laupäev, 24. august 2013

Seletuskiri. Kuidas ma kindaid kuduma hakkasin

Olen selle teema üle mõtteid mõlgutanud juba üsna pikalt. No et kuidas toimub personaalne areng üht või teist tegevust harrastades.
Kuulusin nende hulka, kes kirikinda loogikat ei mõistnud. No ei saanud aru. Kandsin ikka, lapsena, kui keegi tegi. Üldiselt olid mul masinaga kootud kahekordsed kindad ja ma olin kadedusest suremas, kui teistel olid kirjud, käsitsi kootud... Aga meil kodus ei kootud ja nii oli. Kinnas oli tarbeese.
Koolis käsitöötunnis me muidugi pidime kindaid kuduma. Mulle meeldis see muster. Arvake, kas ma sellega hakkama ka sain?  Ma ei jõua siiamaani ära imestada, et õpetaja sellel hullusele vahele ei hakanud.... Esimesed kindad peaksid olema ju maailma lihtsaima ja kergemini jälgitava mustriga. Aga ju siis oligi ükskõik, mida me seal tunnis teeme. Sain oma kahe kätte ja teadmise, et eduelamust selle tegevusega ei kaasne. Küll aga vaatasin ma Konsini kinda ja sukaraamatut ja Nõukogude Naise mustrilehed said ka igapäevaselt vatti. Vot sihuke sügava kindahuviga laps olin.
Mööda läks üsna palju aastaid ja mul tekkis tahtmine kududa... sõrmikuid. Mingis Käsitöö Albumi numbris selgitas Tiina Meeri  ka idioodile arusaadavas keeles, kuidas see tegevus käib. Sõrmikuid ma kudusin aastaid vahelduva eduga- mulle sobivas värvigammas, mulle sobilike ornamenditriipudega, erilistest töövõtetest ööd ega mütsi teadmata. Ainuke häda oli neil, et sõrmed kippusid lüheldasteks jääma. Kannatamatus sõrmede lõpetamisel, mis muud ;) Sellest perioodist on mul isegi üks (teine on Kadunud Asjade Maal) sõrmik alles. Hoiangi teda, kui arengu märki ja ega talle eriti midagi ette heita pole.
Esimene kirikinnas sündis Narva-Jõesuu Lastekodu toetamise vajadusest. Uhasin muudkui sokke kududa aga vaja oli ju ka kindaid...
Minu esimesed kirikindalaadsed asjad  Kas ma neid täna , neli aastat hiljem, vaadates häbenen? Jah, on piinlik küll. Aga kui neid ei oleks, poleks ka järgnevaid tulnud. Ja poleks tulnud teadmist, et tegelikult on KÕIK võimalik.
Pöörang toimus minu jaoks siis, kui olin ostnud ja läbi lugenud Kihnu Roosi Kindakirjad. See  oli nagu valgustumine, ausõna. Kirikinda loogika oli minu jaoks tabatud ja see tunne oli imeline. Valgustumisele järgnesid kihnumustrilised kindad, esimesed olid näiteks need. Kas ma häbenen neid täna? Mitte väga.
Kihnu Roosi kindaraamat viis mu uuesti NN kindamustriteni. Need kindad kinnitasid mulle praktikas, et NN mustreid on võimalik kududa ja loogika TOIMIBKI päriselt. Edasi tuli juba blogi ja lugematult käpikuid ja mis pattu salata, ka minu enda tehtud mustrid ja just nende järgi kootud kindad. Kas ma häbenen seda tegevust? Oh ei!!!!
Kas ma näen arengut? Jah, ma näen ja loodan, et see kestab ja kestab ja mu tööd lähevad paremaks, läbitunnetatumakski. Aga selleks on vaja aega. Kiiresti sünnivad ainult kassid ;) Ajas lähevad mustrid keerulisemaks, vardad ja lõng peenemaks, kude tihedamaks, värvid saavad taha tähenduse ja sümbolid mõtte. Vaid ajas. Ja praktikas.

PS.
Moodne on anda raamatusoovitusi. Teen seda minagi. Need raamatud on mind mõjutanud, aidanud või olnud lihtsalt üldharivad. Raamatud on suvalises järjekorras, ärge püüdke sealt ostida alltekste ;)
1. Silmkoeesemed. K.Konsin
2. Mulgi kirikindad ja kirisukad. L.Saks seda raamatut soovitan krabada, kui kuskil saada on. Igat senti väärt, ausõna
3. Kihnu Roosi kindakirjad Kindaloogika piibel
4. Elumõnu Nimi ütleb kõik
5. Meite Muhu mustrid No kuidas selleta saaks
6. Eesti labakindad ilma laande laiali Mõned töövõtted õppisin just sealt
7. Kirjatud teekond Inspiratsiooni ammutamiseks ja silma nuumamiseks suurepärane
8. Hindamatu sületäis NN mustrilehti. Minu lemmikud
9. Teadatuntud Läti Kindapiibel

Ega ma ju kuigi originaalne oma nimekirjaga ei olnud, aga ehk on kellelegi sest abi.

reede, 23. august 2013

Kududa või mitte kududa...

...selles on küsimus. Seni lahendamata.
Näitan lõpetatud töid.
Triibulõngast sokke tegin, sest midagi kududa nagu tahaks aga tarka mõtet polnud. Eelimse aasta jõuludel juhtunud olukord, et rahvas nõudis sokke, aga mida polnud, seda polnud andis sellele tegevusele justkui mõttegi. Ühesõnaga valmis kaks paari triibikuid. Lõngabilanss -200 gr Oluline fakt on see, et lillade sokkide sisse sai kootud viimane tokilõpp seda värvipimeda lõngakunstniku loodud (vt sokkide ninaosa) Alize superwash sokilõnga. Sellega (värviga, muid toone on mul veel :P) on nüüd asi ühelpool. Varras 2,5 bambus, vardal 17 silma. Naistekad
Roheline paar, Novita Luontupolkku Koivu, "Kohtume kuusiku taga kaasikus" on täpselt samade parameetritega meestekad. Värv on sellel lõngal imeilus, palju palju ilusam, kui pimedas tehtud pilt seda aimata laseb
 Ja naised, kui teil on plaanis ühiskondlikus transpordis mehi lantida, siis võtke kätte poolik sokk. Koos varrastega, muidugi. Eriti lahe oleks, kui te suudaksite ka kududa. :D Minuga juhtus Vormsi praamil just sihuke lugu. Kujutate ette- pühapäeva pärastlõunane Vormsilt mandrile suunduv laevuke, mis on tuubil täis lugupeetud (napsuseid) turiste. Kõik on suhteliselt ülevas meeleolus. Mina istun oma kudumisega välitekil, naudin meretuult ja lasen varrastel käia. Kudusin neid kasesokke. Kaks nokastanud meeskodanikku istuvad ja vaatavad hardunult mu tegemist. Vahepeal õhkavad ka üksteisele, et sa vaata aga, kuidas sõrmed käivad :D Olin vait ja jälgisin olukorda :D Siis, kui üks teatas teisele, et aga sa vaata, kui ilus kand on ka veel sellel sokil, siis ma ei suutnud enam naeru pidada. Lõng oli ilus, sokk oli ilus, kand oli ilus,isegi kuduja oli ilus.... NIIII palju ilu, et mehepojad ei saanud maabumiseni sotti ilu ebaühtlasest jaotumisest planeedil.

Teine tegu on looga tegu. Umbes poolteist kuud tagasi tuli siia ilma täitsa uus inimene, kellele tema vanemad Marta nimeks panid.  No kuidas ma sain peaaegu nimekaimule mitte titetekki teha??? Kuidas??? Seda enam, et tekikudumise isu oli mind vahelduva intensiivsusega piinanud suhteliselt pikalt.
Lõng Alize Superlana Klassik Pastel Batik Disain (25 villa/75 akrüüli),varras 2,75. Kulus kolm tokki.  Jaaa, ma tean, et see oleks pidanud olema peenikesest peenikesem meriino, aga nii läks. Ja ma olen rahul ka.
 Mõõdud tulid muidugi pisut suured- 100 X 70cm. Hea ikka, et seda lõnga ainult kolm tokki oli, muidu oleks teki saanud Marta vanemad, mitte noor daam ise. Mind on mingi hiidpalakate needus tabanud, kõik pinnalaotuslikud asjad kipuvad suured saama.
 Lõngabilanss -300 ja + 100 (kolmas tokk oli ajutiselt kadunud, uue ostmiseni, loomulikult!) Muster sulepits Pitsilistest koekirjadest. Täielik mõnu oli kududa- meelde peab jääma ju ainult üks rida mustrit. Jäi ka ;)
Miks selline värvivalik? Ma kohe ei talu tittedel neid keemiatoone. Halloo Kass ajab mu nagunii sügelema ja kupla. Minu arust on see värvivalik kuidagi... peen või nii, suursugune (?)
Tööprotsessis...
... ja ootamas Martat
... ning teki all pikutav õige rahuloleva moega uus omanik Marta



Miks ma kogu aeg lõngabilansist räägin? Sokike, va kurjam, andis piduliku lubaduse, et ta ei osta enne ühtegi grammi lõnga, kui 3 kg on kodust läinud. Mõte tundus jumekas ja mina lubasin, et ma kasutan ära ühe kilo. Ma olen ju üldiselt realist...
selle postituse bilanss on tubli -400 gr, pai ja põsemusi mulle!


neljapäev, 8. august 2013

Kauaoodatud

Seda raamatut sai ikka väga pikalt oodatud. Kõigepealt lihtsalt kui ühte toredat kindaraamatut ja siis juba raamatut, kus minu kootud käpikud ka sees on. Väärt raamat on- nii palju ideid ja mõtteid andev , ka katsetama julgustav.
Kui Helena FBs maha hõikas, et ta otsib oma ilmuvasse raamatusse kindakudujaid, siis tundud ilmvõimatu sellest kõrvale jääda. Ise ka ei tea miks, aga ma olin kindel, et tahan kududa just käpikuid. Klassikalisi, ilma pöidlakiiluta käpikuid. Helenale sobis, enamgi veel, ta oli valmis minu käekirja jaoks oma mustrit kohandamagi.
Ega ma ju teabmis hea instruktsiooni järgi kuduja ei ole- ikka läheb mõte hulkuma ja tahaks töö käigus midagi muuta. Aga seekord ma püüdsin olla nii kavanditruu, kui vähegi võimalik.
Alustada oli kuidagi hirmus. Miljon küsimust ja probleemi, mis nö "oma" kindaid kududes kunagi ei teki. Õnneks oli Helena läbi FB vastamas ja toetamas, seega sai ebakindlus ületatud.

Algus oli selline. Oli  ju ometi vaja autori heakskiitu enne edasikudumist. Selle pildi eel sai kindapära ka korduvalt harutatud- kord oli varras vale, siis vaevlesin ma rohelise valikul (ja ega ma temaga päris rahul ei ole siiani). Nägin siis ja näen siiamaani seal rohelise asemel pigem tumesinist, aga see on ometi minu isiklik probleem ;)
 Kududa oli tegelikult puhas mõnu, hoolimata sellest, et mul teadaolevalt ei ole mingeid geneetilisi ega ka ajaloolisi sidemeid Setumaaga. Meditatiivne muster, värvitoone murdev/muutev veripunane mustrilõng- puhas nauding. Tulemusega olen ma ise rahul, nii kohutavalt isekalt kui see ka ei kõlaks.

Kui ma nüüd natuke tohiks kriitikat teha, siis ma olen veidi pettunud raamatu väljaandjates- Helena suur ja imetlusväärne töö vääriks kaunimat raami.
Veidi rohkem oleks tulnud vaeva näha kujundamisega. Ja fotograaf... Suvehari annab miljoneid võimalusi imelisi pilte saada- looduses, PÄRIS looduses, mitte piirduda vaid stuudiosse üles veetud pesunööri ja peotäie pesulõksudega. Ma saan(ks) aru küll, et pesunöörile riputataud kinnas on fotol hästi vaadeldav aga ikkagi...Kuigi see on juba hoopis teine teema. Ma täitsa usun, et on inimesi, kellele need pildid tunduvad imeilusad. Ja kindad neil ongi väga kaunid (aplaus kindakudujatele!)
Veelkord- Helena on maha saanud imetlusväärse teoga ja ma tänan  teda väga, et sain võimaluse osaleda.
Näitan  teile oma fotolavastusi autentse vitskorvi ja kevade värskelt tärganud muruga.
Mul oli küll imelisi plaane, milliseid kindapilte ma teen , kui raamat on ilmunud, aga võta näpust- kindad on veel kirjastuses, seega jäävad pildid, kus on kindad koos raamatuga praegu tegemata.


Ja lõpetuseks ka veidi tehnilisi andmeid- vardad 1,25. Lõng Raasiku 8/2
 Nüüd kõik kuduma, kolmekümnekraadisest palavusest hoolimata- Helena mustrid tahavad kinnasteks saada!

esmaspäev, 5. august 2013

Eblakas käsitöö

Kohe piinlik on- tõsised käsitööinimesed teevad tõsiseid asju. Aga mina, va looder ja lohe  teen varrastega trikka :D Sest kuidagi teisiti kui naljana seda tegemist võtta ei ole võimalik. Ühesõnaga- mul oli üks pisuke auvõla moodi asi... naturaamajandus noh- sina mulle, mina sulle. Minu osaks jäi teha sokid. aga mitte tavalised sokid- oo ei- tänapäeval saadab tellija sulle FBsse pildi, milliseid sokke täpselt tuleb tegema hakata.
Pilt oli see .
Uus ja potensiaalne omanik küsis kenaste, et kas tädi Ivi (issand, kuidas ma ei armasta seda pöördumist!) oleks nii kena ja teeks sellised sokid ja kas nimetatud tädi ikka oskaks sellised jalavarje punuda. No ei osanud, kui esimese hooga pildile peale vaatasin, aga kuraasi on mul ju teatavasti niksu rohkem, kui mõnel teisel tüdrukul. Seega oli ILMVÕIMATU tunnistada, et see ülesanne on nati keeruline mu jaoks. Aga julge hundi rind on teatavasti rasvane, kuigi  p... haavleid täis ;) Ütlesin tähtsalt, et pole hullu ja teeme ära jne. Vaatsin seda kalapilti ja uurisin ikka ühest ja teisest kandist seda sokki. Ravelrys on terve ettevõtmine, Shark Week nimeks, kus neidsamu jalavarje kooti. No olgem ausad- ega kudujad mustri autorile just pai ei teinud. Ja kehvasti kirjutatud mustri eest 40 USD välja käia oli ikka liig mis liig- seega käivitus tavapärane skeem. "Mis siis, et jalgratas leiutati juba ära. Ma teen seda kindlasti palju huvitavamalt."
Originaalmustril algab sokitegu varvastest, mina alustasin kala ninast, ehk siis säärest. Kõige tüütum on värvide keeramine ja edasi-tagasi kudumine. Muud erilist leiutamist nagu ei olnudki. Originaalil kooti hai keha herringbone- mustris- minu jaoks oli tavaline labane kude ainuvõimalik valik.
Lõng Novita Impivaara. Kas ma sellest lõngast veel midagi kooks?- pigem mitte. Ei saanud ma sellele lõngale pihta, oli teine sihuke jäik ja kriuksuv ja ettearvamatu. Vardad 2,5. Hiiu kand. Polegi nagu midagi rohkem pajatada neist naljasokkidest.
Algus oli sellel elukal kahtlaselt mureeni moodi.
Silmade uimede ja hammastiku lisamine andis kõvasti agressiivsust juurde. Andku nüüd jumala pärast  mulle kõik ihtüoloogid ja hüdrobioloogid ja okeanograafid andeks, et ma ei tabanud hai anatoomiat korrektselt.
Ja nüüd valik akrobaatilisi õõvapilte. Enda jalga pildistada on jama...
 ... aga enda kätt pildistada on tõeline kooma. Aga selle eest on see tõeline kolepilt. Minu lemmik ;)
Originaalil oli hail hammaste vahel ka verepiisk/ klaashelmes. Õige kujuga ja õiget värvi helme puudumise tõttu on minu kalal hambad puhtad.
Tegelikult peaks siin olema mere ääres tehtud ilupildid karvaste jalgadega hairünnaku ohvrist. Selliseid pilte ei ole. Kahjuks. Karvaste säärtega modellidega oli kitsas ja ega sinna mere äärde ei olnud väga viitsimist minna ka. Kui asi paraneb, siis vahetan postituses pildid ära.


PS Oh seda noorte inimeste huumorimeelt küll !