Tegin (endale) linnu!

Eelmises postituses süngete meeleoludega ette-ennustatud kudumispaus oli täpselt ühe öö pikkune. Nagu lapsepõlves- öö tuli ära magada ja kõik saigi korda. Selgus lihtsalt karm tõde- tööd teha ma ei saa (lõnga kerida siis) aga kudumise vastu ei ole mu organismil midagi ;)
 FBs on tore grupp, millel nimeks Kirikindake, kus usinad naised Mimmi eestvedamisel kirikindaid koovad. Lubasin alguses, et ei võta kindakudumisest osa ja elan tegijatele raja kõrvalt kaasa, aga nagu ikka sekkub õigel ajal saatus. Seekord oli saatuse nimi kolleeg Anneli, kes kurtis, et tal talvekülmas näpud külmetavad, aga käpik pole just unistuste kinnas. Selge- kududa tuleb sõrmikuid. Värvivalik, kasutatavad ornamendid ja ka kõik muu oli vaba. Unistuste tellimus!
Asi algas NN mustrilehtedes kaevandamisega. Ma ei suutnud kuidagi otsustada, kas teha ornamenditriipe, kududa mingit stiliseeritud lillemustrit või veel midagi muud. Ka tellijaga nõupidamisest kasu polnud- tee mida tahad, aga tee ruttu!
Kahtlusi nagu ei olnudki, aga kõhklused vaevasid ;). Vaevasid hetkeni, kuni mu silma alla sattus see linnupilt (NN okt/1980). Hetkega oli kõik otsustatud.

Siis algasid lõngavalimise vaevad. Seekord oli asi õige hull. Ma lõin lugematuid kordi silmi varrastele ja harutasin. Sest värve ei saanud klappima. Hiljem selgus põhjus- õigeid lõngu ei olnudki. Asja parandas käik Raasikule ja üks korralik lõngakerimisõhtu.
Väike vahevaade.

Märgadest kinnastest tegin ma ka pilte, sest kudusõber Kersti nõudis neid vastuvaidlemist mittevõimaldaval moel, aga säästan teid nendest  ;)

Päriskindal ma seda pruunikat laiku ei näinud (järsku mingi valguse-puudumise-apsakas), aga et asi kindel oleks, siis pesin ma nad uuesti üle. Ehk homme on parem .
Lõng Raasiku 8/2, varras nõukaaegne 1,5 ja 1,75 vahel. Peopessa ma enam teise mustrisse ei koo, ei meeldi mulle see nõks, aga et seekord linnud ära mahtunud ei oleks, siis läks nii.

Ühed pitsilised sokid, mis ilmselt juhatavad sisse kudumispausi

Mul on mingi imelik kuduhullus peal. Muud ei tahakski teha, kui ainult vardaid ja lõnga näppida. Aga ilmselt tuleb vahel millegi muuga ka tegeleda. Mida muud tähendab vastik randmevalu, mis kududa ei lase. Loodetavasti on see lihtsalt häire, mis lõpeb paari päevaga, aga mul on tõsine hirm.
Aga täna näitan pitsilisi sokke, mis saavad täiesti kindlalt minu omaks.
Esther-sokke olen ma juba pikka aega kududa tahtnud. Olen seda teinud ka, aga ikka ja alati kellelgi teisele. Need saavad aga minu omaks. Muidugi muutsin ma õpetust, st kudusin nii, nagu mulle parem ja mugavam tundus. Ja olen väga rahul- sokid on täpselt parajad, mõnusad ja minu arvates ilusad ka. Lihtne kudumine on,  kui loogikale pihta saada. Nende Estheritega olen ma üsna mitmele inimesele nende sokkide isu peale ajanud.   Loodetavasti saavad valmis veel mitmed ja mitmed pitsilised sokid-sukad.

 Kudusin vardaga 2,5, lõng on Koduekstrast pärit Laurin Villalanka (75% villa, 25% polüamiidi, 275 m/150 gr), mis peale pesu muutub imepehmeks.

Nädalavahetuse väikevormid

Koon praegu enamasti pisividinaid- sokke, kindaid ja mütse. Ka möödunud nädalavahetus ei olnud selles suhtes erand- valmis said ühed triibulõngast Karamellisokid (karamell on lõnga nimi). Kudusõber Kersti õpetas mulle "kerge randmega" uut moodi looduse selgeks- Leslie Ann Bestori raamatus "Cast on, bind off" kutsutakse sellist loomist Double Start Cast On  (aka Estonian, Latvian) Tekib mõnusalt veniv ja elastne serv, mis sobib eriti hästi sokkidele ja kinnastele.
 Tulid sellised tavalised meestekad, number 43 arvatavasti. Sokivautšeri omanikul oli igatahes raske valida, kas tahta Tihaseid või Karamelle. Naiste tungiva soovitamise peale läksid loosi siiski Tihased, aga mulle tundub, et ta oleks tegelikult tahtnud neid karamellisemaid.  Eks ma järgmine kord siis tean ;)

Käisime kolleegidega "õhtul õues" ja sain endiselt töökaaslaselt kiire tellimuse sõrmitutele. Kududa pole neid ju eriti miski kunst, aga mustri valimine osutus keeruliseks.Lõplik valik jäi saksakeelsest vanaema mustriraamatust pärit kirjale. Me nimelt Alleraaga tegime raamatuvahetust- tema sai vene mustriraamatu ja mina saksa oma. Olen enda omaga hullusti rahul :) ja mul jääb ainult loota, et Alleraa enda omaga ka.
Tulemus meeldib mulle (loodetavasti omanikule ka)- muster on huvitav ja ausalt öeldes polnud keeruline ka.
Lõng on angoora ja akrüüli segu (sest just sellest lõngast tahtis sõrmituid tellija), varras 2,0, vardal 14 silma.

Ühed pitsilised sokid on ka pooleli, aga sellest juba järgmine kord. Sõrmikud ootavad oma järge ja veel ühed sõrmikud ja üks kaelussall ja üks haapsall ja ikka nii edasi...

Valelapiline müts

Luban pidulikult, et väga tihti ma kaks korda päevas ei postita, aga kuna müts sai valmis, siis mõtlesin, et näitan ta kohe ära ka. Lumeroosisõrmikute juurde oli mul vaja sinist mütsi. Mulle väga pikalt mõtisklemine ei istu- idee tuleb kiirelt ära vormistada.
Tahtsin mütsi, mis ei oleks liiga pretensioonikas, aga pisuke kiiks oli tervitatav. Niimoodi sattuski mu varrastele valelapiline müts. No ikka see vanast ajast tuntud kõver kindavars.
Kuna asi on tegelikult primitiivsuseni lihtne, siis mitte midagi pikalt kirjutada ei olegi.
Varras 2,5, üles lõin 128 silma. Hallid triibud said sisse kootud mu personaalse kiiksu pärast- ma nimelt ei armasta, kui jäävad mingid arusaamatu suurusega lõngalõppude pussakad. See Novita Seitsmevenna hall oli just sellest seeriast- nüüd on süda rahul, selle lõngaga on asi ühek pool ;) Sinine on Filati Cervina 100% villa, 125 m/100gr (see lõng meenutab oma olemuselt Jili). Lõngavöö lubab, et ei näksi ja tohib masinas pesta ja ikka nii edasi. Ime, mitte lõng ;)
Tõeliselt kiire töö oli, umbes lõuna ajal lõin silmad üles ja umbes Aktuaalse Kaamera ajal lõpetasin. Muidugi ei kudunud ma kogu aeg- ikka igasuguser tähtsad tegemised jäid selle aja sisse. Aga täitsa hea oli. Sellise võttega võib teine kordki midagi valmis nikitseda.

Nii et Ülle, nüüd on minul ka müts ;)

Tihasesokid

Kudusin valmis vautšerisokid. Midagi erilist rääkida ei ole- sokid nagu triibulõngast sokid ikka.
Kudusin Novita Seitsevenda Talitintti lõngast. Ma arvan, et see talitintti on tihane- lõngavööl oli nimetatud linnu pilt ja värvid meenutavad kah tihast.
Kudusin vardaga nr 2,5, 15 silma vardal. Mõnus oli ;) ja sõber saab ka sokid jalga.

Kasutust kasulikuks

Kuna aegajalt on tõusnud teemaks mu piltide tavaline taust kirjaga, et tegemist on väga ja väga "explosives"
olukordade või esemetega, siis otsustasin asjale veidi valgust valada.
Pean kohe ütlema, et asi on küll enda tehtud aga mitte eile või üleeile valminuga. Kasutanud olen ma oma multifunktsionaalset riiul-pink-kohvilauda ikka juba aasta ja veidi peale ka, ma arvan. Ehk siis asi on ennast praktikas tõestanud.
Väikeses ruumis on iga sentimeeter arvel ja seega vajasin ma lauda, mis kannaks endas mingit lisaväärtust näiteks raamaturiiuli näol.  Algmaterjal oli mulle ka ammu silma jäänud. Tegemist on paukmoona kastidega, mis tavaliselt lõpetavad oma maise teekonna lõkkes (milline raiskamine, eksole). Peaaegu kõik kasutatud detailid on pärit algmaterjali küljest (va mööblirattad, mis muudavad üldiselt raske konstruktsiooni oluliselt mobiilsemaks). Kasutasin kuut kasti ja muutsin ainult köiest sangade asukohta. Ongi kogu lugu.
Loomulikult puhastasin ja lihvisin ma algset materjali veidi liivapaberiga, aga kuna oli oluline mitte kahjustada erinevaid tekste ja silte, siisolin ma selle nühkimisega tagasihoidlik. Paar kihti lakki ka ja saigi varsti raamatud riiulisse laduda.

Laual aga võib vaataja näha vinüülplaadist koolutatud kaussi, kust piiluvad mu järgmised sokid.

Kõdisokid

Kudusin sokke, sest nagu ma juba kuskil eespool kõnelesin - sokkidel on minekut. 

Planeerisin täita oma sokivautšeriga antud lubaduse, aga näe, võta näpust (või hoopis varbast?)- sokkidele tekkis hoopis teine omanik.  Aga on, nagu on.

Miks kõdisokid? Sest kudumise ajal oli kogu aeg kole kõdi ;) Lõng lihtsalt oli nii jube kare. Ma tõesti tahaks teada, millest austatud poolakad ( või leedukad ?) seda lõnga teinud on. Suutsin tuvastada heinapakinööri ja ohtralt mingeid rohulisi elemente, ühtlasi kaldun ma arvama, et on kasutatud lihalammaste villa. Tulem oli ikka tõeliselt karm- nagu karjalapse põli ;)

Kudusin ja sõna otseses mõttes kihistasin naerda- olukord tundus täiesti absurdne.  

Kudusin ühe soki valmis ja pesin ära, et oleks lõplikult selge, kas neid sokke on üleüldse võimalik jalga panna. Pesu tegi asja oluliselt paremaks ja seega sündis ka teine sokk. Uute asjade omandamise käigus proovisin kududa uut moodi kanda- Hiiu kand Tööpingi moodi. Mulle igatahes meeldis.

Tavapärased tehnilised andmed ka. Lõng on Balti jaama turult ostetud jämeduses ca 7/3 (enam ei ostaks), kudusin masohistlikult vardaga nr 2,0, vardal 15 silma. Sokid on ausad ja ilmselt kulumatud ;)

Jälle tuleb tunnistada, et kunstilise tulemusega tänane töö just ei hiilga...

Siiami kaksikud. Post-op periood

Siiami kaksikute võrdlus tuli mul pähe eile, kui ma oma teist paari Lumeroose kudusin (seda osa, mis eelmistest üle jäi). Nagu siiami kaksikutegi puhul- peale eraldamist ja mõlema paari kirurgilist kohendamist tekib kaks eraldi "isendit", kes iseseisvalt hakkama saavad. Sarnased, aga mitte identsed, identsuse puudumine on loomulikult taotluslik. Ma arvasin, et kloone küll siia maailma vaja ei ole. Nii siis saigi roosimotiiv teist pidi keeratud ja taustavärvi vahetatud.
Sõrmedele ikka mu kirglikult vihatud Põhja-Eesti kärbsekiri. Ma vaatsin juba lapsena kirikindaraamatuid (Konsin, Silmkoeesemed) ja ei suutnud ära imestada, kuidas virulased pole suutnud midagi erilisemat välja mõelda, kui kärbsekiri...Oh, lapsepõlve muretud, süütud mängud... Nüüd on aga selgunud tõsiasi, et koe tagasihoidlikult soojemaks kudumiseks on kärbse(musta)kiri parim.

Panen endale meeldejätmiseks ka sõrmevalemi, et ei peaks iga kord arvutama. 

10/ 8/ 8/ 9= 35

9/ 7/ 7/ 8 =31  

Vot sihuke lugu siis. Muide, pildid on klikatavad ;)

Poolteist paari Lumeroose

Isale kootud sõrmikud avaldasid minus mu tumedama poole, nimelt kadeduse. Mul oli ka kohe sõrmikuid vaja- kirjatud sõrmedega, edevaid ja sooje.
Kui kinnast kududa ja kogu tähelepanuga olla telekas, siis võib juhtuda, et pöidlaava tuleb ilmselgelt liiga kõrgele. Minuga juhtus just nii- muster oli loogiline ja kergelt omandatav, kudumine läks ludinal ja enne, kui ma arugi sain, oli pool kinnast valmis kootud. Ilma pöidlaavata, loomulikult. Arvasin oma lõputus laiskuses, et nii on ka hea (teate seda multika-jänest, kes lõbusalt hõiskas, et käib kah).
Kudusin oma roosilised sõrmikud valmis ja siis selgus, et mis liig, see liig. Pikkust siis. Ebamugav oli ja kotitas ja ei istunud käes nagu kummikinnas...
Küpses plaan kasutada kääre. Alguses plaanisin eraldada ainult randmeosa, aga õnneks ma mõtlesin pisut pikemalt (seekord ma mõtlesin ka) ja võtsin liigse osa maha peale esimest mustrikorda.
 Sain sellise koosluse.

Kudusin valmis esimese kinda, proovisin ja olin rahul (aga mitte liiga)
Kudusin valmis ka teise lühendatud kinda. Selgus, et parandused on tehtud erinevalt. Harutasin esimese  üles. Kudusin uuesti ja oh imet- saidki sarnased!

Värv tundub esimesel pildil olevat reaalsem. Kindad on kirgassinised ja mulle väga meelejärgi. Roosimotiiv on pärit mingist 1982 aasta NN mustrilehest, kõik muu minu peast. Lisaks valmis kinnastele on mul veel kuni pöidlani valmiskootud teinegi paar :D Voh milline rats! Erilist rõõmu teeb aga asjaolu, et nimetatud toorik-kinnastele tekkis täna juba ka tahtja.
Pisut ka tehnilisi andmeid- lõng 8/2 , sinine Looduskera indigoga värvitud (sörts äädikat pesuvette on hea mõte) ja valge ilmselt Raasiku päritoluga. Varras veneaegne 1,5-1,75(vist, ega ma täpselt ei tea, aga alla 2,0 igal juhul)
MMMMMMõnus kudumine oli! Aga nüüd on mul kinnaste juurde vaja sinist mütsi..

PS Vahest koon ma mõne asja valmis ka ilma eriliste sekeldustata, ausõna, seda tuleb ette. Blogi lugedes võiks arvata, et ma olen mingi Kudu-Šveik...