Roosid, roosid, roosid

Sain valmis oma Roosipeenra-sõrmikud. Nimi on valitud täiesti meelevaldselt, seega olgu nad tinglikult võttes siis Roosipeenra-sõrmikud.
Ma pean kohe ütlema, et ega roos mu lemmiklill ei ole. Looduses siis. Aga kudumiskirjades näeb ta patuselt hea välja.
Neid sõrmikuid ootas tellija pikalt. Väga pikalt kohe, no nii umbes aasta. Aga kuna eelmised kindad, kah minu tehtud Kuldsõlekirjalised kestsid veel täitsa kenasti (ja kestavad tänagi), siis oli ta kannatlik ja lasi mul mõtteid koguda. Mõtteid kogunes tasapisi, aga seda õiget otsa justkui ei olnud. Teada oli, et tulevad roosid, aga millised, kui suured ja kuhu...
Laupäeval sähvatas siis lõpuks. Lõin  krabinal silmad vardale(1,5 või 1,25, ma tõesti täpselt ei tea, pigem siiski 1,5) ja kuduma. Kui aus olla, siis läkski ludinal, lõpuni välja. Kõik klappis.  Sõrmedki jäid terveks, isegi vardad on sirged, minu suureks imestuseks :D
Loodetavasti ei ole see heegeldatud servake liiga  magus, aga mulle tundus, et see nö lõpetas asja loogiliselt ära.  Eks nad sellised mmmmmmagusad ole, aga see on taotluslik. Elu ei peagi liiga tõsiselt võtma, eksole!

 Mul oli plaan teha Kopli pargis ilupilte, no teate küll: kindad, mis on "ununenud" pargipingile, kindad siin ja seal.
No ega ei tee ikka ilupilte küll, kui romantiline pargipink on kirjatud  tekstidega, mis erinevates dialektides annavad teada, et Vasja oli ka seal. Lumehunnikus ka pilti ei tee, sest seal on käinud Muki kakal. Ühesõnaga- te peate romantilise ilupildi puhul leppima sellega siin. Sammaldunud pargivärav, kus kevadine jäine tuuleiil on kohe-kohe minu kindakesi minema viimas. Ajaloolise tõe huvides tuleb öelda, et mõned korrad viiski.

No vot sihuke lugu siis ;)
Pildid ei tulnud täna väga head, aga ehk mõni muu päev on selles suhtes parem.