Väikese väljakutse võlaõiendus

Ingi esitas mulle oma blogis väljakutse, kus tuli vastata kolmele küsimusele. Ma ei oska tuua ühtegi mõistlikku põhjendust, miks see vastamine mul nii kaua aega võttis :)
aga asume siis võlga õiendama.
1. Parim lapsepõlvemälestus?
Räägi, mis spontaanselt tuleb meelde
Mäletan oma lapsepõlve üsna varajasest ajast. Mingeid värve (kollane huvitava lõimega kleit, ilusate nööpidega, isa sünnipäeval, kui ma olin max kolmene), lilli vaasis, lõhnu. 
Aga lapsepõlv selle parimas tähenduses algas siis, kui ma olin umbes seitsmene ja me hakkasime mere äärde suvekodu ehitama. Ema ia isa ehitasid maja ja minu valvamiseks polnud kellelgi mahti. See aga tähendas tõelisi indiaanisuvesid- hommikul mere äärde, õhtu saabudes tagasi. Mitte keegi ei kartnud, et ma ära upun või minuga mingeid muid jamasid juhtuda võib- ema saatis mind teele sõnadega, et ma katsuksin mitte ära uppuda. Ma tõesti katsusin seda teha- alustuseks õppisin ujuma, sest see annab ju ometi võimaluse mitte uppuda :D Ma teadsin kohti, kust saab kõige sinisemat savi ja kus on suurele rannakivile kivile 1926 aastal raiutud tekst, kus on kurjad lehmad ja veel ogaram perenaine, kus kasvavad kõige suuremad ja magusamad muulukad... Sellest ajast on pärit mu oskus iseendaga mitte igavleda. Südamest on mul kahju tänepäeva lastest, keda valvatakse igal sammul- no kust tuleb sel juhul iseseisvus?

2. Kas sinu lapsepõlvekodus või suguvõsas tehti käsitöid?
Näputööd väidetavalt tehti- minu isa kõige uhkem ja helgem mälestus oma lapsepõlvest oli see, kui nende ema (minu vanaema siis) õmbles oma neljale lapsele, kolmele pojale ja pesamunast tütrele, ühesugused madruseülikonnad ja kui nad siis poosetasid oma uhketes ülikondades. Mamma (vanavanaema) oli kõva kuduja. Meie kahjuks ei kohtunud aga ma arvan, et meil oleks Mammaga olnud huvitav. Ema oskas kõike teha. Tema suust on pärit ka lause, kui ma imestust avaldasin, et ta tikkida oskab, et "Häh, ma olen elusa inimesegi valmis teinud, asi see siis tikkida pole!" Aga sama  ma ei mäleta, et ema oleks kudunud või tikkinud. Pigem ta õmbles- mulle lapsepõlves peaaegu kõik riided ja loomulikult on mu esimene käsitöömälestus ema kõrval kangapingil istumisest kui ema kaltsuvaipu kudus. Kangapink oli ca sada aastat vana ja pingi jalad vahest näpistasid tagumikust. Siis ma karjusin aga pingilt maha ka ei roninud. Kudusime emaga koos ja õppisime mingit hiirepere luuletust. Hiigla pikk luuletus oli, kus kirjeldatakse hiirepere tegemisi jõulu ootel. Ma olen seda püüdnud tagantjärgi üles leida aga kuskil pole silma jäänud.

3. Kas sinu praeguses kodus on vanemate/vanavanemate valmistatud esemeid? Lisa mõni foto.
Vot sellega on kitsalt. Pole ei esemeid ega ammugi fotosid, mida näidata. Tõsi, mulle on mu emapoolne vanaema kudunud kaks paari sokke, mida ma tõesti hoidsin nagu silmatera, sest need olid ju ometi VANAEMA KOOTUD, aga sokk paraku ei ole just igavesti säilitatav tarbeese. Aga ma mäletan neid triibikuid eredalt.

Aitäh Ingile võimaluse eest natuke mälestustes sobrada. See on teinekord väga värskendav. Mina omakorda annan selle väljakutse edasi kolmele minu jaoks väga inspireerivale Tegijale ja loodan väga, et nad leiavad aega neile küsimustele vastata.
1. Villatee Heli- armas inimene, armsad tööd, targad mõtted
2. Riis Isetegijast- lahedad tööd ja veel lahedam jutt!!!
3. Sokike Sahtlist- saare naise vägevad tööd ja ladus jutt