Meenutagem- esimesed sõrmikud said Stellale suured, teine katse- kõik oli tore, aga kuna pöial kiskus ja oli kitsavõitu, siis Stella kinkis need sõrmikud edasi, kolmas katse "hall halliga" oli nii jõle, et depressioonihaige hundi unenägu on ka rõõmsam (läks harutamisele), neljas, käesolev katsetus... No loodame ,et nüüd on kõik rõõmsad.
Taaskord sain ma kinnitust, et kui ikka asi ei tundu õige, siis minust tema tegijat ei ole ka. Piinlik kohe rääkida, kuidas ma seda "hall halliga" kudusin ja oigasin... Hall halliga seisnes siis selles, et taustahall (see mis ka nüüdsetel kinnastel) oli kokku pandud varreosa tumedama halliga... Niimoodi jutus ei kõlagi kohutavalt, aga no käegakatsutav tulemus oli pehmelt öeldes morbiidne.
Kogemata kukkus välja ka enamvähem koopiakudumine. Originaal on siin, minu nägemus asjast näeb välja aga nii:
.jpg)
Kinnas on kootud varreosas 18 silma vardal, labaosas 20 silma vardal ja tulemus on sobilik kitsamale naisekäele. Vardad 1,25, lõngaks Leedu Teksrena.
Nii ilusad! Tasus vaeva :)
VastaKustutaVäga ilusad!
VastaKustutaVäga kaunid kindad!
VastaKustutaVäga kaunid kindad!
VastaKustutaHall halliga, isegi kui neid varjundeid on alla viiekümne, siis jah, pisut punast oleks ehk asja päästnud, aga see rong on juba vilet andnud. Ja nende depressiivsete asemel on sündinud kirkad ja rõõmsad labakud. tumevalge
VastaKustutaJärjest terve rida ilusaid kindaid. Su kudumid on sama rõõmsad nagu su kirjaviis! Meeldip!
VastaKustutaKüll ma imetlen neid töömahukaid, imelisi rahvuslikke kudumeid. Ise olen selline kärsitu tüüp, et kõik püsivust nõudvad töölõigud ratsionaliseerin ära ja seega midagi sellist tõeliselt pärimuslikku mu sõrmede vahelt kuidagi ei pudene. Ilus on teiste töid silmaga silitamas käia.
VastaKustutaAitäh, head inimesed, toreda sõna eest! Töömahukuse üle võib muidugi diskuteerida. Minu jaoks on kinnas igal juhul väiksema vaevaga saavutatv ese, kui kootud või, hullem veel-heegeldatud, kleit: Nii et Ruta, mul on veel palju-palju (n+x korda) arenguruumi ;)
VastaKustuta