Luksuslõnga vääristamisest

Alati on küsimus, et kust läheb see peenike piir, mismaalt alates on üks või teine lõng luksuslik. Et kas asi on koostises- peenike kašmiir ja siid ja muu vinge värk on kahtlemata luksuslikkuse tunnus. Või on asi hinnas- et kui maksad ja tahaks nutta, siis on lukslõng aga kui maksad ja nutta (väga ) ei taha, siis on tavaline? Ühesõnaga- keeruline värk.
Noro Flower Bed kuuluks justkui lukslõngade hulka mitme mõõdiku alusel- et peenike koostis ja nutmaajav hind.
Läksin minagi kord poolililutseva Noro õnge ja ostsin 102 grammi (hea et mitte rohkem!) ning kudusin nimetet lõngast salli aga kuna ta torkis ja kraapis nii kohutavalt, et kanda oli suhteliselt võimatu, siis harutasin ma selle salli üles, sest kole isu oli sellest lõngast hoopis müts teha. No ütle lolli- kui sall kraabib, siis müts kraabib ju kuus korda rohkem...
Aga abi on ju fatseebuki näol kohe käest võtta. Kaeblesin seal ja sain mitmeid soovitusi, mille läbivaks jooneks oli siiski soovitus unustada  mõte, et selle lõnga pehmeks saada võiks. Ma muidugi pesin seda lõnga villa- ja niisama šampooniga, töötlesin seda juuksepalsamiga ja hoidsin muidu ka pöialt aga ei mütsigi...
Nii siis saigi ülesharutet Norost koos bambusesisaldusega sokilõngast voodritriibu ja peenikesele luksusele lisaks jooksma võetud mohäärilaadsele tootele hoopis palmikutega müts, mis on taotluslikust sihuke suur ja lötakas, et a) ei pigistaks ja b) vähendaks kandja riski välja näha nagu munapea.
Tulemus on see, et müts on soe, ei kratsi ja munapäisust kah liiga pole. Seega võib vist  loo õnnestumiste hulka kategoriseerida, mis siis, et ca aastase viivitusega.
Pildid on erakordselt halvad. Kohe kohutavad. Ma ei mõista mette, kuidas need inimesed selfisid teevad... aga noh, mütsist ehk ettekujutuse ikka saab.

Jälle (ikka) ikaldus!

Äge sõna- "ikaldus"! No kuidas peab see vaene võõramaalane, kes otsustab eesti keelt õppima hakata selle kõigega toime tulema??!! Mõni tuleb  ka, päris edukalt kohe (kui nüüd järele mõelda). Ja mõni jälle ei saa saamagi.
 Aga sellel kohal mu kaastundepuhang keeleõppijate vastu ka lõpeb,  sest eks meil kõigil ole oma rist kanda.
Ühesõnaga- "ikaldus" on just see sõna, mis iseloomustab mu käsitöist elu sellel kevad-suvel. No ei tule vaim pääle, nagu kurtis Samuel Vesipruul, kui oma surematut teost lõi. Mul sama seis- no ei ole seda loomingulist põlemist ja säramist ja muud püromantilist tegevust. No ei ole!
Asjad on pooleli ja selle asemel, et vanu võlgu lahendada kogun ma aiva uusi algusi. Kole lugu! Ma kohe üldse ei armasta neid poolikuid töid, mis korvidest- kaussidest vastu vahivad, aga no mida teha, kui midagi teha ei ole.
Puhtast igavusest ja mittemidagitehatahtmisest tikkisin endale prillitoosi. Lihtsalt niisama. Tikkisin Tiimari vildilehele. Värvivaliku dikteeris olemasolev materjal ,aga õnneks on mulle elati hulluste pruuni ja elektrisinise kombinatsioon meeldinud. Prillipesa voodriks on siresinine vildileht (umbes sama toon, mis tikandilgi) Mustri leidsin kuskilt netist ja soovija  võib selle leida siit

Selle asemel, et kausis nähaolevaid töid lõpetada ma hoopis lappasin jaapanlaste kudumisraamatut, et leida sealt uuele pitssallile algus. Vist leidsingi...

Kausis näha olev kindaloodus läheb harutamisele, kampsun loodetavasti mitte.
Kus on Kati (MB) karu (käsitöösoolikas)????