Peame järge ehk lugu sellest, kuidas ma eesti käsitööd osta tahtsin ja mis edasi sai

Nüüd järgneb lugu sellest, kuidas puhas vajadus ajab härjad kaevu ja täiesti tavalise kompulsiivkuduja ehetetegemise maailma.
Mulle on alati pööraselt meeldinud klaaskameedega kõrvarõngad. Nad on kohe sellised... no nummikad, noh.  Ühed sellised nummikad jäid mulle silma ka facebookis ringi kolades, või no mis ma nüüd ikka kolasin nii väga. Käsitööjuttudes jäid silma.
Tegin tegijaga kaupa. Kolleeeg oli minemas Gruusiasse ja ma väga tahtsin oma sealsetele sõpradele (tumedatele gruusia mehepoegadele) kaunist eesti käsitööd saata. Tellisin kolm komplekti lipsunõelast ja mansetinööpidest (kolmest komplektist jäi lõpuks kaks ja pool), rukkililledega ja puha ja mulle endale meeleheaks ühed tihasekõrvarõngad.
Ma pean kohe ütlema, et esemete kvaliteedile ja kaunidusele pole mul midagi ette heita, aga no asjaajamine... Anna kannatust! Mul aga on teatavasti kannatusega kitsavõitu...
Nutt ja kiun oli saatmas kogu protsessi. Alates hindadest, mis genereeriti jooksu pealt ja ilmselt mu potensiaalset maksuvõimekust hinnates (mille järgi küll?), lõpetades segadusega tellimuse täitmises ja komplekteerimises. Ja kui ma, vana pahalane, julgesin hakata küsimusi küsima- siis läks asi kurjaks. Tegija süüdistas mind selles, et ma olen tekitanud talle hävingu, kuna saanud kauba kätte liiga madala hinnaga. No ma usun siiralt, et kauplemise juures on tingimisel täitsa koht olemas. Ja mina tingin, eriti, kui tegemist on juba natuke suurema tellimusega, kui üks asi. Tingisingi aga ei peksnud ju ometi tegijat, et ta talle sobimatu hinnaga nõustus... Tipp koogi otsas oli aga tegija idee tellimuse eest (tasutud kõrvakad) veelkord nende eest raha sisse kasseerida. Siis ma läksin pöördesse, tuleb tunnistada...  Jah, ma ei saanud minna kokkulepitud kohtumisele- sellel lihtsal põhjusel, et rebestasin oma hüppeliigese sidemed. Vahest juhtub noh. Aga asjad said ikkagi lõpuks aetud.
Tegija nime ei avalda ma siin ainult ühel põhjusel- ma loodan, et ta õppis sellest jamast midagi.
Aga pole ometi ju halba heata ( ja ka vastupidist olukorda tuleb harva ette). Kogu see jura pani mulle pähe mõtte, et no kui keeruline see värk siis saab olla.  Veidi uurimustööd netis, pisuke kodushopping ja voilaa!

Edasi teen ma endale kõrvakaid ise, prosse ja ripatseid ka, kui tuju tuleb :D Ja võin teilegi teha, kui tahate ;)

siintoodu on suhteliselt juhuslik ja mitte sugugi lõplik valik tehtust.
Selle blogi pisut järjekindlamad lugejad ilmselt teavad mu mitte päris tervet kirge järjehoidjate vastu. Sõltuvus (nagu iga sõltuvus) on suhteliselt raskesti seletatav ja ega ma väga ei ole püüdnud sellele mingit selgitust leida ka. Las ta olla. Ma ju ei kimu narkotsi ja ei tee muud kriminaalset- seega on mu hobi suhteliselt süütu.
Ühesõnaga- lappasin netis ja tuulasin siin-seal ning komistasin kuidagi käsitööna valminud järjekatele.
Oh seda silmanuumanise pidu ja orgiat! No kus ma siis sain enam isegi kõrvale jääda...

Ma südamest loodan, et see väike tüdruk, kes punase sametpaela küljes on, et talle päriselt ka meeldis raamatuid lugeda ja et ta mu raamatu vahel nüüd õnnelik on. See on ju kunagi päriselt elanud inimene, kelle pilt tõenäoliselt netist leituna kamee külge on pandud.
 See tüdrukujärjekas sobib minu arust "Jane Erie"- tüüpi raamatu vahele ;)
Ja üldse oleks nii äge, kui raamatut kinkides pandaks sinna vahele ka kaunis käsitööjärjehoidja... Või mis teie arvate? Kas teie kingiksite sellist käsitööd oma kallile inimesele? Emale? Sõbrannale?