Kenad kohtumised

Töö viis mind jälle Inglismaale.
Ja sedapuhku otsustas meie haavatuid külastada ka president ning väikese lisaboonusena võttis ta ka medalimees Kanteri kaasa. Minu sulg jääb siin kindlasti nõdraks, et kirjeldada meie poiste rõõmu :)

Kohtumine oli äärmiselt soe ja sõbralik ja imekombel ilma igasuguse krambita.
Et miks ma seda juttu käsitööblogis kirjutan? Sellepärast, et presidendi visiidi võimalikkus oli jutuks natuke varem (siis, kui veel mitte miski päris kindel ei olnud) ja mul tekkis idee, et mis oleks kui kingiks presidendipaarile kindad... Võtsin julguse (ja nahhaalsuse) kokku ning valisin mustrid välja. Kindel oli see, et kindad saavad mulgimustrilised.
Esimene paar tuli suht kergelt ja lihtsalt (sellest ma kirjutasin juba veidi aega tagasi).
Aga no see presidendi oma... Sellega oli nuputamist rohkem. Teadsin kindlalt, et kindad peavad saama ristilised. Sest mis muu muster hoiab Kurja efektiivsemalt eemal , kui just rist(seda enam, et kurja meie ümber jagub). Mulle on meie president alati meeldinud. Mäletan eredalt ta esimest valimist, kui olin ärevusest jalgupidi diivanil ja lugesin ükshaaval hääli, et kui mitu veel puudu on. Ja kui siis võiduhääl tuli... sellel korral ma vist ikka hüppasingi diivanil põhja alt ära... Seega - respekt on suur.
Aga ega mediteerimine ja ninanokkimine kinnast valmis ei tee. Kudusin veel väljalennu eelsel õhtulgi, mis tegelikult oli juba öö ja olin ausalt öeldes natuke ärevil. Et ei tea, kas said värvid õiged ja et kas omanikule meeldivad või jäävad nad kuskile Mõttetute Kingituste Kasti vedelema või veel midagi. Aga valmis nad said.

Siin on kõnealused paarid koos, enamvähem viimasel hetkel enne kohvrisse pakkimist. Ehk annab saatus neile mõne koostoimuva talvise jalutuskäigugi...

Presidendihärra kindad on Halliste "Ristikirjalised", aga nagu mustritega ikka, on ka seda mustrit kootud üsna laial alal. Soovijale ka muster lähemalt. Pilt ikka "Mulgi kirikinnastest ja kirisukkadest"

Et asi oleks aus ja lõpuni läbi arutatud, siis küsisin meie haavatutelt luba ja arvamust, et kas presidendile ikka sobib kindaid kinkida. Reaktsioon oli ühene -"Jah!"
Jätame siinkohal märkimata kahtlustused mu täiemõistuslikkuses ("Sa kood SUVEL kindaid või?????") ja kahtlused kinnaste autorluse suhtes ("Ära valeta, et ise tegid, näe hinnalipik on ka veel küljes").
Üks meie poistest aga pani kindad kätte, sest "iga mees ikka ei saa öelda, et ta on presidendi kindaid proovinud"

Ühesõnaga, tehnilise kontrolli osakond leidis kingituse sobiva ja kasutuskõlbliku olevat.

Ja siis tulid külalised.
Nagu ikka- kohmetus asendus peagi vaba ja sundimatu vestlusega ning eht-eestlaslikult saadi suht kiiresti vedama. Mulle kohtuavalt meeldis presidendi siiras huvi meeste elu-olu vastu ja loomulikult tekitas Kanteri pronksmedali katsumise võimalus lausa elevust. Eks see on ju natuke nagu meie kõikide medal...
Aeg kulus ja kätte  jõudis kingituste vahetamise aeg.

President sai kindad (foto Andres Putting, Delfi) ja meie poisid Eesti olümpiakoondise särgi ning dressipluusi. Tugiisikute personaalsed kingitused jäid ajakirjaniku silma eest varjatuks, aga mina võin teile näidata küll, mis oli meile kingitud väikeses, kaunilt pakitud, sinises karbikeses.

Seal oli kunstnik Monika Järgi kaunis käsitööpross. Imeilus ja just täpselt minu oma!

Loodan, et president jäi oma kingitusega rahule, sest meie küll jäime.