Kurvikas Klafira

Big is beautiful, isn't she?! Kurvid on muutunud põhiliseks jututeemakas, kohe peale taimetoitluse, kepphobususe ja igasuguse öko-möko. Minul on kurvidega hästi, see tähendab et neid on ;) Mina olen kohe nii kurviline nagu Gruusia mägitee. Aga täna ei räägi me mitte minu kurvidest.
 Inspiratsioon varitseb inimest igal pool. Ta on nagu mingi kuri gripiviirus või naabri napakas koer. Mind ründas inspiratsioonipisik seal, kus ma seda kõige vähem oodata oleksin osanud. Nimelt vaatasin ma vene realistlikke maale, mulle kohe meeldib vahest selline lihtne ja siiras kunst.

Boriss Kustodiev

Popov
Neis emandates on hoogu ja enesekindlust, kas pole. Neist lausa õhkub eluga hakkama saamist
Ja otse loomulikult mäletavad vanemad inimesed Salvo Puupäid kes kohakaasluse alusel töötasid ka kohvikannusoojendajatena.
Ja oligi korras- mul tekkis lausa füüsiline vajadus teha üks kohvikannusoojendaja. Oli vägagi selge, et mul on seda soojendajat sama palju vaja nagu kalale jalgratast aga teha oli teda vaja.  Ja sama selge oli ka see, et kohvikannu- tädi saab olema üsna lopsaka olemisega  ning et tema nimeks saab Klafira. Ehk siis seekord oli tüpaaž  ja nimi heal lapsel enne olemas, kui lapsuke ise ilmavalgust nägi. Kaltsukastis ootas oma aega mingi idamaise vurfiga siidst sall ja nimetatud aeg saabus saada seelikuks, Soojenduskihiks sai  vana kampsun, kehaosaks kulunud niit oli ka lõngakastis olemas- seega 100% null-projekt.

Vot sihuke natuke napaka olemisega Klafira on mul nüüd. Muide- see naivistlik nägu on taotluslik ;)

Roosa Sebra seiklused sirelivõpsikus

On üks pisike pilka Marta, kes kohe-kohe saab kaheseks.  Tänasest on Martal aga just Roosa sebra ja sirelivõpsikuga kleit. Ma ei tea mis värk on pisikestel plikadel lilla ja roosa värviga, aga mingi teema on, sest enamvähem 90 % tüdrukutest nimetavad lemmikvärvina lillat ja/või roosat. Nende emadel lähevad tavaliselt sellise avalduse peale silmad suureks ja hakatakse rääkima roosa komponendi minimeerimisest lõpptulemis. Kasutatakse lausa selliseid termineid nagu rõveroosa ja rämeroosa :D Loodetavasti sellesse kleiti rämeroosat tooni ei sattunud. Küll on aga see kleidike tiine sirelivärvidest- ja mis seal imet- sirelid lõhnada ja õitsevad ju peadpööritavalt.
Aga mis ma ikka seletan- las pildid räägivad enda eest. Aitäh Marta emmele vahvate hetkede tabamise eest.

"Vaata Sebra, siin on mingi sinu pisike sugulane. Anna talle musi!"

"Ah, kas pole ma mitte kõikse kaunim maailma peal?"

Mis ma siis veel räägin sest kleidist? Noh et kudusin vardaga 2,5, alt üles türklaste Alize Bella lõngast (100% puuvilla), mis on imepehme ja ülimõnus lõng. Kuuldavasti pidi ka hästi kestma ja taluma trööpamist, mis sellises vanuses daamedel ikka ette tuleb. Ja seda tuleb ka tunnistada, et nimetatud kleidi tegin ma asjaosalistele täitsa vägisi, st lihtsalt nõudsin mõõte ja värvieelistusi, mis olid siis puun, kolla ja lilla. Kuna lillakirju lõng ootas oma aega juba eelmisest suvest saati, kui ta ka peaaegu kleidiks sai, siis oli valik loogiline. Ma väga loodan, et Marta, Sebra ja Roosa Sebra seiklevad koos väga põnevatel radadel.

Kudumisteni
PS Õhus on merelisi tuuli tunda ;)

Eksperiment linase niidiga

Juba ammu, no ikka väga ammu, piinas mind a) kadedus, kui ma vaatasin inimeste kootud/heegeldatud kleite ja b) huvi, kas ka mina oleksin võimeline mingi kleidikese valmis kuduma. Kleidi täiskasvanud naisele, suuruses Suur, millel oleks pikkust ja laiust ja hoogu. Eks ma ikka põdesin ka, et tegelikult kannavad ju kootud kleidid välja ikka piitspeenikesed naised ja kus nüüd mina... aga ega enne teada ei saa, kui ei proovi. Ma siis natuke proovisin ;)

Jumal tänatud, materjal oli kodus olemas. Ostsin selle linase niidi kunagi suhteliselt olematu raha eest isand Lepa lille, lõnga ja sisustuspoest (saapad ja sardiinid, teate küll). Poolil oli seda imelikku tooni niiti peaaegu kilo ja minu mõte liikus rada pidi, et no kilost niidist saan kleidi isegi mina.
Ilmselt minu kirjatükkide püsivamad lugejad teavad minu suhtumist koeproovidesse ja jumal paraku, ka arvutamisse. Ja kudumitükkide kokkuõmblemisse ka muidugi. Kõik eespoolnimetatud tegevused on Big No-No. Eks ta pisut enesehävituslik on aga... Nii on.

Kuna tegemist oli eksperimendiga teemal kleidi kudumine üldiselt, siis liigsete mõtiskluste peale ma aega ei raisanud. Ikka kohe vardad sisse ja vaatame, kuidas kulgema hakkab.
Kulges kenasti, kaela ümbert ikka allapoole. Lõin üles 150 silma ja mustriks valisin vana ja hea ja surmani tüütu paabusaba aga see jookseb nii kenasti ja loogikarikkalt laiemaks ja jälle kitsamaks, kui selline vajadus tekkima peaks. Ja meenutagem, et tegemist oli sisuliselt ju proovitükiga. Eks alguses olid mul vaimussilmas ka igasugu muud mustrid, mida hakatakse kunagi kusagil allpool kombineerima nimetet paabusabaga aga läks teisiti. Lihtsalt töö käigus selgus, et see paabusaba moodustab kenasid pikisuunalisi jooni, mida kuidagi ei tahtnud hakata põikisuunalistega rikkuma. Disainivärk, noh :D

Kudumisest ka. Selga tuleb proovida, see on selge. Ühel hetkel selgus, et tissid ei taha kleidi sisse ära mahtuda, aga nad lõpuks ikka mahtusid. Nii ma siis muudkui uhasin kuduga ja lahendasin paaniliselt aluskleidi küsimust. Sest kui te arvate, et kootud kleidi juures on kõige raskem kudumine, siis arvake uuesti. See on hoopis aluskleit. Mina oma lõpmatus naiivsuses arvasin, et no mis see siis ära ei ole- astu aga sisse esimesse pesupoodi ja osta endale sobilikus toonis kombinee või äärmisel juhul libedast materjalist öösärk.Naiiv kuubis! Pole sellist asja! Öösärke ka ei ole ja üldse, ei arvanud mina, et veel üks kord oma elus defitsiidi ära näen, aga näe- nägin! Kombineed on puhas defka! Õnneks on alles ema kapp ja sealt leiab nii mõndagi. Kaasaarvatud kombineesid, mida ma siis nüüd pisut pikemaks pean tegema hakkama aga põhimõtteliselt ajavad nad asja ära. Aga fakt iseenesest on ikka kummastav küll...
Ühesõnaga kudusin ja kudusin ja ühel hetkel vist unustasin kleiti selga passitada või midagi sihukest, sest kuidas muidu seletada asjaolu, et kudusin ja kudusin ja kudusin ja kui siis lõpuks taipasin kleidi selga panna... siis lohises kleit mul järel (176 cm pikkuse juures!) "Ega massin ikka  inimese vastu ei saa", nagu ema minu kohta ikka tavatses öelda...Ohkasin ja harutasin natuke vähemaks, no nii kümmekond sentimeetrit.
Pesin, venitasin, kuivatasin, panin uuesti selga... ja arvake, mis?! Kleit lohises ikka järgi! Ohkasin, harutasin ja kudusin uuesti maha. Kokku tegin kleidi lühemaks 110 grammi võrra. No ütle inimest! Tegelikult ju isegi vedas, et ma suutsin peatuda enne, kui kogu kilo oleks kleiti kootud saanud. Nüüd jääb ka pluusi jaoks :D
Vardad 2,5 ja 3,0, materjaliks tundmatu linane, mudel isiklikust peast.

Aga tulemusega olen ma rahul, väga mugav riidetükk on valmis saanud.

PS. Palun vabandust kõikide minu blogi meeslugejate(ma tean, et te olete olemas!) käest, et te peate osa saama mu pesuteemalistest  heietustest aga jumal paraku, see ongi päris elu ;)

Kuna rahvas on pahur, et kampsik on kleidi peal, siis katsun ka kampsunita pildi siis sokutada

Sokijutud

Kudusin mõned paarid sokke.  Sokke läheb ikka vaja ja vahest on just selline lihtne näputöö hea suuremate asjade vahele. Ehk siis lihtne motoorne tegevus.
Esimesed sokid on meestekad, mille ma võtsin ette plaaniga jõuludeks natuke ette valmistada. Noh et oleks võtta, kui vaja on. Novita Nalle Looduse sari ja pisukeseks värvilaiguks tavaline 8/3. Vardad 2,5 ja vardal 17 silma. Meestekad kukkusid välja. Seda ühevõrvilist triipu kasutan ma selle lõnga juures veel, teeb koepinna kuidagi palju elavamaks ja natuke värvi pole kunagi liiast olnud.

Sokid on tänaseks kolinud juba isa kappi, nii et jõuludeks pean nagunii uued kuduma :D

Teised sokid on natuke iseäralikumad. Vahest on vaja teha ka sokke, kus kanda  pole aga ega nad selle pärast vähem sokid ole.
Veebruari lõpupoole helistas mulle Madis, kes arvas, et nüüd on tulnud aeg sokkide jaoks. Ma esimese hooga arvasin, et see on mingi Madisele omane huumor aga vestluses selgus, et asi on tõsine. Haiget saanud kohad kipuvad ikka külma kartma ja nii külmetasid ka Madise jalad. Tubli inimesena andis Madis mulle tööka vajalikud andmed ja töö võis alata.
See kudutöö oli mulle eriti südamelähedane ja ma tõesti pingutasin, et tulemus oleks võimalikult hea. Madis on lihtsalt nii lõpmata positiivne ja armas inimene, et lausa haruldane nii noore inimese kohta.
Madisest jutustavat saadet soovitan ma vaadata siit.

Harutamist oli selle tööga rohkem kui tavaliste sokkidega sihukest asja ette tuleb. Ja kui ma järgmine kord midagi sellist teen, siis alustaks ma ilmselt altpoolt.
Vardad 2,5, lõng 8/3 päris tavaline maavillane. Madis tundub oma sokkidega rahul olevat, mis ongi ju kõige olulisem, eksole.

Labakindahooaeg kestab

Hoolimata väga soojast talvest ja täna hommikul kohatud esimesest liblikast kestab labakuhooaeg täie rauaga. Ja see meeldib mulle.
Kindakudumise tähe all on möödunud aasta algusest alates enamik mu kudupäevi. Tõsi, vahest murravad pausid ikka sisse ka, näiteks haigena ma väga kududa ei taha. Ilmselt on see kuidagi seotud enesetunde töösse panemisega vms. Noh et hea tulemus saab tekkida vaid heade mõtete mõtlemisest töötegemise juures.
Mõni aeg tagasi võttis minuga ühendust Triinu ja küsis üsna konkreeteselt, et sokid tegid, kas ta nüüd kindad ka saab. Ma olin just Stellakad maha kudunud ja mõtisklesin uue kindapaari üle. Nii et miks siis ei saa, ikka saab.
Mis mulle Triinule kudumise juures eriti meeldib on see, et ta teab väga selgelt, mida ta tahab ja mida ta ei taha.  Kindavars peab olema tavaline soonik, 9 cm pikk ja ilma triipudeta. Selge, teeme nii. Kindad peavad olema valged helesinise mustriga. Selge, nõus.
No ja nii see meil siis läks...

Vardad 1,25, vardal 17 silma (Triinul on üsna kitsas käsi) Lõngad vanadest varudest pärit tundmatu valge, mis käies läheb mõnusalt karvaseks ja soojaks ja indigoga värvitud sinine, mis annab kunstipäraselt ebaühtlase olemisega päris huvitava tulemuse. Samas, kui ei oska vaadata ja tähelepanu ei pööra, siis ei pruugi arugi saada, et sinine on kirju.  Loodan, et Triinule tema kindad meeldivad.

Labakindad Stellale

Stellale kinnaste kudumine on täitnud mu päevi päris pikalt. :D
Meenutagem- esimesed sõrmikud said Stellale suured, teine katse- kõik oli tore, aga kuna pöial kiskus ja oli kitsavõitu, siis Stella kinkis need sõrmikud edasi, kolmas katse "hall halliga" oli nii jõle, et depressioonihaige hundi unenägu on ka rõõmsam (läks harutamisele), neljas, käesolev katsetus... No loodame ,et  nüüd on kõik rõõmsad.
Taaskord sain ma kinnitust, et kui ikka asi ei tundu õige, siis minust tema tegijat ei ole ka. Piinlik kohe rääkida, kuidas ma seda "hall halliga" kudusin ja oigasin... Hall halliga seisnes siis selles, et taustahall (see mis ka nüüdsetel kinnastel) oli kokku pandud varreosa tumedama halliga... Niimoodi jutus ei kõlagi kohutavalt, aga no käegakatsutav tulemus oli pehmelt öeldes morbiidne.

Kogemata kukkus välja ka enamvähem koopiakudumine. Originaal on siin, minu nägemus asjast näeb välja aga nii:

Kinnas on kootud varreosas 18 silma vardal, labaosas 20 silma vardal ja tulemus on sobilik kitsamale naisekäele. Vardad 1,25, lõngaks Leedu Teksrena.

Lüganuse kirjaga

Võtab aega, mis võtab aga varem või hiljem jõuab kuduja teadvustatud koopiakudumiseni. No või peaaegu koopiakudumiseni. Vähemalt minuga läks nii.
Eks me enamvähem kõik ole MuIS-is uurimas ja silma nuumamas käinud. Ja iga kord, kui sinna satud, siis on mingi ahaa-moment kindlustatud.
Kogu aja olen ma arvanud, et otsingusõna "kindad" annavadki kindaid ja ka kindamustreid. Aga võta näpust! Otsi ka otsisõnadega kindaKATKE või kindaKIRI ja siis tuleb veel palju huvitavat. No näed- jälle targem!
Koopiakindaid sattusin ma kuduma suhteliselt juhuslikult- no nii nagu mul asjad ikka kipuvad käima. Täditütar (Viljandi vilistlane! Kujutage ette mu pinget ja vastutust kudumise vältel...) tahtis Lüganuse käpikuid. Ise ei saa ta hetkel peent kudutööd ette võtta aga kodukihelkonna kindaid tahaks. Meil oli just toimunud naturaalmajanduslik tehing, seega kindakudumine tundus täiesti loogiline jätk sellele. Kuna tegemist on muuseumitöötajaga siis tundus ainuvõimalik tee võtta ette ühed muuseumikindad ja katsuda neid siis võimalikult originaalitruult järgi kududa.
Ma olin neid ristilisi ju enne ka näinud aga lausa pimesi neist mööda vaadanud. Kuidagi liiga ristilised tundusid need mu jaoks...
Aga nagu ikka-õige asja jaoks tuleb õige aeg just siis, kui on õige aeg.
Nii mul siis ongi nüüd peaaegu koopiakindad. Silma järgi tundub, et silmi ringil on enamvähem sama palju, kui muuseumikindalgi (meil siin Lüganusel ei hiilatud imepeenikese kudutööga)

Avastasin enda jaoks huvitava asjaolu- kui tahad kududa Lüganuse kindaid, siis otsi MuISist pilt välja (ega valikut palju pole, ainult näpuotsakesega), tee endale selgeks muster, siis võta riiulist Mulgi kirikinnaste ja kirisukkade raamat, otsi samasugune muster üles ja anna aga varrastele valu. Miks see nii on, et Mulgi ja Lüganuse kirjad on sarnased- vot seda ma ei tea aga oleks väga tänulik, kui keegi selle mulle ära seletaks. Mingil müstilisel moel on meil siin ka puusarätti ja roositud kindaid kantud/leitud kui uskuda Eesti rahvarõivaste raamatut.
Sama lugu juhtus ka nende kinnastega. Üsna sarnane  muster (ämblikukirja nime all) on olemas ka Mulgi raamatus. Mul oli vaja ainult paari täpikese asukohta nihutada.

Varras 1,25. Lõngaks Leedu Teksrena sinakas-rohekas-määratlematu toon (Allikamaja käsitööpoest)
ja tundmatut päritoli valge.
Varreosas 17 silma vardal, labaosas kasvasin küljelt igal vardal ühe silma juurde.
Aga nüüd on juhtunud sihuke lugu, et need kindad on väga ja päriselt minu omad. Täditütar saab oma lüganused ka kindlasti aga natukese aja pärast :)

Lüganuse vöökirjalised sõrmikud, vol 2, Kajale

Aasta on alanud üsna üheülbaliselt, juba kolmas paar sõrmikuid aga minu käsitöödele ongi omane teatav tsüklilisus :) Kui salle, siis salle, kui kindaid, siis kindaid.

Seekordsed kindad on oma looga otsapidi eelmistes, Stellale kootutes. Facebooki suur jõud on ilmselgelt selles, et rohkem rahvast näeb ja nende hulgas on ka neid inimesi, kes mõnda asja endale ihkavad ehk rohkem. Mis on ju omakorda väga positiivne.

Minu vaimusilmas on Kaja just selline naine, kes kannab välja Punasemast Punased sõrmikud, kuid nii punane mõte ei tundunud ilmselt talle väga vastuvõetav. Nii saigi varrastele kompromiss sinisest ja punasest pirekese helehalliga. Põhimotiiv on Eesti kirivööde raamatust, ikka Lüganuse vöö järgi.

Vardad 1,25, 21 silma vardal labaosas, kindavars on sedapuhku kootud vinguliselt 18 silmaga. Ma polegi vist vingulist vart enne kudunud... Lõngadeks Leedu 8/2 villane, koos Raasiku erinevate toonidega.
Hämmastav oli seekord "materjali vastupanu", kui tavaliselt läheb mustri kudumine ludinal, siis seekord allus vöökiri loogikale ikka väga raskelt :) aga teise kinda lõpuks hakkas juba minema :)

Mulle tundub, et ma ikka pean need Punasemast Punased Vöökirjadega sõrmikud ikka ära kuduma, kasvõi endalegi
Aga need sini-puna-kompromissised ehk on Kajale meele järgi ja hoiavad kange eesti naise sõrmed soojad

Lüganuse vöökirjaga sõrmikud

Katse kaks Stellale sõrmikuid kududa. Tundub, et sedapuhku läks pisut paremini ;)

Lõngad ikka erineva päritoluga (Raasiku, Jõgeva, jumal-teab.kust) 8/2, varrastel naljakalt vähe silmi (ainult 17),vardad ikka 1,25, mustriinspiratsioon Lüganuse kirivöölt (" Eesti Kirivööd")
Kudumisel olid mul mõnusalt vabad käed, ainuke kokkulepitud tingimus oli, et kinnaste põhitoon on hall.
Nii saigi kinnastesse kootud kahte tooni halli ja mahedalt maalähedasi toone, mida dikteeris Lüganuse voo. Kindavarred said pisut kelmikamad ja ka värvilisemad aga need jäävad ju nagunii mantlivarrukasse peitu. Las see olla siis kandja pisuke saladus ;)

Küll mul on vedanud- ikka ja jälle ümbritsevad mind ilusad noored inimesed, kes ei pea paljuks mulle aegajalt modelliks tulla. Lahe!

Uue aasta lubadused

Head uut aastat teile kõikidele mu armsad! Et lõng ei lõpeks ja ideid oleks kaugelt rohkem, kui teha jõuab, et vardad ei katkeks ja vill näppu ei tuleks ja et lõng värvi ei annaks ;)

Uue aasta alguses on ikka tavaks lubadusi anda. Mina olen sellest senini ikka hoidunud, et aasta lõpuks poleks vaja nentida:"Ei saanud lubatuga hakkama..."

Aga selle aasta alguses luban vähemalt kahte asja:
1. Edaspidi teen rohkem proovilappe ja arvutan ka paremini, et ei oleks "huvitavaid avastusi", kui mõni kudutöö valmis saab...
2. Edaspidi katsetan lõngade värvikindlust ENNE, kui nendest lõngadest kirjuid kindaid koon

Eelpooltoodud lubadused on otseselt tingitud mu viimasest kudutööst.
Kolleeg kaebas hommikul bussipeatuses, et nahkkinnastega on sõrmedel külm ja et ta tahaks kirjuid sõrmikuid. Mina kade tüdruk ei ole ja lubasin kindad kududa.
Kindaid pole ma kudunud umbes aasta aega, peale Kristi Jõeste kindakursust oli kindakudumise isu kohe täitsa kadunud. Kursus iseenesest ei ole selles mingilgi moel süüdi ja oli ikka väga äge ja arendav. Soovitan kõikidele! Aga mul oli peale seda kursust aastane kinda-paus, mis nüüd siis otsa sai.
Sõrmikutellimusel oli ainuke tingimus, et kindad on oma põhitoonilt hallid. Ma igaksjuhuks tooni sügavust ei täpsustanud ;), muud toonid olid kõik puha minu omal valikul. Unistus, mitte tellimus!

Mõned ajad tagasi ostsin ma suurepärase raamatu "Eesti kirivööd" plaaniga nende imekaunite vööde järgi mõned kindad kududa. Seekord jõudis kindakirjaks Pühalepa vöö.

Siin on kõik veel korras ja tuju vägagi laes...
Uue aasta öösel oli mul aga vaja neid kindaid pesema ja natuke tihkemaks viltima hakata.
Uue aasta hommikul aga ootas mind karm reaalsus, kus see kaunis kirsipunane lõng oli värvi andnud. Ainult see, et uut aastat ei ole sünnis alustada ebatsensuursustega hoidis ära vägagi "reljeefse väljenduslaadi". Järgmine tagasilöök tabas mind siis, kui võtsin kätte mõõdulindi ja selgus, et kindad on vajalikust tubli kolm sentimeetrit laiemad.
Aga õnneks on maailmas lahendused olemas, kui neid vaid leida oskad. Kallil sõbral Anul on sünnipäev tulemas ja ma palusin teda kindamodelliks (hoiatasin ka muidugi, et värv on laiali). Endamisi mõtlesin, et oleneb mida ta kinnaste kohta ütleb. Kui arvab, et värv on nõmedalt laiali ja kindad on koledad, siis jätan need endale, aga kui ta arvab, et need on OK kätte panna, siis kingin sõrmikud talle sünnipäevaks.

Anule kindad meeldisid ja nii ta need endale saigi. Lõpp hea, kõik hea, eks!
Stella saab oma hallid sõrmikud lihtsalt pisut hiljem. Hea ikka, et nüüd on kindakudumise isu tagasi!

Tehnilised andmed ka: Vardad 1,25, lõng erinevate tootjate 8/2, ringil 84 silma

Arabella Roosa

Mõni aeg tagasi kudusin ma Dagmarile kampsunit ja sellest kampsikuteost jäi järgi 275 gr lõnga. Küsimusi liiga palju ei tekkinudki, mis sellest lõngast saama peaks. Ikka samasugune pitsine-palmikune, pepu-sees kampsun Dagmari tütrekesele Arabellale.
Kudumine läks libedalt, tootevalmimist lükkasid edasi saabuvad jõulud ja alltöövõtt Jõuluvanale aga nüüd on kõik korras- sokid on kootud ja kampsun ka valmis saanud.
Mustrid on kokku sätitud siit ja sealt, ikka nii et silmale hea vaadata oleks. Mingit disainiimet ei sündinud, sest mall oli emme kampsiku näol juba ees.  Nüüd saavad tüdrukud "ühtekat" teha ;) Ja roosa lõng sai ka suht viimase jupikeseni otsa kootud. Eh, hea lõng oli. Aru ma ei taipa, miks võetakse tootmisest maha hea asi? (aga mul on seda lõnga varutud mitmes punases toonis!)
Lõngaks Linate Hobby 100% merino, vardad 2,5. Kudutöö ühes tükis, alt üles. Ma ei oskagi midagi muud kõnelda sest kampsikust.

Üks tore uudis on mul teiega veel jagada.
Meie asjalikud naised MTÜ Purtse Jõe arenduskeskusest andsid välja raamatu Lüganuse kihelkonna rahvajuttudega.

Täiesti kummaline tunne oli seda raamatut lugeda. Seni arvasin ma ikka, et mu ema mahlane ja natuke kummaliste (aga väga ägedate!) sõnade kasutamine on pärit lihtsalt tema  heast huumorimeelest aga võta näpust- see puhas Lüganuse murre, mida me siin puhta alateadlikult kõik veeretame. Vägev! Ja huvitav on näha, et samad perenimed, mis rahvajuttudes on ära märgitud- need pered elavad seniajani siin. Juurte värk noh!

Sokifabriik

Sokivabrik töötab sihukese ajuga, et kui seal oleks korsten, siis pahviks sealt ööd kui päevad paksu suitsu.
Täna näitan pika säärega seksikaid pitssokke, mida saab kanda poolsaabastega.
Kuna tegemist on alltöövõtuga Jõuluvanale, siis liiga palju ma lobiseda ei saa ;)

Novita Seitse Venda(150 gr-300 m), kulus pireke üle ühe toki. Vardad ikka 2,5, et asi saaks tihke je kestev. 15 silma vardal.
Polegi midagi pikalt rääkida...
PS ausõna, ma usun, et teil on täiesti kõrini sellest viimaste postituste piltide taustast. Omavahel öeldes- mul endal ka, aga kust ma seda paremat tausta võtan, kui lund ja valgust ei ole ja töölt koju jõudes on sügav öö... Seega palun katsuge välja kannatada .

Sokke, mida's muud ;)

Mida muud, kui sokke koob kuduja enne jõule. Ja koob ikka nii, et vardad on tulised :D
Tegelikult pole neist sokkidest just suurt juttu välja pigistada. Sokid nagu sokid ikka

Sokid Seitsmesele, et oleks satsi ja pitsi ja noh plikakad... Jätkuvalt olen ma hämmingus, et lapsed (seitsmeaastased!!!!) tahavad saada villaseid sokke kingituseks.
Sokid on Laurin Villalankast, 2,5 vardaga, 13 silma vardal. Mõnusad ja pehmed.

Teised sokid on meestekad ja jääb üle loota, et sokisaaja ei oska mu blogisse lugema tulla. Tellimus on seotud hiljuti kootud Arbuusisokkidega.  Lihtsalt väikese naljaga väljavisatud mõte kududa Porgandid jäi Tulevase Sokiomaniku sõbratarile kõrva ja nii see läks.

Porgandid said kootud Hot Socks Neon lõngast. Kaks otsa koos, et enamvähem normaalse jämeduse välja annaks. "Pealsed" Raasiku 8/2 rohelisest. Varras 2,5, 16 silma vardal. Ma tõesti loodan, et need on nüüd piisavalt porgandid, prototüübid on küll üsna lähedase välimusega või mis ;)