Kirikindaid ja kirjandust II

Tädi Leida ja Uhke Õitseja

Tädi Leida lillepeenras elas Uhke Õitseja. Tegelikult keegi ei teadnud, et
Uhke Õitseja on uhke õitseja. Nimetatud lill nimelt pidas endale
alandavaks elada koos nende kõikide mõttetute pojengide ja jorjenite ja
kellukate ja kukeharjadega (võeh, millised nõmedad nimed) ja kättemaksuks
ei näidanud kunagi ühtegi õit. Uhke Õitseja pidas koledat vimma Tädi Leida
vastu, kes ta sellistesse tingimustesse oli istutanud.

Nii siis kaks kanget omavahel positsioonisõda pidasidki. Leida ei leidnud
Uhke Õitseja kohta kunagi ühtegi head sõna (väetistki andis napilt) ja see
omakorda ei mõelnudki oma imeilusat õit paotada.
Lugu lõppes  ühel hommikul, kui hommikuselt tõredas tujus Tädi Leida Uhke
Õitseja peenrast üles juuris ja kompostihunnikusse viskas.

Uhke õitseja juubeldas - lõpuks ometi on tema kõrgel kohal ainus kaunitar,
kus kõik tema hunnitult kauni õie ilu nautida saavad. Ajas südilt juured
rammusasse mulda ja ei läinudki kaua, kui kompostihunniku otsas puhkes
õide tõeliselt kaunis lill.  Tädi Leida seda ilu kahjuks näha ei saanud,
sest saatuse tahtel oli ta just sellel ajal sõitnud kooli kokkutulekule.
See fakt muidugi tumestas pisut Uhke Õitseja võidurõõmu.

Aga ilu jaoks on alati nautlejaid.  Nii sattus Tädi Leida aeda oma
tavapärasele metalliotsinguretkele Koolja, kes pidi peale kolmepäevast
kodust äraolemist (koos prügiämbriga, mis eriliselt pahandas Koolja
naisukest Vaaljat) leidma võimalikult diplomaatilise tee tagasi perekonna
rüppe. Nii krahmaski Koolja Uhke Õitseja kompostihunnikult kaasa, et
Vaalja südant pisut pehmendada.
 Kooljat ootasid ees mitmed rasked küsimused, mida Vaalja igakuiselt
esitas, rõhutades küsimuste kaalukust taignarulliga, mille käsitemises
oli Vaalja meister. Iga jumala kuu küsis Vaalja ainult kolme asja-  "Kus
sa kolasid need kolm päeva?" ,  "KUS ON PALK?"  ja " Miks, oh issand, MIKS ma
sulle, tõprale, mehele läksin???"

Uhke Õitseja juubeldas:  Ma saan lõpuks tõelise armastuse märgiks kingitud
jumaldatud naisele, kes kindlasti minu ilu tõeliselt hinnata mõistab
Koolja jõudis korteri ukse taha ja andis arglikult kella. Ukse avas
maruvihane Vaalja, kes krabas Koolja käest Uhke Õitseja ning vaheldumisi
taignarulli ja Uhke Õitsejaga kallile mehekesele  äsades esitas oma kolm
igipõlist küsimust.

Viimane mõte Uhke Õitseja peas oli, et ega Tädi Leida jorjenipeenar ei
olnudki kõige nõmedam koht siin maailmas.

(NB! Nimed, faktid ja olustikulised kokkulangevused on juhuslikud ja ei oma reaalsusega mingit seost. Tegemist on kirjandusliku fiktsiooniga.)


"Siin oli Koolja" (lubatud ilupilt pargipingi, unustatud kinnaste ja igipõlise teadaandega, et siin oli Koolja (vasja, igor, maša või veel keegi) ;)

Tehnilised andmed- vardad Made in USSR, 1,75, Lõng tundmatu kollane 8/3 ja punane läti oma (aitäh Yllepile ilusa jõulupaki eest) See punane on õige mõnus kududa :D Muster omalooming

 Häid saabuvaid munapühi!

Ühe torusalli seiklused

Juba üsna mõnda aega tagasi kudusin ühele kolleeg-tüdrukule torusalli. No siis, kui meil see torusalli-nakkus üle käis ;) (nagu Noro-viirus üle Kuperjanovi pataljoni)
Midagi imeliselt erilist ju ühe toru kudumises ei ole. Lõng Onni (25/75 villa kasuks), varras 2,5, kui mu mälu mind ei peta. Toru kudusin valelapilisena, et natukenegi lõbusam oleks. See kummaline värvijaotus on taotluslik- no et saab valida, kas näo ümber on triibuline või rahulik roheline.
Omanik leidis lisaks kaelaskandmisele veel sallile mitmeid kasutusvõimalusi. Näiteks
tissisoojendajana

või sihtotstarbelisena kaelas mitmel erineval moel

või kapuutsina peas

Ilmselt on kasutusvõimalusi veel ja veel.
Sall ise on juba suusamägedes Ukrainas oma ristsed saanud ja kasulikuks asjaks tunnistatud.

Roosid, roosid, roosid

Sain valmis oma Roosipeenra-sõrmikud. Nimi on valitud täiesti meelevaldselt, seega olgu nad tinglikult võttes siis Roosipeenra-sõrmikud.
Ma pean kohe ütlema, et ega roos mu lemmiklill ei ole. Looduses siis. Aga kudumiskirjades näeb ta patuselt hea välja.
Neid sõrmikuid ootas tellija pikalt. Väga pikalt kohe, no nii umbes aasta. Aga kuna eelmised kindad, kah minu tehtud Kuldsõlekirjalised kestsid veel täitsa kenasti (ja kestavad tänagi), siis oli ta kannatlik ja lasi mul mõtteid koguda. Mõtteid kogunes tasapisi, aga seda õiget otsa justkui ei olnud. Teada oli, et tulevad roosid, aga millised, kui suured ja kuhu...
Laupäeval sähvatas siis lõpuks. Lõin  krabinal silmad vardale(1,5 või 1,25, ma tõesti täpselt ei tea, pigem siiski 1,5) ja kuduma. Kui aus olla, siis läkski ludinal, lõpuni välja. Kõik klappis.  Sõrmedki jäid terveks, isegi vardad on sirged, minu suureks imestuseks :D
Loodetavasti ei ole see heegeldatud servake liiga  magus, aga mulle tundus, et see nö lõpetas asja loogiliselt ära.  Eks nad sellised mmmmmmagusad ole, aga see on taotluslik. Elu ei peagi liiga tõsiselt võtma, eksole!

 Mul oli plaan teha Kopli pargis ilupilte, no teate küll: kindad, mis on "ununenud" pargipingile, kindad siin ja seal.
No ega ei tee ikka ilupilte küll, kui romantiline pargipink on kirjatud  tekstidega, mis erinevates dialektides annavad teada, et Vasja oli ka seal. Lumehunnikus ka pilti ei tee, sest seal on käinud Muki kakal. Ühesõnaga- te peate romantilise ilupildi puhul leppima sellega siin. Sammaldunud pargivärav, kus kevadine jäine tuuleiil on kohe-kohe minu kindakesi minema viimas. Ajaloolise tõe huvides tuleb öelda, et mõned korrad viiski.

No vot sihuke lugu siis ;)
Pildid ei tulnud täna väga head, aga ehk mõni muu päev on selles suhtes parem.

"Kudusin sokid"

Kui ma oleks vähese jutuga, siis selllel kohal võiks tänase postituse ka lõpetada. Noh et kudusin ja uute kohtumiseni. Aga tänu taevale - juttu mul jätkub ja eelpoolkirjeldatud postitused ei ole minu stiil. Seega:

Täna on käsitööd vähe (pehmelt öeldes). Sest ma pole kohe eriti midagi nagu teinudki. Kui nüüd välja arvata ühed jumala tavalised sokid, siis kohe üldse mitte midagi. Tunnet ei ole, vaimu ei ole, midagi ei ole.
Sokid on, nagu eespool sai öeldud, väga tavalised. Sääreosas valepalmik, hiiu kand ja 16 silma vardal. Varras ise on 2,0, lõng Novita Seitsevenda. Täpsemat nime ei ole tootja pannud, ei mingit "Plahvatus kommipoes" või "E-ainete rünnak" Seega- lihtsad sokid. Mulle endale. Isegi pildile ei jõudnud nad enne, kui jalga (mida ehk pildistki näha on) Aga see selleks.

Nendest sokkidest tõepoolest rohkem juttu välja ei pigista.
Aga!
Ma ei tea, kas see on nüüd algava Mania Grandiosa esimesed märgid või on tegemist tavahullusega, aga ühel kenal päeval otsutasin ma, et mul on vaja nn "meistrimärki". Mitte et ma ennast nüüd hullult meistrina tunneks või midagi, aga... No midagi nagu käegakatsutava allkirja moodi .
Ilmselt olen ma jõudnud seisundisse, kus ma juba julgen ja tahan oma tööle ka oma märgi peale pannna. Vastutus kandja ees, kui soovite. Tõele au andes sundis mind selle mõtteni jõudma üks tellija, kes tõstatas küsimuse, et miks ei ole silti, kes töö tegi. Argument oli tegelikult raudne :"MINA tean et sina selle asja tegid, aga ma tahan, et teised ka teaksid!" Tõepoolest, miks ei ole silti? Sest silte polnud. Seni lõin ma oma blogi visiitkaardi töö külge, aga see on nagu hinnasilt kaupluses, väga ajutine (parem, kui mitte midagi!)
Ühesõnaga tekkis vajadus tekitada meistrimärk. Täitsa hämastav, millise kergusega see sündis. Ma teadsin raudselt, et see peab saama pooleksmurtav nööbiga kinnitatav pael. Jospel OÜ meistriga võttis nende võimaluste ja minu vajaduste sünkroniseerimine kümmekond minutit ja tööpäeva lõpuks sain ma valida, milline silt tööse läheb. Lihtne!

 LOOMULIKULT oleks võinud sildil olla mingi peen steitment stiilis, et armastuse ja südamega Martaberta tegi just sinu jaoks jne, aga see lakooniline "MB tegi" tundus hea. Vähemalt mulle.

 Tulevikuasjadele saab nööbikinniseks vanaaegne pesunööp, aga hetkel mul neid käepärast ei olnud. Küll aga on nööpe ema pööningul :D

Näedsa, saan oma vana mütsiloti ka teile veel ära näidatud ;) See on see müts, mis kadunud oli ja mille kadunudolemine põhjustas massiivse mütsikudumise (4tk) sellel talvel.
Teile aga soovin ma tervist ja rõõmsat meelt. Hoidke ennast ja ärge haigeks jääge!

Kuidas ma "Wimbledoni" tegin...

Ammuks see oli, kui netis ilmusid pildid tennisevõistlustel kuduvast naisest.  Mina sain veidi väiksemas mastaabis sama asjaga hakkama... Aga kõigest järgemööda...

Kuna pidueelne päev on kaitseväelastele alati tegemisi täis, siis meie usin pisike kollektiiv koostöös Eesti Invaspordi Liiduga toimetas Eesti-Inglismaa kelguhoki võistluse korraldamisega. No meie osa oli pigem kaasata  meie haavatuid ja neile invaspordivõimalusi tutvustada. Ühesõnaga, asjasse oli segatud jää, aga mina uisutada ei oska. Pole kunagi osanudki ja ilmselt on ka liiga hilja õppida. Seega valmistusin ma aegsasti pilte tegema ja  ,mis salata, võtsin kaasa natuke kudumist, et aega täita, sest egas usin naesterahvas saa käed põllel niisama aega surnuks lüüa ;)
Pakkisin aegsasti kaasa kudumiskoti (mis on ka minu enda tehtud ja siiamaani teile näitamata)

 Koti tikand on umbes 16 aastat tagasi tehtud ja sündis see üllitis lihtsalt talumatust tahtmisest risti tikkida. Tulem vedeles mõnda aega niisama, siis töötas veidi aega köögis pildina ja edasi oli tema saatus kurvapoolne. Ta lihtsalt oli. Niikaua, kui tekkis mõte tikand vardakotiks vormistada.

Töökaaslased ja haavatud uisutasid ja sõitsid kelguhoki kelguga, mina kudusin.  Sõdurilehe ajakirjanikud olid    
krapsakad ja püüdsid mu koos mu kudutööga ka pildile ;)

Kudusin oma  Ljubutška mütsi (Ravelrys täitsa saadaval) Lõngaks erinevad villased lõpud , varras 2,0. Mina oma piiratuses arvasin tõsimeeli, et seda mütsi saab kanda ainult ühel moel. Aga noor kolleeg leidis vähemalt nx varianti. Toon siinkohal mõned näited;)

 See variant leidis kõige suuremat vastupanu. Puudu olid draakoni "seljanagad" ja värviline tutt ja mis kõik veel :D Aga tegelikult osutus üks tavaline müts väga ja väga innovaatiliseks. Ma arvan, et mina hakkan teda kandma nö küljel (vt pilt nr 1). Kui taevas tahab, siis saab sest ehk kunagi ka pilti näha.

Seniks aga juttudeni.
Ah jaa;) Kaitseminister andis mulle ja mu ühele kauaaegsele kolleegile "silmapaistva panuse eest vigastatud kaitseväelaste tugisüsteemi loomisse ja arendamisse"  Kaitseministeeriumi hõberinnamärgi.

Ma olen tegelikult ikka natuke uhke ka... Ja punastan ka natuke...

Sõrmitud ja Läti kudumisraamat

Ega ma ei suuda teid ka täna millegagi pahviks lüüa. Ikka tavapärased väikevormid- mis teha, kui kolleegidel-tüdrukutel on kohe (juba eile oli tegelikult :D) vaja igasugust lisandi/aksessuaarikaupa. Ons mul kahju?! Ma tahan ju nagunii kududa ja kui kohtuvad pakkumine ja nõudlus, siis on ju olukord enam kui tore.
Seega- taas kord sõrmitud. Mitte mingit imelist gunsti ja muud woodood.
Muster lätlaste 1957 aastal Läti Riiklikus Kirjastuses välja antud Rubene ja Ivanova "Vjazanije i evo tehnika" Igavene uhke raamat. Puust ette ja punasena- kindad, sokid, mängupüksid ja ujumistrikood (!)ja bikiinid(!!!) ja sekka mõni suusakampsun ka. Kõik vormistatuna ausast villasest lõngast. Uhke!

Muster nimega Berjozovõje listja (a). Muster iseenesest on laialt tuntud, aga suskasin ta igaks juhuks siia ka, ehk on kellelgi abiks.

Kudusin viimasel ajal palju tähelepanu saanud Laurin villalankast. Lihtsalt selline oli eelistus.  Sest värv oli just see õige ja ainumas. Varras Addi nr 2,0, 12 silma vardal.
Vaateid valmistööle :D
 Palusin kolleegil kindad kätte tõmmata ja "teha , nagu sa töötaks" Tema, kullakene asetas oma kätukesed klaviatuurile nagu murtud randmega mõisapreili. Pika piinamise peale saime siiski enamvähem reaalsed pildid.
Värv on päriselus natuke rohkem roheline ja natuke vähem halva kõhuhaiguse värvi.
Mingil mulle arusaamatul põhjusel see toon noortele meeldib... Miks, seda teab ainult jumal taevas...

Lihtne müts

Täiesti lihtne müts, mis minu ettekujutustes ja planeerimisfaasis nägi välja pisut teistsugune. Midagi umbes sellist , no ligilähedaselt... Aga nagu me kõik teame, siis inimene mõtleb, jumal juhib. Müts sai teatavate pingutustega lõpetatud, kulus ainult kaks kuud kopikatega. See müts oleks ilmselt tänagi veel pooleli, kui kudusõber Kersti poleks mind meie kuduõhtul piitsutanud parimate galeeriorjapidajate kombel ;) Aga nii sai  see müts valmis. Jäi ainult pisiasi, ehk siis linik mütsile kinnitada. Mis see siis ära ei ole, teha paar "kunstilist pistet". Tegin eile neid kunstpisteid, nii et pea märg... aga tulemus oli kokkuvõttes niru. St linik ei andnud mütsile mitte karvavõrdki juurde. Pigem oleks ta küsimusi tekitama hakanud. Nii et see müts läheb kasutusse linikuta. Ja Kersti saab ka minuga koos õue tulla, kui mul see üllitis peas on. Muidu ta oli pisut skeptiline :D
Pisut dokumentalistikat ka.

 Lähivaade mähitud nuppudest, hiirehambaservast (küll sakslased on selle sakiserva kohta armsa nimetuse välja mõelnud ), potsakast vitsast ja silmuselisest kahevärvilisest ülesloomisest. Müts on tagasikeeratud serva tõttu kõrvade kohalt kahekordne ja seega sobib tõeliselt tuuliste ja külmade ilmade puhul kanda.

Kudumise ajal tekitas minus endas kõige enam küsimusi see halliga ülesloomine. Idee oli ju monokroomne müts erinevates punase toonides aga praegu tundub see hall jutt päris õigel kohal olevat.
Lõng Novita Seitsevenda, varras 2,5 üles loodud 130 silma. Mütsitipp kahandatud viiest punktist nagu sokk. Ongi justkui kõik.
Jääb ainult üks küsimus- mida ma kõikide nende mütsidega peale hakkan?

Moekaup

Kui kuduinimesel on hulgaliselt noori kolleege, siis juhtub ikka vahest, et tuleb moekaupa kududa.  Nii läks ka minuga. Ei mõista ma ei kaelussalli ega ammugi mitte sõrmitute funktsiooni, aga noh... ju siis on hea asjad.
Kudusin oma eelmises postituses näidatud Esthereid ja meie noorim kolleeg juhtus seda  pealt nägema. Eks meil oli enne ka olnud väitlusi teemal "kaelussall", aga sokkide mustri nägemine määras kõik. Liisal oli vaja just seda ja ainult seda karva ja mustrit kaelussalli. Kuna muster on mulle meele järgi ("vaata, nagu liblikad oleks sallil!!!"! ütles mulle täna üks järgmine sallitahtja), siis ei vaielnud ma liialt vastu ka. Kudusingi kaeluse. 300 silma ringil, ehk siis viis korda sokiümbermõõtu. Oleks võinud ju 60 silma vähem ka võtta, aga läks nagu läks. Varras oli 2,5 ja lõngaks sedapuhku jälle Koduekstras müüdav sokilõng Onni. Igapidi kiiduväärt lõng- 200 m tokis, mõnusalt vetruv ja ühtlane. Hind on ka enam kui hea. Peale pesu muutus sall imepehmeks ja tuleb tunnistada, et ma kaalun endalegi sihendse asja kudumist.
Poolkindad on eelmiste poolikute nö "teine vaatus". Nimetatud poolkindad osutusid tellijale nii suurteks, et kasutusse minna ei saanud. Tegin siis uued pisut kitsamad. Ehk sobivad paremini. Siin ei olegi nagu midagi eriti kõnelda. Las pilt räägib enda eest ;)

Mul on tunne, et taolisi kaeluseid ja kindalaadseid tooteid koon ma tulevikuski (tahtjaid tundub olevat ;)
Muudest toredustest ka: sain täna kätte oma Ostast ostetud lõngakerija. Toimib küll. Vilumust on muidugi vähevõitu, aga ju ta tuleb.
Postipäkapikk tõi mulle täna ühe varase sünnipäevakingi. Oi see oli üks armas asi. Yllep näitas oma blogi sünnipäeva puhul imeasja, millel nimeks vardahoidik. Ja mõtelge, ma sain selle imeasja endale sünnipäevaks!!!! On ilus ja lõhnab hästi ja... Kaart oli imearmas ja šoks maitses ülihää!Ülle, sa oled niiii armas!!!
Uue ajakirja Maret tõin aka täna koju ja otsustasin, et on ikka väärt asi küll. Palju isetegijaid kohe esimeses numbris lubab kvaliteeti ka edaspidiseks ;)
Vot sihukesed lood siis!

Tegin (endale) linnu!

Eelmises postituses süngete meeleoludega ette-ennustatud kudumispaus oli täpselt ühe öö pikkune. Nagu lapsepõlves- öö tuli ära magada ja kõik saigi korda. Selgus lihtsalt karm tõde- tööd teha ma ei saa (lõnga kerida siis) aga kudumise vastu ei ole mu organismil midagi ;)
 FBs on tore grupp, millel nimeks Kirikindake, kus usinad naised Mimmi eestvedamisel kirikindaid koovad. Lubasin alguses, et ei võta kindakudumisest osa ja elan tegijatele raja kõrvalt kaasa, aga nagu ikka sekkub õigel ajal saatus. Seekord oli saatuse nimi kolleeg Anneli, kes kurtis, et tal talvekülmas näpud külmetavad, aga käpik pole just unistuste kinnas. Selge- kududa tuleb sõrmikuid. Värvivalik, kasutatavad ornamendid ja ka kõik muu oli vaba. Unistuste tellimus!
Asi algas NN mustrilehtedes kaevandamisega. Ma ei suutnud kuidagi otsustada, kas teha ornamenditriipe, kududa mingit stiliseeritud lillemustrit või veel midagi muud. Ka tellijaga nõupidamisest kasu polnud- tee mida tahad, aga tee ruttu!
Kahtlusi nagu ei olnudki, aga kõhklused vaevasid ;). Vaevasid hetkeni, kuni mu silma alla sattus see linnupilt (NN okt/1980). Hetkega oli kõik otsustatud.

Siis algasid lõngavalimise vaevad. Seekord oli asi õige hull. Ma lõin lugematuid kordi silmi varrastele ja harutasin. Sest värve ei saanud klappima. Hiljem selgus põhjus- õigeid lõngu ei olnudki. Asja parandas käik Raasikule ja üks korralik lõngakerimisõhtu.
Väike vahevaade.

Märgadest kinnastest tegin ma ka pilte, sest kudusõber Kersti nõudis neid vastuvaidlemist mittevõimaldaval moel, aga säästan teid nendest  ;)

Päriskindal ma seda pruunikat laiku ei näinud (järsku mingi valguse-puudumise-apsakas), aga et asi kindel oleks, siis pesin ma nad uuesti üle. Ehk homme on parem .
Lõng Raasiku 8/2, varras nõukaaegne 1,5 ja 1,75 vahel. Peopessa ma enam teise mustrisse ei koo, ei meeldi mulle see nõks, aga et seekord linnud ära mahtunud ei oleks, siis läks nii.

Ühed pitsilised sokid, mis ilmselt juhatavad sisse kudumispausi

Mul on mingi imelik kuduhullus peal. Muud ei tahakski teha, kui ainult vardaid ja lõnga näppida. Aga ilmselt tuleb vahel millegi muuga ka tegeleda. Mida muud tähendab vastik randmevalu, mis kududa ei lase. Loodetavasti on see lihtsalt häire, mis lõpeb paari päevaga, aga mul on tõsine hirm.
Aga täna näitan pitsilisi sokke, mis saavad täiesti kindlalt minu omaks.
Esther-sokke olen ma juba pikka aega kududa tahtnud. Olen seda teinud ka, aga ikka ja alati kellelgi teisele. Need saavad aga minu omaks. Muidugi muutsin ma õpetust, st kudusin nii, nagu mulle parem ja mugavam tundus. Ja olen väga rahul- sokid on täpselt parajad, mõnusad ja minu arvates ilusad ka. Lihtne kudumine on,  kui loogikale pihta saada. Nende Estheritega olen ma üsna mitmele inimesele nende sokkide isu peale ajanud.   Loodetavasti saavad valmis veel mitmed ja mitmed pitsilised sokid-sukad.

 Kudusin vardaga 2,5, lõng on Koduekstrast pärit Laurin Villalanka (75% villa, 25% polüamiidi, 275 m/150 gr), mis peale pesu muutub imepehmeks.

Nädalavahetuse väikevormid

Koon praegu enamasti pisividinaid- sokke, kindaid ja mütse. Ka möödunud nädalavahetus ei olnud selles suhtes erand- valmis said ühed triibulõngast Karamellisokid (karamell on lõnga nimi). Kudusõber Kersti õpetas mulle "kerge randmega" uut moodi looduse selgeks- Leslie Ann Bestori raamatus "Cast on, bind off" kutsutakse sellist loomist Double Start Cast On  (aka Estonian, Latvian) Tekib mõnusalt veniv ja elastne serv, mis sobib eriti hästi sokkidele ja kinnastele.
 Tulid sellised tavalised meestekad, number 43 arvatavasti. Sokivautšeri omanikul oli igatahes raske valida, kas tahta Tihaseid või Karamelle. Naiste tungiva soovitamise peale läksid loosi siiski Tihased, aga mulle tundub, et ta oleks tegelikult tahtnud neid karamellisemaid.  Eks ma järgmine kord siis tean ;)

Käisime kolleegidega "õhtul õues" ja sain endiselt töökaaslaselt kiire tellimuse sõrmitutele. Kududa pole neid ju eriti miski kunst, aga mustri valimine osutus keeruliseks.Lõplik valik jäi saksakeelsest vanaema mustriraamatust pärit kirjale. Me nimelt Alleraaga tegime raamatuvahetust- tema sai vene mustriraamatu ja mina saksa oma. Olen enda omaga hullusti rahul :) ja mul jääb ainult loota, et Alleraa enda omaga ka.
Tulemus meeldib mulle (loodetavasti omanikule ka)- muster on huvitav ja ausalt öeldes polnud keeruline ka.
Lõng on angoora ja akrüüli segu (sest just sellest lõngast tahtis sõrmituid tellija), varras 2,0, vardal 14 silma.

Ühed pitsilised sokid on ka pooleli, aga sellest juba järgmine kord. Sõrmikud ootavad oma järge ja veel ühed sõrmikud ja üks kaelussall ja üks haapsall ja ikka nii edasi...

Valelapiline müts

Luban pidulikult, et väga tihti ma kaks korda päevas ei postita, aga kuna müts sai valmis, siis mõtlesin, et näitan ta kohe ära ka. Lumeroosisõrmikute juurde oli mul vaja sinist mütsi. Mulle väga pikalt mõtisklemine ei istu- idee tuleb kiirelt ära vormistada.
Tahtsin mütsi, mis ei oleks liiga pretensioonikas, aga pisuke kiiks oli tervitatav. Niimoodi sattuski mu varrastele valelapiline müts. No ikka see vanast ajast tuntud kõver kindavars.
Kuna asi on tegelikult primitiivsuseni lihtne, siis mitte midagi pikalt kirjutada ei olegi.
Varras 2,5, üles lõin 128 silma. Hallid triibud said sisse kootud mu personaalse kiiksu pärast- ma nimelt ei armasta, kui jäävad mingid arusaamatu suurusega lõngalõppude pussakad. See Novita Seitsmevenna hall oli just sellest seeriast- nüüd on süda rahul, selle lõngaga on asi ühek pool ;) Sinine on Filati Cervina 100% villa, 125 m/100gr (see lõng meenutab oma olemuselt Jili). Lõngavöö lubab, et ei näksi ja tohib masinas pesta ja ikka nii edasi. Ime, mitte lõng ;)
Tõeliselt kiire töö oli, umbes lõuna ajal lõin silmad üles ja umbes Aktuaalse Kaamera ajal lõpetasin. Muidugi ei kudunud ma kogu aeg- ikka igasuguser tähtsad tegemised jäid selle aja sisse. Aga täitsa hea oli. Sellise võttega võib teine kordki midagi valmis nikitseda.

Nii et Ülle, nüüd on minul ka müts ;)

Tihasesokid

Kudusin valmis vautšerisokid. Midagi erilist rääkida ei ole- sokid nagu triibulõngast sokid ikka.
Kudusin Novita Seitsevenda Talitintti lõngast. Ma arvan, et see talitintti on tihane- lõngavööl oli nimetatud linnu pilt ja värvid meenutavad kah tihast.
Kudusin vardaga nr 2,5, 15 silma vardal. Mõnus oli ;) ja sõber saab ka sokid jalga.