Gurmaanide rännakud II

Võtan endale veelkord õiguse veidi toiduteemalist juttu puhuda, sest kogemused tahavad jagamist.
Kodukoha partioodina olen ma juba kesksuvest saati õnnest rõngas, et lõpuks ometi on leidunud inimesed, kes Purtse kindluse potensiaali on ära kasutama asunud. Ilmselgelt on headest söögikohtadest alati puudus, nii et olgu neid kohti niipalju kui neid on- hingega tehtud asjadele on alati turul ruumi.
Alustada tuleb tõdemusest, et ma KEELDUN Purtse kindluse kohvikut nimetamast kohvikuks. See on restoran. Üheselt restoran. Vähemalt minu jaoks.
Aga alustame algusest ;) Aastaid tagasi oli uhke kindluselamu, siis päris pikalt Tondiloss, kus ilmtingimata pidi kummitama ja siis, alates 1990 aastast on see Tõeline Pärl. Tõsi, uue Eesti Vabariigi alguses kutsus minu ema seda Maasikaks Solgiämbris (viidates lossi ümbritsevale lagale). Aga see on ajalugu.
Täna on seal lossis lisaks kontserdisaalile kõige kõrgemal korrusel näitusepind ja  imeline söögikoht
Isutekitamiseks mõned vaated näituseruumi akendest

Aga ärgem kaldugem kõrvale põhilisest- ehk siis gurmaansest rännakust. Ehk siis läheme uuesti ukse taha ja alustame ;)
Ärge laske ennast kohutada faktist, et tammine välisuks on kinni. Muljuge uksekella ja lahke pererahvas lippab teile avama.

Huviline saab ka majaekskurssiooni, lausa tasuta, kui ta süüa ka tahab. Armas. Tõeliselt armas. Ja eriti tore on see, et maja tutvustab kohviku peremees, kes on maja ajaloo endale kenasti selgeks teinud. Samas ei tunne külaline ennast kohustatud olema seda ekskurssiooni võtma- kõik on nii pingevaba kui üldse olla saab. Ühesõnaga- ei mingit survet, aga ma tõesti soovitan maja ajalugu kuulata. Te ei pettu ;) Ei puuudu siin põnevus, salakäigud ega randröövlidki.
Restorani viib teid trepp, mis on ikka tõeline TREPP. Treppide Kuningas. Ja kui te nüüd vaimusilmas kujutasite pilti, kuidas te ronite vanas kindluses taeva poole, siis te eksite- te ronite trepist alla. Ja see ei ole mitte kõige lihtsam ülesanne. No tegelikult üles saada (sest teie kõht on head ja veel paremat täis) on vist veel hullem. Mina allaminekul treppi pildistada ei saanud, peate leppima pildiga, mille ma tegin enne ülesronimist :P
Ma üldiselt klaustrofoobik ei ole, aga vot siin tabab mind alati kerge paanika, kui ma seda trepiauku kasutama pean.

Kõik mis edasi tuleb on puhas nauding, et mingeid foobiaid ega pettumusi ;) Nautige teie ka, koos minuga.

Eriteema muusikavalik. On ikka tõeline piin, kui söögikoha raadiost või plaadimasinast lõugab kogu hingest Ott Lepland või mõni muu staar või staarike. Linnuses oli muusikaks valitud tasa taustaks mängiv keskaegne muusika ja jumal tänatud, mitte mingi Gregorian ;)
Stiilne värk algusest lõpuni- käsitööklaasid, savinõud ja ikka nii edasi.  Õllekaart oli samuti muljetavaldav. Väga huvitavad (ja maitsvad!) kloostriõlled ning majavein polnud ka mingi turvaline ega igav valik. Läbitöötatud kontseptsioon paistis välja kõigest- sinnani välja, et õlut serveeriti originaalklaasidest ja omanik rääkis valitud õllede juurde ka legendi. Mis võiks olla lihtsam, kui võtta müüki Saku ja A le Coq ja asi tahe aga näe, on veel inimesi, kes viitsivad vaeva näha.

Te kindlasti küsite nüüd, et kaua võib ja millal sa jõuad toidu juurde. Jõuangi. Kohe.

Mõisasalat- mitte mingi peotäis rohelist ja selle rohelise kuhja otsas ilutsev kild kanaliha. Oh ei.

Siiacarpaccio (mis on tegelikult minu jaoks lihtsalt värskeltsoolatud siig) viib mul juba teist korda keele alla. No on kohe hea! Muidugi on hea- minu vend püüab  neid kalu, mida kohvik pakub ;)

Eelroad on igatahes nii suured (ja lausa kriminaalselt maitsvad!), et koos magustoiduga on enam kui küll, et kõht saaks täis ja meel heaks.
Isetehtud kamajäätis koos sooja vaarikamoosiga...

 ...ja pirni-õuna tarte tatin, mis lõhnas ja maitses niimoodi, et meie rahulolev mõmin kostus ka teenindajate kõrvu, nõnda et küsimata toodi lauda juurde kahvleid ja nuge, et jagamine oleks ikka võimalikult mugav.

Muide, see karvane jublakas magustoidu peal ei ole mitte friteeritud tõuk vaid piparmündiõis. Vahva ja lõbus leid, mis tekitas elevust nii sööjates kui ka teenindajates :D
Kui ma nüüd püüaks selle kogemuse paari sõnasse kokku võtta siis on need märksõnad pererahva lahkus ja kirg ajada asja, mis jääb meelde ja kutsub tagasi. Mina küll lähen. Kindlasti kohe!
Ja saadaolevatest 10 punktist saab see koht minu käest 12.