Dagmari Roosa

Dagmari Roosa Kampsuni tekkimise lugu on otsaga sügavas suves, kui tehtud sai üks suvine noore daami kleidike. siis sai filosofeeritud teemal "nupsikud ja kõverikud" ja "pehme, niiii pehme" ning "õrn ja naiselik, kuid ometi iseloomukas"
Esimene pilk lõngale Linate Hobby ja kliendi silmad särasid sellise võimsusega, et nende valgel oleks võinud Kesknädalat lugeda.
Ühesõnaga- kõik läks väga libedalt- "nupsikud ja kõverikud" said kokku kootud erinevatest allikatest, sealhulgas isiklik pea, vana Käsitööalbum ja jaapanlaste 250 kudumustri raamatust.
Kudusin hoo ja hoolega ning töö läks lausa lennates. Aga siis juhtus meie peres väga kurb sündmus ja ma ei tahtnud leinas kududa asja, mis peab tooma rõõmu ja rahulolu.
Nii Roosa seisis ja ootas oma aega. Seisis seni, kuni ma tundsin, et nüüd jälle võiks natuke kudutöö poole vaadata. Kurb on ikka aga mitte nii kohutavalt teravalt...
Vardad olid 2,0;2,5 ja kohati ka 2,75, lõnga kulus pireke üle 400 grammi. Esimest korda kudusin nii, et varrukad ja rinnaosa said kohe kokku kootud-kahandatud-kasvatatud. Üsna hea nõks sellise kuduja jaoks, kes kokkuõmblemist ei armasta. Nagu mina näiteks.
Piltidega on sihuke lugu, et Dagmaril endal oma kampsikut pildistama tulla polnud aega, seega sai modellitöö antud ülesandeks neiu Susannale. Teismelise pildistamine on sama raske, kui pildistada viit viiest ja kuut imikut korraga :D Aga hakkama me saime.

Mu süda aimab, et Dagmari tütreke Arabella ei saa enam pikalt hakkama eluga, kus ei ole sellist roosat palmikulist kampsikut. Ja ihad ning soovid on ju ometi selleks, et neile järele anda ;)

PS Sellise ilmega on teismeline, kes on otsustanud kodust põgeneda...

PPS ma ei välista, et mingil ajal on mu valduses pildid, kus kampsikut kannab neiu Dagmar ise ja siis ma vahetan postituses pildid  ära. Sest oleks ju juba vahva ikkagi näha kampsikut tema omaniku ja kandja seljas

Meremehe poja (tulevase meremehe?) tekk

Surrogaatemadus on meie riigis keelatud, aga surrogaatvanaemaks hakkamise vastu ei ole siiamaani seaduseloojad ühtegi vastuväidet esitanud. Minuga on juhtunud nii, et kuna oli täitsa saadaval üks noore (surrogaat)vanaema koht, siis kandideerisin ja tundub, et läbisin konkursi edukalt :D
Ja et austavat tiitlit kuidagi õigustada, siis punusin valmis sündivale meremehe pojakesele, kellest kah loodetavasti vähemalt merd mittepelgav mees kasvab, titeteki.
Loomulikult tuli see liiga suur. Aga kuna suurus loeb (pigem siis ikka suur, kui väike, eksole), siis nii on. Venituses, nõelte all olid mõõdud lausa hiiglaslikud- 120 x 85 cm. Nõelte mahavõtmisel oli näha, et natuke väiksemaks see tekike ikka läks, no nii 5 cm nii pikkusest, kui laiusest.
Värvid pole väga titelikud, aga mis siis- teki all hakkab oma suureks-kasvamise-unesid ju vaatama tõeline eesti mees, meremehe poeg veel pealekauba.

Nii väga, kui ma ka ei tahaks teile näidata tekki kasutuses- siis jumal paraku, Kluti tulemiseni on natuke veel aega aga ma salamisi ikka loodan, et emme ja issi teevad pojakesest pilti koos tekiga ka ;)

kudusin vardaga 2,75 Alize superlana Klassikust. Samast lõngast kudusin ma kunagi veel ühe titeteki, mis on ennast väga kenasti õigustanud nüüd juba poolteist aastat ja natsa pealegi ;)

UUDISED!

Kurja suuga ehk Lugu sellest, kuidas asjad vahest algusest saati kriiva kisuvad

Tegelikult mõtlesin ma pikalt, kas seda postitust üldse kirjutama hakata. Lasin asjal natuke settida ja seda puha lootuses, et ehk läheb üle. No ei lähe.
Kunagi aasta alguses tuli Fookus Meediast pakkumine kirjutada kamba peale kokku üks sokiraamat. Noh, pole ju paha plaan. Kõik justkui sujus ja ideid oli ja ikka nõnda edasi. Ja siis lajatas (minu jaoks lajatas, ilmselt ülejäänutele oli see tingimus OK) teadmine, et sokimuster peaks olema rahvuslik. Ja mul plaksti blokk peal! Tee või tina- mida pole, seda pole. Ideeikaldusele lisandus elu gripp, mis murdis mu maha kuuks ja natsa pealegi. Põdesin ja ikka ei ideepoegagi. Aga mustriesitamise tähtaeg muudkui lähenes.
Ühesõnaga- keeruline oli ja mingit ahaaakuivägevasi- tunnet ei tekkinud. Kusjuures kududa oli päris mõnus ja minu arust sai muster ka täitsa rahuldav. Selline tagasihoidlik ja lihtne.
Varras 2,0, lõng 8/3, vardal 16 silma

Sokid said valmis ja ammuilma äragi saadetud ja siis ilmus raamat.
No kui ma ütlen, et ma olen pettunud, siis ma ei ütle suhteliselt mitte midagi... Või noh, minge poodi ja vaadake ise. Ja võrrelge sokiautorite enda tehtud pilte profifotograafi tööga... Ja siis otsustage...
Ma ei salli seda, kui lubadused ongi vaid lubadused. Ah... :(

Kampsun Naisele

Mõned päevad tagasi toimunud vestlus:

• " kuule, mulle meeldivad kampsunid"
• "mõhõh"
• " kas sa kooksid mulle kampsuni, mis oleks selline noh mõnus ja noh nende kõverikega"
• "palmikud või?"
• " jah, ja siis need nupsikud võiksid ka olla, noh et oleks selline robustne ja õrn korraga"
• " ok. aga teeme pitsi ja, ja siis erinevaid palmikuid ja nuppe ja..." kudujal läksid silmad põlema ja fantaasia hakkas tööle

Ja nii see vestlus siis muudkui veeres, üks idee oli vahvam kui teine. Ja harva näeb ka seda pilti, kui tellijal klikkab lõngaga esimesest hetkest :) Meil nii juhtus. Roosa Linate Hobby. Protsessis.

MMMMMÕnus töö on ;)

Millest on tehtud...

...teadagi millest. Ikka suhkrust ja jahust ja sihikindlusest ;)
Oli kord üks tüdruk, kes emme ja vanaemaga rongi peale kõndides kohtus kurva minuga. Kurb olin ma asjaolu tõttu, et suvepuhkuse ajal, varbad soojas merevees ja liivas vaheldumisi; kootud tütarlapse kleit on küll valmis, aga selga panna pole seda kellelegi, et ajaloo jaoks mõni pilt teha. Arabella (nii on rongile tõtanud neiu nimi) on aga nagu sündinud modell. Välgukiirusel tekkis mul plaan ja nii ma küsisingi, et kas ehk Arabella teeks minuga mõned kleidipildid.

Nimetatud tütarlaps vastas mu küsimuse peale kooliminejale omase ettevõtlikusega,  kõlava ja selge häälega et jah, tahaks küll modell olla :) Ja nii see asi  meil jäigi.
Kleit sai küll valmis aga oli pesemata ja venitamatagi ja siis oh imet, läksid ilmad päris sügiseseks kätte ära.
 Mina olin kleidipildistamise mõtte üsna maha matnud kuni kohtusin nimetatud noore daamiga poes. Ja seal küsis Arabella minu käest, et ta tahaks nüüd lõpuks oma kleidi kätte saada ja et millal see juhtuda võiks :D Oi, kuidas mulle meeldivad sellised ettevõtlikud ja enesekindlad tüdrukud. Leppisime siis kokku, et emme tuleb merelt ja siis teeme pildid ära.  Pole vist vaja eraldi ära mainida, et jäätiseostmise juurde rääkis tulevane modell poemüüjale loo, kuidas "See tädi kudus mulle NIIIII ilusa kleidi" Kleiti ennast polnud ta selleks hetkeks veel näinudki, ärgem unustagem :D Vot mis tähendab piiritu usaldus :D
Täna langesid kokku mitu meeldivat asjaolu- emme jõudis merelt koju, ilm pidas vastu ja näitas õhtupoolikul isegi mingit päiseselaadset asja ja jäiselt külm ka polnud. Ehk siis tuli kasutada võimalust.

Imeline modell! Poosepildid meil õnneks välja ei tulnud, aga sellised hetke tabamised- vabalt! Uskumatu iseenesestmõistetavusega tegi Arabella täpselt seda, mida talt paluti. Sellist modelli pildistada on puhas rõõm ja nauding. Pole vist vaja ära märkida sedagi fakti, et sellel korral leidis kleit endale ise kandja. 

Lõng on Capri ja Alize, vardad 2,5. Kudusin nagu tuli. Karta on, et tuleb veel :)

Ülemõõduline proovilapp

Loomulikult teavad kõik kudujad, et korralik proovilapp on eduka kudumise alus. Mina tean ka. Aga vot selle proovilapiga läks nagu natsa ülemõõduliseks asi kätte ära :D
Blogi pisut püsivamad lugejad pole ehk veel unustanud lugu, kuidas mu kardinaõmblemine pehmelt öeldes ebaõnnestus. Noh et kui poest ostetud kangas on ettearvamatu iseloomuga, siis enda kootud pitsist seda oodata pole.
Mõeldud-tehtud.  Paarkümmaend silma vardale, paarkolm rida kudumist ka ja arvutused näitasid, et 20 silma =10 cm. Rõõm täitis rinda, et kerge arvutuskäiguga pääsen ja 300 silma sai kribinal-krabinal vardale loodud. Ma tõesti ei tea, miks ma järsku arvama hakkasin, et proovilapi järgi 150 lai palakas peaks äkki hakkama istuma 200 laia akna ees... Inimmõistus on ikka äraarvamatu...
Kudumine läks libedalt.
 Äärepits Haapsalu räti raamatust, põhiosa pits on mingi nuppudega rombikiri (no kohe üldse ei viitsi minna raamatust järgi vaatama).
Varras 3,25, materjaliks Maxi ja nii see pits muudkui voogas näppude vahelt. Kududa oli loomulikult teistmoodi, kui villast sallilõnga aga paha polnud see tunne üldse mitte. Isegi nupud kannatasid kriitikat. No vähemalt minu kriitikat. Nõnda ma siis kudusin kardinat ja unistasin, kuidas mul saab olema maailma kõikse ägedam nuppudega saunakardin.
Kudumise käigus tundus ühel hetkel, et neid silmi sai vardale ikka vastutustundetult palju. Ja sellega seoses plaan muutus- saunakardinast sai ühtäkki minu magamistoakardin suvilasse.
Meel maalis pilte sumisevatest mesilastest, voogavatest viljaväljadest (need asuvad majast ca 5 kilomeetri kaugusel ja näha pole neid mingi valemiga),tuules lehvivatest nuppudega isetehtud kardinatest, lillesülemitest ja ikka nõnda edasi. Ilmselt oleks ma oma unistustes jõudnud ka murul ringmänge mängivate lõvide, metskitsede ja murueide tütardeni aga reaalsus, va kuri, astus vahele ja meenutas, et nii viljaväljade, murueide tütarde, lõvide kui ka kogu muu atribuutikaga on kitsas. Rääkimata sellest, et vaevalt on mul kannatust kududa valmis kardin, millel on piisavalt volüümi voogamiseks ja lehvimiseks.
Karm reaalsus tõi mu maapeale tagasi ja nõnda sai esialgu, no nii katsetuse jaoks, kootud poolkardin. Lootuses, et ehk on paras magamistuppa aga kui pole, siis kärab saunaakna ees küll. Sest akent, kuhu kardinat tegema hakatakse- seda mõõdavad ainult nõrgad ja nannipunnid. Mina nõrk ei ole :P Minu mõõtühik on käte siru-ulatus.
Mõõdud on 190 x 80

Krabasin oma plekiks tärgeldatud kardinarulli kaenlasse ja heljusin suvilasse kardinavahetust korraldama.
Kiskusin vanad kardinad maha, panin uue ette ja selgus karm tõde- hoolimata hiidsuurusest on see kardin selle aknaaugu jaoks ilmselgelt liiiga kitsas. K...T! Kui on tööd mida ma väga ei armasta, siis see on manipulatsioonid kardinatega. Kogu see jama, käed üleval, pea kuklas ennast pikaks venitamine- no ei kuulu just mu lemmikharjutuste hulka. Ütleme nii, et ma ikka ütlesin. Sõnu, mida tavaolukorras tõeline daam ei kasuta ja tõenäoliselt isegi ei tea. Kordama ma neid sõnu ka ei hakka, seda enam, et ega ma neid ju ei tea- tõelise daamina ;)
Rebisin sedakorda maha selle uue kardina, panin ette vanad aga lohutuseks said siiski vahetatud külgkardinad. Need on sellest eelmisest kardinaõmblemise korrast, aga mitte kurikuulsad mustrikaotanud, vaid ühed triibulised. Pilti neist ei ole, sest no mida imet ma ikka näitan käsitööst, mis koosneb kahest sirgest (enamvähem)õmblusest. Jah, ma ise tegin need õmblused. Masin on terve, mina olen terve ja kardinad on akna ees.  Pole paha, mis!? Ah jaa, boonusena on mul ju nüüd ka uued magamsitoa kardinad korteris! Need on selle kardinasaaga kolmandad tegelased.
Väikeste eksirännakute järgselt maandus pitsine asi siiski saunaakna ees.
Piltide kvaliteet ei kannata mitte mingit kriitikat aga kas te olete proovinud pildistada pitskardinat akna ees olevana? No mina ka ei olnud. Teeme siis kõik koos solidaarselt näo, et tegemist on uskumatult ägedate ja kunstiliste võtetega :P

Eks ta natuke lai sai selle akna jaoks, aga mis teha- proovilapi asi.
 Meil on nüüd sihuke rustikaalselt rahvusromantiline saunaesik. Isal olid kulmud kuklal koos, kui ta suvilast tuli, aga mis teha. Kunst nõuabki ohvreid :D

Gurmaanide rännakud II

Võtan endale veelkord õiguse veidi toiduteemalist juttu puhuda, sest kogemused tahavad jagamist.
Kodukoha partioodina olen ma juba kesksuvest saati õnnest rõngas, et lõpuks ometi on leidunud inimesed, kes Purtse kindluse potensiaali on ära kasutama asunud. Ilmselgelt on headest söögikohtadest alati puudus, nii et olgu neid kohti niipalju kui neid on- hingega tehtud asjadele on alati turul ruumi.
Alustada tuleb tõdemusest, et ma KEELDUN Purtse kindluse kohvikut nimetamast kohvikuks. See on restoran. Üheselt restoran. Vähemalt minu jaoks.
Aga alustame algusest ;) Aastaid tagasi oli uhke kindluselamu, siis päris pikalt Tondiloss, kus ilmtingimata pidi kummitama ja siis, alates 1990 aastast on see Tõeline Pärl. Tõsi, uue Eesti Vabariigi alguses kutsus minu ema seda Maasikaks Solgiämbris (viidates lossi ümbritsevale lagale). Aga see on ajalugu.
Täna on seal lossis lisaks kontserdisaalile kõige kõrgemal korrusel näitusepind ja  imeline söögikoht
Isutekitamiseks mõned vaated näituseruumi akendest

Aga ärgem kaldugem kõrvale põhilisest- ehk siis gurmaansest rännakust. Ehk siis läheme uuesti ukse taha ja alustame ;)
Ärge laske ennast kohutada faktist, et tammine välisuks on kinni. Muljuge uksekella ja lahke pererahvas lippab teile avama.

Huviline saab ka majaekskurssiooni, lausa tasuta, kui ta süüa ka tahab. Armas. Tõeliselt armas. Ja eriti tore on see, et maja tutvustab kohviku peremees, kes on maja ajaloo endale kenasti selgeks teinud. Samas ei tunne külaline ennast kohustatud olema seda ekskurssiooni võtma- kõik on nii pingevaba kui üldse olla saab. Ühesõnaga- ei mingit survet, aga ma tõesti soovitan maja ajalugu kuulata. Te ei pettu ;) Ei puuudu siin põnevus, salakäigud ega randröövlidki.
Restorani viib teid trepp, mis on ikka tõeline TREPP. Treppide Kuningas. Ja kui te nüüd vaimusilmas kujutasite pilti, kuidas te ronite vanas kindluses taeva poole, siis te eksite- te ronite trepist alla. Ja see ei ole mitte kõige lihtsam ülesanne. No tegelikult üles saada (sest teie kõht on head ja veel paremat täis) on vist veel hullem. Mina allaminekul treppi pildistada ei saanud, peate leppima pildiga, mille ma tegin enne ülesronimist :P
Ma üldiselt klaustrofoobik ei ole, aga vot siin tabab mind alati kerge paanika, kui ma seda trepiauku kasutama pean.

Kõik mis edasi tuleb on puhas nauding, et mingeid foobiaid ega pettumusi ;) Nautige teie ka, koos minuga.

Eriteema muusikavalik. On ikka tõeline piin, kui söögikoha raadiost või plaadimasinast lõugab kogu hingest Ott Lepland või mõni muu staar või staarike. Linnuses oli muusikaks valitud tasa taustaks mängiv keskaegne muusika ja jumal tänatud, mitte mingi Gregorian ;)
Stiilne värk algusest lõpuni- käsitööklaasid, savinõud ja ikka nii edasi.  Õllekaart oli samuti muljetavaldav. Väga huvitavad (ja maitsvad!) kloostriõlled ning majavein polnud ka mingi turvaline ega igav valik. Läbitöötatud kontseptsioon paistis välja kõigest- sinnani välja, et õlut serveeriti originaalklaasidest ja omanik rääkis valitud õllede juurde ka legendi. Mis võiks olla lihtsam, kui võtta müüki Saku ja A le Coq ja asi tahe aga näe, on veel inimesi, kes viitsivad vaeva näha.

Te kindlasti küsite nüüd, et kaua võib ja millal sa jõuad toidu juurde. Jõuangi. Kohe.

Mõisasalat- mitte mingi peotäis rohelist ja selle rohelise kuhja otsas ilutsev kild kanaliha. Oh ei.

Siiacarpaccio (mis on tegelikult minu jaoks lihtsalt värskeltsoolatud siig) viib mul juba teist korda keele alla. No on kohe hea! Muidugi on hea- minu vend püüab  neid kalu, mida kohvik pakub ;)

Eelroad on igatahes nii suured (ja lausa kriminaalselt maitsvad!), et koos magustoiduga on enam kui küll, et kõht saaks täis ja meel heaks.
Isetehtud kamajäätis koos sooja vaarikamoosiga...

 ...ja pirni-õuna tarte tatin, mis lõhnas ja maitses niimoodi, et meie rahulolev mõmin kostus ka teenindajate kõrvu, nõnda et küsimata toodi lauda juurde kahvleid ja nuge, et jagamine oleks ikka võimalikult mugav.

Muide, see karvane jublakas magustoidu peal ei ole mitte friteeritud tõuk vaid piparmündiõis. Vahva ja lõbus leid, mis tekitas elevust nii sööjates kui ka teenindajates :D
Kui ma nüüd püüaks selle kogemuse paari sõnasse kokku võtta siis on need märksõnad pererahva lahkus ja kirg ajada asja, mis jääb meelde ja kutsub tagasi. Mina küll lähen. Kindlasti kohe!
Ja saadaolevatest 10 punktist saab see koht minu käest 12.

Ah, ma hakkan nüüd hoopis turismi- ja toidublogijaks :P

Toidublogid ja -pildid on viimasel ajal ikka pööraselt popiks saanud ja mina nagu loll ikka ainult koon ja koon.
Aitab, hakkan ka moodsaks ja noortepäraseks ja kirjutan kudumisejuttude vahele hoopis paar toidupostitust.  Tegelikult inspireeris mind see artikkel ja eriti kommentaariumisse kirjutatud tarkusetera, et "sellises kloaagis(!!!!) nagu ida-virumaa mina ei söö"
 Nojah. Alati on võimalus a) kloaaki mitte üldse sattuda ja siis langeb söömise küsimus iseenesest ära , b) osta Tallinnast Selverist saiakesed kaasa ja nosida neid ning juua kokakoolat peale või c) siiski proovida ära ka meiekandi avalikud söögikohad.
 Muljed võivad olla kindlasti seinast seina aga proovida tasub alati.
Minu avalikes söögikohtased tuuritamise põhjuseks oli mu kallite sõprade tradistsiooniks saanud (kaks aastat järjest on juba vaieldamatult traditsioon!) Ida-Virumaa tuur. Kui me eelmisel aastal võtsime ette Põhjaranniku vanad mõisad ja Kuremäe kloostri, siis sellel aastal oli meie eesmärk kodumaa kirdenurk. Nurk kohe selle kõige otsesemas tähenduses ;) Ehk siis Narva-Jõesuu ja Narva. Sinimäed ka loomulikult.
Sinimäed on kahtlemata Eesti ajaloos märgilise tähendusega koht. Ja kuna meie maal elavad erineva maailmavaatega kodanikud siis see märk on eritähenduslik. Iseeneset on sinimägede memoriaal kenasti korras aga keegi inim-taoline olend oli oma suhtumist väljendanud sittumisega mälestuskivini viiva trepi kõrvale. Arusaadav muidugi, mis loomal ikka muud üle jääb, kui jõuetu viha viimse aruraasu röövib ja soolestikus pinge üles kerib. Anname andeks, nagu me anname andeks ka oma kehva iseloomuga kassiraisale, kes sussi sisse hunniku teeb. Mul on sellest loomast küll kahju...

Järgmisena jõudsime me oma vahva reisisseltskonnaga Narva-Jõesuusse, mille saksaaegne nimi oli Hungerburg (Näljalinn!) Kõlas ohtlikult meie korisevatele kõhtudele ;) Loomulikult on endisaegne kuurortlinn elanud üle tõelise Uue Tulemise. Tänavad on kenasti korras, SPAsid ja kuurorthotelle on igal nurgal  ja üsna loomulikult ei tule ka söögikohtadest puudust. Aga nagu vanas lauluski oli - "aga see pole see, pole see..." Ühesõnaga- ei tahtnud me minna ohutut ja turvalist rada ning einestada mõnes steriilses restoranis. Meie tahtsime ekstreemi :D Sellisel puhul tuleb küsida kohalikelt. Peatasime tänaval ühe proua, kes juhatas meid söögikohta nimega Lemmik. Ajamasin. Aastasse 1983 nagu naksti. Ilmselt oleks toit olnud hea ja maitsev. Aga natuke liiga Nõukogude Liit oli see asi.
Kuskilt oli jäänud meie kõrvu nimetus Kaluri Talu, mis kõlas kutsuvalt ja piisavalt "ohtlikult" :D Viidamajandusega on nagu on - st kui sa juba õige teeotsa peal oled (tee Narva Jõesuust Narva) , siis on asi suht selge. Ühesõnaga- Kaluri Talusse jõudmiseks pead sa keerama vanade mahajäetud tööstushoonete taha.  Ja siis jälgi silte. Ühel hetkel on su silme ees võpsik, kuhu on suhteliselt kaootiliselt pargitud autosid ja garaažide vahele suunduva tee peal on ette tõmmatud šlagbaum kirjaga OTKRÕTO.
Nagu te arvata võite oli selleks hetkeks meeleolu muutunud peaaegu hüsteeriliseks (mina olin külili tagaistmel ja röökisin naerda, Kersti sügeles üle keha jne) aga uudishimu ei lasknud rahus ära ka sõita.

Gurmaanide teekond naudinguni ei peagi lihtne olema.

 Kõik oli ehtne je ehe. Muide- taustaks mängis eestikeelne raadio...

 Oi kuidas mulle meeldivad ausad ja hingega tehtud asjad! Mis siis, et lauanõud ei ole portselanist ja kahvlid-noad peen lauahõbe. Lihtne ja lööv ja rahvast vooris sisse kogu aeg

 Ilmselt ühe eksootilisema vaatega söögikoht Eestis- Narva jõgi ja otse üle jõe Venemaa piiritulbad ja piirivalvetorn. Ma usun, et piirikas vaatas binokliga mulle taldrikusse :D
 Ja ega väga tihti silmu-kapsasuppi ning tuura ei pakuta ka kuskil. Kusjuures need tuurad ei ole mitte mingid külmutatud jurakad vaid ujuvad paadisilla kõrval sumbas rõõmaslt ringi. Värske värk noh!
Igatahes - nõrkadele see kogemus ei ole aga midagi metsikult kohutavat ka ei ole- kõhu saab täis ja vaated on ilusad. Lisapunktid meestele ettevõtlikkuse eest!

Segadust tekitav on muidugi sõna "hutor" tõlge eesti keelde: on jah tõlge "talu" aga tähenduslikult on "talu" eesti keeles siiski natuke põhjalikum majapidamine. See "hutor" on pigem tähenduses onnike või osmik vms aga see kõik on filosoofia ;)
Järgmine toidubloogerdamiseteemaline postitus tuleb õige pea ;) Püsige lainel!

Enne ja nüüd ehk kuidas ma õmblesin kardinaid :D

:D Mind on juba mõnda aega vaevanud mingi õmblemise-isu- laadne tunne. Noh et mis oleks, kui ma natuke prooviks vms. Prooovisingi :DDDDD
Alguses oli Abakhani Pärnu mnt pood ja kaalukauba kast. Ja seal oli selline natuke idamaise vurfiga kangas, mustritrükk puha kunstipäraselt natuke untsu läinud ja puha. Pure Art, ühesõnaga! Täitsa palju oli seda puhast kunsti, no oma 8 meetrit.
 Mina, kodukaunistaja, mõtlesin kohe, et vot sellest saavad kaunid kardinad.  Ostsin kanga ära, kauplesin naabrinaiselt õmblusmasina ja vurasin kolm kardinat valmis. Polnudki väga hull.
Aga! Point alles tuleb! Kuna kangas oli natsa nagu määrdunud vms, no selline laos olnud olemisega, siis ma mõtlesin, et pesen kardinad enne ülesriputamist läbi ka. Noh et saaks kenasti sirgeks ja muu sihuke jutt. Pesin, käsipesu programmiga, väga kerge pesuvahendiga... Ja nüüd on siis see legandaarne "enne ja nüüd" olukord.
Ehk siis enne oli nii

Teie ka näete ikka lilli ja linnukesi, eksju? Et ma ei kujutanud seda endale ette?
 Aga nüüd, peale pesu on mul kolm täiesti neitsilikult valget palakat :D
 Ilma MINGI vihjeta mustrile :DDD

Nii naljakas on, et ma ei suuda vihastada ka. Kuigi, kui ma mõtllen, kuidas ma eile, lõõskava päikese käes õmblesin, siis tahaks... no vägivaldseks muutuda vms ;)
Ehk on seee vihje, et ma peaks pigem ikka kudumise juurde jääma?

Miinivälja passist maikellukesemetsaks

Kolitud on, mustad kotid on kodust kadunud ja kogu kraam on mullegi selgusetuks jäänud asjaoludel kappidesse ära paigutatud. Olen siiani veidi imestunud ja üllatunud, et kõik enamvähem ikka ära mahtus. Ja Edgargradiga on kõik, nüüd olen jälle kodus, juurte küljes kõvasti kinni. Hea on. Ühesõnaga- tegusad ajad on olnud.
Kottide tühjendamise käigus tuli välja ka sinine pitskleit ja vajalikud vardad. Mis siis ikka muud, kui et kleit tuli ära lõpetada.
Kleidi valmimisest võiks ka veel paar sõna mainida- esimesele reale tuli ühendamise käigus LOOMULIKULT keerd sisse ja avastasin ma selle alles siis, kui kootud oli juba üsna mitu ringi. Harutasin. Kudusin jaapanlaste kuduraamatust mahajoonistatud mustri järgi ja küll oli tore... Noh et nii vahva muster aga vata, kuramuse japsid olid paar viga sisse jätnud. Ikka keegi teine, eksole, egas mina ometi...Lennult tegin mustrisse kahandused ja lasin aga rõõmsalt kududa. Täpselt äärepits ja kaks mustrikorda hiljem taipasin, et ma olen kudunud poolikut mustrit. Noh et mustrijoonistamine oli mingitel asjaoludel pooleli jäänud ja... Ühesõnaga, poolkogemata sündis vist peaaegu omaloominguline piibelehemuster :D
Kudusin Red Hearti Soft Cottonistvardaga nr 2,5 ja kulus peaaegu neli tokki.
Pilte tegin ka. Noh et juhuks, kui noor daam kehakatet selga panemast keeldub või veel midagi. Need poole neljased on ju ettearvamatud (jah, ma mäletan, et mõõtude kerjamise ajal rääkisin ma viieaastasest. Tont neid laste vanuseid mäletab ;))

Muster veidi lähemalt ka. Nuppe tegin sedapuhku veidi teistmoodi. Kokku kudusin kohe, samal real. Eks see keerutamine on natuke tüütu, aga tulemus on vähemalt puuvillasega parem.

Ja nüüd palun ärge vaadake mitte seda, kui kehvasti need pildid on välja kukkunud vaid hoopis noore kleidiomaniku ehadat lusti ja spontaansust. Mingit taustasättimist ja pooside võtmist polnud, tabada tuli hetke, kui Browni element enamvähem paigal püsis ;)

Istus kleit uskumatult hästi ja tulem on see, et mul on uus kehakate juba varrastelgi. Puhas sõltuvuse värk noh...

Uue kleidini, sõbrad ;)

"...ja ma olin ilma viinata purjus!"

Mitte et ma nüüd mingiks võitlevaks karsklaseks oleks hakanud või veel midagi sellist. Oh ei. Mina tegin ära tiiru oma lemmiklinnas Haaapsalus ja just selline kerge narkojoobe-laadne tunne saatis mind kõik see kolm päeva :D
Käsitööpilte mul ei ole. Jälle. Sest kolimise käigus on peaaegu-valmis sinine kleit ära pakitud ja nüüd jääb oodata vaid lahtipakkimist, et asi üles leida, kaelus ära lõpetada ja mingid varrukalaadsed asjad kududa. Paari tunni töö, ma arvan. Kui vaid kleidi üles leiaks ;) Nojah, Käsitööga on siis asi tänaseks ühel pool. Edasi puhas tilulilu, turism ja hingele-pai-seisund.
Haapsaluga seovad mind kaks asja- sõbranna vanematekodu ja puhas ning siiras armastus. Vastastikune, kusjuures. Mina armastan seda linna ja see linn armastab mind. Kuidas muidu seletada asjaolu, et ma pole kunagi Haapsalus kurb ega eksinud, vihmast ja koleilmast rääkimata.
Ühesõnaga- edasi tuleb palju pilte. Käsitööhuvilised peavad pettuma. Vabandust!

Tahaks näidata teile natuke teise rakursi alt nähtud Haapsalut

Loomulikult tuuritasime me ka käsitööpoodides,aga pilte seekord ei ole.
On hoopis väga romantiline lugu Ungru lossihärrast, kes kosis kauni aadlikutütre, kes lubas krahvile mehele minna vaid siis, kui see ehitab oma armastatule samasuguse lossi nagu on (tema isal) Saksamaal Mersenburgi loss. Armunud krahv hakkaski armastatule imelist eluaset püstitama, kuid kahjuks ei saanud see abielu kunagi teoks- neiu suri, loss ei saanud kunagi valmis ja ka krahv sai veeta oma lossi vaid ühe öö. Seadagi kahjuks juba surnuna, kui tema põrm Peterburist kodumaale saadeti ja ta oma lossis enne matuseid vaid ühe öö veetis.

Leia piltidelt olümpiasümboolika (kõikide vene oblastite külad ja linnad, vene sõtkade pruutide nimed jne)
Ma tõesti ei tea, kuidas toimuvad sünapsid nende inimeste ajudes, kes otsustasid, et selle lossi kive võiks kasutada oma kuuri ehitamiseks ja nt Kiltsi lennuvälja lennuraja täiteks...
Üldiselt armastan ma käia võõrastes linnades kuskil väljas söömas ja kindlasti ka muuseumides.
Tegin seda ka Haapsalus.
Alustaks söögikohaspionaažist.
Kui te tahate hästi ja mõnusalt süüa saada, siis ostke Pitsikeskuse kõrvalt poiste käest värskelt suitsutatud (kui veab, siis sooja!) ahvenat ja vastastpoest värsket leiba. Vot see on gurmee ja nauding ja mmmmm-elamus! Kui teil ei ole nii palju mõistust ja tahaks peenutseda, siis te lähete Talumehe Kõrtsi (juhul, kui Müüriääre ja Hapsal Dietrich on juba läbitud etapp)
No meie igatahes eirasime iga turisti raudset reeglit, et kui söögikoha väliterrass on tühi, siis koht on jama. Ei, ikka oli vaja mul jaurata, et ma tahaks seda kohta lähedalt vaadata... Vaatasingi. Poolteist tundi. Pulsikaotuseni. Närvivapustuseni :D Tõe huvides tuleb öelda, et kohal on potensiaali. Päriselt ka. Sest  toit, kui te selle lõpuks saate, on maitsev. Aga te ootate kõigepealt hullumiseni teenindajat, kes püüdlikult silmsidet vältides kappab teie lauast mööda vähemalt neli korda , neist paaril korral koguni kahekesi :D
KUI teil on lõpuks õnnestunud luua teenindajaga enam-vähem püsiv pilkkontakt, siis saabub ebalev neiu teie lauda ja algab vaevaline arutelu teemal, et mis siis menüüsse kirja pandud asjadest ka täna saadaval on. Kui juba teist menüüs pakutavat toitu polnud, sest " seda ei ostetud meil üldse", olevat mul sõbranna sõnade kohaselt "ninajuur tõmblema hakanud" ja ta ootas huviga, et mis siis nüüd juhtuma hakkab. Ma ise ei mäleta ei tormi puhkemise ohtu ega ninajuure tõmblemist...
Ühesõnaga- tellitud me saime. Ja kuna ilmselt räime mindi alles püüdma ja minu kõrvits pandi idanema, siis oodata ikka tuli... Ja siis tuli veel oodata. Me siis ootasime.
Lühidalt kokku võetuna on mul koha omanikele paar sõbralikku soovitust- võtke palun teenindajaks tööle tütarlapsi, kes inimesi ei karda, seda ka juhul, kui " nad hakkavad jälle igasugu asju küsima, ma ei taha sinna lauda minna!" (tsitaat vestlusest!). Palun tehke teenindajatele selgeks, et kui ta võtab parasjagu tellimust, siis ei ole sünnis kintsu sügada (ega ka mõnda muud kohta, ofkoors), sularaha tagastamise küsimust ei lahendata nii, et klient seisab ühel pool letti, teenindaja teisel pool, kassasahtel on lahti ja teenindaja vaatab unelevalt aknast välja, sest talle tundub, et tal pole tagastatavat raha. Raha pole, lahendust ka ei ole, normaalne :D Selle koha peal ma tundsin, et veel hetk ja ma hakkan TÕESTI möirgama :D Aga kokk on neil hea! Pilte ei teinud, sest sisekujundus on pisut ühelaadne, sest kõik pinnad on tavalise saekaatri servamata lauaga üle löödud. Aga ägedad on menüüd ja nendega seonduv kujundus. Toitude nimedega on ka fantaasiat rakendatud. Ehk siis teenindus saab kaks punkti viiest, sisekujundus kaks viiest, lauanõud ja menüü kujundus 5 ja kokk neli. Pole kokkuvõttes vist kõige hullem ;)
Muuseumikülastused aga on hoopis teisest puust :)
külastasin nii Rannarootsi Muuseumi

Rannarootslaste ajalugu käsitlev kahekümnemeetrine vaip. Fragment.

Ja nüüd tuleb minu absoluutne lemmik-muuseum, Läänemaa Muuseum raekojas
Absoluutselt täiesti vapustav väljapanek, imelised muuseumiprouad ja ... Ah, mis ma seletan, vaadake parem pilte(kui veel viitsite)

Ja nüüd! Kroonijuveel ja kirssi koogil!

Lugu ise on väga huvitav, 2002 aastal leiti Saue/ Suvorovi tänava endise üürimaja pööningult ladustatud makaronide ja Sulevi kombinaadi lõngaga koos ka kottide kaupa 1900 aasta naisterõivaid, kuna monogramm riideesemetel rääkis kellestki MKst, siis ajalooürikud suudavad tuvastada sellel aadressil elanud neli Mariat, kellele riided suure tõenäosusega kuuluvadki.

Mis siin ikka muud öelda, kui et olgu ajad millised tahes- naised on alati tahtnud ilusad välja näha.

Muuseumimamsel saatis meid sellise sooja lehvitusega ära. Kas pole tore, kui inimesele meeldib see, mida ta teeb?!