1958

1958 aastal oli minu sündimiseni jäänud veel kümme aastat ja minu vanemad koos minu vennaga ootasid ikka veel Siberis kojusaamist. Kodu-Eestis aga ilmus ajakiri Nõukogude Naine (no mis "nõukogude" ta nii väga ikka oli, puhas Eesti Naise pisut punasem versioon). Punase propaganda kõrval või õigemini selle kiuste aga oli ajakirja vahel ka lõike-ja mustrileht. Ma olen ikka mõelnud, et mis selle nõukaaegse "sisult sotsialistlik aga vormilt rahvuslik"-uga siis täpselt ikka mõeldi. Ja kas loosungiloopijad isegi täpselt aru said, mida nad mõtlesid...Ma näen nendes mudelites kõigis ainult seda rahvuslikku poolt. Nii sisus, kui ka, jumal tänatud, vormis. Igatahes sügav kummardus ja imetlus neile kunstnikele, kes selleaegsed mudelid valmis joonistasid ja et need läbi aja meieni jõudnud on. Praeguse Eesti Naise kõige suurem puudus minu jaoks ongi just mustrilehe puudumine.
Aga pika jahumise lõpuks näitan ma teile jälle salli. Ausalt, mul on ilmselt mingi sallikudumise häire tekkinud :( Blogi tuleks ka ümber nimetada- "Martaberta sall". Aga ma väga loodan, et ma saan lähiajal sellelt reelt mõneks ajaks maha. Igavaks läheb- mul ja teil ka ilmselgelt.
Ühesõnaga sall "1958"

 Sõrmuseproov. Huvitav, inimestel on peenikese pitssalliga seosas tavaliselt ainult üks küsimus. "Kas sõrmusest läbi mahub?" Nagu näha juuresolevalt pildilt- "Mahub!"

 Hetki valmimisest. Lõng on Reesilt (OOOO, kui hea lõng!), Silmi 123, mustrikordi laiusesse seitse, kõrgusesse 14. Mõõdud 190 x 80, lõnga kulus peaaegu 100 gr, nuppe kokku 1274

 Lähivaade ka. Ilupilte kahjuks ei ole, ilm keeras hulluks ja modellidega on ka kitsas

Soovijad leiavad mustri siit, muster nr 4 Mustris on pisuke viga ka sisse lipsanud 15. reas
Sallijuttudega seks korraks ühel pool ;)

Jälle sall

Mul hakkab natuke piinlik juba... No ühesõnaga- üks sall sai valmis.
Kudusin ja mõtisklesin, et ei ole justkui nagu õige- töö ei taha edeneda, kord kisub siia, kord sinna... Ühesõnaga-jama oli. Muidu oli kõik äge- konseptsjoon ja puha. Sall rätipõhimõttel- üks muster ääres, teine sees ja ikka nii edasi ja tagasi. Kudusin nö "hambad ristis", ise küsisin aegajalt endalt, et miks ma ennast niimoodi vägistan. Aga jätkasin... Lollakas.
Rätimoodisall oli juba peaaegu valmis, no vast mõned mustrikorrad oleks võinud veel teha, kui emotsioonid võitsid ugrimugriliku alalhoidlikkuse ning sall sai õige põhjalikult üles harutatud.
Alustasin uuesti ja siis läks kõik kenasti- ei kadunud silmad ega jäänud nupud tegemata. Rombimuster, mis algses idees oli nö "rikkalik ääremuster" ,kattis salli ühtlaselt ja saigi justkui hää.
Siin ta siis on, see mu nuppudega rombiline

 Muster kah kenasti antud, kui kellelgi peaks sest abi olema. Pildistatud Pitsilistest koekirjadest (L.Reimann, 1986). Haapsalu salli raamatus oli see muster vist Rombikirja nime all, raamatut käepärast pole, kontrollida ei saa :)

Lõng Linate Smyrna Platinum, kulus natuke üle ühe toki. Varras 3,5 bambus

Uus sall on varrastel, kootud kah juba üksjagu, aga eile tabas mind sallikuduja eksistentsiaalne kriis. Et koon ja koon, aga kellelele neid üldse vaja on ja nii edasi. Või kellele üldse mu kudumisi vaja on. Ühesõnaga -kriun ja ving.
Aga kellelegi vist ikka on. Täna vaatas kolleeg põleva pilguga mu poolikut salli ja ütles üsna hauataguse häälega, et talle tundub, et ma koon tema salli. Küsisin kolm korda üle, et kas ma sain tast õigesti aru. Sain. Seega järgmisel sallil on omanik olemas :D
Nädalavahetusel käisin külas sõbranna perel (te teate küll, minu sõber Johannes oma õdede ja vanematega).Istusime diivanil, lobisesime niisama ja lapsed asjatasid sealsamas. No mis pattu salata, tädi Ivil oli ka veiniklaas näpuvahel.
Ja ühel hetkel teatab Johannes (kolmveerand kuus aastat vana!), peale pikka oma paljaste varvaste jälgimist, et "Mul on vaja sooje susse. Kudu mulle soojad sussid!"
Hea, et ma istusin- ma ei suuda ikka veel harjuda, et üks koolieelik tahab kingituseks kudumeid. Loomulikult tekkis siis ka selle pere keskmisel õel karjuv vajadus susside järele :D
Seega- järgmisena võtan ette sussikudumise. Isegi idee ja paberile joonistatud jalajäljed on olemas.

Eelmises postituses keksisin oma 1958 aasta vanade mustritega, mida lubasin teiegagi jagada. Jagan muidugi. Esimene katse ebaõnnestus, aga ma ei anna alla. Skännimine ei andnud head tulemust, aga ma proovin neid pildistada. Ühesõnaga, tulevikus riputan märksõna KUDUMISKOOL all üles igasugu vanaaja kraami (kuidas kududa taskuid kampsunile näiteks). Mul pole kudumiskoolis kahjuks mitte midagi omaloomingulist näidata, aga oleks ju jube kahju, kui ca 60 aastat vana kraam lihtsalt prügimäele rändaks.
Seniks aga uute lugudeni!

Külaskäik muinasjutulinna

Käisin täna Haapsalus ja tunne on peale paaritunnist jalustuskäiku, nagu oleks kolm päeva SPA-s peesitanud!
 Uskumatu linn!!!  Müüjad on lahked ja jutukad (tervitused siinkohal peaaegu kõikide Haapsalu käsitööpoodide müüjatele!) Ei mingit agressiivset ja koolitustel õpitud müügitööd- ikka ja ainult lahe-vaba  suhtlemine, nagu oleks vana tuttav poodi sattunud.
Linn on puhas, vaikne ja natuke nagu unine, aga see pole üldse halb. Oeh, nirvaana!
Pisuke pettumus oli aga minu jaoks kuulsaks kirjutatud Müüriääre kohvik. Ei, toidga oli kõik korras- mõnus kanapirukas ja vaarikarull pidi napilt keele alla viima, aga... Kohvikuneiud olid lausa sünged ja paratamatult tekkis tunne, et no mida kurat sina nüüd veel siia ronisid... Kõik oli viisakas, aga kontrast ületänava käsitöö-poodide kudumismamslitega oli lihtsalt liiga suur. Ju lihtsalt oli kiire päev ja lõunaaeg ja pilvine ilm. Ma lähen sinna Müüriäärde kindlasti tagasi, kasvõi selleks, et oma arvamust parandada :)

Et mu postitused ainult muidu-jutuks ära ei läheks, siis pisuke piilupilt... eks ikka haapsalu sallist (millest siis veel Haapsalu-teemalises postituses)

Mustri leidsin 1958 aasta Nõukogude Naise juunikuu mustrilehest. Kui salli valmis saan, siis panen mustri ka kindlasti üles (kade tüdruk ma ei ole). Koon seekord Reesilt ostetud sallilõngast (no on hüva kaup!), 2,5 bambusvarrastega.
Tervitusi Muinasjutulinna :)

EDIT! Pisuke kaevandamine internetis ja lubatud pitsimustrid oli keegi hea inimene Ahjaoh juba enne mind netti riputanud. Napsan nad siis teie jaoks siia ka rippuma ;)
NN 1958 aasta juunikuu mustrilehelt päris pitsid
ja sama ajakirja musrteid veel (mina koon hetkel nr 6 mustrit)

Linke erinevate kindamustritega

"Surnt ma 'i põle" nagu on moes öelda, kui inimesed pole sinust pikka aega midagi kuulnud. Käsitööd näidata kah "ei põle", sest suur asi on valmimas ja pisikesi pole aega teha.

Aga et oma eksistentsi kuidagigi õigustada olen noppinud netist mõningaid kindamustreid, mida siis saab blogikülastaja soovi korral kasutada. Teinekord on õige asja leidmine internetist kohutavalt vaevarikas...
Läti etnograafilised kirikindad
Tõeliselt uhke kollektsioon erinevaid etnograafilisi mustreid.
Tuntud Eesti mustrid
Kindakirjad
Verpini kindakogu
Vanad kindamustrid NN mustrikogudest
Eriti rikkalik kindakogu
Vanad kindamustrid
Kindakirjad maakondade kaupa
Hea lühiülevaade roosimisest ja kirjamisest
Tõeliselt rikkalik kogu Läti(?) kindamustreid
Veel kindamustreid
Veel Läti kindamustreid
Hiiumaa kindakirjad aitäh, Egater :)

Loodetavasti on abiks.
Ja kollane sall saab ka mingil ajahetkel äärepitsi ning ehk ka venitatud...

PS. Loodan seda postitust aeg-ajalt täiendada, kui midagi huvitavat silma jääb- seega olgu lugejad julged ja lahked mulle kommidesse linke lisama!

Kenad kohtumised

Töö viis mind jälle Inglismaale.
Ja sedapuhku otsustas meie haavatuid külastada ka president ning väikese lisaboonusena võttis ta ka medalimees Kanteri kaasa. Minu sulg jääb siin kindlasti nõdraks, et kirjeldada meie poiste rõõmu :)

Kohtumine oli äärmiselt soe ja sõbralik ja imekombel ilma igasuguse krambita.
Et miks ma seda juttu käsitööblogis kirjutan? Sellepärast, et presidendi visiidi võimalikkus oli jutuks natuke varem (siis, kui veel mitte miski päris kindel ei olnud) ja mul tekkis idee, et mis oleks kui kingiks presidendipaarile kindad... Võtsin julguse (ja nahhaalsuse) kokku ning valisin mustrid välja. Kindel oli see, et kindad saavad mulgimustrilised.
Esimene paar tuli suht kergelt ja lihtsalt (sellest ma kirjutasin juba veidi aega tagasi).
Aga no see presidendi oma... Sellega oli nuputamist rohkem. Teadsin kindlalt, et kindad peavad saama ristilised. Sest mis muu muster hoiab Kurja efektiivsemalt eemal , kui just rist(seda enam, et kurja meie ümber jagub). Mulle on meie president alati meeldinud. Mäletan eredalt ta esimest valimist, kui olin ärevusest jalgupidi diivanil ja lugesin ükshaaval hääli, et kui mitu veel puudu on. Ja kui siis võiduhääl tuli... sellel korral ma vist ikka hüppasingi diivanil põhja alt ära... Seega - respekt on suur.
Aga ega mediteerimine ja ninanokkimine kinnast valmis ei tee. Kudusin veel väljalennu eelsel õhtulgi, mis tegelikult oli juba öö ja olin ausalt öeldes natuke ärevil. Et ei tea, kas said värvid õiged ja et kas omanikule meeldivad või jäävad nad kuskile Mõttetute Kingituste Kasti vedelema või veel midagi. Aga valmis nad said.

Siin on kõnealused paarid koos, enamvähem viimasel hetkel enne kohvrisse pakkimist. Ehk annab saatus neile mõne koostoimuva talvise jalutuskäigugi...

Presidendihärra kindad on Halliste "Ristikirjalised", aga nagu mustritega ikka, on ka seda mustrit kootud üsna laial alal. Soovijale ka muster lähemalt. Pilt ikka "Mulgi kirikinnastest ja kirisukkadest"

Et asi oleks aus ja lõpuni läbi arutatud, siis küsisin meie haavatutelt luba ja arvamust, et kas presidendile ikka sobib kindaid kinkida. Reaktsioon oli ühene -"Jah!"
Jätame siinkohal märkimata kahtlustused mu täiemõistuslikkuses ("Sa kood SUVEL kindaid või?????") ja kahtlused kinnaste autorluse suhtes ("Ära valeta, et ise tegid, näe hinnalipik on ka veel küljes").
Üks meie poistest aga pani kindad kätte, sest "iga mees ikka ei saa öelda, et ta on presidendi kindaid proovinud"

Ühesõnaga, tehnilise kontrolli osakond leidis kingituse sobiva ja kasutuskõlbliku olevat.

Ja siis tulid külalised.
Nagu ikka- kohmetus asendus peagi vaba ja sundimatu vestlusega ning eht-eestlaslikult saadi suht kiiresti vedama. Mulle kohtuavalt meeldis presidendi siiras huvi meeste elu-olu vastu ja loomulikult tekitas Kanteri pronksmedali katsumise võimalus lausa elevust. Eks see on ju natuke nagu meie kõikide medal...
Aeg kulus ja kätte  jõudis kingituste vahetamise aeg.

President sai kindad (foto Andres Putting, Delfi) ja meie poisid Eesti olümpiakoondise särgi ning dressipluusi. Tugiisikute personaalsed kingitused jäid ajakirjaniku silma eest varjatuks, aga mina võin teile näidata küll, mis oli meile kingitud väikeses, kaunilt pakitud, sinises karbikeses.

Seal oli kunstnik Monika Järgi kaunis käsitööpross. Imeilus ja just täpselt minu oma!

Loodan, et president jäi oma kingitusega rahule, sest meie küll jäime.

Moosist pisut teise nurga all

Mida teha, kui enamvähem kogu puhkus on möödunud kompulsiivkorilaste ja -põllupidajatest vanemate marjapõõsastes ragistades? Kui igasugused marjad ajavad värinad peale? Siis tuleb tavamooside toormaterjali asuda hävitama omal moel. Jah, ma sõin marjapõõsas marju, aga sellest oli vähe abi. Marju oli ikka veel kriminaalselt palju (nagu minul lõnga ;) Aga siis - kus häda kõige suurem, seal on alati fantaasia abiks. Otsustasin proovida moosi keeta natuke teistmoodi ja panna kokku esmapilgul sobimatuid komponente. Liiga palju ma oma eksperimentidest ei oodanud, aga ehk natuke ikka. Eelmise aasta tšilli-ploomimoos  (mis on lihtsalt patuselt hea juustuga!) andis igatahes julgust proovida. Ja nüüd siis minu eksperimendid:
Punase sõstra ja rosinamoos sutsukese ingveriga
No nii oligi- ca 1 kg sõstraid (korjasin sellesse keskmisse plastämbrisse, milles saslikut müüakse), peotäis igivanu rosinaid, suhkrut, sutsuke soola, ühe sidruni koor riivituna ja pool sedasama sidrunit lihtsalt tükeldatuna, ca teelusikatäis või natuke rohkem jahvatatud ingverit (meie külapoes sel hetkel värsket ei olnud), ca 10 vürtsitera (kah igivanad),umbes kümme nelgitera ka. Kogu mögin korraga keema ja siis aeglasel tulel keedad niikaua, kuni moos on paksemaks keenud.  Täitsa hea tuli välja.

Tikrimoos kuivatatud aprikooside ja sutsukese ingveriga
See tulemus on kõige tavalisema maitsega, seda moosi kannatab isegi pudruga süüa, ma arvan.
Umbes kilojagu tikreid, üks pakk (ca 150 gr) kuivatatud aprikoose, mis on peenikesteks ribadeks tükeldatud, suhkur, sutsuke soola, vürtsi, nelki, ingverit, järgijäänud poole sidruni mahl. Keedad jälle niikaua, kui tikrid on katki keenud ja moos paksemaks läinud. Hea, aga suhteliselt igav.

Ja nüüd! Minu lemmik!
Musta sõstra- küüslaugumoos sutsukese ingveriga (millega siis veel, eksole)
Saslikuämbritäis musti sõstraid (ca 1 kg), kuus küünt kodust küüslauku viilutatuna (hirm äkiline oli), ingverit, nelki, viie pipra segu, vürtsi, 1spl mett, ca 100 gr vett, 3 oksakest estragoni (lehed) Keedada ja mekutad ja keedad ja proovid veel. Kui moos on paksuks keenud ja maitse meelepäraseks saanud, siis on aeg tulemus purkidesse pista. Lihatoitude või näiteks verivorsti juurde on väga hää! Küüslauk on enamuse oma ägedusest keetmise käigus kaotanud (isegi rohkem oleks võinud panna), kuid aimatav nüanss on jätkuvalt olemas. MMMMMõnus!
Proovige ka ebatavalisi kooslusi ja jagage oma muljeid. Uskuge, niimoodi jõuavad massidesse väga ägedad retseptid!

Juveelide tuunimine

Tõeline daam mina ostis endale kunagi hirmuhked pärlid. No tõele au andes ja enda ning teie vastu kristalselt aus olles ostsin ma nimetet juveelid koguni Koduekstra poest, mis ei ole ju juveeliostmisel just esimeseks valikuks, eksole. Aga mina hoolimata inimkonna eelarvamustest seda ometi tegin. Isegi kaks rida oli neid pärleid.Ühed lillakas-punased, teised roosad, mis roosad. Juveelid teenisid ausalt küünlavõruna. Kõik olid rahul, isegi mina.

Hetkeni, mil ma leidsin, et küünlavõru periood on läbi saanud ja ehteasja tuleb kasutada sihtotstarbeliselt. Disainer oli loonud nimetatud iluasja nii, et plastmassist pärlimummude vahele jäi pireke vaheruumi, mis lausa kutsus seda täitma mingi heegeldisega (jah, ma heegeldasin!) Kogu kasutatud sodipodi on kodustest varudest ja läheb täie rauaga taaskasutuse alla. Lillekese heegeldasin kavala, tal on haaknõel taga mis võimaldab tekitada pärlireast kelmikalt vonkleva lõnksu. Niit ja fimoroos oli kah olemas ja ootas oma aega. Selline ta siis sai, see taaskasutatud juveelilugu. Punane pärlikee ootab oma Hullu Ideed ;)

Veel kindajuttu

Et miks ma kogu oma kindajuttu ühes postituses ära ei räägi? Sellepärast, et hiljem on lihtsam just otsitavaid kindaid või mingeid muid vidinaid leida.
Eelmisest kindafiaskost paranenuna asusin järgmiste kinnaste kallale, mileks said kollase ja sinisekirjud NN mustrilehelt pärit musrtiga labakud. Selle tööga polnud mingit jama. Kinnas edenes kiiresti ja isegi mure, et sinine võib värvi anda ei purenud mind liialt.
Lõng on tundmatu kollane ja Mithgarieli indigoga värvitud sinine, mis pesemisel läheb küll tooni või kaks heledamaks, aga ümbritsevat ära ei määri, st traditsioonilises mõistes värvi ei anna.

Järgmisena võtsin ette hunniku kindaraamatuid ja valisin pikalt ja hoolikalt kindamustrit ühele Mulgimaa prouale. Oluline on märgimaagia ja minu valik langes mustrile, mida Konsini "Silmkoeesemed" tutvustavad kui veneristikirjalisi, ükski muu allikas selle kirja jaoks enam nime ei anna (ei tea, kas oli  poliitiliselt ebakorrektne või?) Samas lihtsalt nimetu mustrina jookseb läbi siit ja sealt. Siin ta on, juhuks, kui keegi tahaks seda järgi kududa. Pildistatud "Mulgi kirikinnastes ja kirisukkadest" (1960, L.Saks), mis on minu koduse raamatukogu kahtlemata kõige väärtuslikum raamat.

Mustri sättisin Kihnu Roosi tarkade õpetussõnade kohaselt kindaseljale ja -pihku sümmeetriliselt, st tradistiooniliselt need kindad kootud ei ole, aga tulemus on parem.

Kootud varrastega 1,5 ja lõngaks pruun tundmatu ning neiu Mithgarieli košenilliroosa, mis ka läheb pesus paar tooni heledamaks, aga sellest ainult võidab. Eks ole- nagu vaarikasuflee šokolaadis?
Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis need on presidendi proua kindad...

Nagu vastu rebase p...et

Need olid minu pika kindakudumise pausi järgsed esimesed kindad, mille kudumist kannustasid teie kiidusõnad muhuaineliste kohta.
Kudusin enda meelest hiigla kenasid vinge värvivalikuga kindaid, lahe muster veel pealekauba. Ehk siis ühtede uhkete kinnaste saamiseks olid eeldused head.

Randmeteks kasutasin ära oma kunagi ammu juba talvel kootud kindapärad. Mäletate, Kihnu kanged naised kudusid ikka kindapärad varem valmis, et siis vajadusel saab kohe hakata kinnast ennast kuduma.  Minu jaoks see variant ei sobi, ei teki seda õiget tunnet ja kokkusobimisega on ka asjad kahtlased. Aga see selleks.
Kinnas sai valmis ja vajas läbipesemist. Tegingi nii. Ja hea, et ma selle pesu käigus südarit ei saanud. Vesi muutus õrnroosast punaseks, aga mitte vesi ei olnud see kõige punasem detail selles loos . Kõige punasem oli taustavalge...
Ühesõnaga- kõik oli tuksis- tuju, tehtud töö ja valminud kindad veel takkapihta. Ehk siis kogu vaev nagu vastu rebase perset, nagu minu ema ütleb.
Kuna kasutatud punane oli tegev ka Kadri kinnaste juures, siis nüüd te teate, miks ma olin sunnitud kindakirurgiat kasutama.
Lõng ikka jumala tavaline 8/2, varras kah täitsa tavaline sukavarras. Aga loodetud rahulolu jäi seekord olemata.

Kadri kindad

Puhkus on läbi saanud ja  kätte on jõudnud aeg oma tegemised ka ilmarahva silme ette tuua. Alustan kusagilt keskelt, st esemete valmimine ja nendest rääkimine ei ole kronoloogilises vaid minu meelest justkui loogilises järjekorras. Aga alustame.
Suvi  ja kinnaste kudumine käib minu jaoks kokku nagu... parmud ja järves ujumaskäimine, jäätis ja  suvi jne (soovijad võivad siinkohal oma isikliku kokkukäimiste jada tekitada). Alles oli mu blogil sünnipäev ja välja sai loositud paar käpikuid, loosipoisi käsi eelistas Kadrit ja nii tuligi uue kindaomanikuga ühendust võtta, et kas lähevad loosi Jõulukaamose kindad või tahab võitja miskit just talle omast. Kadri eelistas just talle kootuid, värvieelistused kah kõik puha antud ja muud soovid kenasti edastatud. Sellist tellimust on puhas rõõm täita :)
Lasin aga laulu ja muudkui kudusin...
niimoodi... Sest Kadrile mäletamistmööda meeldisid minu muhuainelised käpikud ja see punasekirju kiri on mahaviksitud "muhuainelise tütarlapsekostüümi varrukadetaililt"

Kirjal polnud viga midagi aga sellest hetkest näris mind juba see va kahtluseuss, sest.. (aga miks ta näris, sellest järgmises postituses)...
Kinnas sai valmis ja ega tal ju viga ei olnud.

 Aga kuna pisukesest kripeldusest oli selleks hetkeks kasvanud Kahtluste Lohemadu, mis näris mind lausa südametunnistusepiinadeta, siis juhtus nii, et esimest korda elus näitasin ma käpikule kääre, ehk siis lõikasin kahtlase koha ÄRA, no nagu mõni kirurg kohe. Ja nagu kirurgilise haiguste puhul ikka- patsiendil (kindal siis)  hakkas koheselt parem. Punane särgidetail asendus roosakirju särgidetailiga, mis hoopis paremini haakus ka ülejäänud kindaga.

Niimoodi sai Kadri endale kindad, mida on kootud kahes suunas.

Tehnilisi andmeid ka- lõng ikka see Kuressaare kitslammas, valge mingi tundmatu valge ja rõõsa/roosa Mithgarieli/Diana košenilliga värvitu. Varras veneaegne sukavarras, ma kahtlustan, et 1,5

Väike mustrivaliku selgitus ka. Muster on laialt tuntud kassikäpakiri, mida on kootud üle Eesti. Mulle ta väga kassi käppa ei meenuta(aga mustrina koledasti meeldib). Minu jaoks on see kaheksasse ilmakaarde avatud kõikide võimaluste sümbol, täpike mustri keskel aga inime ise, kes valima peab.
Vot  nihukesed lood olid siis Kadri kinnastega. Kadri on oma kindad kätte saanud ja need ka meelepärasteks tunnistanud

Loterii-allegrii on edukalt lõppenud!

Lubatud aeg on kukkunud ja loosimütsi läks 11 nime. Tänan südamest kõiki, kes osaleda soovisid.
Ja nüüd pisuke fotoreportaaz, et illustreerida loosimise äärmist erapooletust ja ausust.
Loosimiskomisjonis jälgis mängu puhtust kaks täiskasvanud erapooletut vaatlejat ja  fortuunaks oli äärmiselt Eriline Mees (vähe pestud ja/või palju päevitunud;)
Siin näitab Väga eriline Mees, et võistlejad on mütsis

 Nüüd toimub hoolikas ja hoogne segamine ning võitja välja valimine, mis toimus Erapooletute Vaatlejate karjete "VÕTA AINULT ÜKSSSS! SEDEL!!!!!" saatel...

 ... ja siin ongi väljavalitud Võitja!

Palju õnne, Kadri!
 Anna mulle palun teada, kas Sa soovid Jõulukaamose kindaid, või tahad Sa, et ma kooksin just Sulle mõeldes päris Sinu Oma Kindad (näiteks päritolu kihelkonna järgi?)
Ülejäänud armsatele inimestele, kes seekord ei võitnud korraldan ma aga veel kunagi mingi loosimise ;)
Edu ja õnne, mu kallid!

Naabrinaise reisisokid

Tegelikult ei ole ühtedes sakimustriga kootud sokkides mitte midagi nii erilist, et sellest blogis kirjutama peaks. Aga...
Kas teie teadsite, et pikal bussireisil on tark jalanõud asendada 100%villast kootud sokkidega? Et siis ei tule pikast istumisest turseid ja muud koledust? Mina ei teadnud. Aga naabrinaine oli suundumas Ungarisse ja tellis mult ühed edevad villased sokid, et nendega siis bussis poosetada ja ühtlasi ka tursetega võidelda.
Aega oli vähe, inspiratsioon seekord peale ei tulnud ning väljaprinditud sokimustrid olid minu teises kodus. Sellepärast tõeliset edevaid sokke seekord välja ei kukkunud, aga oluline on see, et uuele omanikule nad meeldisid.
Lõng 100% villane, mingit tundmatut päritolu, varras 2,0, vardal 15 silma.
Mõned pildid ka. Pöörake palun tähelepanu mu potitornile, mis kaunistab meie kortermaja rõdu. Tea, kas ma hakkan vanaks jääma või mis, et potipõllundus on köitma hakanud...

Seniks aga uute lugudeni ;)

Pitssall lehtede ja kobarate ja nuppudega

Kunagi mitte väga ammu aega tagasi lubasin ma, et koon nüüd lehelisi pitssalle.  Seda lubadust olen ma jõudumööda ka täitnud.
Taaskord toon ma teie ette salli, mis on saanud inspiratsiooni Inglismaa imelistest vaadetest ja leidnud vaadetega harmoneeruva mustri jaapanlaste kuduraamatust "Knitting Patterns Book 250" (lugematuid kordi on kasutajad seda Picasasse üles laadinud, soovi korral on seda võimalik sealt leida).
Kasutatasin juba mitmendat korda Linate Smyrna Platinumi, mis tõepoolest on hea sallilõng, nupud annavad eduelamuse üsna lihtsa vaevaga (nagu kunagi lubas/soovitas Rees) ja muidu on ka mõnus kududa.
Salli mõõdud on natuke tagasihoidlikumad, kui tavaliselt, 88 x 198 cm, edusammud on juba ilmsed, eksole ;)
Pilte on palju (palun juba ette vabandust), aga eks vahest või ju laamendada ka.

Vaikelu pooliku salli ja pojengivaasiga (kahjuks ei anna arvuti edasi seda vaimustavat lõhna, mida pojengid laiali jagasid)

Siin valik "hooletuid heiteid"

 Kohustuslik lähivaade ka sallimustrist, mis oli uskumaltult riuklik ja pähe ei tahtnud kohe üldse jääda. Mustrit ma natuke kohendasin ka. Lisasin kahele nupule veel ka kolmanda, no et ikka oleks  neid nuppe. No kes oleks seda arvata võinud, ma küsin??? Mina, nupuvihkaja tuunin mustreid nupulistemaks!

 Ja veel üks ilupilt pojengidega. NB! Vaasis on jätkuvalt samad lilled!

Vot sihuke lugu.
Muide, ma olen puhkusel ja esimest nädalat kasutanud õige jäägitumalt, seega oodake uusi postitusi ;)