Kirjad kodust

Juba neljandat aastat toimub Naiskodukaitse eestvedamisel jõuluaegne  kinda- ja sokiprojekt missioonil teenivate eesti kaitseväelaste pühade natuke rõõmsamaks muutmiseks.  Osalen traditsiooniliselt, kuna tunnen, et just see ettevõtmine kõnetab mind enim. Loomulikult tuleb üleskutseid kellelegi midagi teha enne jõule uksest ja aknast, aga just see on see MINU projekt. Oma ja südamelähedane.
Sellel aastal otsustasin teha käpikud oma kodukihelkonna mustriga. Nii saigi kinnastesse kootud Lüganuse kiri. Valikul sai otsustavaks vaid mustri väline meeldivus ja suures tuhinas jäi tähelepanuta tõsiasi, et ülejooksud on pikad ja seega vaja töö vasakul poolel lõngu põimida, mis on ajakulukas ja tüütu. Oleks ma seda enne mõelnud, ega siis ilmselt see muster kinnasteks saanud ei oleks. Aga läks teisiti. Ju siis oli niimoodi vaja.
Kudumise käigus aga hakkasin ma seda mustrit hoopis teise pilguga vaatama. Kas pole need tähekesed sinisel taustal koledasti lumehelbekeste moodi? Ja seesama sinine taust- kas ei meenuta see teile Eestimaa talveõhtust taevast?
Loodan, et need käpikuisse kootud helbed toovad kinnaste uuele omanikule palju rõõmu, meenutavad kodu ja eesti talve ning hoiavad käed ja südame soojad. Neisse kinnastesse on pandud vaid parimad soovid  ja kaitsvad mõtted.

Piltide tegemine on üks ooper.
Alati ei taha ju ka pargipingipiltidega teid tüüdata. Samavõrd igavad on aknalaua valgel taustal tehtud kiirklõpsud. Seda enam, et ega täna ju päris valgeks ei läinudki.
Aga kui on vaja väga häid pilte, siis on mu viimaseks lootuseks kudusõber Kersti poeg Martin, kes suudab ka minu seebikaga imepilte teha. Tegelikult on tal muidugi ka väga uhke päris kaamera, aga täna ajasime asja minu seebikaga.
Martin, hea poiss, klõpsis keldris (!!!!) suurepäraseid kunstfotosid mu paduseebikaga mis hirmus ;)

 Minuarust väga sümboolne foto kodust ja ootusest

Kersti aga otsustas mulle natuke kultuurat näidata ja viis mu kõigepealt Karnaluksi (kus toimusid hullumaja suvepäevad), siis Tartu mnt lõngapoodi ning lõpuks Rannarahva muuseumi, kus oli peenikese pesu näitus (ja mingid laste üritused) Kuna lapsed lõugasid kõrvulukustavalt ja näituse nautimine oli natsa raskendatud, siis ma otsustasin meeleheitest teha veel mõned kindapildid. Kriminaalne isiksus nagu ma olen. Enese õigustuseks pean ma aga ütlema seda, et kusagil ei olnud ühtegi silti, mis sellise tegevuse ära keelaks.

Panin kindad sängi ka...

Kogu selle ilupildinduse lõpuks aga natuke ka tavapärast tehnilist juttu- varras tavapärane 1,25. Lõnga kulutasin 112 gr Kokku kulu 853gr, mõtelge!
Muide Solarise Pulloveri poes on Prymi 1,25 ja 1,5 vardaid ;) Mul jäi noorukese müüjatariga kokkulepe, et kui kõveraks koon esimese kindaga, siis viin tagasi. Eks ta natuke ebalev oli selle kokkuleppe juures, aga sihuke jutt jäi ;)
Lõng 8/2, ringil 96 silma. Esimest korda proovisin pöialt mustrisse kududa ja kohe tekkis ka küsimus. Väljapoole jääv pöial läheb mustrile vastavalt ja polegi muret, aga see osa, mis jääb vastu pihku? Kuidas te selle koote? Kas mustrile vastavalt või sätite ka jooksma? Mina kudusin mustrile vastavalt ringselt.

PS Sõber Kerstilt läks missioonisõdurite kingikotti teele üks kaunis paar sokke, aga need jäid üldises tuhinas kahjuks pildistamata...