neljapäev, 21. november 2013

Kalad on mu saatus

Kalakudumid on muutunud üsna tavapäraseks mu kudukausis. Meesinimestele meeldivad mingil põhjusel sellised natsa naljakad kudumid. Ise ma väga hästi ette ei kujuta, et ma kõnnikisn mööda linna , surnud kala peas. Aga maitsed on erinevad ;)

Kasutasin kõrdmaokirja, mis muudab kudumi mõnusalt paksuks ja soojaks. Lõnga kulutasin oma vanadest varudest kokku 125 gr (kokku kulutatud 669gr!) Lõng sinine Laurin Villalanka, valge lõngavöö on kadunud, aga arvatavasti on tegemist 100% villasega.

 Kunagi krabasin Hemtexist kaasa toredaks allahinnatud linikukese, millele ma siis nüüd heegelpitsi ümber genereerisin (ignoreerides kangelaslikult fakti, et ma heegeldada ei oska)
Oi kuidas mulle igasugused trükitekstiga tekstiilid meeldivad.

kolmapäev, 20. november 2013

Lugu sellest, kuidas Marie terve aasta enda kampsunit ootas

Aasta on möödunud nagu nipsti päevast, kui pinginaabri tütreke Marie kurtis, et külm teeb liiga ja tal on vaja roosat kampsunit. Jah, te lugesite õigesti-roosat.  Aga kuna inimeste värvitaju on väga erinev, siis minu kojutoodud roosa ei olnud seda üldse mitte Marie arvates. Lahendasime olukorra nii, et läksime koos Kiviõli lõngapoodi ja tõime sealt ära... punase. Lõng oli Linate Hobby, 100% merino. Lõnga ainuke viga seisnes selles, et õiget tooni tokke ei olnud piisavalt. Nii tuligi lisaks osta nõksuke tumedamat sama sorti lõnga. Kudumisel sai kasutatud varrast 2,5-3 Lõnga kulus kokku päris ohtralt- nõksuke üle 600 gr (varrukad said pikavõitu, aga neid saab ju alati lühemaks kududa)

Eeltööd said tehtud kiiresti- lõng oli olemas, mõõdudki võetud, joonis paberile sihkerdatud. Võiks ju arvata, et mida muud, kui anna aga varrastele valu ja uha kududa. Aga! Ei midagi sellist. Teostus muudkui venis ja venis ja venis... Tegelikult nüüd saan ma aru küll, milles asi oli. Puhas julguse puudumine ja ebakindlus, argus, kui soovite. Ma ei armasta kudumit, kus peab mingeid tükke kokku õmblema. Tänu sellele olin ma kindlalt otsustanud, et sellele kamsile õmblusi ei tule. Või peaaegu ei tule. Valik langes sellele võttele (vajab sisselogimist) . Tundus lihtne ja hea. Tegelikult oligi mõnus kududa, kui lõpuks julgus kogutud sai. Aga alustamine oli raske...
Kõige kahtlasem koht on varruka kasvatamine- siin on lugejale tulevikuks kaks soovitust. Alusta varruka kasvatamist umbes selle koha pealt, kus on rinnahoidja pael ja tegelikult iseloomustab varruka kasvatusi kõige paremini Ravelryst laenatud pilt.
Tuleviku puhuks panen endale kõrva taha teadmise, et varrukakaar peaks olema natuke lühem.
 Aga muidu on see viis kampsi kududa lihtsalt imemõnus, teen seda ilmselt üsna varsti veel mõni kord.
Kudumisel on veel üks väga oluline asi- mannekeen peab olema käepärast. Siinkohal tahan ma tänada häid sõpru Liisat, Anut, Ankat ja Pillet, kes käsu peale sõnalausumata mu üllitise endale selga lubasid ajada. Ilma teieta olks kampsuni asemel tekkinud üks kole käkk, sest peale neid proovimisi sai ikka harutatud ka ;)

Nüüd jääb loota, et Mariele tema kaua oodatud kehakate meeldib. Kuigi mulle tundub, et Liisakene, kes lahkelt kampsuni inimsisulise presenteerimise modelliks tuli, on nimetatud kehakattele silma visanud ;) Sest ei saa salata- Liisale see kamps sobib.
PS Kampsun istus Mariele nagu selga valatud ja seega sai Marie täieõiguslikult oma kampsuni endale. Isegi varrukad, mis Liisale ilmselgelt liiga pikad olid, olid omaniku seljas päris parajad. Pildi tegemisest ei tahtnud aga Marie mitte midagi kuulda ;)

pühapäev, 17. november 2013

Lihtsat reisikudumist

Vahest kohe ON vaja mingeid kiireid reisikudumise asju nokitseda. Ei istu mulle rongis suuri kampsuneid või mitme lõngaga kirikindaid kududa. Kindaid olen küll teinud, aga... No ühesõnaga- praegu on kiirete ja lihtsate asjade periood.
Minu lemmiklapsed ei väsi mind üllatamast. Nõustuge, see on ikka anomaalne küll, kui kuueaastane on õnnest rõngas, et saab villased sokid, sest jalalaba mõõtmine ei saa lihtsalt mitte midagi muud tähendada :D Keskmisel õel on nagunii sokke vaja, sest väike venna ju saab ja keskmise kõige suurem tragöödia on see, et ta millestki potensiaalselt võib ilma jääda. Olgu need siis kasvõi villurid :)

Väiksemad sokid sisaldavad endas kolme toki lõppe, aga kokkukõla sai päris hea. Varras 2,5, vardal 13 silma
Susanna sokid on kootud sellest Saksamaalt kokkukrabatud lõngalaadungist. Superba bamboo, 420m/100gr. (sokilõng, nagu ikka) Hullult pehme ja mõnus lõng, koob ennast täitsa ise :)
Superba Country, 400gr/100m, sokilõng. Kukkusid välja täits tavalised naistekad, 17 silma vardal. Sokid nagu sokid ikka. Pole nende kudumisestki midagi erilist kirjutada. Aga töö on mõnus ja rongis tegemiseks paras. Ju toodang endale ka omaniku leiab, kunagi pole kätte jäänud, ei jää ehk needki mitte.

Salli tahtsin ma endale juba ammu kududa. Sellist lihtsat ja lahedat närakakest.
Lõnga , Eisaku Noro Flower Bed, toon nr 1274 tõin Berliinist. No ma lihtsalt ei suutnud ahvatlusele vastu panna ja lasin endale 102 gr kerida. Koostis oli udupeen-siidi 35 %, mohääri 35 % ja villa 30%. Tuleb tunnistada, et nii peene koostisega lõnga polnud minu kätte veel juhtunud. Kudumisel oli küsimusi ikka päris palju. Kuidagi kole karm ja karune tundus kogu see kraam näpu vahel. Etteruttavalt tuleb äelda, et pesu teeb asja ikka palju paremaks.
Aga lõng lõngaks. Põhiline küsimärk oli salliõpetus. Ma olen korduvalt ja korduvalt rääkinud, millises "vaimustuses" ma olen kirjutatud õpetustest. Neid lugedes tunnen ma ennast nagu mingi tasandusklassi viiendat korda istumajäetud debiilik. Vaatan salli pilti ja saan aru, et see ei saa keeruline olla aga alustada ei oska, sest EI SAA ARU!!! Lisaks sellele et Jumal lõi "writted instructions" lõi ta ka interneti ja targad sõbrad ja eriline tänu talle muidugi FB eest. Good Bless!!! Kus häda hakkab muutuma juba väljakannatamatuks seal tuleb asuda klahve klohmima ja FBsse hädapalveid kirjutama. Kirjutasin igaks juhuks kohe kaks tükki. Ühe Muhvile ja teise Susale ja nende kudugeeniuste ühiste jõupingutuste tulemusena ma saingi aru, kuidas seda salliniru kootakse. Kudumine ise on lihtsalt piinlikult lihtne (mis viga on nüüd laiata, eksole!)
Tasuta õpetuse leiate siit Mul kulus kudumiseks enamvähem kaks päeva ja õnneks saab lõnga viimase jupikeseni ära kasutada. Seda muidugi juhul, kui te peale esimest mustrikorda/sakki unuste kogu õpetuse. Mul jäi lõnga järgi 3 cm :D
Kohtusime eile Telliskivi Revali kohvikus Heli ja Kerstiga et tutvus viia pärisellu, natuke kududa, lobiseda ja uusi plaane teha. Nii tore oli! Kohtumise tulemusena lähen ma nüüd Harjumaa Muuseumi õppima nõelkudumist ja roosimist ja aasta alguses ka Jõeste kindakursusele. Lahe onju! Ja hoolimata sellest, et me hoidsime kohvikus kinni aknaalust lauda, tootsime otsatus hulgas ebemeid ja olime ilmselt tibiklientuuri taustal ka väga ebaesteetilised- välja meid ei visatud ja paha pilguga ei vaadatud ka. Mis tähendab vaid ühte- sinna läheme me tagasi!
Lisaväärtusena sai sall ka õhtuks valmis ja nagu tellitult saabus Norra-Soome juurtega torm Hilda või Eino või kuidas iganes ta nimi siis on. Stromkal tormutas päris kenasti.


 Panen siia pisut rahulikuma pildi ka, sest egas see männioksas tormlev nartsuke ju ennast kergesti pildistada ei andnud.
Lõngabilansist ka natuke. Kokku olen ära kudunud/kinkinud 397 grammi. See teeb kokku 744gr
Tõsi- sattusin eelmisel nädalal Novita poodi ja ostsin sealt 200 gr sokilõnga. Aga asi on ikkagi plussis, tervelt 544 grammiga!
Aga nüüd olen ma tubli ja lähen lõpetan Punase ära ;) Ausalt, enam ei ole palju jäänud.


pühapäev, 3. november 2013

Nädalavahetus rebastega

Vahest on väga vaja teha midagi muud, et oleks motti teha seda põhilist asja ;) Põhiline asi on ikka see Punane Kapsun.  Kududa on enamvähem  natuke ühe varruka otsa ja nööbiliistud, ilmselt põhiosa tuleb natuke pikemaks ka kududa. Ja siis teha minimaalsed ühendusõmblused. Ühesõnaga- lõpp paistab.
Aga kuna ma ilmselt olen siiski kähkukate (väikevormide) kuduja, siis pikkade distantside läbimiseks on mul vaja natuke dopingut ehk siis väikeseid sapsakaid (meenutades ühe kunagise hurmurlaulja sõnakasutust kõrvalehüpete kohta) "vasakul". Seekord oli "vasakul" natuke villaloori.

Rebased on mind pikalt kummitanud. See on üks tore loom. Ilmselt oleks ma teisel arvamusel, kui mul oleks kanad ja reinud käiksid mu karjast matti võtmas, aga mul ei ole- ei kanu ega ka negatiivset kokkupuudet rebastega.

Rebaseprosside plaan tekkis Berliinis. Ilma mingi seose või mõjutuseta. Lihtsalt ühel hetkel oli pilt silma ees, koos teadatuntud tundega "Ma pean selle saama".
Eile toksisin valmis Rebaseprossi Kanaga. Ausõna ma ei tea, miks see rebane omandas tööprotsessi käigus süütu Lassie või natuke ullikese šaakali näo. Pole aimugi. Lihtsalt nii läks. See see on, kui püütakse jäljendada looduslikku värvigammat. Mida rohkem toksisisn, seda kaugemaks loomake rebasest kaugenes. Aga ma kavatsen sellest hoolimata seda prossi oma mantlirevääril kandma hakata. Aga võibolla toksin uue rebase ka, ei tea veel.
Arusaadavatel põhjustel jäi aga rahulolu rebasest saamata, seega oli vaja üritust korrata.
Selle tulemusena toksisin täna valmis Rebasekotleti ek Tudurebase.
Alustasin plaanist :D
Tänase tulemusega olen palju rohkem rahul, kui eilse üllitisega
Materjali kulutasin ka- Lassie kanaga kaalub 18 gr ja Tudurebane 15 Kokku kulu 347 gr. On jah piinlik arvutada kümne ja viieteistkümne grammi kaupa aga abiks ikka kehval ajal ;)
 Nüüd on süda rahul ja lähen koon oma Punast rahumeeles edasi.
Juttudeni!