Need olid minu pika kindakudumise pausi järgsed esimesed kindad, mille kudumist kannustasid teie kiidusõnad muhuaineliste kohta.
Kudusin enda meelest hiigla kenasid vinge värvivalikuga kindaid, lahe muster veel pealekauba. Ehk siis ühtede uhkete kinnaste saamiseks olid eeldused head.
Randmeteks kasutasin ära oma kunagi ammu juba talvel kootud kindapärad. Mäletate, Kihnu kanged naised kudusid ikka kindapärad varem valmis, et siis vajadusel saab kohe hakata kinnast ennast kuduma. Minu jaoks see variant ei sobi, ei teki seda õiget tunnet ja kokkusobimisega on ka asjad kahtlased. Aga see selleks.
Kinnas sai valmis ja vajas läbipesemist. Tegingi nii. Ja hea, et ma selle pesu käigus südarit ei saanud. Vesi muutus õrnroosast punaseks, aga mitte vesi ei olnud see kõige punasem detail selles loos . Kõige punasem oli taustavalge...
Ühesõnaga- kõik oli tuksis- tuju, tehtud töö ja valminud kindad veel takkapihta. Ehk siis kogu vaev nagu vastu rebase perset, nagu minu ema ütleb.
Kuna kasutatud punane oli tegev ka Kadri kinnaste juures, siis nüüd te teate, miks ma olin sunnitud kindakirurgiat kasutama.
Lõng ikka jumala tavaline 8/2, varras kah täitsa tavaline sukavarras. Aga loodetud rahulolu jäi seekord olemata.
Tegijal juhtub. Ja värvilise lõngaga on see oht alati kusagil kuklas tiksumas. Ma usun, et süda tuksub Sul nüüd juba rahulikult ja rõõmustab näiteks kauni kaelakee ja kõigi teiste kinnaste üle. tumevalge
VastaKustuta