Kõdisokid

Kudusin sokke, sest nagu ma juba kuskil eespool kõnelesin - sokkidel on minekut. 

Planeerisin täita oma sokivautšeriga antud lubaduse, aga näe, võta näpust (või hoopis varbast?)- sokkidele tekkis hoopis teine omanik.  Aga on, nagu on.

Miks kõdisokid? Sest kudumise ajal oli kogu aeg kole kõdi ;) Lõng lihtsalt oli nii jube kare. Ma tõesti tahaks teada, millest austatud poolakad ( või leedukad ?) seda lõnga teinud on. Suutsin tuvastada heinapakinööri ja ohtralt mingeid rohulisi elemente, ühtlasi kaldun ma arvama, et on kasutatud lihalammaste villa. Tulem oli ikka tõeliselt karm- nagu karjalapse põli ;)

Kudusin ja sõna otseses mõttes kihistasin naerda- olukord tundus täiesti absurdne.  

Kudusin ühe soki valmis ja pesin ära, et oleks lõplikult selge, kas neid sokke on üleüldse võimalik jalga panna. Pesu tegi asja oluliselt paremaks ja seega sündis ka teine sokk. Uute asjade omandamise käigus proovisin kududa uut moodi kanda- Hiiu kand Tööpingi moodi. Mulle igatahes meeldis.

Tavapärased tehnilised andmed ka. Lõng on Balti jaama turult ostetud jämeduses ca 7/3 (enam ei ostaks), kudusin masohistlikult vardaga nr 2,0, vardal 15 silma. Sokid on ausad ja ilmselt kulumatud ;)

Jälle tuleb tunnistada, et kunstilise tulemusega tänane töö just ei hiilga...

Siiami kaksikud. Post-op periood

Siiami kaksikute võrdlus tuli mul pähe eile, kui ma oma teist paari Lumeroose kudusin (seda osa, mis eelmistest üle jäi). Nagu siiami kaksikutegi puhul- peale eraldamist ja mõlema paari kirurgilist kohendamist tekib kaks eraldi "isendit", kes iseseisvalt hakkama saavad. Sarnased, aga mitte identsed, identsuse puudumine on loomulikult taotluslik. Ma arvasin, et kloone küll siia maailma vaja ei ole. Nii siis saigi roosimotiiv teist pidi keeratud ja taustavärvi vahetatud.
Sõrmedele ikka mu kirglikult vihatud Põhja-Eesti kärbsekiri. Ma vaatsin juba lapsena kirikindaraamatuid (Konsin, Silmkoeesemed) ja ei suutnud ära imestada, kuidas virulased pole suutnud midagi erilisemat välja mõelda, kui kärbsekiri...Oh, lapsepõlve muretud, süütud mängud... Nüüd on aga selgunud tõsiasi, et koe tagasihoidlikult soojemaks kudumiseks on kärbse(musta)kiri parim.

Panen endale meeldejätmiseks ka sõrmevalemi, et ei peaks iga kord arvutama. 

10/ 8/ 8/ 9= 35

9/ 7/ 7/ 8 =31  

Vot sihuke lugu siis. Muide, pildid on klikatavad ;)

Poolteist paari Lumeroose

Isale kootud sõrmikud avaldasid minus mu tumedama poole, nimelt kadeduse. Mul oli ka kohe sõrmikuid vaja- kirjatud sõrmedega, edevaid ja sooje.
Kui kinnast kududa ja kogu tähelepanuga olla telekas, siis võib juhtuda, et pöidlaava tuleb ilmselgelt liiga kõrgele. Minuga juhtus just nii- muster oli loogiline ja kergelt omandatav, kudumine läks ludinal ja enne, kui ma arugi sain, oli pool kinnast valmis kootud. Ilma pöidlaavata, loomulikult. Arvasin oma lõputus laiskuses, et nii on ka hea (teate seda multika-jänest, kes lõbusalt hõiskas, et käib kah).
Kudusin oma roosilised sõrmikud valmis ja siis selgus, et mis liig, see liig. Pikkust siis. Ebamugav oli ja kotitas ja ei istunud käes nagu kummikinnas...
Küpses plaan kasutada kääre. Alguses plaanisin eraldada ainult randmeosa, aga õnneks ma mõtlesin pisut pikemalt (seekord ma mõtlesin ka) ja võtsin liigse osa maha peale esimest mustrikorda.
 Sain sellise koosluse.

Kudusin valmis esimese kinda, proovisin ja olin rahul (aga mitte liiga)
Kudusin valmis ka teise lühendatud kinda. Selgus, et parandused on tehtud erinevalt. Harutasin esimese  üles. Kudusin uuesti ja oh imet- saidki sarnased!

Värv tundub esimesel pildil olevat reaalsem. Kindad on kirgassinised ja mulle väga meelejärgi. Roosimotiiv on pärit mingist 1982 aasta NN mustrilehest, kõik muu minu peast. Lisaks valmis kinnastele on mul veel kuni pöidlani valmiskootud teinegi paar :D Voh milline rats! Erilist rõõmu teeb aga asjaolu, et nimetatud toorik-kinnastele tekkis täna juba ka tahtja.
Pisut ka tehnilisi andmeid- lõng 8/2 , sinine Looduskera indigoga värvitud (sörts äädikat pesuvette on hea mõte) ja valge ilmselt Raasiku päritoluga. Varras veneaegne 1,5-1,75(vist, ega ma täpselt ei tea, aga alla 2,0 igal juhul)
MMMMMMõnus kudumine oli! Aga nüüd on mul kinnaste juurde vaja sinist mütsi..

PS Vahest koon ma mõne asja valmis ka ilma eriliste sekeldustata, ausõna, seda tuleb ette. Blogi lugedes võiks arvata, et ma olen mingi Kudu-Šveik...

Sokdember ja isa lumerookimise kindad

Jõulude ja aastavahetuse vaheline aeg on olnud väga produktiivne. Mul ei ole kahjuks esitada mingeid imelisi gunsti-ja tizainiprojekte.
Selgunud on karm ja halastamatu tõde- inimesed tahavad jõulukingiks "pehmeid pakke". Ja eriti tahavad nad, et pehmed pakid sisaldaksid sokke... Minu üllatus on piiritu!
 Sõbranna mees sai ekspromtkingitusena sokivautšeri, mille ta mulle koheselt tagasi ulatas ja teatas, et ta tahab nüüd lubatuid sokke ASAP (tööandja tagab töötingimused hallis, kus temperatuur on püsivalt 7 kraadi ja varbad koledasti külmetavad).
Vend arvas, et talle sobiks sokid väga hästi. (Novita Nalle Kukkaketo, Krassi, tüüpiline sokilõng) TEGELIKULT kudusin ma need varbastalustatud sokid küll endale, aga mõnetunnise kandmise järel selgus, et sokid on ca kuus numbrit suured... Seega- vend sai sokid endale ja on nende üle õite õnnelik.

Minu lemmiklaps Mia saab täna kaks aastat vanaks ja talle oli vaja kinke. Tuntud lambasõber (lemmiklammasTimmu kadumine ja taasleidmine on olnud meie pere detsembri tähtsündmus ;)) sai lambapaki ja sokid pealekauba.

 Need isendid on lõpujuppidest tehtud klassikalised kummikusokid. Siit ka see pisut hull värvivalik...

Ja kuna mul enda varbad kippusid külmetama, siis ühed jalavarjud said ka endale punutud.

Järgmiseks aastaks õppisin paari asja- jõulueelsel ajal (suvel siis) tuleb kududa palju sokke, et õigel ajal oleks ikka võtta ;) Sokikudumine on nagunii selline lihtsalt kulgemine, vanasti ma kudusin ohjeldamatutes kogustes "stressisokke" (pidi ikka noorel inimesel seda muret olema), nüüd on see tegevus jäänud kuidagi soiku.
Kindalugu on hoopis teisest terast.
Minu kohe kaheksakümnenene isa on üks vinge vanamees :D Kangust täis ja jube konservatiivne. Lumerookimise kindad olid katki ja neid pidi ema pidevalt parandama ja lappima. Ausõna, ma tegin korduvalt ettepanekuid, et ma ostan talle uued, aga ei midagi... Ikka vana joru, et need on nii head ja käepärased  ja ikka nii edasi. Viimases hädas ma lubasin, et ma koon talle lumerookimise kindad. Papsi silmis ärkas huvikilluke: "Sõrmikud või?" Ei plaaninud ausalt öeldes sõrmikuid kududa (talle kunagi lumerookimiseks kootud käpikuid ta kätte ei pannudki!), aga no kus ma enam pääsesin...
Oluline oli, et kindad saaksid soojad ja soovitavalt ka kenad. No minu arust on lollikindel valik Kihnu mustrid (Kihnu Roosi. My history). Sõrmed pidid saama soojad, st kahevärvilised.
Tulemus on siin. Lõngaks ikka Kuressaare kitslammas ja 8/2 valge, see on minu jaoks 100% valik, kui on vaja head tulemust.

 Kui te nüüd minu käest küsite, et miks soonikuosa on nii lühike, siis mina sellele vastata ei oska. Nii tahtis omanik. Ja punkt!

Kindad said valmis ja tekitasid olukorra, mis on minu jaoks uus. Nimelt minu isa ütles oma uute kinnaste kohta selgesõnaliselt, et
1. need meeldivad talle,
2. need on ILUSAD! ,
3.need on soojad ja karvased ja
4. nendega hakkan ma POES KÄIMA! (mis tähendas seda, et lumerookimise kindaid ikkagi polnud!) Töökindaprobleem lahendasin nii, et tõin talle ehitusmaterjalide poest fliiskindad.
Isale sõrmikute kudumine aga tekitas ka mulle kirjatud sõrmikute vajaduse. Ütle veel, et kadedus ei ole liikumapanev jõud ;)
Kallid kudusõbrad ja blogikülalised! Ma soovin teile kõikidele kõige paremat ja loomingulisemat algavat aastat, mida te iganes oskate soovida! Uute kohtumisteni!

Mul ongi vist jõulud käes...

Minu selle aasta jõul jõudis natuke enne aega, nagu nõukaajal viisaastak kolme aastaga või midagi sinnakanti.
Minu käsitöö- ja spordi(siinkohal keegi ei naera!!!!)sõber Kersti käis Riias. Kena inimene nagu ta on, küsis enne minema hakkamist, et mida ma tahaksin. Ja mina kohe tahtsin! Tahtsin seda meiegi käsitööliste hulgas furoori ja positiivset elevust tekitanud kindaraamatut, muid kindaraamatuid kah muidugi. Ja Kersti, kena inime, otsiski üles Riias raamatupoe ja tõi mulle sealt koguni kaks kindaraamatut.

See raamat meenutab mulle oma ülesehituselt kõige rohkem raamatut "Mulgi kirikindad ja kirisukad", annab ülevaate ornamentikast, folkloorist ja loomulikult on seal ohtralt mustreid. Käepärane formaat ja mugav spiraalköide ka, hindki on meie mõistes hea. Läti keelt ma muidugi ei oska, aga ma arvan, et enamvähem see seal kirjas on.

See aga, vot see on puhas maiuspala! Toekas, ilusate piltidega, mõnusal paberil.... MMMMM! Meie kindaraamatust eristub lätlaste kindapiibel selle poolest, et iga kindakavandi all on omalaadne "silmuselugemise mõõtkava". Juba esimest pilku peale visates on selge, mitme silmaga antud kinnas kootud on. See omakorda teeb vajadusel mustri vähendamise oluliselt lihtsamaks. Samuti ei ole peetud vajalikuks ühte ja sama mustrit kolme erineva värvilahendusega esitada (nagu meie kindaraamatus on juhtunud)
Tellida saab selle lingi kaudu, ma arvan, http://www.jr.lv/lv/veikals/prece/?shop_id=412393
Oeh, ma tahan juba kuduma hakata!
Kolmas jõulukink aga oli meiemaine etnograafia. Kersti  viis mu täna Vabaõhumuuseumi jalutama. Mina olen nimelt selline möku, et varem sinna jõudnud ei olnud. Aga tänane jõululaat Rocca al Mares oli ülimalt positiivset energiat kandev/andev.
Tegelikult on elu ilus ja inimesed armsad! Aitäh sulle Kersti! (ma tean, et sa loed;)

Saare kõrvik

Plaan oli kududa kadunud mütsi asemele Kihnu sukakirjaga uus peakate, mis kataks kõik vajadused- oleks ilus ja soe ja kõrvad ja kukal oleks kaetud jne. Aga inimene mõtleb- jumal juhib.
Kadunud müts ilmus välja, Kihnu sukakiri ei allunud seekord loogikale ja peaaegu valmis mütsitoorik läks harutamisele. Kui nüüd väga aus olla, siis enne seda sukakirja kohta olin ma teda juba paar korda harutanud. Esimene kord siis, kui kuklaosa ei tulnud selline, nagu ma tahtsin ja teine kord siis, kui ma otsustasin ignoreerida kudujate hulgas üldtuntud tõde- parempidiune kude hakkab alati üles rullima. ALATI! Isegi siis, kui seal all on udupeen kahe lõngaga silmuseline ülesloomine (oi ma olen uhke, et selle selgeks sain).
Aga läks nagu läks- Kihnu sukakiri ("Elumõnu") asendus Muhu kindakirjaga ("Meite Muhu mustrid")ja müts valmis nigut niuhti. Ühed meretagused maad ju mõlemad (masska loogika noh). Eks see Kihnu sukakirjaline tuleb ka milllagi, kui Allah tahab.
Lõngaks hall Novita Seitsevenda (otsad otsa projekt), punane BBB Monella (50/50 villa ja akrüüli), varras 2,5
Lisan natuke muid andmeid kah, muidu hakka mõnel järgmisel korral jälle hullunult arvutama ;)(mitte et ma seekord seda teinud oleksin)
Üles lõin 133 silma (ega ma ei lugenud, tegin nagu torust tuli) peale tagasiharutamist ja edasikudumist ja jälle tagasiharutamist selgus, et just niipalju neid on. Teinekord teen 130 või 128. Kuklakumeruse lühendatud ridu kudusin nii, et algusejoonest mõlemale poole lugesin 23 silma ja sealt edasi igal real kahe silma kaupa pikendasin neid ridu. Saigi umbes paras ("hapust hää"- nagu meie kandis öeldakse) ainuke asi, millega iriseda on see, et see kuklaosa oleks ka võinud kirjatud olla, natuke hõre tundub muu mütsiga võrreldes.

Vandenõuteoreetik

Ma kahtlustan vandenõud. Pole veel otsustanud, kas lõngatootjate või lõngaesemete oma, aga mingi "kala"  igatahes on. (Valitsus varjab juhtunut ja tõde on kusagil olemas-"Salatoimikud")
Mu talvemüts oli kadunud, kohe täiesti lõplikut ja jäädavalt. Küll kahtlustasin ma rotte, kes lisaks kapsarauale on ka mu peakatte kaasa haaranud, küll ufosid, küll vaenlase salakuulajaid. Igatahes seda mütsi ei olnud. Ma otsisin küll, täitsa korralikult otsisin. Aga mida pole-seda pole.
Leppinud karmi tõsiasjaga, et talv on, aga mütsi mitte, suundusin ma lõnga ostma (sest mütsi oli ju vaja ja ÕIGET lõnga mul polnud .., no või peaaegu polnud)
Lõng sai koju toodud ("väikese" varuga ikka), mütsisilmad varrastele loodud, isegi kaks korda harutatud...
Ja mis te arvate???? See k....i müts ilmus välja!!!! Sealt, kust ma olin kaksteist korda otsinud!!! Nüüd on mul poolteist mütsi. Varsti ehk ka kaks, siis näitan teile ka.

Roosid lumes

No ei ole minus seda modernse inimese enesepiitsutamise kirge.
Selle asemel, et pureda inglise keele grammatika kallal mina lihtsalt vedrutan kaks päeva diivanil, vahin aknast välja, lürbin teed, luban endale, et kohe-kohe ma tõusen ja võtan selle Grammary kätte ja kus siis alles algab aega... Tühjagi ta ei alanud (ega ma ju ei läinud selle grammatikaraamatu järgi ka)
Mina hoopis kudusin kooliaegse pinginaabri tütrekesele käpikuid. Tali tuli maha ja minu õrn tädisüda küll ei kannatanud mõtet, et laps (no kes enam niiväga laps ei olegi) on külmas talves paljakäsi.Tõenäoliselt ta päris paljakäsi ei olegi- suure tõenäosusega on tal kindaid rohkem kui üks paar, aga enivei...Teatavasti on IGA ettekääne hea, kui on vaja leida põhjus midagi mitte teha. Aga läks nagu läks ja las läks, seda enam, et tänases koolitunnis sain ma täitsa keskmise koolipoisi tasemel hakkama ;)
Läks siis roosiliselt. Kui ma tavaliselt võtan kindamustri ette ja koon selle järgi, siis seekord tegin teisiti. Ma teadsin täiesti kindlalt, et tahan Marie kinnastele kududa roosid. Oli kohe selline tunne... Nimelt oli see muster mulle lõikelehti lapates silma jäänud ja kudumist planeerides läks enamus aega õigete rooside taasleidmisele. Sahtel oli nimelt mu mustrilehtede hunnikust mõned kaasa haaranud ja sahtlitagusesse Kadunud Asjade Maale toimetanud. Oi ma otsisin... Aga leidsin lõpuks!
 Edasi läks kõik imelihtsalt. Teine detail, mida ma kindlalt teadsin oli see, et randmed saavad vanaaegsete kinnaste eeskujul viltuse sooniku. Kindaid tellides rääkis Marie kogu aeg lumest, mis ei tohi kuskilt sisse pugeda ja seega küsimusi ei olnud- randmed tulevad. Lisaks mustrilehe roosidele tekitasin omaloomingulise kindatippu, et kõik klapiks.

Viltuse sooniku kudumisskeemi annan ma siinkohal ka, ehk on kellegil sest abi. Asjal on tegelikult ainult kaks nippi- silmuste arv peab jaguma kuuega ja mustrit kootakse igal real (st paarisridu lihtsalt läbi ei koota!)
1.Kalle paremalt vasakule: koo rida läbi, teine rida(ja kõik järgnevad)- P, P, 2 vasakpidi kokku, P, P, Õ
2. Kalle vasakult paremale: koo esimene rida läbi, teine rida (ja kõik järgnevad)- P, P, Õ, P, P, 2 vasakpidi kokku
Põhimõtteliselt võib need kokkuvõtmised teha ka parempidi, aga vasakpidised kokkuvõtmised annavad reljeefsema tulemuse, mis rohkem soonikut meenutab.

Nüüd siis pisut pilte kah. Ilm on pime ja ega õueski teabmis heledamad need pildid poleks tulnud. Aga on nagu on. Mustriskeem, kui kellegil peaks tahtmine selle järgi midagi teha, on pärit NN mustrilehelt nr 8, aastat ei ole peetud tarvilikuks mustrilehel ära märkida

 Lõng ikka tavapärane 8/2, jumala tundmatut päritolu ja roosa Looduskera  košenilliga värvitud (läheb pesus ikka päris palju heledamaks) Varras tavapärane 1,5

Loodame, et Mariele tema kindad meeldivad!
Aga nüüd ma lähen päriselt inglise keelt õppima, ausõna!

Jälle jõuluaeg

Jälle on ta käes. See jõuluaeg noh. Akendel ohukolmnurgad, poes mandariinid ja enamik inimesi teeb plaane mida kinkida. Mõni kiirem teeb juba kingitusi kah.
Kolmandat aastat veab Naiskodukaitse  heategevuskampaaniat missioonisõduritele. Tunnen idee autorina vastutust ja osalen igal aastal (rõõmuga osalen!). Sellel aastal kudusin ma käpikuid (eelnevate aastate sõrmikute ja sokkide kõrvale). Võiks ju küsida, et mida need sõdurid seal kõrbes nende käpikutega tegema peaksid. Aga teevad küll. Käivad nimelt talvel postil ja hindavad meie näputööd väga- just soojuse pärast. Ilus ja hea tunne peale selle, et keegi hoolib ja teeb midagi just sinu jaoks (kontrollitud fakt- mehed ise räägivad nii).
Otsustasin sellel aastal, et teen käpikud mingi konkreetse meestekinda mustri järgi. Otsisin ja tuulasin oma NN mustrilehtedes ja leidsingi sobiliku silmade arvuga mustri (1970, detsember). Tuleb tunnistada, et mustrina on ta kenam, kui valmiskindana, kuigi kolleegid arvasid, et kinnas sai hea. Ju siis sai.
Kudusin Laurin Villalanka, 75% villa ja 25 polüamiidi (sinine) ning Novita SeitseVenda, 100% villa (hiirehall), varras nagu ikka, tavaline vanaaegne sukavarras. Nöörivõttega põimitud nupud servas ja väike vitsake kah. Ei midagi liiga keerulist. Kes nöörivõtet tahab proovida, siis parim õpetus on pärit  saatest "Lõngakera" Aga mis ikka pikka juttu veeretada, kui pilte polegi. Tegelikult ikka on küll.

 Mulle ei meeldi need natuke liiga pikad lõnga ülejooksud, mis tekitavad tunde, et muster on nagu tühi...Aga teiselt poolt jälle on kaheksakannad ja kõik neist tuletatu ju üks parimaid märke, mida sõjatandrile saata...
Ma arvan, et ju need Päkakad kindasse midagi magusat ka poetavad, enne, kui kindad koos teiste omasugustega võtavad ette pika teekonna kingisaajateni.

 Palusin päris sõdurid modellideks ja nad olid lahkelt nõus.
Meil nimelt toimus täna Saue Gümnaasiumi lastega kena kohtumine, kus lapsed andsid omatehtud jõulukingitused Kaitseväele üle, et me need meestele Afgaani saadaksime Meie omakorda tulime küll ilma kommide ja mandariinideta, aga võtsime kaasa päris relvad ja sõdurid ja "sõjaautod" Rõõmu ja elevust ja küsimusi jätkus pikaks ajaks ja tore oli nii kingi tegijatel, kui ka meil ;)

Kui  Sõdurilehe tegijad saavad pildid kohtumisest netti üles, siis lisan lingi ka oma postitusele ;)
Seniks aga uute kohtumisteni!

Appikene!

Ma tõesti pean ohkama nagu 96 aastane kibestunud vanamutt:"Maailm on hukas ja noorus ei kõlba kuhugi!" Tegelikult ja päriselt mulle lapsed ja noored ja mitte enam nii noored inimesed meeldivad. No nii üleüldiselt, mõnede eredate eranditega. Õnneks ei meeldi mina ka mitte kõikidele inimestele, nii et selle asjaga on ka korras.
Aga et miks siis selline vanamutilik karjatus maailma hukasolemise kohta. Kohe selgitan.
 Tulen mina keset päeva ujulast (kus ma olin tubli ja ujusin terve kilomeetri) ja sõidan väsinuna trammiga koju. Peatuses tormavad peale mingid kodanikud (kuna olen seljaga, siis ei näe kes ja kui vanad), ergutades üksteist sõnadega "Jookse, kuradi p..e" Uskuge, see lause oli kõige siivsam kogu järgnevast tekstist. Teksti järgi otsustades oli tegemist eile vanglast välja saanud sõpradega, kes on istunud vähevalt 25 aastat ja selle aja jooksul kõike (ja rohkemgi veel) teinud. Arutati, kes keda ja kui palju ja kas täna ka jne jnt. Kui sõpruskond järgmises peatuses maha minema hakkas, siis selgus, et vanim neist oli ca 10 aastane ja noorim nägi valja nagu viiene, kuigi ranits reetis, et vähemalt esimeses klassis peaks ta ikkagi käima. Ja nüüd minu küsimus, et kas vanemad vahest kuulavad ka, mida nende linnupojakesed suust välja ajavad. Mul on tõeliselt raske uskuda, et need rõvedused jäävad koduukse taha ja kodus emme-issiga räägitakse notsudest ja kiisudest. Brr!
Vot nihuke lugu sarjast vanamuti nutt ja hala.

Geneetilised kukerpallid

Kui üks kiikhobu ja mingit tundmatut madalajalgset tõugu koer pärinevad ühest esivanemast, siis on tegemist geneetilise müsteeriumiga.
Nimetatud tegelaste esivanemaks on kiikhobusekujuline piparkoogivorm. Ma eriline küpsetaja ei ole (pehmelt väljendudes) aga tõelisele naisele omaselt mõni vorm ikka kodus varuks on, sest mine sa isahane tea...
Ühesõnaga vorm oli ja mind kummitas juba ammu tahtmine selle vormi abil midagi viltida. Viltimise isu tabab mind suhteliselt harva, kui aus olla. Sellest johtuvalt hoian ma kodus minimaalseid villavarusid (sealt ehk siis ka napp värvivalik). Nojah, aga oli tahtmine, idee, vill ja viltimisnõel.  Isegi vajadus justkui nagu oli. Meie uus kolleeg nimelt tahtis, et ma talle sinise prossi teeksin, mis kampsunihõlmu koos hoiaks.
Nii ma siis eile õhtul-öösel need tegelased valmis toksisin.
Tegelikult pidid nad mõlemad kiikhobused olema. Lihtsalt protsessi käigus muteerus üks neist koeraks. Miks see nii läks- ausõna, mina ei tea.
Täna päeval lisasin mõned helmed ja muid kulinaid (see "briljatidest" vidin hobuse kõhu peal on näiteks mingi seebipakendi pealt).
Valmis asjandusi vaadates tuli meelde sihuke lauluke ;)
Aga pilti ka, kuigi ega see pilkases pimedas pildistamine mingeid imelisi tulemusi ei luba.

Niimoodi vaadates võib see koeramoodi olend ju ka lammas olla...

Veel sokke

Sokikudumisega on sedapuhku vist (?) ühel pool.
Hoolimata jäledast peavalust ja tasakaaluhäiretest (magnettorm vist) sain ma valmis paari sokke, mis idee järgi peaksid minema mu emale. Ema tahtis sokke (no mis ta nii väga tahtis, ta räägib kogu aeg, et ega tal midagi vaja ei ole), mis oleks pehmed ja kergesti jalga tõmmatavad ja üldse mõnusad. Sellest johtuvalt siis on sokkide kurguosa pisut avaram ja lõngki on valitud ekstramõnus Steinbach Wolle Supersport Effekt (80% villa, 20% polüamiidi) Sokkide sääreosas kasutasin lõngajääke, et muidu üldiselt napi metraaziga (ca 100m) lõngale natuke varu tekitada ja ühe tokiga ikka üks sokk valmis saada.
Need rohelisekirjud, mis näevad välja nagu noored põlvikud, kudusin ma tellimusena. Lõng Alize Motif, millest ma ainult mõned aastad tagasi kudusin pea kõik meie pere sokid. Nüüdseks on see lõng minu jaoks oma uudsuse kaotanud. Ega tal viga ei ole- sokid on head ja tugevad (va need eksemplarid, mis tööl kapis hiired nahka panid- jättes puutumata laost saadud nn "poesokid") Loodetavasti viib Jõuluvana kellegi kingikotti sokid, mis omanikku kaua ausalt teenivad.

"Lõngakera"

Juba ammu otsisin Tiina Meeri kudumiskooli saateid internetist. Aega oli palju mööda läinud ja saate nimi ununenud, mina millegi pärast teadsin, et Meeri õpetas ainult ja ainult "Nipet-näpet" saates (mida ta ka muidugi tegi).
Aga täna on selgus majas- saate nimi oli "Lõngakera" ja ERR ETV2 on lahkelt saated oma kodulehele üles riputanud. Võtan endale nahhaaalsuse link siia üles panna, et ei peaks enam otsima, kui mingi võtte meeldetuletamiseks abi vaja on.
"Lõngakera" 23.08 saates tehakse igasuguseid trikke mitmevärviliste alustamistega
"Nipet-näpet"