Jälle (ikka) ikaldus!

Äge sõna- "ikaldus"! No kuidas peab see vaene võõramaalane, kes otsustab eesti keelt õppima hakata selle kõigega toime tulema??!! Mõni tuleb  ka, päris edukalt kohe (kui nüüd järele mõelda). Ja mõni jälle ei saa saamagi.
 Aga sellel kohal mu kaastundepuhang keeleõppijate vastu ka lõpeb,  sest eks meil kõigil ole oma rist kanda.
Ühesõnaga- "ikaldus" on just see sõna, mis iseloomustab mu käsitöist elu sellel kevad-suvel. No ei tule vaim pääle, nagu kurtis Samuel Vesipruul, kui oma surematut teost lõi. Mul sama seis- no ei ole seda loomingulist põlemist ja säramist ja muud püromantilist tegevust. No ei ole!
Asjad on pooleli ja selle asemel, et vanu võlgu lahendada kogun ma aiva uusi algusi. Kole lugu! Ma kohe üldse ei armasta neid poolikuid töid, mis korvidest- kaussidest vastu vahivad, aga no mida teha, kui midagi teha ei ole.
Puhtast igavusest ja mittemidagitehatahtmisest tikkisin endale prillitoosi. Lihtsalt niisama. Tikkisin Tiimari vildilehele. Värvivaliku dikteeris olemasolev materjal ,aga õnneks on mulle elati hulluste pruuni ja elektrisinise kombinatsioon meeldinud. Prillipesa voodriks on siresinine vildileht (umbes sama toon, mis tikandilgi) Mustri leidsin kuskilt netist ja soovija  võib selle leida siit

Selle asemel, et kausis nähaolevaid töid lõpetada ma hoopis lappasin jaapanlaste kudumisraamatut, et leida sealt uuele pitssallile algus. Vist leidsingi...

Kausis näha olev kindaloodus läheb harutamisele, kampsun loodetavasti mitte.
Kus on Kati (MB) karu (käsitöösoolikas)????