Tegin (endale) linnu!

Eelmises postituses süngete meeleoludega ette-ennustatud kudumispaus oli täpselt ühe öö pikkune. Nagu lapsepõlves- öö tuli ära magada ja kõik saigi korda. Selgus lihtsalt karm tõde- tööd teha ma ei saa (lõnga kerida siis) aga kudumise vastu ei ole mu organismil midagi ;)
 FBs on tore grupp, millel nimeks Kirikindake, kus usinad naised Mimmi eestvedamisel kirikindaid koovad. Lubasin alguses, et ei võta kindakudumisest osa ja elan tegijatele raja kõrvalt kaasa, aga nagu ikka sekkub õigel ajal saatus. Seekord oli saatuse nimi kolleeg Anneli, kes kurtis, et tal talvekülmas näpud külmetavad, aga käpik pole just unistuste kinnas. Selge- kududa tuleb sõrmikuid. Värvivalik, kasutatavad ornamendid ja ka kõik muu oli vaba. Unistuste tellimus!
Asi algas NN mustrilehtedes kaevandamisega. Ma ei suutnud kuidagi otsustada, kas teha ornamenditriipe, kududa mingit stiliseeritud lillemustrit või veel midagi muud. Ka tellijaga nõupidamisest kasu polnud- tee mida tahad, aga tee ruttu!
Kahtlusi nagu ei olnudki, aga kõhklused vaevasid ;). Vaevasid hetkeni, kuni mu silma alla sattus see linnupilt (NN okt/1980). Hetkega oli kõik otsustatud.

Siis algasid lõngavalimise vaevad. Seekord oli asi õige hull. Ma lõin lugematuid kordi silmi varrastele ja harutasin. Sest värve ei saanud klappima. Hiljem selgus põhjus- õigeid lõngu ei olnudki. Asja parandas käik Raasikule ja üks korralik lõngakerimisõhtu.
Väike vahevaade.

Märgadest kinnastest tegin ma ka pilte, sest kudusõber Kersti nõudis neid vastuvaidlemist mittevõimaldaval moel, aga säästan teid nendest  ;)

Päriskindal ma seda pruunikat laiku ei näinud (järsku mingi valguse-puudumise-apsakas), aga et asi kindel oleks, siis pesin ma nad uuesti üle. Ehk homme on parem .
Lõng Raasiku 8/2, varras nõukaaegne 1,5 ja 1,75 vahel. Peopessa ma enam teise mustrisse ei koo, ei meeldi mulle see nõks, aga et seekord linnud ära mahtunud ei oleks, siis läks nii.