Otsing sellest blogist

laupäev, 7. juuni 2014

Kas maailmas on äraviskamiseks piisavalt asju?

Selge vastus on, et on jah.
Koguja ja Varuja minus aga mässab äraviskamise vastu kõvasti- asi on ju valmis tehtud ja kui ta just kõigist külgedest ei narmenda ega lagune siis suure tõenäosusega on temast võimalik midagi teha. Sama loogikat järgides sattusid oma aega ootama minu kätte ka mõned lipsud sekkarist. Nüüd on neid õige tore võtta, kui tekib vastupandamatu tahtmine neist midagi tekitada. Eks mõni on sellest lipsulaarist veel alles ka, seega ju tuleb lipsutuuningut ehk veelgi.
Nii juhtuski, et mõningase nõelatöö ja helmetikkimise tulemusena on mul nüüd kaks uut lips-kaelaehet
See väike helklev rada on moodustatud kuldsetest litritest mis omakorda on kinnitatud pisikese seemnehelmega. Lips ise on kirjasõna uskudes puhas polüester ;)

Selle lipsu elu oli enne minu kätte jõudmist ilmselt väga tormiline. Järeldan seda sellest, et vaeseke oli üsna räsitud olemisega. Aga materjal jälle puhas siid ;). Nii saigi ta mustrit rõhutama mõned helmemotiivid ja voltimisjoont rõhutama samuti.

Kolmas kaeleehe aga sündis kotikaubana ostetud puupärlite lahutamisest tekkinud materjali paelale ajamise tulemusena. Ei midagi erilist, aga soe (puu elusa materjalina on ikka soe) ja mõnus kaelas kanda.
Ps Modell ei saanud isegi jalgu märjaks, kui ta Paljassaare rannas kivile otsustas ronida ;)

3 kommentaari:

  1. Oh kui lahe idee! Mina tunnen ka üht lipsukogujat, elab meie peres. (See pole mitte mu mees.)
    Olen senini teinud neist ainult nukumajja lapitekke ja mööblikatteid, muidugi oleks võimalik ampluaad laiendada...

    VastaKustuta
  2. Vahva!
    Jalutasin täna Vabaõhumuuseumis, puhusin paar sõna juttu muuseumi naistega, kes panid tähele, et mul ripuvad kõrvas puhtas kaltsust kõrvakad:) see pani neid lausa imestama, aga pidavat kenad olema ikkagist.

    VastaKustuta