Appikene!

Ma tõesti pean ohkama nagu 96 aastane kibestunud vanamutt:"Maailm on hukas ja noorus ei kõlba kuhugi!" Tegelikult ja päriselt mulle lapsed ja noored ja mitte enam nii noored inimesed meeldivad. No nii üleüldiselt, mõnede eredate eranditega. Õnneks ei meeldi mina ka mitte kõikidele inimestele, nii et selle asjaga on ka korras.
Aga et miks siis selline vanamutilik karjatus maailma hukasolemise kohta. Kohe selgitan.
 Tulen mina keset päeva ujulast (kus ma olin tubli ja ujusin terve kilomeetri) ja sõidan väsinuna trammiga koju. Peatuses tormavad peale mingid kodanikud (kuna olen seljaga, siis ei näe kes ja kui vanad), ergutades üksteist sõnadega "Jookse, kuradi p..e" Uskuge, see lause oli kõige siivsam kogu järgnevast tekstist. Teksti järgi otsustades oli tegemist eile vanglast välja saanud sõpradega, kes on istunud vähevalt 25 aastat ja selle aja jooksul kõike (ja rohkemgi veel) teinud. Arutati, kes keda ja kui palju ja kas täna ka jne jnt. Kui sõpruskond järgmises peatuses maha minema hakkas, siis selgus, et vanim neist oli ca 10 aastane ja noorim nägi valja nagu viiene, kuigi ranits reetis, et vähemalt esimeses klassis peaks ta ikkagi käima. Ja nüüd minu küsimus, et kas vanemad vahest kuulavad ka, mida nende linnupojakesed suust välja ajavad. Mul on tõeliselt raske uskuda, et need rõvedused jäävad koduukse taha ja kodus emme-issiga räägitakse notsudest ja kiisudest. Brr!
Vot nihuke lugu sarjast vanamuti nutt ja hala.

Geneetilised kukerpallid

Kui üks kiikhobu ja mingit tundmatut madalajalgset tõugu koer pärinevad ühest esivanemast, siis on tegemist geneetilise müsteeriumiga.
Nimetatud tegelaste esivanemaks on kiikhobusekujuline piparkoogivorm. Ma eriline küpsetaja ei ole (pehmelt väljendudes) aga tõelisele naisele omaselt mõni vorm ikka kodus varuks on, sest mine sa isahane tea...
Ühesõnaga vorm oli ja mind kummitas juba ammu tahtmine selle vormi abil midagi viltida. Viltimise isu tabab mind suhteliselt harva, kui aus olla. Sellest johtuvalt hoian ma kodus minimaalseid villavarusid (sealt ehk siis ka napp värvivalik). Nojah, aga oli tahtmine, idee, vill ja viltimisnõel.  Isegi vajadus justkui nagu oli. Meie uus kolleeg nimelt tahtis, et ma talle sinise prossi teeksin, mis kampsunihõlmu koos hoiaks.
Nii ma siis eile õhtul-öösel need tegelased valmis toksisin.
Tegelikult pidid nad mõlemad kiikhobused olema. Lihtsalt protsessi käigus muteerus üks neist koeraks. Miks see nii läks- ausõna, mina ei tea.
Täna päeval lisasin mõned helmed ja muid kulinaid (see "briljatidest" vidin hobuse kõhu peal on näiteks mingi seebipakendi pealt).
Valmis asjandusi vaadates tuli meelde sihuke lauluke ;)
Aga pilti ka, kuigi ega see pilkases pimedas pildistamine mingeid imelisi tulemusi ei luba.

Niimoodi vaadates võib see koeramoodi olend ju ka lammas olla...

Veel sokke

Sokikudumisega on sedapuhku vist (?) ühel pool.
Hoolimata jäledast peavalust ja tasakaaluhäiretest (magnettorm vist) sain ma valmis paari sokke, mis idee järgi peaksid minema mu emale. Ema tahtis sokke (no mis ta nii väga tahtis, ta räägib kogu aeg, et ega tal midagi vaja ei ole), mis oleks pehmed ja kergesti jalga tõmmatavad ja üldse mõnusad. Sellest johtuvalt siis on sokkide kurguosa pisut avaram ja lõngki on valitud ekstramõnus Steinbach Wolle Supersport Effekt (80% villa, 20% polüamiidi) Sokkide sääreosas kasutasin lõngajääke, et muidu üldiselt napi metraaziga (ca 100m) lõngale natuke varu tekitada ja ühe tokiga ikka üks sokk valmis saada.
Need rohelisekirjud, mis näevad välja nagu noored põlvikud, kudusin ma tellimusena. Lõng Alize Motif, millest ma ainult mõned aastad tagasi kudusin pea kõik meie pere sokid. Nüüdseks on see lõng minu jaoks oma uudsuse kaotanud. Ega tal viga ei ole- sokid on head ja tugevad (va need eksemplarid, mis tööl kapis hiired nahka panid- jättes puutumata laost saadud nn "poesokid") Loodetavasti viib Jõuluvana kellegi kingikotti sokid, mis omanikku kaua ausalt teenivad.

"Lõngakera"

Juba ammu otsisin Tiina Meeri kudumiskooli saateid internetist. Aega oli palju mööda läinud ja saate nimi ununenud, mina millegi pärast teadsin, et Meeri õpetas ainult ja ainult "Nipet-näpet" saates (mida ta ka muidugi tegi).
Aga täna on selgus majas- saate nimi oli "Lõngakera" ja ERR ETV2 on lahkelt saated oma kodulehele üles riputanud. Võtan endale nahhaaalsuse link siia üles panna, et ei peaks enam otsima, kui mingi võtte meeldetuletamiseks abi vaja on.
"Lõngakera" 23.08 saates tehakse igasuguseid trikke mitmevärviliste alustamistega
"Nipet-näpet"

Pole siin iluleda midagi!

Ei saa kogu aeg salle ja käpikuid kududa, kiire jõuluaeg on tulemas ja teha tuleb hoopis sokke.
Tegingi siis, tavalisi, isetriibutuvast sokilõngast.
Täitsa tore on vahelduseks ka erilist tähelepanu mittenõudvat käsitööd teha. Seda enam, et just sokke tundub inimestel vaja minevat.
Sinised tegin Alize sokilõngast 1,5 vardaga isale isadepäevaks, roosakad on erinevate lõngalõppude ärakudumine (Alize sokilõng ja Novita Tico-Tico). Roosades said kokku koguni kolm lõnga. Varras ikka 1,5.  Esimest korda kudusin sokki ninast alustades ja mulle täitsa meeldis. Eriti hea nõks, kui on vaja mingid lõngalõppude pisipusarad otsatuks kududa. Kanna kudumine vajab veidi timmimist, aga ka see on teostatav.

Sokke tuleb kududa veel. Üks paar on valmis ja ootab, et omanik järgi tuleks (FBs liikuvast üleskutsest jõulukingid tuttavatelt tegijatelt tellida on edukas olnud). Ema sokid on parajasti pooleli, aga kuna tegemist on täitsa tavaliste sokkidega, siis pole neist ka midagi eriti kirjutada.

Insener Igori struktureeritud südameasjad

Elas kord Insener Igor. Igor elas koos Mammaga, kes oli Igorile sünnist saati sisendanud kolme asja. Esiteks: Igor on kingitus maailmale. Teiseks: Igor on kõikides asjades maailma parim ja kolmandaks, kõige tähtsamaks: ühtegi sellist naist, kes Igorit tõeliselt vääriks, maailmas ei ole. Igor oli Mamma teesidega isegi väga nõus

Igor oli mees parimais aastais, no nii nibin-nabin neljakümnene. Insenerina oli Igor keskpärane, mis iseenesest oli suur ime ja anomaalia, sest kõigepealt oli Igor Imeline Imik, siis Vaimustav Väikelaps, koolis sai Igorist Õpetajate Lemmik ja ülikoolis peeti teda Lootustandvaks Noorteadlaseks. Ülikooli lõpetamise järgselt sai Igorist Imelise Inseneri asemel aga kohutavalt Igav Ja Tüütu Vanapoiss, insener ka muidugi, nii muuseas.

Igori naisevõtuplaanid luhtusid alati vääramatu järjekindlusega. Seda loomulikult selle pärast, et alati sattusid Igori teele harimatud ja rumalad matsiplikad, kes ei olnudki Igorile sobilikeks partneriteks. Kord ei osanud pruudikandidaat kõndida, siis jälle hingas ta valesti, kord olid juuksed liiga pikad, siis jälle liiga lühikesed. Juhtus sedagi, et kõik muud parameetrid olid justkui paigas, aga vot häälekõla ei sobinud teps mitte...

Tõsi, Igor püüdis alati  pruudikandidaate õpetada-juhendada ja jagas lakkamatult hinnalisi õpetussõnu, kuidas tõeline naine kõndima või hingama peaks. Rumalad plikad aga ei osanud seda vääriliselt hinnata ja peale esimest kohtingut ei tahtnud Insener Igorist enam mitte midagi teada.. Ühesõnaga- alatu saatus nöökis Igorit igal sammul.

Tõele au andes tuleb tunnistada, et eks Igor oli ikka natuke keeruline tegelane ka. Igori ego oli nimelt sama suur ja särav nagu nõuka-aegne riidekapp. Tõsi, Igor ise seda miinuseks ei pidanud.

Mõtles Igor oma vanapoisipõlve ja kõikide nende rumalate plikade peale ja otsustas lahendada probleemi teaduslikult. Igor nimelt oli täitsa keskpärane tabelikirjutaja ja statistik. Igor pusis kuid ja kuid, korrutas ja jagas, mõõtis ja vaagis, liitis ja lahutas, koostas tabeleid ja diagramme ning lõpuks sülgas Igori arvuti ühel päeval välja Ideaalnaise parameetrid. Oli ikka imeline olend küll... Igor sügas rahulolevalt kõhtu ja suundus oma ideaalnaise otsingutele.

Igor otsib tänaseni. Ei tea, kas vussis arvuti midagi ära või läks muidu midagi viltu või lipsas tabelisse mingi viga sisse. Aga ehk pole Igorile sobivat naist maailmas olemaski?  Sest Mamma ju ütles ka niimoodi...

NB! Tegemist on  kirjandusliku fiktsiooni ja autori fantaasiaga. Võimalikud kokkusattumused konkreetsete sündmuste ja reaalsete iskutega on juhuslikud ja etteplaneerimatud. Eraldi vabandab autor kõikide Igorite ja Mammade ees.

Kõikidele maailma Igoritele ja nende Mammadele mõeldes valmis kindakiri "Struktureeritud südameasi"

Kudusin 1,5 vardaga, lõngaks Laurin Villalanka (müüakse Koduekstras)- 75% villa, 25 % polüamiidi, 150 gr =275m Lõngal pole häda miskit, võibolla ainult fakt, et lõngakeere on laugevõitu ja varras kipub vahest kiudude vahelt läbi lipsama. Erilist uhkust tunnen ma aga kahe vitsa vahel oleva nupurea üle. Õppisin nimelt nöörivõttega nuppe tegema.

Johannese soojad sussid

Johannes  siiski sai lõpuks oma soojad sussid, mida ta kolmveerandkuueaastase nõudlikusega minu käest küsis.  Aega võttis, aga töö iseenesest läks naeruväärselt kiiresti (no kui ma ta lõpuks kätte võtsin).
Mingit hirmsat disaini-imet ei sündinud, seekord oli rõhk funktsionaalsusel.
Panen paari sõnaga töökäigu kirja ka, mine tea, võibolla on kellelgi sest teinekord abi.
Ühesõnaga, kõigepealt joonistas Johannes oma jalajälje paberile ja mina kudusin seda jälge kasutades kaks talda. Ikka aegajalt paberit ja tööd võrreldes.  Alustasin viie ülesloodud silmaga, mida ma siis alguses paaril real mõlemast otsast kasvatasin. Edasi läks kõik lõike järgi. Teine tald valmib nii, et esimene keeratakse tagumise küljega kuduja poole ja siis on lõikeks valmisolev tald. Koo kaks talda valmis, jäta viimaselt realt ca 5 silma vardale ja korja edasi mööda talaäärt silmused vardale. Mina kudusin nüüd neli rida kõrdmaokirja ("Eesti labakindad ilma laande laiali", lehekülg 44) kõrgusesse ja kudusin sokikanna võttega ninapealse kaheksast silmusest. Järgi jäi mõlemale vardale 18 silmust ja 8 jalapealsest. Kudusin sooniku ja sobilikul kõrgusel (oleks võinud pikem säär olla) lõpetasin asja ära. Primitiivsuseni lihtne :)
Pilte ka, muidu te ei usugi, et Johannes sussid sai ;)
Sussid istuvad uskumatult hästi, no ikkagi ju individuaaltellimus.

Lõngaks Novita Polkka, varras oli vist 2,5

 Sussi tallad kudisin Alize sokilõngast, ehk kestavad natuke kauem, kui Novita täisvillane

 Tegelikult sussiomanik oli rõõmus, ausõna. Pildi tegemiseks ma palusin tal poseerida ja siis võitis ürgmees, st pildi tegemisel naeratavad ainult nõrgad :D

Susanna sokid ootavad tegemist, seda enam, et sussisoovist on saanud põlvikutahtmine. Ma pean ruttu tegema, muidu saavad põlvikutest karupüksid :D

1958

1958 aastal oli minu sündimiseni jäänud veel kümme aastat ja minu vanemad koos minu vennaga ootasid ikka veel Siberis kojusaamist. Kodu-Eestis aga ilmus ajakiri Nõukogude Naine (no mis "nõukogude" ta nii väga ikka oli, puhas Eesti Naise pisut punasem versioon). Punase propaganda kõrval või õigemini selle kiuste aga oli ajakirja vahel ka lõike-ja mustrileht. Ma olen ikka mõelnud, et mis selle nõukaaegse "sisult sotsialistlik aga vormilt rahvuslik"-uga siis täpselt ikka mõeldi. Ja kas loosungiloopijad isegi täpselt aru said, mida nad mõtlesid...Ma näen nendes mudelites kõigis ainult seda rahvuslikku poolt. Nii sisus, kui ka, jumal tänatud, vormis. Igatahes sügav kummardus ja imetlus neile kunstnikele, kes selleaegsed mudelid valmis joonistasid ja et need läbi aja meieni jõudnud on. Praeguse Eesti Naise kõige suurem puudus minu jaoks ongi just mustrilehe puudumine.
Aga pika jahumise lõpuks näitan ma teile jälle salli. Ausalt, mul on ilmselt mingi sallikudumise häire tekkinud :( Blogi tuleks ka ümber nimetada- "Martaberta sall". Aga ma väga loodan, et ma saan lähiajal sellelt reelt mõneks ajaks maha. Igavaks läheb- mul ja teil ka ilmselgelt.
Ühesõnaga sall "1958"

 Sõrmuseproov. Huvitav, inimestel on peenikese pitssalliga seosas tavaliselt ainult üks küsimus. "Kas sõrmusest läbi mahub?" Nagu näha juuresolevalt pildilt- "Mahub!"

 Hetki valmimisest. Lõng on Reesilt (OOOO, kui hea lõng!), Silmi 123, mustrikordi laiusesse seitse, kõrgusesse 14. Mõõdud 190 x 80, lõnga kulus peaaegu 100 gr, nuppe kokku 1274

 Lähivaade ka. Ilupilte kahjuks ei ole, ilm keeras hulluks ja modellidega on ka kitsas

Soovijad leiavad mustri siit, muster nr 4 Mustris on pisuke viga ka sisse lipsanud 15. reas
Sallijuttudega seks korraks ühel pool ;)

Jälle sall

Mul hakkab natuke piinlik juba... No ühesõnaga- üks sall sai valmis.
Kudusin ja mõtisklesin, et ei ole justkui nagu õige- töö ei taha edeneda, kord kisub siia, kord sinna... Ühesõnaga-jama oli. Muidu oli kõik äge- konseptsjoon ja puha. Sall rätipõhimõttel- üks muster ääres, teine sees ja ikka nii edasi ja tagasi. Kudusin nö "hambad ristis", ise küsisin aegajalt endalt, et miks ma ennast niimoodi vägistan. Aga jätkasin... Lollakas.
Rätimoodisall oli juba peaaegu valmis, no vast mõned mustrikorrad oleks võinud veel teha, kui emotsioonid võitsid ugrimugriliku alalhoidlikkuse ning sall sai õige põhjalikult üles harutatud.
Alustasin uuesti ja siis läks kõik kenasti- ei kadunud silmad ega jäänud nupud tegemata. Rombimuster, mis algses idees oli nö "rikkalik ääremuster" ,kattis salli ühtlaselt ja saigi justkui hää.
Siin ta siis on, see mu nuppudega rombiline

 Muster kah kenasti antud, kui kellelgi peaks sest abi olema. Pildistatud Pitsilistest koekirjadest (L.Reimann, 1986). Haapsalu salli raamatus oli see muster vist Rombikirja nime all, raamatut käepärast pole, kontrollida ei saa :)

Lõng Linate Smyrna Platinum, kulus natuke üle ühe toki. Varras 3,5 bambus

Uus sall on varrastel, kootud kah juba üksjagu, aga eile tabas mind sallikuduja eksistentsiaalne kriis. Et koon ja koon, aga kellelele neid üldse vaja on ja nii edasi. Või kellele üldse mu kudumisi vaja on. Ühesõnaga -kriun ja ving.
Aga kellelegi vist ikka on. Täna vaatas kolleeg põleva pilguga mu poolikut salli ja ütles üsna hauataguse häälega, et talle tundub, et ma koon tema salli. Küsisin kolm korda üle, et kas ma sain tast õigesti aru. Sain. Seega järgmisel sallil on omanik olemas :D
Nädalavahetusel käisin külas sõbranna perel (te teate küll, minu sõber Johannes oma õdede ja vanematega).Istusime diivanil, lobisesime niisama ja lapsed asjatasid sealsamas. No mis pattu salata, tädi Ivil oli ka veiniklaas näpuvahel.
Ja ühel hetkel teatab Johannes (kolmveerand kuus aastat vana!), peale pikka oma paljaste varvaste jälgimist, et "Mul on vaja sooje susse. Kudu mulle soojad sussid!"
Hea, et ma istusin- ma ei suuda ikka veel harjuda, et üks koolieelik tahab kingituseks kudumeid. Loomulikult tekkis siis ka selle pere keskmisel õel karjuv vajadus susside järele :D
Seega- järgmisena võtan ette sussikudumise. Isegi idee ja paberile joonistatud jalajäljed on olemas.

Eelmises postituses keksisin oma 1958 aasta vanade mustritega, mida lubasin teiegagi jagada. Jagan muidugi. Esimene katse ebaõnnestus, aga ma ei anna alla. Skännimine ei andnud head tulemust, aga ma proovin neid pildistada. Ühesõnaga, tulevikus riputan märksõna KUDUMISKOOL all üles igasugu vanaaja kraami (kuidas kududa taskuid kampsunile näiteks). Mul pole kudumiskoolis kahjuks mitte midagi omaloomingulist näidata, aga oleks ju jube kahju, kui ca 60 aastat vana kraam lihtsalt prügimäele rändaks.
Seniks aga uute lugudeni!

Külaskäik muinasjutulinna

Käisin täna Haapsalus ja tunne on peale paaritunnist jalustuskäiku, nagu oleks kolm päeva SPA-s peesitanud!
 Uskumatu linn!!!  Müüjad on lahked ja jutukad (tervitused siinkohal peaaegu kõikide Haapsalu käsitööpoodide müüjatele!) Ei mingit agressiivset ja koolitustel õpitud müügitööd- ikka ja ainult lahe-vaba  suhtlemine, nagu oleks vana tuttav poodi sattunud.
Linn on puhas, vaikne ja natuke nagu unine, aga see pole üldse halb. Oeh, nirvaana!
Pisuke pettumus oli aga minu jaoks kuulsaks kirjutatud Müüriääre kohvik. Ei, toidga oli kõik korras- mõnus kanapirukas ja vaarikarull pidi napilt keele alla viima, aga... Kohvikuneiud olid lausa sünged ja paratamatult tekkis tunne, et no mida kurat sina nüüd veel siia ronisid... Kõik oli viisakas, aga kontrast ületänava käsitöö-poodide kudumismamslitega oli lihtsalt liiga suur. Ju lihtsalt oli kiire päev ja lõunaaeg ja pilvine ilm. Ma lähen sinna Müüriäärde kindlasti tagasi, kasvõi selleks, et oma arvamust parandada :)

Et mu postitused ainult muidu-jutuks ära ei läheks, siis pisuke piilupilt... eks ikka haapsalu sallist (millest siis veel Haapsalu-teemalises postituses)

Mustri leidsin 1958 aasta Nõukogude Naise juunikuu mustrilehest. Kui salli valmis saan, siis panen mustri ka kindlasti üles (kade tüdruk ma ei ole). Koon seekord Reesilt ostetud sallilõngast (no on hüva kaup!), 2,5 bambusvarrastega.
Tervitusi Muinasjutulinna :)

EDIT! Pisuke kaevandamine internetis ja lubatud pitsimustrid oli keegi hea inimene Ahjaoh juba enne mind netti riputanud. Napsan nad siis teie jaoks siia ka rippuma ;)
NN 1958 aasta juunikuu mustrilehelt päris pitsid
ja sama ajakirja musrteid veel (mina koon hetkel nr 6 mustrit)

Linke erinevate kindamustritega

"Surnt ma 'i põle" nagu on moes öelda, kui inimesed pole sinust pikka aega midagi kuulnud. Käsitööd näidata kah "ei põle", sest suur asi on valmimas ja pisikesi pole aega teha.

Aga et oma eksistentsi kuidagigi õigustada olen noppinud netist mõningaid kindamustreid, mida siis saab blogikülastaja soovi korral kasutada. Teinekord on õige asja leidmine internetist kohutavalt vaevarikas...
Läti etnograafilised kirikindad
Tõeliselt uhke kollektsioon erinevaid etnograafilisi mustreid.
Tuntud Eesti mustrid
Kindakirjad
Verpini kindakogu
Vanad kindamustrid NN mustrikogudest
Eriti rikkalik kindakogu
Vanad kindamustrid
Kindakirjad maakondade kaupa
Hea lühiülevaade roosimisest ja kirjamisest
Tõeliselt rikkalik kogu Läti(?) kindamustreid
Veel kindamustreid
Veel Läti kindamustreid
Hiiumaa kindakirjad aitäh, Egater :)

Loodetavasti on abiks.
Ja kollane sall saab ka mingil ajahetkel äärepitsi ning ehk ka venitatud...

PS. Loodan seda postitust aeg-ajalt täiendada, kui midagi huvitavat silma jääb- seega olgu lugejad julged ja lahked mulle kommidesse linke lisama!

Kenad kohtumised

Töö viis mind jälle Inglismaale.
Ja sedapuhku otsustas meie haavatuid külastada ka president ning väikese lisaboonusena võttis ta ka medalimees Kanteri kaasa. Minu sulg jääb siin kindlasti nõdraks, et kirjeldada meie poiste rõõmu :)

Kohtumine oli äärmiselt soe ja sõbralik ja imekombel ilma igasuguse krambita.
Et miks ma seda juttu käsitööblogis kirjutan? Sellepärast, et presidendi visiidi võimalikkus oli jutuks natuke varem (siis, kui veel mitte miski päris kindel ei olnud) ja mul tekkis idee, et mis oleks kui kingiks presidendipaarile kindad... Võtsin julguse (ja nahhaalsuse) kokku ning valisin mustrid välja. Kindel oli see, et kindad saavad mulgimustrilised.
Esimene paar tuli suht kergelt ja lihtsalt (sellest ma kirjutasin juba veidi aega tagasi).
Aga no see presidendi oma... Sellega oli nuputamist rohkem. Teadsin kindlalt, et kindad peavad saama ristilised. Sest mis muu muster hoiab Kurja efektiivsemalt eemal , kui just rist(seda enam, et kurja meie ümber jagub). Mulle on meie president alati meeldinud. Mäletan eredalt ta esimest valimist, kui olin ärevusest jalgupidi diivanil ja lugesin ükshaaval hääli, et kui mitu veel puudu on. Ja kui siis võiduhääl tuli... sellel korral ma vist ikka hüppasingi diivanil põhja alt ära... Seega - respekt on suur.
Aga ega mediteerimine ja ninanokkimine kinnast valmis ei tee. Kudusin veel väljalennu eelsel õhtulgi, mis tegelikult oli juba öö ja olin ausalt öeldes natuke ärevil. Et ei tea, kas said värvid õiged ja et kas omanikule meeldivad või jäävad nad kuskile Mõttetute Kingituste Kasti vedelema või veel midagi. Aga valmis nad said.

Siin on kõnealused paarid koos, enamvähem viimasel hetkel enne kohvrisse pakkimist. Ehk annab saatus neile mõne koostoimuva talvise jalutuskäigugi...

Presidendihärra kindad on Halliste "Ristikirjalised", aga nagu mustritega ikka, on ka seda mustrit kootud üsna laial alal. Soovijale ka muster lähemalt. Pilt ikka "Mulgi kirikinnastest ja kirisukkadest"

Et asi oleks aus ja lõpuni läbi arutatud, siis küsisin meie haavatutelt luba ja arvamust, et kas presidendile ikka sobib kindaid kinkida. Reaktsioon oli ühene -"Jah!"
Jätame siinkohal märkimata kahtlustused mu täiemõistuslikkuses ("Sa kood SUVEL kindaid või?????") ja kahtlused kinnaste autorluse suhtes ("Ära valeta, et ise tegid, näe hinnalipik on ka veel küljes").
Üks meie poistest aga pani kindad kätte, sest "iga mees ikka ei saa öelda, et ta on presidendi kindaid proovinud"

Ühesõnaga, tehnilise kontrolli osakond leidis kingituse sobiva ja kasutuskõlbliku olevat.

Ja siis tulid külalised.
Nagu ikka- kohmetus asendus peagi vaba ja sundimatu vestlusega ning eht-eestlaslikult saadi suht kiiresti vedama. Mulle kohtuavalt meeldis presidendi siiras huvi meeste elu-olu vastu ja loomulikult tekitas Kanteri pronksmedali katsumise võimalus lausa elevust. Eks see on ju natuke nagu meie kõikide medal...
Aeg kulus ja kätte  jõudis kingituste vahetamise aeg.

President sai kindad (foto Andres Putting, Delfi) ja meie poisid Eesti olümpiakoondise särgi ning dressipluusi. Tugiisikute personaalsed kingitused jäid ajakirjaniku silma eest varjatuks, aga mina võin teile näidata küll, mis oli meile kingitud väikeses, kaunilt pakitud, sinises karbikeses.

Seal oli kunstnik Monika Järgi kaunis käsitööpross. Imeilus ja just täpselt minu oma!

Loodan, et president jäi oma kingitusega rahule, sest meie küll jäime.

Moosist pisut teise nurga all

Mida teha, kui enamvähem kogu puhkus on möödunud kompulsiivkorilaste ja -põllupidajatest vanemate marjapõõsastes ragistades? Kui igasugused marjad ajavad värinad peale? Siis tuleb tavamooside toormaterjali asuda hävitama omal moel. Jah, ma sõin marjapõõsas marju, aga sellest oli vähe abi. Marju oli ikka veel kriminaalselt palju (nagu minul lõnga ;) Aga siis - kus häda kõige suurem, seal on alati fantaasia abiks. Otsustasin proovida moosi keeta natuke teistmoodi ja panna kokku esmapilgul sobimatuid komponente. Liiga palju ma oma eksperimentidest ei oodanud, aga ehk natuke ikka. Eelmise aasta tšilli-ploomimoos  (mis on lihtsalt patuselt hea juustuga!) andis igatahes julgust proovida. Ja nüüd siis minu eksperimendid:
Punase sõstra ja rosinamoos sutsukese ingveriga
No nii oligi- ca 1 kg sõstraid (korjasin sellesse keskmisse plastämbrisse, milles saslikut müüakse), peotäis igivanu rosinaid, suhkrut, sutsuke soola, ühe sidruni koor riivituna ja pool sedasama sidrunit lihtsalt tükeldatuna, ca teelusikatäis või natuke rohkem jahvatatud ingverit (meie külapoes sel hetkel värsket ei olnud), ca 10 vürtsitera (kah igivanad),umbes kümme nelgitera ka. Kogu mögin korraga keema ja siis aeglasel tulel keedad niikaua, kuni moos on paksemaks keenud.  Täitsa hea tuli välja.

Tikrimoos kuivatatud aprikooside ja sutsukese ingveriga
See tulemus on kõige tavalisema maitsega, seda moosi kannatab isegi pudruga süüa, ma arvan.
Umbes kilojagu tikreid, üks pakk (ca 150 gr) kuivatatud aprikoose, mis on peenikesteks ribadeks tükeldatud, suhkur, sutsuke soola, vürtsi, nelki, ingverit, järgijäänud poole sidruni mahl. Keedad jälle niikaua, kui tikrid on katki keenud ja moos paksemaks läinud. Hea, aga suhteliselt igav.

Ja nüüd! Minu lemmik!
Musta sõstra- küüslaugumoos sutsukese ingveriga (millega siis veel, eksole)
Saslikuämbritäis musti sõstraid (ca 1 kg), kuus küünt kodust küüslauku viilutatuna (hirm äkiline oli), ingverit, nelki, viie pipra segu, vürtsi, 1spl mett, ca 100 gr vett, 3 oksakest estragoni (lehed) Keedada ja mekutad ja keedad ja proovid veel. Kui moos on paksuks keenud ja maitse meelepäraseks saanud, siis on aeg tulemus purkidesse pista. Lihatoitude või näiteks verivorsti juurde on väga hää! Küüslauk on enamuse oma ägedusest keetmise käigus kaotanud (isegi rohkem oleks võinud panna), kuid aimatav nüanss on jätkuvalt olemas. MMMMMõnus!
Proovige ka ebatavalisi kooslusi ja jagage oma muljeid. Uskuge, niimoodi jõuavad massidesse väga ägedad retseptid!