"...ja ma olin ilma viinata purjus!"

Mitte et ma nüüd mingiks võitlevaks karsklaseks oleks hakanud või veel midagi sellist. Oh ei. Mina tegin ära tiiru oma lemmiklinnas Haaapsalus ja just selline kerge narkojoobe-laadne tunne saatis mind kõik see kolm päeva :D
Käsitööpilte mul ei ole. Jälle. Sest kolimise käigus on peaaegu-valmis sinine kleit ära pakitud ja nüüd jääb oodata vaid lahtipakkimist, et asi üles leida, kaelus ära lõpetada ja mingid varrukalaadsed asjad kududa. Paari tunni töö, ma arvan. Kui vaid kleidi üles leiaks ;) Nojah, Käsitööga on siis asi tänaseks ühel pool. Edasi puhas tilulilu, turism ja hingele-pai-seisund.
Haapsaluga seovad mind kaks asja- sõbranna vanematekodu ja puhas ning siiras armastus. Vastastikune, kusjuures. Mina armastan seda linna ja see linn armastab mind. Kuidas muidu seletada asjaolu, et ma pole kunagi Haapsalus kurb ega eksinud, vihmast ja koleilmast rääkimata.
Ühesõnaga- edasi tuleb palju pilte. Käsitööhuvilised peavad pettuma. Vabandust!

Tahaks näidata teile natuke teise rakursi alt nähtud Haapsalut

Loomulikult tuuritasime me ka käsitööpoodides,aga pilte seekord ei ole.
On hoopis väga romantiline lugu Ungru lossihärrast, kes kosis kauni aadlikutütre, kes lubas krahvile mehele minna vaid siis, kui see ehitab oma armastatule samasuguse lossi nagu on (tema isal) Saksamaal Mersenburgi loss. Armunud krahv hakkaski armastatule imelist eluaset püstitama, kuid kahjuks ei saanud see abielu kunagi teoks- neiu suri, loss ei saanud kunagi valmis ja ka krahv sai veeta oma lossi vaid ühe öö. Seadagi kahjuks juba surnuna, kui tema põrm Peterburist kodumaale saadeti ja ta oma lossis enne matuseid vaid ühe öö veetis.

Leia piltidelt olümpiasümboolika (kõikide vene oblastite külad ja linnad, vene sõtkade pruutide nimed jne)
Ma tõesti ei tea, kuidas toimuvad sünapsid nende inimeste ajudes, kes otsustasid, et selle lossi kive võiks kasutada oma kuuri ehitamiseks ja nt Kiltsi lennuvälja lennuraja täiteks...
Üldiselt armastan ma käia võõrastes linnades kuskil väljas söömas ja kindlasti ka muuseumides.
Tegin seda ka Haapsalus.
Alustaks söögikohaspionaažist.
Kui te tahate hästi ja mõnusalt süüa saada, siis ostke Pitsikeskuse kõrvalt poiste käest värskelt suitsutatud (kui veab, siis sooja!) ahvenat ja vastastpoest värsket leiba. Vot see on gurmee ja nauding ja mmmmm-elamus! Kui teil ei ole nii palju mõistust ja tahaks peenutseda, siis te lähete Talumehe Kõrtsi (juhul, kui Müüriääre ja Hapsal Dietrich on juba läbitud etapp)
No meie igatahes eirasime iga turisti raudset reeglit, et kui söögikoha väliterrass on tühi, siis koht on jama. Ei, ikka oli vaja mul jaurata, et ma tahaks seda kohta lähedalt vaadata... Vaatasingi. Poolteist tundi. Pulsikaotuseni. Närvivapustuseni :D Tõe huvides tuleb öelda, et kohal on potensiaali. Päriselt ka. Sest  toit, kui te selle lõpuks saate, on maitsev. Aga te ootate kõigepealt hullumiseni teenindajat, kes püüdlikult silmsidet vältides kappab teie lauast mööda vähemalt neli korda , neist paaril korral koguni kahekesi :D
KUI teil on lõpuks õnnestunud luua teenindajaga enam-vähem püsiv pilkkontakt, siis saabub ebalev neiu teie lauda ja algab vaevaline arutelu teemal, et mis siis menüüsse kirja pandud asjadest ka täna saadaval on. Kui juba teist menüüs pakutavat toitu polnud, sest " seda ei ostetud meil üldse", olevat mul sõbranna sõnade kohaselt "ninajuur tõmblema hakanud" ja ta ootas huviga, et mis siis nüüd juhtuma hakkab. Ma ise ei mäleta ei tormi puhkemise ohtu ega ninajuure tõmblemist...
Ühesõnaga- tellitud me saime. Ja kuna ilmselt räime mindi alles püüdma ja minu kõrvits pandi idanema, siis oodata ikka tuli... Ja siis tuli veel oodata. Me siis ootasime.
Lühidalt kokku võetuna on mul koha omanikele paar sõbralikku soovitust- võtke palun teenindajaks tööle tütarlapsi, kes inimesi ei karda, seda ka juhul, kui " nad hakkavad jälle igasugu asju küsima, ma ei taha sinna lauda minna!" (tsitaat vestlusest!). Palun tehke teenindajatele selgeks, et kui ta võtab parasjagu tellimust, siis ei ole sünnis kintsu sügada (ega ka mõnda muud kohta, ofkoors), sularaha tagastamise küsimust ei lahendata nii, et klient seisab ühel pool letti, teenindaja teisel pool, kassasahtel on lahti ja teenindaja vaatab unelevalt aknast välja, sest talle tundub, et tal pole tagastatavat raha. Raha pole, lahendust ka ei ole, normaalne :D Selle koha peal ma tundsin, et veel hetk ja ma hakkan TÕESTI möirgama :D Aga kokk on neil hea! Pilte ei teinud, sest sisekujundus on pisut ühelaadne, sest kõik pinnad on tavalise saekaatri servamata lauaga üle löödud. Aga ägedad on menüüd ja nendega seonduv kujundus. Toitude nimedega on ka fantaasiat rakendatud. Ehk siis teenindus saab kaks punkti viiest, sisekujundus kaks viiest, lauanõud ja menüü kujundus 5 ja kokk neli. Pole kokkuvõttes vist kõige hullem ;)
Muuseumikülastused aga on hoopis teisest puust :)
külastasin nii Rannarootsi Muuseumi

Rannarootslaste ajalugu käsitlev kahekümnemeetrine vaip. Fragment.

Ja nüüd tuleb minu absoluutne lemmik-muuseum, Läänemaa Muuseum raekojas
Absoluutselt täiesti vapustav väljapanek, imelised muuseumiprouad ja ... Ah, mis ma seletan, vaadake parem pilte(kui veel viitsite)

Ja nüüd! Kroonijuveel ja kirssi koogil!

Lugu ise on väga huvitav, 2002 aastal leiti Saue/ Suvorovi tänava endise üürimaja pööningult ladustatud makaronide ja Sulevi kombinaadi lõngaga koos ka kottide kaupa 1900 aasta naisterõivaid, kuna monogramm riideesemetel rääkis kellestki MKst, siis ajalooürikud suudavad tuvastada sellel aadressil elanud neli Mariat, kellele riided suure tõenäosusega kuuluvadki.

Mis siin ikka muud öelda, kui et olgu ajad millised tahes- naised on alati tahtnud ilusad välja näha.

Muuseumimamsel saatis meid sellise sooja lehvitusega ära. Kas pole tore, kui inimesele meeldib see, mida ta teeb?!