Aasta täis

Küll ikka aeg lendab, ütles proua, kes kella aknast alla viskas.
Lendab jah, isegi kellade aknast pildumiseta on aasta ülks nutuselt lühike ajaühik. Just selle lüheldase ajaühiku on kestnud minu käsitööblogi. Aga ega sest midagi, et ainult aasta- ilma esimese sünnipäeva pidamiseta ei tule ju ka järgmisi.  Igatahes ma loodan, et tuleb neid järgmisi sünnipäevi veel, sest tuleb tunnistada, et selline veebipäeviku pidamine mulle sobib. Päris hea on vaadata mida tehtud on. Mõni asi on endalgi kuidagi täiesti meelest läinud.
Sünnipäeva sobiks tähistada mõne suure ja äkilise tegemisega. Minul seda suurt ja äkilist ja kõige erilisemat ei ole teile täna küll kahjuks näidata. Ja kas alati peabki? Suur töö on poolik ja veel varrastel, aga ma ei muretse- küll ta valmib ja jõuab ka teie ette. Aega lihtsalt läheb oodatust pisut rohkem. Aga küll ta tuleb.
 Näitan täna hoopis teist laadi tegemist.
Nimelt algatas tubli isetegija Freddy emadepäeva õhtul ilusa ettevõtmise kududa missioonil hukkunud kaitseväelaste emadele õlasallid http://www.isetegija.net/phpBB2/viewtopic.php?t=20173 ja hoolimata sellest, et igasugune mõõtukudumine tundus mulle ilmvõimatu ülesanne ei saanud ma sellest projektist kõrvale jääda.  Ostsin lõnga ja alustasin Freddy julgustamise ja "puust-ning-punaselt-debiilikulegi-selgelt" õpetusega lapikudumist.

No oli. Keeruline oli. Alguses. Lõikasin välja mõõtudes papitüki (ka see oli keeruline), mõtlesin, et kui juba papi mõõtu saamine on probleem, siis mis tuleb edasi???!!!  Lõin üles silmad, 45 tükki. Kudusin. Mõõtsin- väike. Harutasin. Lõin üles silmad 50 tükki. Kudusin, mõõtsin-hiiglaslik- harutasin. Olin imestunud. Lõin üles silmad, 45 tükki. Kudusin lapi valmis. Viimistlesin nõuetekohaselt. Ütleme nii, et kahtlusi oli. Materjali tundus nagu palju olevat, aga ma otsustasin kangelaslikult seda fakti eirata.
Mõistus võitis ja järgmisele lapile lõin üles 43 silma. Ja teate- hea sai! Edasi oli kudumine lust ja lill. Lappe tuli mõnuga aga hinges kripeldas ikka see va esimene oma liigse lopsakusega. Mõõdus lappide ja Lopsaka võrdluses jäi kaotajaks Lopsakas. Harutasin ja kudusin uuesti. Nüüd sai süda rahu ja lapid hääd. Nad on kapis ruudul pikutanud juba üsna pikalt ja hoiavad mõõtu hästi- ei tõmba nad pisemas ega veni suuremaks.
Kaheksa lappi on valmis ja kolm on veel nö varus.Kui Sniff neid endale ei taha, siis koon ma nad valmis.
Aga jutu mõte oli põhimõtteliselt lühike. Kui teil on vaja mõõdus lappe kududa, siis Freddy õpetus http://www.isetegija.net/index.php?ind=blog&op=home&idu=2796&singlepost=104858 on  ülioluline endale selgeks teha. Edasine on ainult tehnika küsimus, ehk siis puhas kudumisrõõm.
Näitan siis pika jutu kinnituseks ka pildimaterjali.

 Mustrid on lihtsakesed ja lühikese kordusega. Lemmik on muidugi see edev keskeltalustatu, mida olen alati kududa tahtnud. Neid on hetkel lappide hulgas ka topelt. Originaal on pärit Ravelryst ühest sokimustrist.

Siin fotoreportaaz lapi ruudule venitamisest.

Vot sihuke lugu siis täna. Aga teie, kallid külalised, andke palun mulle teada, mis minu töödest on teile enim meeldinud (või siis suurima pettumuse valmistanud- ka see on huvitav teada). Vastajate/kommenteerijate vahel teeme ühe loterii-allegrii, kus lähevad loosirattasse ühed kirjud käpikud ;), mille ma siis võitjani toimetan. Loosiratas läheb lukku/keerlema 10. juulil
Mina aga tänan teid selle aasta eest, kus te olete minuga koos käsitöölainetel surfanud!

"Üksik lehetäi sirelilehel"

Kuuletudes blogikülastajate soovile olen kirja pannud lehetäisalli mustri. Veelkord rõhutan asjaolu, et algallikas on Ravelry ja Meka blogi http://kudumishoolik.wordpress.com/2012/03/03/emateki-lapikesed/ ja mina vaid improviseerisin olemasoleva mustri teemadel, ning ei ole seega antud mustri autor!
Kui kellegil on mustrist abi, siis minul on ainult hea meel :). Küll aga oleks armas, kui te enda valmissalle näidates viitaksite minu blogile. Tänud juba ette!
 Kirjutage mulle meilile ja saadan teile soovitud mustri. Et miks ma seda mustrit siis kohe siia ei riputa? Novot- riputaks küll, aga kahjuks ei mahu muster ära, st jookseb tekstikastist välja. Ühesõnaga- tehnilised probleemid.
Veelkord pilt, millest siis õigupoolest jutt käib ;)

Jaapani lehed ümber eesti lilleaia ehk reeglite vastu mässates

Mina olen ikka ja jätkuvalt sallikudumise lainel. Nagu ehk tähelepanelik televaataja mäletab eelmisest postitusest, siis ma kudusin mõni aeg tagasi briti linnukese valvsa pilgu all lillakasroosat salli. Nüüd on sall valmis saanud ja valmis teie karmi kohtu ette astuma.
 Ette tuleb vabandada piltide kvaliteedi pärast. Õhtune aeg, laenatud fotokas jne.
Sall on kootud Haapsalu räti traditsioone jälgides.  Ikka tagasihoidlik keskosa (lilleaiakiri), serva uhkem servamuster ( Knitting Patterns Book 250), äärepits (ikka külgekootud, pärit "PK"-st) tahaks jälgida sisukirja motiivi ehk siis nuppe.

No ei tõuse minu käsi kuduma peent mustrit, mis kandmise käigus kokku volditakse! Seega läks käiku plaan B- ehk siis rätimustrid said salliks.
Kududa oli ...naljakas. Ses mõttes naljakas, et kui tavaliselt saab muster kiirelt selgeks, siis nüüd tuli jälgida kahe mustri arenemisi ja riukaid. Abimeheks on siin silmusemärkijad (kuidas ma küll varem nendeta hakkama sain???)
Lõng ikka minu hetkelemmik Linate Smyrna Platinum, mida kulus peaaegu kaks tokki. Vardad nr 3,5, bambusest (ei saa aru, miks ma varem bambusvarraste juurede ei jõudnud?). Mõõdud on suured, nagu ikka, kuigi ma seekord selgelt mäletan, et hakkasin kuduma "natuke tagasihoidlikumate mõõtmetega salli" Mõõtmed saidki tagasihoidlikud-94 x240 Mina ei tea, miks see alati niimoodi läheb? Tea, kas viga on minus või raamimises või veel milleski...

 Lähivõte jaapani lehemustrist, mis moodustab"rikkaliku servamustri"

 Tagasihoidlik sisukiri (käpakiri on saanud lisaks ühe nupu ja uue nime ;)) Nuppe kududa on kohe täitsa tore, lausa sõltuvusttekitav.

 Edevusasi raamil...

...ja "hooletu elegantsiga" diivanile heidetuna ;) Ma usun, et läbi sõrmuse läheb ta ka, proovima ei viitsinud hakata.
Vot sihuke sallilugu.
Roosast (või lillast, kuidas võtta) lõngast on mul nüüd mõneks ajaks villand saanud. Tegelikult ma arvan, et seegi sall oleks valgena kordi ilusam välja kukkunud.
Järgmine on varrastel ja valge ;)
Teile aga, mu kallid sõbrad, edu ja õnne ja lilli ja liblikaid!

Tagurpidi maa

Täna ei tule käsitööjuttu, täna ma lobisen niisama. Ja näitan pilte, mida klõpsisin eelmisel nädalal Inglismaal.
Inglismaale ei viinud mind mitte iha kuninganna troonimisaastapäeva pidustusi näha vaid hoopis töö. Aga ega siis üks ei sega teist, seda enam, kui britid teatasid eelmisel neljapäeval, et neil on nüüd viis päeva pühasid ja meie puhaku ka. Me siis puhkasime.
Kõigepealt pisut vaateid taastusravikeskusele, kus meie viga saanud sõjamehi taastatakse. Tegemist on siis vana maamõisaga, mille algusaega loetakse 17.sajandist. Praegune härrasmaja, ehk siis adminhoone on ehitatud 1910.

 Niimoodi on britid kujundanud oma mõisaaia. Mulle jääb täitsa selgusetuks, miks nad oma hekid kõik nii kanti peavad pügama, aga ju siis nii on vaja.

 Siin on näha Briti suuruselt teine hekikuubik, mis seest näeb välja nagu muinasjutt.

 Aiakujudega nad ka kokku ei hoia. Ja tegelikult on see väga ilus.

 selles tiigis elab teadmata hulk ülinäljaseid karpkalu, kes on nõus teatavatel tingimustel isegi käest sööma. Selle kohta on olemas ka video, aga seda näitan ma siis, kui see vidoe ükskord minu arvutisse jõuab. Lisaks permanentselt näljas olevatele kaladele elab pargis veel ka laglepaar. No ma vähemalt arvan, et nad on paar. Suurem on aram ja agressiivsem (st karjub kõvemini ja kaugemalt ja juhuse korral hammustab oma kaaslast), väiksem on kas täitsa loll või lihtsalt hulljulge. Tema käib sabas ja nõuab saia.
 Te oleksite pidanud kuulma, millest kisa tegid linnukesed, kui avastasid, et me kaladele saia anname ja nemad suure tõenäosusega ilma jäävad. :D  Mul polnud senini avanenud võimalust näha pikeerivaid laglesid. Nüüd nägin ära :) Vaesed kalad said korduvalt nokaga pähe, kui julgesid saiatükile läheneda.

Aga tõesti on Inglismaa tagurpidi maa. Kõik on teistmoodi. Oravad on suured nagu kassid ja kahtlust ka ei teki, et tegemist on lihasööja röövloomaga. Pardid istvad katusel või kõnnivad mööda heki "katust", kalad söövad peost, lagledest ma ei räägigi. Valel pool istuv autojuht ja valepidi liiklus veel peale selle.
Ja ilmselt ainult Inglismaal on võimalik tänaval tutvuda kunstnikuga, kes sujuvalt kutsub teid oma järgmise näituse avamisele http://charliebarton.com/about-2/
Ah jaa, kuningannat ja muud kuninglikku perekonda nägime ka. Niimoodi lihtsalt ja juhuslikult. Hulkusime laupäeval Epsomis (kuulus hobuste võiduajamise koht, Epsom Derby, kuhu kogu koorekiht oma fantaasiakübaratega kokku voorib), poodlesime (kas te olete proovinud käia poes koos nelja umbes kakskümmend pluss vanuses meesterahvaga? Kogu aeg oli vähemalt kaks neist lootusetult kadunud), käisime söömas ja söögikohast välja astudes avastasime oma meelepahaks, et millegipärast on ristmikul liiklus suletud. Aga meil oli vaja just seda ristmikku ületada, et minna taksot püüdma. Uurisime siis ühe taadi käest, et miks seisame ja taat vastas stoilise rahuga, et ta tahaks poodi minna, aga ju see kuninganna "või midagi sellist" sealt läbi sõidab.
Ei läinudki kuigi palju aega, kui uhke autoderivi koos kirgassinises kostüümes proua kuningannaga meist mööda sõitis.(Sedagi juhtumit tunnistab video, mida näitan teile loodetavasti kunagi hiljem) Sõitis, mitte ei kihutanud. Kuninganna lehvitas kenasti oma alamatele ja kõigil oli tore olla. Ülejäänud peen seltskond (ju siis printsid "või midagi sellist") lehvitas kah rõõmsalt.
Vot selline vahepala siis. Aga hiljem asja üle järele mõeldes sain ma aru, et unistustega on nagu kuninganna nägemisegagi- kui sa spetsiaalselt sõidad kohale, loodad ja pingutad, et ehk õnnestub, kasvõi vilksamisigi, kuninglikku kõrgust näha, siis suure tõenäosusega ei juhtu mitte midagi. Aga kui sa võtad vabalt, siis on kõik võimalik. Ehk siis nagu ütleb Õnne tänava Mare-"Lase vabaks!"
Et kogu postitus ei jääks mitte päris ilma käsitööjututa, milleks ometi see blogi ellu kutsutud on, näitan pilti, millistes tingimustes ma olin sunnitud salli kuduma. Oluline ei ole sellel pildil mitte MB ebafotogeenilisus, vaid olustik, eksole.

 Sall on peaaegu valmis, vaja on veel äärepits tekitada ja tulem raamida. Aga eks see ole juba järgmise jutu tema.

Siin ujub rahulolev linnuke ise. Kuna linnukesed on tublid sööjad, siis tekitavad nad ka uskumatutes kogustes junnikesi. Lausa niipalju, et ühel päeval oli parki tekkinud silt, mis kutsus üles oma hanede järelt koristama ("Clean after your goose") Pilt juures ja puha.. Teate, nagu on need sildikesed  parkides. Mulle jäi ainult arusaamatuks, et kes siis nende "hanede" omanik on või nii... Igatahes koristamist on seal pargis kõvasti...
Andestage mu pisut laialihajuv jutt, aga ma tahtsin teiega oma värskeid muljeid jagada.
Uute juttudeni!

Elu on lill!

 Elu on lill, kui sul on vardad ja lõng.
Elu on lausa lillede lill, kui sul on hästilibisevad bambusvardad ja koorevalge Linate Smyrna Platinum ja  muster, mis ei lase magada. Mõnda aega oli minu elu lihtsalt lillede lillede lill, sest kõik eespooltoodud komponendid olid  olemas. Lõnga eest tänud Susale, kes tõelise lõngakiirabina orgunnis vajaliku lõnga.Kniks!
Muster on näpsatud Mekalt http://kudumishoolik.wordpress.com/2012/03/03/emateki-lapikesed/, kes selle omakorda leidis Ravelryst. Mina tegin mustri natuke "pitsisemaks" ja proovisin ka nuppe lisada.
Minu arust sai tulemus päris hea.

Isegi nupud, need kardetud ja isegi vihatud nupud tulid välja mängleva kergusega. Igatahes oli üks kena kudumine, lihtne ja loogiline, ilma harutamise ja jamata.
Nuppudest veel natuke. Kudusin 9-kordseid, et oleks ikka kohevust ja volüümi. Oligi.
Mulle tundub, et sellest nupukudumisest võib sõltuvusse sattuda...
Mõõdud on taaskord hiiglaslikud- 224 x94. Kulus peaaegu kaks tokki Linate Smyrnat, pitsi viimane, topeltlõngaga mahakudumise rida on "trikitatud". Ma nimelt kartsin, et sallilõng lõpeb enne, kui see topeltrida kootud saab. Sellise fiasko vältimiseks võtsin teiseks lõngaks hoopis eelmisest sallis järgi jäänud 28/2, seda siis kahekordselt ja tulemus sai õite hää :)
Pika jutu lõpetuseks ka pildijada. Pilte on palju, sest valida ma ei osanud.

 

Siin tegi MB "gunsti" ;) 

  

Teoreetiliselt võiks selle mustri nimi olla näiteks "Üksik lehetäi sirelilehel" (nett on täis poeetilisi kudumustrite nimesid, miks siis mitte omalt poolt midagi lisada ;) ) 

 

 Järgmine lehemustriline MHS(modernne haapsalu sall) on varrastel. Lehetäisalli kudumise käigus hakkas arenema ideepojake kududa mingi hulk  MHSe, mille ühendavaks lüliks oleksidki lehed. Eks näis kas ja kui pikaks ajaks sellele ideele elulootust on. Seniks aga kohtumisteni!

PS. Eelmise postituse mõlemad sallid said endale uued omanikud :D

PPS. Tehniliset põhjustel ei ole antud postitus visuaalselt väga kena, aga ma tõesti ei tea, miks blooog täna koostööd ei tee :S

PPPS. Pildid on klikatavad

Pitsipidu

Näh, aprill pea mööda saanud ja mul ei mingit postitust teiega jagada... Elu on lihtsalt hullult kiire, aga natuke kudunud ikka olen,no nii kahe ja poole haapsalli jagu näiteks ;)
Asi sai alguse suvel, kui ma ostsin Haapsalus sellest Õigest Poest seda Õiget Ja Ainumast Sallilõnga.
Issver, millist nägurit ma temaga nägin... No selle lõngaga siis. Ta keeldus saamast salliks. Lihtsalt. Keeldus. Ja ma harutasin ja harutasin ja lõnga jäi aina vähemaks ja vähemaks ja olmasolev viltus õige usinalt.
 Kuni saabus õige aeg ja õige muster ja õige potensiaalne omanik- ning kõik sujus. No ütle siis, et tegemist ei ole orgaanilise olendiga.
Ühesõnaga- augustis abiellub mu parima sõbra vend oma Soomest pärit pruudiga ja mais kohtuvad ämmad ja äiad. Selleks puhuks tellis eesti ämm kingituse oma soome "kolleegile" ning kindel soov oli, et see oleks kootud pitssall. Mina arvasin siis, et kui ikka asi läheb riigist välja siis peab ta olema See Õige Asi. Ehk siis olema valge ja peenike ja libisema sõrmusest vuhinal läbi ja nii edasi. Otsustatud, tehtud.
Kudusin oma vana lemmikmustri järgi- ikka Mary Webb ja "Koekirjad" ja gooti pits.
Kui asi oli töös, siis oli mul pehmelt öeldes mõningaid küsimusi- no nii lödi ja iseloomutu tundus tulemus näpu vahel... Aga ma jätkasin... Kui asi sai valmis ja raamile tõmmatud, siis olin ma sõnatu. Pisikesest nirakast koorus tõeline pruudiloor. Õrn ja iseloomukas. Aga ilmselgelt sobimatu kaunistama ämma õlgu...
Veidi pildimaterjali ka. Siin proovis Martaberta pildistada varje seinal, sest muster jäi silmale tabamatuks, fotol tuli välja küll vastupidi.

 Siin see kuulus sõrmuseproov, mis meenutab oma kategoorilisuses pigem nõiajahi aegset veeproovi. Aga katse sai edukalt läbitud- ei sõrmus ega sall saanud katse käigus kahjustusi.

Siin siis üldvaade tulemusele ka.

Veidi tehnilisi andmeid- Lõng 28/2, 100 % villa, bambusvarras 3,5 , pits külgekootud.

Õnneks olin ma juba selle udu kudumise ajal otsustanud, et kuna aega on, siis koon ma igaks juhuks teise salli veel. No et inimesel oleks valikuvõimalus ikka ka.
Kudusingi. Selle salliga läks kõik kohe ülltavalt libedasti. Lõng (Linate Smyrna Platinum), vardad 3,5 ja muster "Pitsilistest Koekirjadest" kõlas kokku õige kenasti ja oli nauditav juba kudumise ajal.
Nagu ütles sõbranna- see sall on maailma näinud. Kudusin ma teda Tallinnas ja Tartus, Saaremaal ja Inglismaal- ühesõnaga rännanud sall on. Ainult käispagasisse ei julenud ma teda sokutada ja lennukis kudumine jäi seega ära. Sellel sallil on veel üks nipu juures- kuna ma kudusin teda meie haavatuid toetades Inglismaal, siis on nende poiste osalus seal kahtlemata juures. No kasvõi nii, et nad ei näppinud vardaid välja, mis on ju üks kiiduväärt tegu, kas pole?!
Pilte ikka kah.

Vot selline tulemus siis. Mulle endale tundub, et see puudriroosa on oluliselt "ämmalikum", kui valge, aga eks tellija otsustab. Ma salamisi loodan, et ta ei suuda valida ja võtab mõlemad- ühe ämmale, teise pruudile ;)

 Mõõdukusega sallid ei hiilga- 224 x 84, aga ma ei oska kududes muud mõõtu pidada kui ikka ainult see käte siru-ulatuse mõõt ja nii nad siis saavadki sellised hiidsalliliste seltsist. Aga parem suur kui väike, eksole?

Muide, kui te kasutate Linate Smyrnat, siis kust k... te seda lõnga saate??? Karnaluks ei müü, Liann ei müü, Käsitööjaam ei müü... Mina sain viimased tokid Kiviõli kangapoest, aga seal on natuke kehva järel käia.

Kolmas sall on pooleli ja see saab minu omaks. Esimestest silmustest peale tean seda... Aga pildiga peate veidi ootama, see tibu alles koorub.
Seniks aga lillelist kevadet teile, kallid sõbrad!

Taaskasutusest

Lubasin mõned ajad tagasi, et ideed käsitöö tegemiseks kindlasti tulevad. Tulidki, aga pisut teistmoodi ja ootamatult. Kuskilt netist jäi mulle silma vanast (no ega ma ju ei tea, võibolla oli tuttuus?) lipsust tehtud kaelakaunistus. Geniaalselt lihtne ja lööv.
Kohe nii lööv, et ma ei suutnud tööpäeva lõppu kuidagi ära oodata, et minna kammima sekkareid.  Humanas maksid suhteliselt inetud isendid 3 EURi (need jäid minust poodi), ühes teises Kalamaja kaltsukas oli olukord juba parem- lips maksis ainult euri, aga valik koosnes ca viiest lipsust, millest pea pooled ma omandasin. Aga... hing ei laulunud ikka veel. Te teate seda tunnet küll, kui on selge teadmine, et vot NÜÜD on asi õige. Minul seda tunnet ei olnud, lisaks hakkas vaikselt pead tõstma paanika, et egas ometi lipsumüük ole majanduslikult eba(t)rentaabliks kuulutatud (no mida ta ilmselt on, eksole). Päeva päästis Balti jaama turg, kus ausalt öeldes oli kauplemine juba enamvähem lõppenud selleks päevaks, ainult paar kaltsukatädi asjatas veel oma konkudes. Sealt sain ma lipse kohe mitu ja päeva parima hinnaga.  Ma igaks juhuks neid enne-pilte ei näita, näitan hoopis oma uut lipsu või kaelaehet või mis iganes see asi ka ei oleks.

Oluline on fakt, et tegemist on 100% taaskasutusega. Isegi nööp on näpsatud (aga mitte varastatud!) naabrinaise nööbikarbist, kui ta mu kunagi selle kallale lasi.
Mina ise olen hirmus rahul oma uue lipsuga. Rahul ei ole ma sellega (no tegelikult ikka olen), et nüüd näen ma öösiti lipse unes, eriti seda, mida lipsudest teha annaks. Ideid on üsna palju ja lipse ka. Kahjuks ei ole mul õmblusmasinat, aga ehk õnnestub mõnele tuttavale auk pähe rääkida ;)

Seniks aga uute lipsudeni ;)
PS Tuhnisin netis ja leidsingi üles algse idee allika :http://westermanfam.blogspot.com/2011/07/upcycled-tie-necklace-tutorial.html
PPS Kolleeg nõustus palmi all lipsuga poosetama.

 Hiljem pilti vaadates tundus mulle, et justkui nõksu liiga pikk on ta kaelas, seega on praeguseks hetkeks üks volt lisandunud ja pikkus päris õigeks saanud.

Veel kevadekuulutajaid

Postitada pole aega, kirjutada ka mitte ja kui lõpuni aus olla, siis ega pole ka millestki poste tekitada. Ehk siis käsitööd eriti ei tee. Pole aega ja tahtmist ja ideedegagi on hetkel kitsalt. Aga ju see paraneb.
Vähemalt olen ma nüüd kolinud oma uude, koogelmoogelikollasesse koju ;)

Ideepõuasel ajal kudusin lisaks eelmise postituse sõrmitutele veel kaks paari. No niisama, et midagi teha.

 Triibulised läksid kingituseks kolleegi tütrele tema 12-aastaseks sünnipäevaks. Sünnipäevalapse ema jutu järgi tabasime kingitusega kümnesse - teisisõnu - uus omanik on rahul. Kanda saab sõrmituid kahte pidi, ehk siis olenevalt soovist, kas sõrmed või ranne pikemalt kaetud.
Lõngaks viimased jupid jäägikotist, ühevärviline 100% villa, kirju (kahtlustan, et akrüül) on ilmselge meeltesegaduse seisundis mingist teisekäepoest ostetud hiiglaslikust heegeldisest harutamise tulemusena saadud. Huvitav, mida ma mõtlesin, kui sellise psühhedeelilise asja ostsin? KUS ma seda lõnga plaanisin kasutada??? Ühesõnaga seda lõnga on veel...ja veel... ja veel...Ideid, mida sellest lõngast teha paraku mitte :S

Need kudusin endale, samuti lõngajääkidest (100% villa). Lihtsalt tuli tahtmine doominokudumisega tegeleda ;) Ruuduke koosneb 21 silmast ja ringil on rombe 3. Eks näis kas ma neid ka kandma hakkan...
Kui nüüd kallis lugeja arvab, et ma kasutatud lõngajäägid  lõplikult ära kasutasin, siis ta eksib. Neid imeliku suurusega mugulaid on ikka veel kriminaalselt palju...

Sõrmitud

Kõik teavad lapsepõlvest seda luuletust,et "plirts-plärts,käes on märts".See asjaolu viitab aga olukorrale,et käpikute kandmise aeg hakka selleks korraks loodetavasti otsa saama (kududa võib neid aga jätkuvalt).
Meie uus kolleeg tegi mõni aeg tagasi vihjeid,et ta tahaks sõrmedeta kindaid või autojuhtimise kindaid või sõrmituid või nimetage neid, kuidas tahate.
Tellija ei andnud mulle mingeid erilisi raame,välja arvatud värvivalik (midagi neutraalset) Selline "raam" mulle sobis :)
Tuulasin oma lõngakonteineris ja leidsingi vajalikku tooni lõnganussaka. Sõrmitute kudumiseks ei ostetud ühtegi meetrit uut lõnga ja see asjaolu on ju eriti kiiduväärt!
 Mingi väike vimka peab aga asjadel ju olema ja siis tekkisid sõrmitute külge vitsad ja narmad.Viimaseid saab kerge vaevaga eemaldada, kui need sobilikuks ei osutu.

 Kudusin varrastega nr 2, lõng  Norra Scachenmayr Nomotta Juvel (50m-106m, masinpesukindel ,100% uusvilla) Peale pesemist said sõrmitud väga siidised ja mõnused ning ilmselt ka soojad. Minu enda jaoks on sõrmedeta kinnaste populaarsuse fenomen jäänuid seni arusaamatuks,kuid ilmselt on nad autot juhtides head...

 Muster  sõrmitute pealt väga hästi välja ei paista, seega panin siia pildi "Pitsilistest koekirjadest",kust on  mustrit oluliselt parem vaadata (ja kust ka kasutatud muster pärit on)

Kohtumiseni,head sõbrad! Ilusat kevadeootust teile!

Kergendus ehk tellimuskampsuni valmimine

Just kergendus oli see emotsioon, kui viimane piste tehtud sai ja kampsunitükid ühendatud olid.
Hullu peaga võtsin eelmise aasta märtsis vastu tellimuse kududa kampsun. Ma, naiivitar, arvasin, et saan oma fantaasiat rakendada ja koon, nagu mulle parem tundub. Tutkit! Tellijal oli väga selge arusaam, milline üks kampsik olema peab. Ja minu idee kududa nagu torust tuleb oli hukule määratud.
Oi, see oli üks raske võitlus! No ma teadsin enne ka, et mingi õpetuse järgimine on mulle liiast, aga et see on NII raske, seda ma ei aimanud. Õpetus oli venekeelsest ajakirjast ja kirjutatud kah kuidagi imelikult :S (Kiun seriaalist maa kärnas ja kärss külmand)
Õpetus oli pärit siit:

 Kampsun tuli välja selline. Rahul ma ei ole aga jälgisin õpetust, nagu tellija tahtis ning selline ta tuli...

 Tehnilised andmed: lõng Madam Tricote Paris Angora (Türgi toode), 40% angoora, 60% akrüüli. 500 m-100gr, vardad 3,5. Lõng jooksis kahekordselt. Nööbid jäävad uue omaniku valida.
Ongi kõik.

"Pungad ja väädid" ehk esiklapsukese presenteerimine

Kõigel on põhjus ja süüdlane. See viimane on väga tähtis tegelane, sest "egas süü saa ilmapeale hulkuma jääda" nagu ütleb mu hea sõbra ema.
Minu esimese omaloodud kindamustri ilmaletulekul on ka süüdlane- see on Astra, kes kirjutas oma kommentaaris, et ootab mult veel palju ilusaid kindaid või kuidagi umbes nii. (Aitäh sulle, kallis Astra!) Normaalne inime oleks tõlgendanud endale seda nii, et tuleb kududa ilusate mustrite järgi palju kindaid ja kogu lugu. Minu normaalsus oli aga sel hetkel kuskil hulkumas ja minu ajju kinnistus vajadus/võimalus/käsk hakata kindamustreid TEGEMA. Ja kuna käsk on vanem, kui meie, siis nii ma ka tegin. Nokkisin möödunud aasta eelviimasel päeval Exeli tabelis valmis oma esimese kindamustri ja olin koletult õnnelik.
Muster sai valmis, aga mingil põhjusel venis selle laboratoorne katsetamine, ehk siis idee ja kavandi kindaks kudumine. Aga siin ta lõpuks on, see mu esimene, mis sai nimeks"Pungad ja väädid". Muide, kindakudumise vajadus johtus asjaolust, et ootamatult selgus kaks asja- on talv ja külm ning et mul ei ole omakootud kindaid kätte panna...

Kas  ma sellest kogemusest midagi järgmisteks mustritegemisteks õppisin? Õppisin küll!
1. Ära ole liiga keeruline
2. Tavaliselt jäävad ühesilmuselised jooned/kujundid liiga kitsad/lahjad
3. Ülejooks võib olla  maksimaalselt kuue silmuse laiune.Pikemast lõnga üle vedada on jama, peab hakkama põimima jne
4.Ole valmis, et inimesed, kes su kavandit vaatavad võivad näha seal täiesti teisi kujundeid, kui sina sinna joonistasid ja näed. Aga sest ei ole mitte midagi ;)
5. Luua mustreid on veel ägedam, kui kududa ! No või sama äge!
6. Proovige teie ka! Sest mina proovin kindlasti veel!
7. Algne kavand ja lõpptulemus erinevad ilmtingimata. Mina tegin oma mustri ringi, sest selgus, et labaosa on ilmselgelt liiga pikk joonistatud. Aga ka sellest ei ole midagi!

Nüüda natuke tavapäraseid tehnilisi andmeid ka. Kootud varrastega nr 1,5, lõngaks Elotroi Liisu 8/3 hall(mis oli imekvaliteetne) ja sama firma punane 8/2, mis ei kõlvanud kusagile oma kvaliteedi poolest- ebaühtlane, katkev ja muidu imelik. Värv on muidugi mõnus. Tahtsin just sellist leegitsevat mustrit hallil rahulikul taustal. Kindapäras kaks kihnu vitsa otsakuti.

Ja nüüd, kallid külalised ja sõbrad on mul teile üks küsimus ja palve- palun kirjutage kommentaariks, mida SINA mu kindal näed.  Ja mina jagan teiega pärastpoole, mida seal seni nähtud on ;)

Kaaresall

Käsitöö poolest on jaanuar olnud lausa ikalduse-kuu. No ei ole tunnet, et midagi tahaks teha.
Aga natuke ikka olen kudunud ka. Kudusin ühe kaaresalli. Muide, kas te teate, et nende kaaresallide peenem nimetus on fišu (fischu, no või kuidagi umbes nii)? Mitte et see nüüd väga oluline oleks või midagi...
Kaaresalli äärpits on Haapsalu räti raamatust kõige laiem äärepits. Mulle need gootilikud kaared meeldivad.
Lõng on türklaste Alize Angora Gold Simli (10% mohääri,10%villa, 5% metallikniiti, 75% akrüüli) , ringvarras 4,5. Kulus punktipealt üks tokk, kuigi ma paanikas jõudsin juba uue lõngatoki tellida. Hea, et Kiviõli lõngapoe müüjad on nii vastutulelikud, et järgmisel päeval olid nõus selle toki muu lõnga vastu vahetama :)
Tulemus oli minu arust üsna tore, selline pidulik teatrisall külma saali õlgadele võtta. Värvivahetus jooksis ka justkui õigesse kohta. Ühesõnaga- jäin rahule.
Mõned pildid ka, liigse kunstilisusega nad kindlasti silma ei paista, aga ehk ajavad asja ära ka...

Natuke kiunu ka...
Lubasin kevadel (jah, eelmise aasta kevadel) ilmselt mingis ajutise meeltesegaduse seisundis kududa kolleegile kampsuni, aga jätsin täpsustamata kõik tingimused. Kolleeg on üsna jäikade põhimõtetega ja tema ning minu ettekujutus ühest nööpidega kampsunist ei kattu kohe mitte üks raas...Muidugi saan ma aru, et tema kannab seda üllitist, aga no üksühele mingi õpetuse järgi kududa on mulle kole piin... Nüüd ma siis vaevlen selle kampsuniga... Mitte ühtegi tellimuskampsunit ma never-ever enam kuduma ei hakka, luban pühalikult!

Retro ja nostalgia, feat Mithgariel ja Triine

Enne kui alustame siis- TOIMEKAT JA TEGUSAT, IDEEDEST KUBISEVAT, ARMASTUST, VÕIMALUSI JA TERVIST TÄIS ALANUD AASTAT!

Isetegija neiu Mithgariel nakatus lõngavärvimise pisikusse ja on nakkust eduliselt levitanud. Kuna mul puudub igasugune immuunsus kõige suhtes, mis on kasvõi servapidi villa, lõnga ja varrastega seotud, siis haigestusin ka mina. Mitte et ma nüüd kaebleks või midagi...
Ühesõnaga, peale pikka lihtkiibitsemist Mithgarieli blogis, mis asub siin http://kasitoopodin.blogspot.com/ tellisin ma endale roosakat lõnga, mis oli oma hunnitu värvi omandanud košenilli ja sandlipuu koosmõjus. Sain oma lõnga kätte, aga ideed nagu polnudki. Tahtsin salli kududa, aga ei olnud sallilõnga nägu need nunnud potsakad. Lõng rändas mu üüratusuurde lõngakonteinerisse oma aega ootama.
Ja siis! Järsku! BAPAHHH! Selge teadmine.
Kuna see lõng meenutas mulle kogu aeg midagi, siis saabus selgus- see on täpselt sama värv, milline nägi välja lapsepõlves ema tehtud mannakreem. Puhas nostalgia. Ja veel sekund hiljem meenusid mulle ühed hunnitud pitsilised kindad, mis ema mulle kunagi ühe tädi käest ostis. Oi kuidas ma neid pitskindaid armastasin! Aga suure kandmise tulemusena kulusid kallisasjad õite niruks. Muster oli kaunis, aga sellel ajal minu jaoks ilmselgelt ülejõukäiv. Niru kinnas rändas täiesti teadlikult kappi ootama aega, et ehk kunagi, kusagil, keegi jagab kirja raiutud kujul seda mustrit... Aastad kulusid, aga muster jäi saamata. Meelest ära aga ei kadunud soov endale veelkord sellised peened villased iludused saada. Muidugi oli aegajalt sellise mustriga kindaid turgudel müügil. Aga need ei olnud need õiged. Olid jämedamast lõngast ja jämedamate varrastega ja armastuseta tehtud...
Aga mõni aeg tagasi näitas sellise mustriga tehtud sokke Triine http://www.isetegija.net/phpBB2/viewtopic.php?t=9243&postdays=0&postorder=asc&start=60 ja lahke inimesena jagas ta ka kauaotsitud mustriskeemi.
Nüüd sai kokku lausa kolme isetegija looming- Triine (mustrita pole midagi), Mithgarieli (lõngata ei saa läbi) ja Martaberta (teostus on oluline ka).

Minu jaoks on kuidagi sümboolne fakt, et blogi uue aasta tegemised algavad koostööga. Loodame, et veel palju kordi saan ma kirjutada siltide alla märksõnaks KOOSTÖÖ. ;)
PS. Paberile sai minu esimene päris omaloominguline käpikumuster!
Kohtumisteni!