Uued kirikukindad

Eks ma olen juba mitu aastat muudkui mõelnud, et küll oleks tore proovida kududa lapirandmeid (see peene nimega entrelac) ja siis oleks veel koletore osata roosida ja roositud sõrmikuid omada poleks ka paha.  Lausa nii suur oli plaan, et mõned aastat tagasi (ilmselt 2012? 2013?) läbisin ma isegi vastavasisulise Kristi Jõeste koolituse. Hea koolitus oli. aga kindaid ikka ei olnud. Sest julgust vist nappis.

Kolasin muudkui MUISis ja korjasin oma Pinteresti kausta erinevaid roositud kinnaste pilte. Selgemast selgem oli ka see, et valgete kinnastega pole meie oludes midagi peale hakata, eriti siis, kui ma kasutan üldtransporti ja kavatsen neid kindaid ka kandma hakata. Kuigi MUISis on nii ilusad lüganuse roositud sõrmikud. Lüganusega pole neil ilmselt muud seost kui see, et kogutud on nad Püssi mõisast. Aga see selleks.

Mina tahtsin endale kärtse kantavaid ja edevaid käekatteid. Seega jäi valik oranžile põhivärvile pidama.

 Pole just tavapärane valik :D Igatahes kudusõber Kersti oli telefonis tükk aega vait, kui ma vastasin ta küsimusele, et mis värvi need kindad siis olema hakkavad :D

Lapirandmetele lõin üles 96 silma ja ühtlasi omandasin ma ka tagurpidikudumise peene kunsti. Lapitamine osutus palju teostatavamaks, kui ma seda arvata oskasin. Siinkohal oli hirm igatahes kohatu. Kõik läks ludinal.

Põhiosasse jõudes selgus, et asi polgi nii lihtne, kui mulle juba tunduma hakkas. proovisin roosima hakata ja valisin liiga peened lõngad- kole jäi. Harutasin. Võtsin jämedama lõnga roosilõngaks ja saigi parem.aga siis selgus jälle, et on liiga lai. Harutasin. (ja ikka olin rõõmus )

Ja siis läks kõik plaanipäraselt. Muudkui kudusin ja põimisin neid roosilõngu. Hea ja mõnus töö on see roosimise-töö.

Aga selgus veel üks asi- ma olen vist viimane/ainuke inimene maailmas, kes ei ole võimeline kasutama internetist saadavalolevaid värviringe. No ma kohe ei saanud neist aru. Ju ma olen inimene, kellel on asja näpuvahele vaja. Usinad hiinlased on sihukese asja valmis saanud, pocket versioon ja puha :D (on neil ikka hiiglaslikud taskud) ja mina tellisin endale sellise abivahendi. Nüüd on kõik selge. Loodetavasti saavad minu tööd nüüd kaunima ja harmoonilisema värvigamma ka.

Põhilõng on Raasiku 8/2, roosilõngad nii 8/3 kui ka 8/2 kahekordselt.

Milline kinnas MUISist konkreetelt mind inspireeris või mõjutas on mul raske öelda, sellise mustriga ja sellise põhitooniga on sarnaseid isendeid seal üsna mitu paari.

Varreosas 96 silma, põhiosas 80. Kudusin kiirustamata ja nautides, mõnus oli igatahes.

Ja mõnus polnud ainult minul. Pilte tehes valgus kohele Nööp, kes alguses oli suhteliselt viisakas aga sessiooni lõpp kujunes selliseks.... :D

Ma ei tea mis värk tal selle villase lõngaga on- täiesti hulluks läheb. Käib ja närib endale lõnga otsast jupi ja kihutab seda ahju otsa sööma. Seekord ka- ta ei närinud neid kindaid, ta lihtsalt nühkis ennast õndsa näoga seal otsas :D

Tali tuli

Nüüd olen ma oma blogipidamisega jõudnud ajajärku, kus siin näidatud asjad hakkavad oma eksistentsi lõpetama. Neli aastat tagasi kootud sõrmikud olid mind üsna ära tüüdanud ja sõrmede ilmselged kulumistunnused tegid mu vägagi rõõmsaks. Sest see tähendas vaid ühte- saab hakata endale sõrmkindaid kuduma- täpselt selliseid, nagu ma tahan ja igatsen :)
OO, plaanid olid suurejoonelised- muster on väga väike ja väga tihe ja väga lihtne ja kindad saavad olema karged ja soojad ja kaunid ja...
Kolasin MUISis, lappasin raamatuid, mida on riiul täis, nutsin FBs oma saamatuse ja otsustusvõimetuse üle, kolasin uuesti MUISis, nutsin uuesti, lappasin uuesti kõik raaamatud läbi. Ikka ei mütsigi, kindamustrist rääkimata. Ma isegi alustasin mingit mustrit, ikka sellist, mis kõikidele parameetritele vastas. No ei olnud see! Ja siis magasin ühe öö ära ja hommikul marssisin selle kordi ja kordi läbitöötatud raamaturiiuli juurde ja avasin Kihnu Roosi kindaraamatu ja umbes kolme minutiga oli muster valitud :) Ei olnud ta väga lihtne ega tagasihoidlik ega ka mitte väike aga õige oli ta sellest hoolimata.
Pühade ja puhkuse aeg on kudumiseks lihtsalt loodud ja nii kulgesidki mu jõulud suure vaaritamise  asemel hoopis tasahilju kindaid kududes. Küll oli mõnus :D

Ja ma pean ütlema, et ega ma pole kunagi nii hästi ühegi asja valmimist ajastanud ka. Lubatakse ju tuisku ja külma ja talve ja värki. Just selle päeval, kui mu kindad said valmis ja isegi kuivaks tuli mu eelmiste sõrmikute sisse auk :D
Loomulikult on kõik poosepildid koos Nööbiga, tema lihtsalt arvab, et üks pilt ei ole täiuslik, kui teda seal peal pole :D

Varreosas 18 silma vardal, labaosas 23 ja mulle täitsa väga parajad.Kudusin 1,25 vardaga. Soojad on nad küll. Kihnudeks ma neid nimetada ei tihka, eks nad on pigem mingid kihnulaadsete mõjutustega.
Nüüd on tuhin peal hakata roosima aga eks mul ole seda tuhinat enne ka peal olnud, näis igatahes.
Seniks kuni näis soovin ma aga teile kõike kaunist algaval aastal. Olge terved ja tublid ja kudu-usinad ka!

Nüüd hakkan ma luuletama või armastuskirju kirjutama

...võimalik, et kaks ühes :)
Ostsin endale kuu aega tagasi sekretärkapi ja ühiste jõupingutuste tulemusena  paigutasime me sõpradega kallisasja ajajärku umbes 20.saj viiekümnendad. Pinterest on pungil selle ajastu kauneid mööblitükke ja paistab, et sekretärikapid olid tol ajal hiiglama popid, ei tea, kas nad kirjutasid nii palju kirju või luuletusi? Võibolla tõesti.
Algus oli selline. No peaaegu algus, sest nagu näha, siis natuke on kapp juba liivapaberit näinud.

Igatahes oli kapp kodus ja midagi oli tarvis temaga ette võtta. Loomulikult oli see üle lakitud mingi ajas koledalt kollaseks tõmbunud nitro(?)lakiga ja see jubedus tuli maha saada. Mina aga teadupärast olen oma põhiolemuselt laisk ja mugav.
Liivapaberiga krihnamine oli vaevane ja pikaldane, igav ka. Ja siis sündis minu peas plaan kasutada värvieemaldusvahendit, värvisurma, nagu mina seda tunnen. Enamus inimesi (sealhulgas poes töötavad konsultandid) püüdsid mulle selgeks teha, et värvieemaldaja eemaldab värvi ja ei tee seda lakiga mitte. Aga ma ei uskunud! Ja õigesti tegin- jõulu teine püha möödus eemaldajaaurudes ja peale mitut tundi tööd oli kapp lakist enamvähem puhas. Niiske lapiga üle ja kuivama, et järgmisel päeval uuesti natuke lihvida.
Järgmisel päeval, st täna selgus, et lihvida on vaja ainult tibanatuke ja seda teravamalt tõusis teema, et millega kapp siis üle võõbata. Minu vaimusilmas oli see sihuke valkjas ja hele ja helge...
Kus mure kõige suurem seal pood kõige lähemal. Mu koolivennad on õnneks kohalikus ehitusmaterjalipoes täitsa saadaval, kui ma õhtusel ajal poodi torman ja tahan kohe ja praegu kõige paremat saadaolevatest vahenditest omandada.
Sõnastasin oma vajadust nii, et tahan kas õlitada või vahatada ja arutelu vältel selgus et parim selleks on õlivaha. Ja nii oligi.
Osmo värvitu õlivahaga varustatuna tulin koju ja proovisin natunatuke kapinurga peal seda vahendit  peale kanda... Enne kui ma arugi sain oli kapp üle nühitud ja omandanud erilise siidisuse ja sügavuse. Done! Ja mis on veel tore, see õlivaha on päris sümpaatse haisuga. Igatahes jokkis ma täna pole, mitte nagu peale eilset värvieemaldajarallit ;)
Möödaminnes sai üle võõbatud ka üks sekkrist seitsme euriga ostetud täiesti ajastuvaba tool, ikka see luuletamise oma. Isegi uue katteriide sain elus esimest korda pandud. Katteriie see muidugi ei ole, see on kaalukaubakastist leitud kunstnaha moodi asi. Nööbil on tore nüüd sametiste karusnaha peal vedeleda.
Üsna toimekas puhkus või mis ;)

Sõrmkindaid on vaja kuduma hakata ja Evelile lubatud linane pitskleit on alles lausa tegemata... Millal küll jõuda kõike mida on vaja teha...

Labakud isale

Alles ma siin suplesin kampsukiga meres :D Neli kuud läinud nagu nipstigi.
Novembris tuli lumi maha (et katk ja koolera seda võtaks!) ja lumelükkamine on igapäevane tegevus. Isal siis. Mina olen looder ja käin päevatööl. Aga isal sõrmed külmetasid, kolm aastat tagasi kootud sõrmikud on tänaseks juba ka lumelükkamise töö ligi lastud, nii et progress on ilmne.
Teatava kauplemise tulemusena oli isa nõus, et ma koon talle lumelükkamiseks labakindad. Lõng pidi olema supersoe ja päris-päris. Selline jäme ja torkiv noh.
Kunagi aastaid tagasi ostsin ma Kuressaare turult mingit imelikku (väidetavalt) kitselõnga. Lõng on tõestanud ennast materjalina, mis on ülisoe ja tavatalvel, tavaoludes selliseid kindaid kätte ei saa panna sest liiga palav on. Ehk siis sobilik materjal. Lõng on soojusele lisaks muidugi imelikust imelikum- keerdu justkui nagu polegi ja jämedad osad vahelduvad niitpeentega. Ühesõnaga natuke nagu praak või nii. Aga väga soe :D
Ülipeenust neile kinnastele muidugi ette heita ei saa. Tavalised jämedad töökindad on need. Nagu vaja oligi. Muster kah, on nagu on, ehk siis see tavaline kärbsekiri. Neile labakutele pidi olema omane tihedus ja sitkus ja seda annab minu arust kõige kindlamalt võimalikult väike ja lihtne kiri, kus ülejooksud on max 3 silma pikad.
Novot nii siis ongi. Homme saab isa oma kindad kätte, varase isadepäevakingina või nii :)

Uppunuroheline

Võttis aega üksjagu ja ka neli (või viis?) korda harutamist aga valmis mu kampsikutükk lõpuks ikka sai. Ei ole see riidetükk ilma tulnud eduka tähe all, kudumistakistustest te ilmselt juba teate- küll oli liiga lai, küll liiga kitsas, küll ununes ära kootud muster (ja ei tulnudki meelde!), küll oli muster meeles aga ei meeldinud tulem, küll polnud kudumiseks tingimusi jne jne. Lõpuks otsustasin, et tühja, ma hakkan kuduma hoopis kaela ümbert (ja harutasin veel ühe korra) ja läheb siis nagu läheb, st nii pikalt, kui lõnga jätkub, nii pikk kampsun tulebki.
Lõngavalik oli tingitud kastis olemasolevast materjalist. Alize Bodrum sai ostetud kleidiks. Ma tõesti ei tea, mida ma mõtlesin, kui SELLISE tooni ostsin... Ma ei kujuta ette ühtegi inimest, kes sellise seitsepäevauppununahatooni välja kannaks... aga ma olin seda uppunukarvalist ostnud koguni 500 gr. Õnneks olin ma kunagi meeltesegaduses ostnud ka tundmatut koostist ja päritolu mürkrohelist mohääri, mille kasutusväärtus on samuti kahtlane. Koostöös sai tulem siiski päris rahuldav. Ehk siis Bodrumist pärinev linane ja polüamiid kohtus mohäärilaadse ollusega. Üsna hästi vormi hoidev ja ka soe ning halvasti niiskuv ja seda halvemini kuivav riidetükk ühesõnaga.
Viskasin küll FB-s välja idee, et nööbiliistu alla peaks tulema riie aga see mõte hetkel veel on küpsemisfaasis, las ta settib pisut.
Piltidega on alati üks jama, st ma ise võin küll pildistada ja pole asigi aga kui asi on tehtud mulle endale ja eeldatavasti pean ma eset ka ise presenteerima siis normaalsete piltide saamine on tüsilik. Appi tuli pinginaaber oma tütrekese ja viimase koerakesega. Kunstfotograafid põmmutasid pilte lausa unisoonis kahe aparaadiga ja tulem on teie ees.
algas kõik sulnilt kivi otsas

Siis tekkis mul mõte minna natuke vette...

...et meelitada sinna ka koer...

...ja siis... üllatus-üllatus... ma muidugi kukkusin... vette

Kampsun märgus halvasti, nagu ma juba eelpool mainisin. Kõik muu märgus kiiresti ja põhjalikult :D
Ah jaa, nööbid lähevad kinni kampsuni kogu ulatuses, ma ei tea, miks mul kõikidel piltidel on nad kinni niimoodi nagu kõht kampsunisse ei mahuks. Tegelikult mahub, ausõna :D

Blogiloos, heegelvidinad ja pruudi ema kleit

Blogi sünnipäeval lubatud loos on toimunud ja kingitus on ka kohale jõudnud. Viivitasin meelega selle postitusega, et mitte üllatust rikkuda.
Loosimisega on alati üks jube jama. Sellel korral lahendasin asja väga lihtsalt. Kuna loositavaid oli ainult kolm, siis voltisin nimed eri paberilehekestele ja viskasin need torukesed põrandale, Nööp tormas kohe neile kallale ja ülima kindlusega haaras ühe neist hambusse. Nüüd jäi veel kassi käest loosivõitja nimi kätte saada. Nööp on oma olemuselt koer-kass- ehk siis tormab mänguhoos, mänguasi hambus, eest ära nagu surm oleks kannul. Nii me siis kihutasime mööda korterit, Nööp ees ja mina järel. Aga pika tralli tulemusena selgus siiski tõsiasi, et võitjaks on osutunud Meeli. Järjehoidja on kohale jõudnud ja saanud kätte ka oma koha raamatu vahel. Loodetavasti meeldib :)

Suvel on mõnus vahest mittemidagi teha ja selle juurde natuke nokitseda. Nokitsemise all pean ma silmas siis mittemidagiütlevat heegeltööd- pitsikesi linade äärde ja muud sellelaadset. Nööp muidugi heegeldada väga ei armasta ja nihverdab ennast selle asemel mulle sülle aga ju saab mõlemat tehtud, nii heegeldatud kui ka kassi silitatud

Selle valge laudlina ostsin ma sekkarist ja jäi ta mulle silma nende toredate lilledega servas. Alles kodus sain ma aru, et ühele linale on kokku pandud kõikide Rootsi maakondade "rahvuslilled", koos maakonnanimedega. Sellest siis ka sessoonsuse välistav lille-või taimevalik. Nüüd on mul köögilaual botaanilis-naivistlik lina, kuni esimese plekini (ma kahtlustan muidugi, et seda plekki kaua ootama ei pea) :D
Kolmandaks toon teie ette aga kauakootud Pruudi Ema Kleidi, mis kleidiomaniku mittepruudist tütrelt sai hävitava hinnangu, liiga lihtne pidavat olema. Mina arvan, et kui proua Ämm paneb jalga kingad, selga jakikese ja pähe kübara, teeb musi punaseks ja riputab külge asjakohased ehted, siis on pilt teine ja vägagi kohane.

Vardad on 2,75, niidiks tundmatu linane, millest ma mõni aeg tagasi endale ka kleidi kudusin. Kaelaauk on mingist Dropsi mustrist ja edasi kudusin omast peast ja kasvatasin ka ainult mulle teadaoleva loogika järgi, mida ma ilmselt enam korrata ei suudaks. Aga minu arvates istub see kleit Leilile kenasti. Nüüd jääb oodata, kuidas asi lõpeb ja kui pulma ikkagi see kleit viiakse, siis loodetavasti saab ka Saksamaa-pulma pilte näha :)
Seniks aga tervitusi teile ja uute lugudeni.

PS Neli (või viis?) korda harutatud uppunu-roheline edeneb üllatavalt kenasti ja ehk saab sedagi kunagi ilmarahvale näidata

Tirin muide on täiesti ideaalne kudumiskauss ;)

Aastapäev. Jälle

Märkamatult on jälle käes blogi aastapäev. Juba viis aastat. Küll aeg ikka lendab.
Möödunud aasta on olnud kudu- ja üldises mõttes käsitöövaene.  Ja eks ma olen seda blogimist ka natuke teistmoodi võtma hakanud. Ehk siis kui ikka pole midagi näidata, siis pole sellest midagi. Mõttetuid asju ongi liiga palju.  No või kuidagi umbes nii :)
Kuduvaene on ka tänane postitus. Pruudi ema kleit on üsna lõpusirgel aga seda peaks korra natuke selga passitama ;)
Seni aga näitan ma oma kalendermärkmiku uusi kaasi. Ma kohe ei armasta neid poes müüdavaid ja tahtsin endale midagi originaalsemat.  Õpsi värk, eks need hakkavad ju suve alguses juba uueks kooliaastaks valmistuma (ega minagi erand pole)

Aga blogipäeva puhul kingin ma ühele kommenteerijale (loosin ausalt!) välja ühe mereteemalise järjehoidja. Järjehoidjamaniakk, nagu ma olen.

Võta mind lehtede varju

Lausa kaks korda võib lehtede varju minna/võtta, sest just kaks lehelist tekki on rännanud oma uute perenaiste juurde , et nende unenägusid peita ja varbakesi soojendada.
Neiud Marleen ja Loreen saavad nüüd unesid vaadata oma uute titetekkide all.
Tekid sündisid mu lemmik-tekilõngast Novita Seitsevenda, kudusin pitsliniku mustri järgi vardaga nr 3,5
Muud polegi justkui kirjutada kui et kahte päris-päris ühesugust asja kududa on minu jaoks natuke tüütu. Teise teki kudumine oli juba puhas mehhaniline tegevus. Ja kurb tõsiasi on see, et ma vist ei oska mustrit lugeda. Kuidas muidu seletada seda, et alles teise teki esimeses veerandis sain ma aru, et loen mustrit valesti ja tänu sellele on muster ja lõpptulemus pisut (tegelikult õige natuke) erinev :)
Aga las pildid räägivad oma juttu ise edasi.

Sõda vist ikka tulemas pole, sest mu tutvusringkond on täienenud üsna mitme noore tüdruk-soost uue inimesega ;)
Panen siia igaks juhuks tekikeste mustri ka, et ei oleks lihtsalt õhuvõngutamine vaid sest postitusest ka mingi tulu tõuseks :)

Originaalis asub see muster siin

Mereaasta

Minu arust peaks vihuviimanegi aasta aegade lõpuni olema mereaasta. Lihtsalt meri on minu jaoks üks vägaväga oluline nähtus või fenomen. Igatahes inspireerib ta mind alati.
Apelsini poes Rakveres jäi mulle silma üks tore puust kast. Vähemalt selle nime all teda müüdi. Kastist oli asi tegelikult kaugel- kandik mis kandik oli see vidin. Hea sõber Anu küsis mu käest filosoofilise näoga, et kas sul on just see kast puudu. Pidin alandlikult tunnistama, et ega mul ju tõele näkku vaadates tõesti ühtegi vidinat juurde vaja ei ole. Ei kasti ega kandikut. Aga sõrmed sügelesid, sest sealsamas riiuli ees tuli mul pilt silme ette, mis sest kastist-kandikust kõik teha kannataks. Nii sai kastkandik koju toodud.
Esiku seina värvi oli ka potskupõhjas alles ja juhus-juhus- see oli üsna merekarvaline toon. Nii see tuuning siis sündis- pintsliga vehkisin ma taotluslikult võimalikult lohakalt, ei ole asi selles, et ma värvida ei oska. Värvi lahjendasin veega ka peaaegu siniseks veeks, et oleks sihuke aimatav vanutatud päevinäinud mulje. Igatahes nii tema tuli ja ma ise olen üliväga rahul. Hommikusöök maitses palju paremini.

Häbinägu peas

See on ikka päris kole, kuidas ma selle käsitöö tegemise olen unarusse jätnud. Lihtne on öelda, et mu kass ei lase midagi teha. No ega ta lase ka muidugi, aga ülejäänud inimesed ju saavad kududa oma kasside kõrvalt.  Ju ma siis olen kas saamatu või kudulaisk. Sest kududa oleks väga vaja- pruudi ema kleit ootab valmimist hiljemalt juuli lõpuks (ja seda on kootud natu-natuke kaela ümbert- sorry, Leili!) ja kaks pisitillukest kaksiktüdrukut ootavad oma titetekke (sest võrdse kohtlemise printsiipi järgides vanemal õel on sihuke tekk ja pisiõed on põhjendatud ootuses...) aga minul on kass ja konspekti kirjutamine :).
Eelmises postituses ma kirjutasin, kuidas ma karpi käisin tegemas ja mis sest kõik edasi sai.
Sai kaks kaanega karpi ja kaks avatud teekarpi ja veel üks teekarp, mida ma siis täna näidata kavatsen.
Idee oli uhke. Noh et karbi allosast saab teepakke välja sikutada ja et muidu on ka uhkemast uhkem.
Mõõtsin ja mõõtsin veel ja jooonistasin tooriku tavalisele paberile ja ikka nii edasi. Kuulete jah? Mina mõõtsin ja tegin lõikeid ja mõõtsin veel. Uskumatu, endale ka on uskumatu, aga nii see värk oli.
Tegin karbi tooriku valmis ja siis selgus karm tõsiasi. Teekarp nägi välja nagu mererannas sada viiskümmend aastat seisnud vintaaz-peldik. Ausalt, päris kole oli see pettumus. Ja nii see karp siis seisis kapipeal ja ootas mingeidki katseid kaunistuste läbi oma olemust pisut parandada. Ja täna see päev oligi. Natuke siia, natuke sinna ja nii ta läks.
Natsa sai justkui parem küll :)

 Ja ega kohustuslikest kassipiltidestki pole pääsu :)

Vot nii me siis elame

Karbikesi, kuhu kallisasjad peitu saab panna

Kudumine on hetkel kuidagi tahaplaanile nihkunud aga mingisugust peenmotoorset tegevust inimene ju ikka vajab. Nii ma siis paberitrenni sattusingi. Valijana oli taaskord käimas Virumaa tuuril, et soovijaid pisut paberimaailma juhatada.
Teemaks oli sedapuhku kaanega karp. Ma mingi eriline karbifänn pole ja kaalusin päris tõsimeeli, et kas ma ikka õpituppa kohale lähen. Aga läksin ja küll on tore, et ma seda tegin ;)
Valijana on sündinud õpetaja ja karbitegemine oli väga lahe ja arendav tegevus. Kohe nii arendav, et õpitoast tulles sai ühe hooga nikerdatud valimis avatud teekarp aga seda ma hetkel ei näita, liiga primitiivne kukkus ta välja. Mitte paha aga liiga tavaline. On küll mu köögis kasutusel aga ju ta tahab mingil hetkel tuunimist...
Karbitegemise isu aga ei kadunud veel kuhugi. 3 mm pappi olin ma ka kunagi koju ostnud, ikka mõttega, et las ta olla, ehk läheb tarvis. Läkski.
Mul on nüüd tööle lauapeale karp, kuhu ma saan igasugu vajalikku tavaari sisse peita, mälupulki ja pastakaid ja stikkereid ja muud mudru.

See mereteemaline lopsakate vintaaz-kaunitaridega karp on õpitoas tehtud, hõbedane linnupuuridega sündis eile öösel köögis :) Kuna see hõbedane tapeet oli nii edev, siis sellele karbile kaunistusi ei tulnudki. Tundus kuidagi hea ilma mingi lisa-blingita. Aga ma olen sügavalt imestunud, et ma täitsa ise need karbid valmis nikerdasin.
Ja kui juba läks papitööks, siis täna sündis teekarp töö juurde. Parem ikka, kui igav papist karp, milles teed müüakse.

 Tagumine külg võiks ju ka huvitav välja näha ühel lauapeal presenteeritaval karbil, kas pole ;)

Loodetavasti lubavad kolleegid karbi kapile sättida :)

Lüganuse labakud

Olin juba umbes aasta võlgu ühed lüganuse kirilabakud oma täditütrele, kes on Viljandi vilistlane aga ise hetkel peent kudutööd ette võtta ei saa.
Ma olin ikka hullult leilis nende kinnastega. Esiteks eriharidusega kindakandja ja lähisugulane ja muidu ka on meil ilmaasjadele suhteliselt sarnane vaatepunkt.
Janne vaatas ja valis ja valis lõpuks välja... üllatus-üllatus- just need kindad muisist, mida ma olin aastaid plaaninud kududa. Nüüd tekib loomulikult õigustatud küsimus, et kui aastaid kiibitsetud, siis miks ometi siiamaani kudumata? Lisaks veel asjaolu, et kuigi Lüganuse kindaid presenteeritakse igasugu kindaraamatutes suhteliselt napilt, siis see kinnas on igas raamatus sees nagu aamen kirikus.

Põhjus on lihtne ja üsna labane tegelikult- ma olin sügavas  segaduses selle kalasaba-mustri suhes kinda päras. No täiesti vale ja ebaloogiline tundus see... Uurisin kunagi isegi Kristi Jõeste käest, et mida sellega teha võiks ja ta arvas, et tasuks teha seda natuke kitsamalt ja kõik saab korda.
Võtsin kindateo ette teadmisega, et Janne jätab mulle suhteliselt vabad käed ja muuseumikinnast ei taha. Samuti ei tahtnud ta näha nn protsessipilte ja värvivalikut. Ühesõnaga masohhist- ma oleksin uudishimust rõngas, kui keegi mulle midagi kooks... aga inimesed on erinevad. Mõõte me muidugi ei võtnud, lootsime,et ju meie käed enamvähem samas mõõdus on. Ja siit jookseb sisse esimene viga...

Kududa oli väga-väga mõnus. Lihtne ja loogiline muster, mis kuidagi "oma" oli. Juured-juurikad ilmselt mängisid oma osa siin.
Kindavarre lähteülesanne oli hoida väga tihedalt ümber randme ja kuna ma tavasoonikut väga kududa ei taha siis otsustasin vingulise varre kasuks. Nõu polnud ju ka kelleltki küsida, Janne ei tahtnud midagi näha ega arutada.
Igatahes tuli vinguline vars, kalaroog sai tõmmatud kitsamaks ja teist värvi, kõik muu on suhteliselt sama muuseumikindaga, isegi kirjakordade arv.

Ühesõnaga- kindad said valmis, ma jäin ise nendega üsna rahule ja Janne sai oma paki kätte. Selgus karm tõde, et kindad on täpselt üks kirjakord liiga kitsad ja täpselt üks kirjakord liiga madalad...
Ehk siis varre 18 silma vardal on ok, aga 21 silma vardal liiga väga. Tundub, et kudutihedus ajaga tõepoolest suureneb, vanasti oli 21 silma vardal päris lohvka käes...
Egas midagi, koon rõõmuga uued labakud, oletatavasti Janne viiekümnendaks sünnipäevaks, milleni on ca kaks aastat aega. Seda ta "naljatas" muudkui juubeli ümber...