Lugu sellest, kuidas Marie terve aasta enda kampsunit ootas

Aasta on möödunud nagu nipsti päevast, kui pinginaabri tütreke Marie kurtis, et külm teeb liiga ja tal on vaja roosat kampsunit. Jah, te lugesite õigesti-roosat.  Aga kuna inimeste värvitaju on väga erinev, siis minu kojutoodud roosa ei olnud seda üldse mitte Marie arvates. Lahendasime olukorra nii, et läksime koos Kiviõli lõngapoodi ja tõime sealt ära... punase. Lõng oli Linate Hobby, 100% merino. Lõnga ainuke viga seisnes selles, et õiget tooni tokke ei olnud piisavalt. Nii tuligi lisaks osta nõksuke tumedamat sama sorti lõnga. Kudumisel sai kasutatud varrast 2,5-3 Lõnga kulus kokku päris ohtralt- nõksuke üle 600 gr (varrukad said pikavõitu, aga neid saab ju alati lühemaks kududa)

Eeltööd said tehtud kiiresti- lõng oli olemas, mõõdudki võetud, joonis paberile sihkerdatud. Võiks ju arvata, et mida muud, kui anna aga varrastele valu ja uha kududa. Aga! Ei midagi sellist. Teostus muudkui venis ja venis ja venis... Tegelikult nüüd saan ma aru küll, milles asi oli. Puhas julguse puudumine ja ebakindlus, argus, kui soovite. Ma ei armasta kudumit, kus peab mingeid tükke kokku õmblema. Tänu sellele olin ma kindlalt otsustanud, et sellele kamsile õmblusi ei tule. Või peaaegu ei tule. Valik langes sellele võttele (vajab sisselogimist) . Tundus lihtne ja hea. Tegelikult oligi mõnus kududa, kui lõpuks julgus kogutud sai. Aga alustamine oli raske...
Kõige kahtlasem koht on varruka kasvatamine- siin on lugejale tulevikuks kaks soovitust. Alusta varruka kasvatamist umbes selle koha pealt, kus on rinnahoidja pael ja tegelikult iseloomustab varruka kasvatusi kõige paremini Ravelryst laenatud pilt.

Tuleviku puhuks panen endale kõrva taha teadmise, et varrukakaar peaks olema natuke lühem.

 Aga muidu on see viis kampsi kududa lihtsalt imemõnus, teen seda ilmselt üsna varsti veel mõni kord.

Kudumisel on veel üks väga oluline asi- mannekeen peab olema käepärast. Siinkohal tahan ma tänada häid sõpru Liisat, Anut, Ankat ja Pillet, kes käsu peale sõnalausumata mu üllitise endale selga lubasid ajada. Ilma teieta olks kampsuni asemel tekkinud üks kole käkk, sest peale neid proovimisi sai ikka harutatud ka ;)

Nüüd jääb loota, et Mariele tema kaua oodatud kehakate meeldib. Kuigi mulle tundub, et Liisakene, kes lahkelt kampsuni inimsisulise presenteerimise modelliks tuli, on nimetatud kehakattele silma visanud ;) Sest ei saa salata- Liisale see kamps sobib.

PS Kampsun istus Mariele nagu selga valatud ja seega sai Marie täieõiguslikult oma kampsuni endale. Isegi varrukad, mis Liisale ilmselgelt liiga pikad olid, olid omaniku seljas päris parajad. Pildi tegemisest ei tahtnud aga Marie mitte midagi kuulda ;)