiksid ka olla, noh et oleks selline robustne ja õrn korraga"
• " ok. aga teeme pitsi ja, ja siis erinevaid palmikuid ja nuppe ja..." kudujal läksid silmad põlema ja fantaasia hakkas tööle

Ja nii see vestlus siis muudkui veeres, üks idee oli vahvam kui teine. Ja harva näeb ka seda pilti, kui tellijal klikkab lõngaga esimesest hetkest :) Meil nii juhtus. Roosa Linate Hobby. Protsessis.

MMMMMÕnus töö on ;)

Plagiaat?

Olen nüüd segaduses. Et kas ma mitte plagiaadiga maha saanud pole. Ja kui olen, siis mida ma plagieerisin...
Kas muhu naiste kampsunit, kus hõlmale on kena riie õmmeldud ja milliseid kehakatteid on näidatud Meite Muhu Mustrites? Või hoopistükkis Külluslikke Etnokudumeid, mis rahvuslikku kampsunimajandust arendab väga kunstilisel moel?
Ühesõnaga- ei mina tea seda mette. Eneseõigustuseks saan vaid öelda, et riidega kaetud kampsunihõlm on mind juba pikalt köitnud. Ja ma pole süüdi, et nii kuramuse aeglane olen, et enne kui asi pildile saab siis saab sügisest talv ja talvest kevad.
Ühesõnaga- katsuge nüüd ignoreerida fakti, et modell ei peaks modellimisega mitte tegelema , oluline on siiski Kampsik. Jätke palun tähelepanuta ka fakt, et modell on surmani väsinud ja ... nojah. On nagu on.
Kampsik iseenesest on masinkootud Raasiku 8/2, uskumatult soe riidetükk. Kudus Maiu Märjamaalt ja ma olen tema tööga väga rahul. Hõlma katva rätiku ostsin Haapsalu mingist sekkarist tegelikult rätikuks. Aga kui ma olin eriliselt koledad narmad ära harutanud ja rätikukese ära pesnud siis selgus kole tõde. Rätikus olid augud... Nii saigi rätikust kampsunihõlm ja las ta olla siis niimoodi. Tung rätikuroose tikandilaadse asjaga sügavustada tekkis veidi hiljem. Nüüd on siis niimoodi.

Pariisi, Pariisi, Pariisi...

Ei, mitte mina.
Juba mõnda aega väisas teatava regulaarsusega mind Naabrinaine, kes tegi rohkem või vähem arusaamatuid vihjeid mingite heledate Hõlstide kohta. Aeglase taipamisega, nagu ma olen,ei saanud ma kuidagi aru, mis puutub Naabrinaise hõlst minusse, ma ju ei õmble. Veidi aja pärast tekkisid kompavad küsimused heegelhõlstide kohta. Ka sellele küsimusele tuli mult ainumõeldav vastus:"Heegelasjatundja ma ei ole ja sind aidata ei oska"
Nüüd, minu kuulsusrikkal tõvevoodiperioodil, marssis ülimalt otsusekindla näoga Naabrinaine minu juurde ja teatas, et tema läheb nüüd Pariisi ja tal on vaja seda heledat hõlsti millega heljuda Pigalle platsil. Ma vaatsin teda ikka väga möku näoga... Ja alles siis mul mõikas! "Kas sa tahad, et ma KOOKSIN sulle selle heleda hõlsti?" Nüüd oli Naabrinaise kord mulle möku näoga otsa vaadata " MIs sa arvad, MIKS ma juba pool aastat sulle seda kampsunijuttu siis räägin???"
Ühesõnaga- arusaamatused said lahendatud ja algasid läbirääkimised :D Potensiaalne tellija oli sama otsusekindel nagu bolsevike poolt 1905. aastal ärahullutatud aadlipreili. Preili silmis põles õige äge helk, kui ta kirjeldas mulle oma soove- kapsun peab olema liibumas liivakellakehale (kusjuures on jah liivakellafiguur!), sellel imeasjal peavad olema augukesed, kampsunil peab olema Kauni Pakendi funktsioon, et mõjuda boosterina Naabrinaise isiklikule elule :D
Väljakutse missugune! Ja vastutus! Kui nüüd eraelu ei edene, siis on see ju puhtalt minu süü... Mina piiksatasin kampsunijutule vahele, et nupud peavad olema ja tumedat lõnga ma ei koo ja puuvilla ka ei taha ja et mustri pean saama ma ise valida. Need tingimused olid vastuvõetavad. Kiirelt sai pliiatsiga sihkerdatud mudel paberile, võetud mõõdud ja HS raamatust muster valitud. Ka lõnga osas jõudsime valutult kokkuleppele. Lõputust lõngakohvrist tuli välja kaks tokki Linate Smyrna Platinumi. Loogika ütles mulle,e t ega kahest tokist nüüd ühte üleni nupulist kampsunit, mille number ei ole just XS, ikka valmis ei tee küll. Kus häda suur seal Susa pood lähedal- tegin tellimuse ja et ikka varu ka oleks, siis lausa neli tokki :D Hull mutt :D

Selline oli algus...

Muide, taustaks on minu onu maalitud pildid. Onu hakkas igavusest maalima umbes seitsmekümneselt ja nüüd on tema pildid sellised. Kahtlemata on onu Uno minu lemmikkunstnik ja muidu ka lemmikonu!
Aga kunstijutt kunstijutuks, läheme kudujutuga edasi.

Kampsunikirjaks sai valitud, nagu ka pildilt paistab, Silvia kiri- õrn, naiselik, Kaunis Pakend, nupud, augukesed- kõik nagu kokku lepitud sai. Varras tavapärane 2,5 KnitPro Symphoni. Võtan tagasi kõik oma kurjustamised KnitPro kohta. Symphoni tekitab ehedat sõltuvust.
Kuduprotsess oli väga nauditav. Kudusin puhta rõõmu ja mõnuga, või  no mis mina kudusin, iseliikuvad vardad olid.
Aegajalt sai nalja ka. Vahest on ikka vaja poolkut tööd omanikule selga passitada. Naabrinaine tuli alati umbes kahe sekundi jooksul proovi ja mul oli alati suur tegemine poolik asi talt seljast kätte saada :D Seisis ja keerutas õndsa näoga peegli ees ja silitas kampsunihõlmu... Oh, küll teeb sihuke asi kudujale rõõmu!

Aga asi sai valmis ja nüüd oli vaja saada kampsikust kauneid pilte. Valmistasin modelli ette, et nüüd tuleb ennast soojalt riidesse panna ja  läheme koledaid kohti otsima. Noh et kontrasti peale mängida või nii ;)
Minu mälestustes oli Püssis üks mahapõletatud vana elumaja, kus saaks kole-ilupilte teha. Aga võta näpust- majast oli alles vaid mälestus. Järele jäi modell linna kolaplatsile vedada ja paneelikuhja otsa istutada.

Mul pole vist kunagi ükski kampsun nii vähese vaevaga valminud. Kõik oli kuidagi lihtne ja loogiline ja läbiv emotsioon oli Puhas Rõõm- nii mul, kui ka uuel omanikul. Ja nupud, nupud on näha, eksole!
Eraldi pole vast vaja ära märkida, et minu analoogne kampsik on valmimas ;) Kadedusel on ikka suur jõud, ma ütlen :DD

Ah jaa, veel üks asi- tegelikult saingi ma selle kampsiku valmis vähem kui kahe tokiga. Uskumatu, kui hästi väljaandev lõng on see Linate Smyrna, mu suurim lemmik ja alati esimene valik.

PS Püsige veel mõni päev lainel ;)

Lugu sellest, kuidas Marie terve aasta enda kampsunit ootas

Aasta on möödunud nagu nipsti päevast, kui pinginaabri tütreke Marie kurtis, et külm teeb liiga ja tal on vaja roosat kampsunit. Jah, te lugesite õigesti-roosat.  Aga kuna inimeste värvitaju on väga erinev, siis minu kojutoodud roosa ei olnud seda üldse mitte Marie arvates. Lahendasime olukorra nii, et läksime koos Kiviõli lõngapoodi ja tõime sealt ära... punase. Lõng oli Linate Hobby, 100% merino. Lõnga ainuke viga seisnes selles, et õiget tooni tokke ei olnud piisavalt. Nii tuligi lisaks osta nõksuke tumedamat sama sorti lõnga. Kudumisel sai kasutatud varrast 2,5-3 Lõnga kulus kokku päris ohtralt- nõksuke üle 600 gr (varrukad said pikavõitu, aga neid saab ju alati lühemaks kududa)

Eeltööd said tehtud kiiresti- lõng oli olemas, mõõdudki võetud, joonis paberile sihkerdatud. Võiks ju arvata, et mida muud, kui anna aga varrastele valu ja uha kududa. Aga! Ei midagi sellist. Teostus muudkui venis ja venis ja venis... Tegelikult nüüd saan ma aru küll, milles asi oli. Puhas julguse puudumine ja ebakindlus, argus, kui soovite. Ma ei armasta kudumit, kus peab mingeid tükke kokku õmblema. Tänu sellele olin ma kindlalt otsustanud, et sellele kamsile õmblusi ei tule. Või peaaegu ei tule. Valik langes sellele võttele (vajab sisselogimist) . Tundus lihtne ja hea. Tegelikult oligi mõnus kududa, kui lõpuks julgus kogutud sai. Aga alustamine oli raske...
Kõige kahtlasem koht on varruka kasvatamine- siin on lugejale tulevikuks kaks soovitust. Alusta varruka kasvatamist umbes selle koha pealt, kus on rinnahoidja pael ja tegelikult iseloomustab varruka kasvatusi kõige paremini Ravelryst laenatud pilt.

Tuleviku puhuks panen endale kõrva taha teadmise, et varrukakaar peaks olema natuke lühem.

 Aga muidu on see viis kampsi kududa lihtsalt imemõnus, teen seda ilmselt üsna varsti veel mõni kord.

Kudumisel on veel üks väga oluline asi- mannekeen peab olema käepärast. Siinkohal tahan ma tänada häid sõpru Liisat, Anut, Ankat ja Pillet, kes käsu peale sõnalausumata mu üllitise endale selga lubasid ajada. Ilma teieta olks kampsuni asemel tekkinud üks kole käkk, sest peale neid proovimisi sai ikka harutatud ka ;)

Nüüd jääb loota, et Mariele tema kaua oodatud kehakate meeldib. Kuigi mulle tundub, et Liisakene, kes lahkelt kampsuni inimsisulise presenteerimise modelliks tuli, on nimetatud kehakattele silma visanud ;) Sest ei saa salata- Liisale see kamps sobib.

PS Kampsun istus Mariele nagu selga valatud ja seega sai Marie täieõiguslikult oma kampsuni endale. Isegi varrukad, mis Liisale ilmselgelt liiga pikad olid, olid omaniku seljas päris parajad. Pildi tegemisest ei tahtnud aga Marie mitte midagi kuulda ;)