Polaaröö

Polaaröö kohta räägiti koolitunnis, et sihuke asi valitseb kaugel põhjas, kus kuude kaupa ongi kõikseeaeg pime ja inimesed on selle tõttu kurvad, kurjad ja napsised (et mitte öelda, et maani täis), kuni lõpuks ommetigi läheb valgeks ja polaarpäev võtab ohjad üle. Ja kõik see aeg on valge ja inimesed on vastavalt siis rõõmsad, õnnelikud, kained (vist?) ja unetud. Igal juhul tundus koolitunnis õpitu üks jubeduse tipp, aga nüüd on sama asi meiega juhtunud. Kohale on saabunud polaaröö. Ma selle teise poole (PP)saabumisse väga ei panustaks.

Ühesõnaga- kudunud ma olen. Täitsa palju isegi. Ja mitte mingeid triibusokke ;) aga pilte mul ei ole, sest ega öösel väga pilt ei tule.
Seega peate te mu sõnu uskuma (või vähemalt püüdma seda teha), et ma olen valmis saanud Linate Smyrna tokilõpust tehtud peenpitsilise Toru, mis idee järgi on torusall soojemal talveilmal kandmiseks ja mis kenaste peaks kokku kõlama mu sinise nahkjakiga. Torusse kulus ca 50 grammi materjali ja kududa oli teda tore. Pesu mõjus nuppudele ka hästi ja seega on asi päris kantav.
Teine tegemine on punasest angoora ja akrüülisegusest (no kes paneb kokku kaks sellist komponenti???) natuke karvasest lõngast käpiku ja mütsikomplekt. Kindad tellis mu käest armas pinginaaber, kes nägi samast lõngast sama mustriga sõrmituid, ja asi oligi hoobilt selge. Et just selliseid ja just sellest lõngast aga ainult käpikuid. Tellitud-tehtud. Käpikute juurde tekkis lodumüts kuidagi täitsa ise. Aga ka neist pilti pole.
Plaanis on palmikutega valge müts ja fileepitsist kaladega linik ja veel ühtteist ;)
Käsitööpilte mul küll ei ole, aga selle eest on mul näitamata-jagamata mõned pildid ja muljed Inglismaal käigust.
Ühel vihmasel-vesisel pühapäeval käisin linnas kolamas ja leidsin täitsa toredaid ja põnevaid paiku.

Leatherheadi St Mary ja St Nicholausi kirik, mis oli jõulude ootuses seest suisa ehtimata, mis meie advendiaegsete kirikutega võrreldes oli mulle täiesti ootamatu. Küll aga oli kirik teenistuse järgselt rahvast täis ja melu käis täie hooga. Päris mitu memme tulid minuga rääkima ja kuulnud, et ma olen kaugelt, soovisid mulle kena koju jõudmist ja jumala õnnistust ja õnne ja tervist. Nii armas ja ilus oli see kõik.

Kohustuslikud luuderohupildid ;)...

Tüüpiline külakõrts, kus väidetavalt on isegi kuninganna Elizabeth I ööbinud, kui ta üleujutuse tõttu üle jõe ei pääsenud. Mina küll tahan seda legendi uskuda ;) Kõrvaoleval pildil potensiaalselt üleujutuv jõgi. Issver, kuidas mulle meeldivad sellised sillad!

Ja lõpetuseks pilt kohalikust raamatupoest, mille peremees mulle peotäie järjehoidjaid kinkis, kui ma ta poest uurisin järjekate valikut ja talle ütlesin, et ma neid kogun.

Neil jagatavatel järjehoidjatel oli kirjas 11 põhjust, miks eelistada oma kohalikku raamatupoodi. Väga mõistlikud mõtted olid sinna kirja pandud- kohalikud töökohad, päris suhtlus päris inimestega päris raamatute vahel jne
Kõik sellised põhjused, miks ma eelistan käia raamatupoes päris raamatuid katsumas, vaatamas ja nuusutamas. Järjehoidjad nõuavad millalgi päris oma juttu ja pildipostitust.

Aga et pikk jutt ei jääks täitsa ilma käsitööta, siis näitan asjakesi, mille ma tõin ära kohalikest heategevuspoekestest. Imeline fileepitsiline linikuke, mis kohe nuttis poest pääsemise järele, lõvipäine serveerimisnõu ja ajaloohõnguline supitirin. Kõikidega oli ilmselge, et ilma ma koju minna ei saa, kui ma ei taha kogu järelejäänud elu ostmatajätmist kahetseda. Nii ma siis reisisingi, tirin kotis, rõõmsalt kodu poole.

Minu näputööd jäävad aga ootama hetke, kus õues pilti teha kannatab.
Seniks aga- juttudeni, mu kallid!