Jälle sall

Mul hakkab natuke piinlik juba... No ühesõnaga- üks sall sai valmis.
Kudusin ja mõtisklesin, et ei ole justkui nagu õige- töö ei taha edeneda, kord kisub siia, kord sinna... Ühesõnaga-jama oli. Muidu oli kõik äge- konseptsjoon ja puha. Sall rätipõhimõttel- üks muster ääres, teine sees ja ikka nii edasi ja tagasi. Kudusin nö "hambad ristis", ise küsisin aegajalt endalt, et miks ma ennast niimoodi vägistan. Aga jätkasin... Lollakas.
Rätimoodisall oli juba peaaegu valmis, no vast mõned mustrikorrad oleks võinud veel teha, kui emotsioonid võitsid ugrimugriliku alalhoidlikkuse ning sall sai õige põhjalikult üles harutatud.
Alustasin uuesti ja siis läks kõik kenasti- ei kadunud silmad ega jäänud nupud tegemata. Rombimuster, mis algses idees oli nö "rikkalik ääremuster" ,kattis salli ühtlaselt ja saigi justkui hää.
Siin ta siis on, see mu nuppudega rombiline

 Muster kah kenasti antud, kui kellelgi peaks sest abi olema. Pildistatud Pitsilistest koekirjadest (L.Reimann, 1986). Haapsalu salli raamatus oli see muster vist Rombikirja nime all, raamatut käepärast pole, kontrollida ei saa :)

Lõng Linate Smyrna Platinum, kulus natuke üle ühe toki. Varras 3,5 bambus

Uus sall on varrastel, kootud kah juba üksjagu, aga eile tabas mind sallikuduja eksistentsiaalne kriis. Et koon ja koon, aga kellelele neid üldse vaja on ja nii edasi. Või kellele üldse mu kudumisi vaja on. Ühesõnaga -kriun ja ving.
Aga kellelegi vist ikka on. Täna vaatas kolleeg põleva pilguga mu poolikut salli ja ütles üsna hauataguse häälega, et talle tundub, et ma koon tema salli. Küsisin kolm korda üle, et kas ma sain tast õigesti aru. Sain. Seega järgmisel sallil on omanik olemas :D
Nädalavahetusel käisin külas sõbranna perel (te teate küll, minu sõber Johannes oma õdede ja vanematega).Istusime diivanil, lobisesime niisama ja lapsed asjatasid sealsamas. No mis pattu salata, tädi Ivil oli ka veiniklaas näpuvahel.
Ja ühel hetkel teatab Johannes (kolmveerand kuus aastat vana!), peale pikka oma paljaste varvaste jälgimist, et "Mul on vaja sooje susse. Kudu mulle soojad sussid!"
Hea, et ma istusin- ma ei suuda ikka veel harjuda, et üks koolieelik tahab kingituseks kudumeid. Loomulikult tekkis siis ka selle pere keskmisel õel karjuv vajadus susside järele :D
Seega- järgmisena võtan ette sussikudumise. Isegi idee ja paberile joonistatud jalajäljed on olemas.

Eelmises postituses keksisin oma 1958 aasta vanade mustritega, mida lubasin teiegagi jagada. Jagan muidugi. Esimene katse ebaõnnestus, aga ma ei anna alla. Skännimine ei andnud head tulemust, aga ma proovin neid pildistada. Ühesõnaga, tulevikus riputan märksõna KUDUMISKOOL all üles igasugu vanaaja kraami (kuidas kududa taskuid kampsunile näiteks). Mul pole kudumiskoolis kahjuks mitte midagi omaloomingulist näidata, aga oleks ju jube kahju, kui ca 60 aastat vana kraam lihtsalt prügimäele rändaks.
Seniks aga uute lugudeni!