Otsing sellest blogist

pühapäev, 19. jaanuar 2014

Berliini lõngapoodidest, vol 2

Kirjutasin mõni aeg tagasi oma Berliinis lõngapoodisest tuuritamise muljetest siin. Siis jäid mõned poed üle vaatamata, aga siinkohal saan "aru andeid" jätkata.
Töö viis Berliini ja vabad hetked kulutasin sedapuhku kahele südamelähedasele asjale- muuseumite külastamisele ja loomulikult kruiisimisele mööda lõngapoode.
Minu absoluutne lemmik on Die Woll-Lust. Tõeline leid! Tegemist on peene asutusega, kus müüakse tõelisi gurmeelõngu. Valge, avar, adekvaatsed müüjad ja omanikud, oeh... Super. Ostsin seal 70% siidi- 30% kashmiiriseguse sallilõnga. Maksin ja oigasin, aga ma ju elan ainult korra... Woll-Lusti pääseb väga kenasti U7-ga, peatus Gneisenaustrasse, väljumine Mittenwalderstrasse poole. Ja siis tuleb jalutada ca 100 meetrit.
Sellesse poodi sattusin koguni kaks korda, sest ostetud lõnga hulk tundus vähene ja otsustasin kohe materjali juurde hankida.  Laupäeva hommikul kihutasin poodi ja seal selgus et tööpäev algab hoopis kell 11. Ehk siis ca tund aega oli vaja ära sisustada. Jalutasin ringi ja sattusin ühele kenale väikesele ja vanale surnuaiale. Mulle surnuaiad meeldivad. Päriselt ka. Lisaks imeilusatele hauatähistele
nägin ma ka täiesti rahulikult surnuaia müüril magavat ja norskavat (!!!!) rebast. Kui ma olin tükk aega kotist fotokat ostinud ja muidu sahistanud, tegi unimüts ühe silma lahti...
Teine külastatud pood, mis mulle sümpaatne oli, on Kreutzbergis asuv Fadeninseln. Väike, pime ja ülerahvastatud, aga ikkagi tore.. Valik oli suur ja uhke, hullult kallid hinnad ka ei olnud. Tegelikult ma ei saa aru, miks lõngapoe omanikud arvavad, et pime = mugav ja hubane?
Ja siis tuleb tõeline pettumus. Knit-Knit Lilienstrassel. Pime, väike, imeväikese valikuga- ühesõnaga KÕIK oli valesti. Sinna ma rohkem ei lähe (kui peaksin veel Berliini sattuma).
Aga muidu oli kõik väga tore. Ma armastan muuseume- tõeliselt ja kirglikult.
Muuseumides tuuritades selgusid ka huvitavad faktid. Arvasin kogu senise elu, et Vana Egiptus on üks lahe asi ja mulle meeldiks artefakte vaadata. Ei ole nii, kohe üldse ei olnud huvitav.  Küll aga panid mul silmad särama ja südame põksuma vanad germaani hõimud ja nende eluolu. Otsatutes kogustes ambsõlgi ja relvi ja muud nodi. Paaris kohas meenutati ka meid. Kellest muudest, kui meist käib jutt, kui jutt käib Aestii`dest või Balts`idest ;) Ühesõnaga- kusagil idas elavad ühed hullud paganad :D
Ja alati on jube kurb vaadata, mida sõda teeb kultuuriväärtustega- rusuhunnikuteks muudetud lossid ja kirikud, känkraks sulanud tuhat aastat vanad relvad ja mündid, keraamikakillud... Ma saan aru, et asjad ei olegi määratud igavesti kestma, aga kurb ja kahju on ikka.
Ja veel üks huvitav fakt, mille üle ma varem mõelnud ei olnud- ajas muutub inimeste kujutamine kunstis ja skulptuuris. Kui Kreeka kujud olid suhteliselt rõõmsate ja isegi natuke kelmikate nägudega, siis Rooma inimene muutub kuidagi hirmus otsusekindlaks ja tõsiseks ja mis edasi seda hullemaks, keskaeg oli ikka üks kole tõsine värk ilmselt. Aga mis jääb järgi meist? Kakapurk ja klaasist vabadussammas? Või Kangro kivinägudega Suured Tõllud ja masajalgsed Piretid?

Et jutt ei jääks vaid profaani kultuuriliseks heietuseks, siis näitan ära ka eelmises postituses jutuks olnud mütsi, kindad ja Toru

Elas kord üks tüdruk, keda tema ebatavalist värvi peakatte pärast kutsuti Punamütsikeseks...
Huviline leiab juristide kirja pandud Punamütsikese loo siit
Meie Punamütsike oli aga noh selline natuke nagu probleemne nooruk...Ahistas metsas elavat (mees)kodanik Hunti jne. Vot sihuke tüdruk oli see meie Punamütsike



Patuse Punamütsikese pildi idee on pärit kunagisest vestlusest Üllega ja sellest kudukaardist siin :D
Tegelikult on Liisa üks armas tüdruk ja minu blogi stammmodell. On ikka hea küll, kui ilus inime on käepärast võtta :D




7 kommentaari:

  1. Oi kui tubli, et Punamütsikese lavastuse teoks tegid. Nii lahe! Punamütsikesel on ilus müts ja kenad kindad!!!
    Nii vahva reis Berliini ja lõngapoed.... mmm, kade olen :)

    VastaKustuta
  2. Tänan Sind taas mõnusa kirjatüki eest! tumevalge

    VastaKustuta
  3. No nüüd on sul oma Punamütsikese kudu-kaart olemas ;) Muuseumijutt ja lõngapoejutt meeldib ka väga. Muuseumides meeldib mullegi käia, kahjuks lõngapoodide jaoks tavaliselt aega pole.

    VastaKustuta
  4. Oi, kuidas ma igatsen Berliini järele (elasin seal mõnda aega) ja nüüd veelgi rohkem :)

    VastaKustuta
  5. Sul on siin alati midagi lahedat lugeda, ning muidugi need pildid ....

    VastaKustuta
  6. Oi kui tore, et sa mu blogi huvitavaks pead :) Pilditegemise arendamisel aga olen ma ikka päris alguses...

    VastaKustuta
  7. Punamütsikesel oli tegelikult veel selline punane keep ka. Selle võiks nüüd pitsilises koekirjas sinna veel lisada :-)
    Aga lavastus on äge ja sellist ilusat püsimodelli oleks mul ka hädasti vaja.

    VastaKustuta