Nupuline aastapäev

Ilmselt järjekindlamad blogilugejad mäletavad Naabrinaisele kootud nupulist eraeluboosterit. Kudumise ajal nööris kibe kadedus mu kõri ja oli selge, et ka minu elu vajab turgutamist (eeldusel, et üks kampsikutükk sellise Mission Impossiblega ikka hakkama peaks saama)
Kuna lõnga on varutud eeldusel, et saabub igavene jääaeg, lammaste krooniline kiilasus, kaubandusblokaad ja maailmalõpp, siis materjalipuudus mind ei kimbutanud. Isegi kampsiku värvis polnud mingit kahtlust- valge pidi see nupuline asjatükk saama.
 Kududa oli mõnus, harutama ei pidanud ja kaubandusvõrgust leidsin isegi täiesti sobivad nööbid. Nõustuge- harva tuleb ette hetki, kus kõik muutujad võrrandis laskuvad oma kohtadele vastupanu osutamata ;)
Naabrinaine tegi mõned pildid ka

Ilmselt ei oleks see mina, kui ma ei tahaks teha pilte mingite kõduhoonete taustal. Tegelikult on meil korralikke maju ikka ka. Ausõna.
Selle pildi tegemiseks kamandasin ma Naabrinaise sauna (see kauniskoledate seintega maja on nimelt eelmise sajandi viiekümnendate alguses ehitatud saun) ümber roomama parima ajateenija kombel, sest " Ma tahan pilti, kus ma paistan läbi kõrte! Ja ära unusta pildile saada ka seda koledat seina"

Eks sellisele loosungile ole ka raske vastu vaielda ;)

 Kampsik on kootud Linate Smyrna Platinumist. Lõngakulu on kahtlaselt väike, arvestades 9-kordseid nuppe ja kaugeltki mitte XXS suuruses valmisprodukti. Ega ma kampsi ju kaalunud pole, aga ma arvan, et kahe ja poole tokiga sain ma lõdvalt hakkama. Varras ikka traditsiooniline 2,5. Mõnus oli- nagu ikka. Mulle vist sobib selliseid pitsilisi asjatükke kududa...

Jaanipäev möödus kududes ja lihtsalt tšillides. Ei mingit villastes sokkides ja talvejopes lökke ääres kügelemist.
 Hoopis nii oli ;) Pojengide lõhn oli lihtsalt hullutav...

Ja kui roheline pussak valmis sai, siis oli nii...

Rohelise lõngaga on nii, et ostsin ma selle kaalukaubana kodanik Elmar Lepa sisustuskauplusest. Kindlasti olete te lugenud FBs Käsitööjuttude grupis seda pikka ja kohati karmiks kiskuvat arutelu tehasejääkide müümisest.  Lõnga koostis on mulle tänaseni saladuseks jäänud, sest ka kaupmees on seda infot jagama napisõnaline. Aga vähemalt mingi protsent on seal loomset kiudu (arvatavasti ca pool), sest põletusproov andis naturaalse villa põletamise haisu küll. Sall sai karvane ja soe, kuigi juba kudumise ajal kippus alguse ots ära viltuma. Ikkagi naturell värk ;) Raamile venitamise ajal oli mul ikka nutuvõru ümber suu, aga tegelikult pole pirisemiseks suurt põhjust. Isegi vormi hoiab. Seega võib eksperimendi õnnestunuks lugeda.
salli saab endale Anu, mu armas sõbranna, kes oma eelmise rohelise salli on üsna ära kandnud ;)

Aga et mis aastapäevajuttu ma ajan? Nihuke lugu on juhtunud, et juba kolm aastat olen ma teid oma juttudega tüüdanud, et nagu blogi sünnipäev või midagi sihukest...Seeasjaolu tingib aga lugejatele kingituste jagamist- kolm aastat-kolm kingitust. Loogiline ju, eksole ;)
Pisikese kingituse saamiseks kirjuta palun kommentaaridesse, mis sulle selle blogi juures meeldib ja mis mitte (seda osa ootan ma eriti!), mida muuta võiks ja mida just SINA siit tulevikus leida loodad. Ja see ka, et kuidas sa mind leidsid. Loosiratas läheb käima 30.06 kl 20.00 :)

Ette tänades,
ikka teie grafomaan MB

Kas maailmas on äraviskamiseks piisavalt asju?

Selge vastus on, et on jah.
Koguja ja Varuja minus aga mässab äraviskamise vastu kõvasti- asi on ju valmis tehtud ja kui ta just kõigist külgedest ei narmenda ega lagune siis suure tõenäosusega on temast võimalik midagi teha. Sama loogikat järgides sattusid oma aega ootama minu kätte ka mõned lipsud sekkarist. Nüüd on neid õige tore võtta, kui tekib vastupandamatu tahtmine neist midagi tekitada. Eks mõni on sellest lipsulaarist veel alles ka, seega ju tuleb lipsutuuningut ehk veelgi.
Nii juhtuski, et mõningase nõelatöö ja helmetikkimise tulemusena on mul nüüd kaks uut lips-kaelaehet

See väike helklev rada on moodustatud kuldsetest litritest mis omakorda on kinnitatud pisikese seemnehelmega. Lips ise on kirjasõna uskudes puhas polüester ;)

Selle lipsu elu oli enne minu kätte jõudmist ilmselt väga tormiline. Järeldan seda sellest, et vaeseke oli üsna räsitud olemisega. Aga materjal jälle puhas siid ;). Nii saigi ta mustrit rõhutama mõned helmemotiivid ja voltimisjoont rõhutama samuti.

Kolmas kaeleehe aga sündis kotikaubana ostetud puupärlite lahutamisest tekkinud materjali paelale ajamise tulemusena. Ei midagi erilist, aga soe (puu elusa materjalina on ikka soe) ja mõnus kaelas kanda.

Ps Modell ei saanud isegi jalgu märjaks, kui ta Paljassaare rannas kivile otsustas ronida ;)

Peame järge ehk lugu sellest, kuidas ma eesti käsitööd osta tahtsin ja mis edasi sai

Nüüd järgneb lugu sellest, kuidas puhas vajadus ajab härjad kaevu ja täiesti tavalise kompulsiivkuduja ehetetegemise maailma.
Mulle on alati pööraselt meeldinud klaaskameedega kõrvarõngad. Nad on kohe sellised... no nummikad, noh.  Ühed sellised nummikad jäid mulle silma ka facebookis ringi kolades, või no mis ma nüüd ikka kolasin nii väga. Käsitööjuttudes jäid silma.
Tegin tegijaga kaupa. Kolleeeg oli minemas Gruusiasse ja ma väga tahtsin oma sealsetele sõpradele (tumedatele gruusia mehepoegadele) kaunist eesti käsitööd saata. Tellisin kolm komplekti lipsunõelast ja mansetinööpidest (kolmest komplektist jäi lõpuks kaks ja pool), rukkililledega ja puha ja mulle endale meeleheaks ühed tihasekõrvarõngad.
Ma pean kohe ütlema, et esemete kvaliteedile ja kaunidusele pole mul midagi ette heita, aga no asjaajamine... Anna kannatust! Mul aga on teatavasti kannatusega kitsavõitu...
Nutt ja kiun oli saatmas kogu protsessi. Alates hindadest, mis genereeriti jooksu pealt ja ilmselt mu potensiaalset maksuvõimekust hinnates (mille järgi küll?), lõpetades segadusega tellimuse täitmises ja komplekteerimises. Ja kui ma, vana pahalane, julgesin hakata küsimusi küsima- siis läks asi kurjaks. Tegija süüdistas mind selles, et ma olen tekitanud talle hävingu, kuna saanud kauba kätte liiga madala hinnaga. No ma usun siiralt, et kauplemise juures on tingimisel täitsa koht olemas. Ja mina tingin, eriti, kui tegemist on juba natuke suurema tellimusega, kui üks asi. Tingisingi aga ei peksnud ju ometi tegijat, et ta talle sobimatu hinnaga nõustus... Tipp koogi otsas oli aga tegija idee tellimuse eest (tasutud kõrvakad) veelkord nende eest raha sisse kasseerida. Siis ma läksin pöördesse, tuleb tunnistada...  Jah, ma ei saanud minna kokkulepitud kohtumisele- sellel lihtsal põhjusel, et rebestasin oma hüppeliigese sidemed. Vahest juhtub noh. Aga asjad said ikkagi lõpuks aetud.
Tegija nime ei avalda ma siin ainult ühel põhjusel- ma loodan, et ta õppis sellest jamast midagi.
Aga pole ometi ju halba heata ( ja ka vastupidist olukorda tuleb harva ette). Kogu see jura pani mulle pähe mõtte, et no kui keeruline see värk siis saab olla.  Veidi uurimustööd netis, pisuke kodushopping ja voilaa!

Edasi teen ma endale kõrvakaid ise, prosse ja ripatseid ka, kui tuju tuleb :D Ja võin teilegi teha, kui tahate ;)

siintoodu on suhteliselt juhuslik ja mitte sugugi lõplik valik tehtust.
Selle blogi pisut järjekindlamad lugejad ilmselt teavad mu mitte päris tervet kirge järjehoidjate vastu. Sõltuvus (nagu iga sõltuvus) on suhteliselt raskesti seletatav ja ega ma väga ei ole püüdnud sellele mingit selgitust leida ka. Las ta olla. Ma ju ei kimu narkotsi ja ei tee muud kriminaalset- seega on mu hobi suhteliselt süütu.
Ühesõnaga- lappasin netis ja tuulasin siin-seal ning komistasin kuidagi käsitööna valminud järjekatele.
Oh seda silmanuumanise pidu ja orgiat! No kus ma siis sain enam isegi kõrvale jääda...

Ma südamest loodan, et see väike tüdruk, kes punase sametpaela küljes on, et talle päriselt ka meeldis raamatuid lugeda ja et ta mu raamatu vahel nüüd õnnelik on. See on ju kunagi päriselt elanud inimene, kelle pilt tõenäoliselt netist leituna kamee külge on pandud.
 See tüdrukujärjekas sobib minu arust "Jane Erie"- tüüpi raamatu vahele ;)
Ja üldse oleks nii äge, kui raamatut kinkides pandaks sinna vahele ka kaunis käsitööjärjehoidja... Või mis teie arvate? Kas teie kingiksite sellist käsitööd oma kallile inimesele? Emale? Sõbrannale?

Kahe-sõna-postitus

Olen pigem sooja- kui külma-inimene. Aga see, kui õhk üldse ei liigu ja hingata ei ole midagi- see on isegi minu jaoks pisut liiga hardcore. Seega tuleb täna tüüpiline "kudusin sokid- postitus"
1. Heegeldasin kaltsuribast vaiba. Ilma mingi vajaduse või mõistliku põhjuseta. Lihtsalt, et vaibakaltsu kott tühjaks saada, sest ära panna ma neid kerasid ei viitsinud. Laisk, noh. Vaiba diameeter ca 1,5 m

2. Heegeldasin käterätile pitsi. Lihtsalt niisama, ilma mingi vajaduse või põhjuseta. Lihtsalt selleks, et oleks midagi kudumise vahepeale näppu võtta ja näiteks autoga sõites teha.

3. Kudusin ka, aga sellest näitan hetkel vaid piilukat ;) Ega selle pildi tegemiseks suurt muud põhjust polnudki, kui ilusale lillele kenasti pealepaistev päike. Lõngakeradest on tänaseks päevaks ka asi vormunud, aga see on tulevikumuusika :P

4. Pitskampsik ootab nööpe ja venitust...
Mina ei saa aru, no ei tule kahesõnalist postitust, no ei tule noh...!

Hipipalitu

Jätkame taaskasutuslainel.
Mareti Kaubamaja on üks kuramuse kena koht Kuressaares. No on kohe kena. Üks väheseid kohti, kust ma endale alati midagi leian. Loomulikult kehtib siingi sekkarikammimise kuldreegel: tuleb minna ja olla avatud võimalustele. Ehk siis ideega, et nüüd lähen ja valin endale kuueteistkümne karakullkasuka vahel mulle imehästi sobiva isendi ei tasu läheneda ühelegi taaskasutusasutusele. Lähed kasuka järele aga ole valmis, et lahkud sealt brokaatkleidiga. No või siis vastupidi- tahab kampsunit, saad diivani.
Mina ei läinud tollel veebruaripäeval Maretisse sugugi mitte mantli järele.  Tegelikult ei tahtnud ma tol korral üldse midagi, ma ainult kulgesin kolleegi sabas.
Aga näe-saatus tahtis teisiti. Tema tahtis, et mulle hakkaks näppu ( ja isegi selga!) see kummalise fassongiga palitu. Lühikese varrukaga mantlid on mul alati küsimusi tekitanud. Noh et kas poosemisel ka mingi piir on vms. Et mantli funktsioon on ometi soojendada ja lühikesed varrukad on selles osas ehk kahtlane valik. Aga inimene mõtleb, Jumal (juhus) juhib.
Ma ei saanud nagu suurt arugi, kui olin nimetet lühivarrukalise vidina endale ostnud.
Eks ta oli ikka keskmisest koledam küll... Värv oli kahtlane, kakapruunid kandid veel kahtlasemad, pikkus kummaline. Kole asi oli. Aga kui ma silmad kinni panin, siis oli ses asjatükis justkui mingit ainest.
Kahjuks ei taipa ma kunagi neid "Enne ja pärast"- pilte teha. Ikka ainult see "Pärast" versioon.
Natuke rätsepakääre (pikkusest kadus ca 20 cm), tõhus kuivpuhastus Pesupandas, eriliselt koledad plastmasspöörad vahetatud puust kinnituselementide vastu ja natike nõelaga vehkimist ning tulemus sai justkui sutike parem ;) Ilmselge on see, et selle riidetükiga on lõbus käia. Isegi tänase lumesajuse ilmaga oli päris tore.

Kõik võimalikud (oletatavad) sarnasused ja kokkulangevused muhu tikandiga on juhuslikud ja tahtmatud. Ja kõikide muude teadaolevate tikanditüüpidega samuti. Mina lihtsalt natuke susisin nõelaga.

 Tegin endale linnu ka :D Üks Sinilind elus ikka ära kulub, kas pole. Lind tuli ka kuidagi ise. Ei olnud ja ei olnud asjalik aga nii kui tekkisid sinised ripsmed- nii oli asi paigas.

Ja tore on see, et seda peleriiniosa, kuhu soovi korral mingeid botaanilisi ja zooloogilisi imeelukaid lisada- no seda ikka jätkub. Kui tikkimisesõrme otsa uus nahk kasvab, siis ma ei välista, et mingeid lisandusi tekib aga kindel ma pole ;) Olgem avatud ja kulgegem koos loovusega. Või midaiganes need zen-tegelased sellisel puhul ütlevadki
Täna viisin oma palitu esimest korda õue jalutama, st käisin sellega (kuidagi naljakas on selle kohta SEE öelda ;)) tööl. Minu meesülemus tuli riidenagitoast ja ütles, et kellegi uhke hipimantel ripub seal. :D Nii et ka hipiasjandusest (hipiasjandus on meil  kõik mis seondub käsitööga) kaugemal seisvad kodanikud märkasid mu näputööd. See on ju iseenesest tore, kui kellegi meel mind ja Sinilindu nähes rõõmsamaks muutub.

Kurb Kukeke ja väikekodanlik idüll

Taaskasutus on tore asi. Ikka see ökoloogiline jalajälg ja kõik-ja-puha-jutt. Mulle sekkarid meeldivad, kullaaugu potensiaal on neist enamikus olemas. Loomulikult unustavad müüjad vahel ära, et nad ei müü mitte cabannat ja dolcet peenes butiigis vaid parimal juhul külmas angaaris või mingis keldriurkas. A vat hinnad on nagu neil cabalcedel ja dolbannadel ;) Aga see selleks. Sihukesed poed minu käest raha ei saa. Ma mõtlen raha tootmisel/teenimisel astutud jalajälgedele, sh minu isiklikele ja personaalsetele. Kugi tuleb tunnistada, et mitte kõik sekkar-poodnikud ei taha ratsatraavis rikkaks saada. Ja neid asutusi mina armastan kirgliselt ja palavalt. Raha viin sinna ka, regulaarselt.
Sedapuhku soetasin endale Mareti Kaubamajast täiesti hingematvaid linikuid. No kuidas saab jätta poodi linikukasti igatsusest uue kodu järele kaeblema Kurva Kukekese??? Egas ma mingine sadist pole! Kurb Kukeke sai endale uue kodu, uue äärepitsi ja ka uue töökoha.

Kukekese on ilmselt loonud vene kergetööstuse kunstnikud umbes seistmekümnendatel, trükkides selle ilu kartulikotiriidele mingite jäledalt pudisevate värvidega. Ma mäletan küll, et veel ca kümme aastat tagasi oleks ma tõenäoliselt olnud valmis pigem ohverdama oma väikese sõrme kui et sellist õudust oma kodus sallima. A näe- kõik muutub-kõik areneb. Kukeke tundub täna päris cool ;) Ah jaa- see pildiservas paistev pitspussak on valmiv kampsik. Mulle. Nuppudega ;)

Teine leid linikukastist oli täiesti hunnitu riideresti ots. Kuna hetkel kuulub mu armastus pikkadele ja kitsastele palakatele, millega laudu katta, siis pikalt mõtlemata sai kangatükk laiuti pooleks käristatud ja nüüd on mul mu köögiga ideaalselt sobituv lauakate. Teist pitsitab igavuses vaevelnud töökaaslane ;) Aga linik saab ikkagi minu omaks :P

Heegeldises kasutatud niit on Madam Tricote Daphne 10, pitsil mustrit polegi, tegin nagu tuli.

Ja kolmas on mingil mulle arusaamatul põhjusel sekkarisse sattunud tuliuus ilupildiga käterätik. Pits külge ja suvila köögilauale, mis muud.

Eks see linikutele äärepitside genereerimine mõistlike inimeste jaoks üks väikekodanline tilulilu ole, aga mis siis- hetkel mulle see sobib ;) Ega ma heegeldada ei oska jätkuvalt, ma niisama pusin.

Üks sekkarileid on veel mida teile näidata tahaks, aga selle jaoks oleks vaja, et keegi minust mingi enamvähem mõistlikult tunduva pildi klõpsaks. Jääme lootma, et mõni kolleeg selle raske töö ette võtaks.
Seniks aga- jäägem moodsaks :P
PS Leia pildilt sipelgas.

Plagiaat?

Olen nüüd segaduses. Et kas ma mitte plagiaadiga maha saanud pole. Ja kui olen, siis mida ma plagieerisin...
Kas muhu naiste kampsunit, kus hõlmale on kena riie õmmeldud ja milliseid kehakatteid on näidatud Meite Muhu Mustrites? Või hoopistükkis Külluslikke Etnokudumeid, mis rahvuslikku kampsunimajandust arendab väga kunstilisel moel?
Ühesõnaga- ei mina tea seda mette. Eneseõigustuseks saan vaid öelda, et riidega kaetud kampsunihõlm on mind juba pikalt köitnud. Ja ma pole süüdi, et nii kuramuse aeglane olen, et enne kui asi pildile saab siis saab sügisest talv ja talvest kevad.
Ühesõnaga- katsuge nüüd ignoreerida fakti, et modell ei peaks modellimisega mitte tegelema , oluline on siiski Kampsik. Jätke palun tähelepanuta ka fakt, et modell on surmani väsinud ja ... nojah. On nagu on.
Kampsik iseenesest on masinkootud Raasiku 8/2, uskumatult soe riidetükk. Kudus Maiu Märjamaalt ja ma olen tema tööga väga rahul. Hõlma katva rätiku ostsin Haapsalu mingist sekkarist tegelikult rätikuks. Aga kui ma olin eriliselt koledad narmad ära harutanud ja rätikukese ära pesnud siis selgus kole tõde. Rätikus olid augud... Nii saigi rätikust kampsunihõlm ja las ta olla siis niimoodi. Tung rätikuroose tikandilaadse asjaga sügavustada tekkis veidi hiljem. Nüüd on siis niimoodi.

Kadeda inimese raske elu

Ma ei arva, et ma üleüldiselt kade inimene oleksin. No nii põhimõtteliselt. Aga kadedusemadu ründab mind siis, kui ma kellelegi midagi koon. Siis tekib tavaliselt küsimus, et miks ma küll endale samalaadset asja ei tee. Eriti kui tehtav asi mulle endale ka kenasti väljakukkuv tundub.

Nii juhtus ka nüüd, kui ma meie raamatukoguhoidjale (jah, KOV reform ei ole veel meie raamatukogu reformimiseni jõudnud- küll me juba teame, mida see "reform" inimkeeles tähendab) kirikinnaste juurde mütsi kudusin. Esimene katsetus tuli välja nii kole, et selle kirjeldamiseks puuduvad mul nii sõnad kui ka tahtmine. Kohutavalt kole müts, ausõna. Nii kole,et käsi pole kerkinud isegi harutama... Pilti koletisest arusaadavatel põhjustel pole.

Aga mütsi oli ikkagi ju vaja. Tavaliselt lähen ma raskema vastupanu teed ja arvutan (mina, matemaatiline imbetsill!!!) kogu asja iseseisvalt läbi (tavaliselt vigadega, millest johtub korduv harutamine), valin mustri ja palun kudumise ajal jumalat, et kõik toimiks. Umbes pooltel kordadel juhtub nii nagu eelmises tekstilõigus kirjeldatud. Aga pooltel läheb õnneks ka  :P
Seekord olin ma veel nõrk ja otsustasin teha nagu üldiselt mõistlikud inimesed teevad- otsida õpetuse, valida enamvähem sama jäme lõng ja anda varrastele valu.
Mustri leidsin Käsitöö 2011 kevadnumbrist. Mulle on see Inga Ilukuduja müts alati väga meeldinud, nõnda tundus soov lõpuks lõngaga vormistada täiesti asjalik.

Mustrit muutsin nii palju, et kuue mustrikorra asemel kudusin mina viis ja palmikut pöörasin ka teistpidi. Tundus mulle kuidagi käepärasem sedapidi seda teha.
Lõng palmikuliseks mütsiks ostetud Novita Seitsevenda (ühest tokist sai suisa kaks mütsi!), varras 3,0. Aega kulus ilmselt paar tundi, seega on väga arusaadav, et ühe soojaga viskasin ma valmis teise mütsi veel, sedapuhku endale. Mitte et mul seda mütsi kuigivõrd vaja oleks ;)

Pariisi, Pariisi, Pariisi...

Ei, mitte mina.
Juba mõnda aega väisas teatava regulaarsusega mind Naabrinaine, kes tegi rohkem või vähem arusaamatuid vihjeid mingite heledate Hõlstide kohta. Aeglase taipamisega, nagu ma olen,ei saanud ma kuidagi aru, mis puutub Naabrinaise hõlst minusse, ma ju ei õmble. Veidi aja pärast tekkisid kompavad küsimused heegelhõlstide kohta. Ka sellele küsimusele tuli mult ainumõeldav vastus:"Heegelasjatundja ma ei ole ja sind aidata ei oska"
Nüüd, minu kuulsusrikkal tõvevoodiperioodil, marssis ülimalt otsusekindla näoga Naabrinaine minu juurde ja teatas, et tema läheb nüüd Pariisi ja tal on vaja seda heledat hõlsti millega heljuda Pigalle platsil. Ma vaatsin teda ikka väga möku näoga... Ja alles siis mul mõikas! "Kas sa tahad, et ma KOOKSIN sulle selle heleda hõlsti?" Nüüd oli Naabrinaise kord mulle möku näoga otsa vaadata " MIs sa arvad, MIKS ma juba pool aastat sulle seda kampsunijuttu siis räägin???"
Ühesõnaga- arusaamatused said lahendatud ja algasid läbirääkimised :D Potensiaalne tellija oli sama otsusekindel nagu bolsevike poolt 1905. aastal ärahullutatud aadlipreili. Preili silmis põles õige äge helk, kui ta kirjeldas mulle oma soove- kapsun peab olema liibumas liivakellakehale (kusjuures on jah liivakellafiguur!), sellel imeasjal peavad olema augukesed, kampsunil peab olema Kauni Pakendi funktsioon, et mõjuda boosterina Naabrinaise isiklikule elule :D
Väljakutse missugune! Ja vastutus! Kui nüüd eraelu ei edene, siis on see ju puhtalt minu süü... Mina piiksatasin kampsunijutule vahele, et nupud peavad olema ja tumedat lõnga ma ei koo ja puuvilla ka ei taha ja et mustri pean saama ma ise valida. Need tingimused olid vastuvõetavad. Kiirelt sai pliiatsiga sihkerdatud mudel paberile, võetud mõõdud ja HS raamatust muster valitud. Ka lõnga osas jõudsime valutult kokkuleppele. Lõputust lõngakohvrist tuli välja kaks tokki Linate Smyrna Platinumi. Loogika ütles mulle,e t ega kahest tokist nüüd ühte üleni nupulist kampsunit, mille number ei ole just XS, ikka valmis ei tee küll. Kus häda suur seal Susa pood lähedal- tegin tellimuse ja et ikka varu ka oleks, siis lausa neli tokki :D Hull mutt :D

Selline oli algus...

Muide, taustaks on minu onu maalitud pildid. Onu hakkas igavusest maalima umbes seitsmekümneselt ja nüüd on tema pildid sellised. Kahtlemata on onu Uno minu lemmikkunstnik ja muidu ka lemmikonu!
Aga kunstijutt kunstijutuks, läheme kudujutuga edasi.

Kampsunikirjaks sai valitud, nagu ka pildilt paistab, Silvia kiri- õrn, naiselik, Kaunis Pakend, nupud, augukesed- kõik nagu kokku lepitud sai. Varras tavapärane 2,5 KnitPro Symphoni. Võtan tagasi kõik oma kurjustamised KnitPro kohta. Symphoni tekitab ehedat sõltuvust.
Kuduprotsess oli väga nauditav. Kudusin puhta rõõmu ja mõnuga, või  no mis mina kudusin, iseliikuvad vardad olid.
Aegajalt sai nalja ka. Vahest on ikka vaja poolkut tööd omanikule selga passitada. Naabrinaine tuli alati umbes kahe sekundi jooksul proovi ja mul oli alati suur tegemine poolik asi talt seljast kätte saada :D Seisis ja keerutas õndsa näoga peegli ees ja silitas kampsunihõlmu... Oh, küll teeb sihuke asi kudujale rõõmu!

Aga asi sai valmis ja nüüd oli vaja saada kampsikust kauneid pilte. Valmistasin modelli ette, et nüüd tuleb ennast soojalt riidesse panna ja  läheme koledaid kohti otsima. Noh et kontrasti peale mängida või nii ;)
Minu mälestustes oli Püssis üks mahapõletatud vana elumaja, kus saaks kole-ilupilte teha. Aga võta näpust- majast oli alles vaid mälestus. Järele jäi modell linna kolaplatsile vedada ja paneelikuhja otsa istutada.

Mul pole vist kunagi ükski kampsun nii vähese vaevaga valminud. Kõik oli kuidagi lihtne ja loogiline ja läbiv emotsioon oli Puhas Rõõm- nii mul, kui ka uuel omanikul. Ja nupud, nupud on näha, eksole!
Eraldi pole vast vaja ära märkida, et minu analoogne kampsik on valmimas ;) Kadedusel on ikka suur jõud, ma ütlen :DD

Ah jaa, veel üks asi- tegelikult saingi ma selle kampsiku valmis vähem kui kahe tokiga. Uskumatu, kui hästi väljaandev lõng on see Linate Smyrna, mu suurim lemmik ja alati esimene valik.

PS Püsige veel mõni päev lainel ;)

Seletuskiri juhuks, kui sellel blogil on järele jäänud kasvõi üks lugeja

Mis ikka muud jääb üle, kui blogis on kaks ja pool kuud valitsenud surmavaikus, kui seletuskirju kirjutada. Noh ikka niimoodi, et miks nii juhtus ja millised kohutavad asjaolud antud seisundi põhjustasid ja kuidas me saame tulevikus sarnaseid seise vältida.
Alustada tuleks muidugi üleskutsest gripi vastu vaktsineerida. Mina olen seda elu jooksul kaks korda teinud ja alati (st kaks korda) saanud just sellel talvel ilge bronhiidi. Seega suhtun ma gripivakstiini mõningase eelarvamusega. Ja ei tee gripisüsti. Tavaliselt pole midagi juhtunud ka, aga vot selle aasta viirus sai mu kätte ja rappis ikka kogu raha eest. Ühesõnaga- seis oli nii kehva, et terve nädala ei suutnud kudumise peale isegi mõelda. Küll aga lugesin ma peaaegu 39-kraadise palavikuga läbi Naiste Seksrevolutsiooni Lipulaeva (või midagi sinnakanti), no ikka need "Viiskümmend halli varjundit" Alustada tuleb sellest, et mind on algusest saati kohutavalt häirinud selle pealkirja tõlge, minu  arvates peaks see olema HALLI viiskümmend varjundit. Aga ega ilmselt loogilisem pealkiri üldiselt asja ei päästaks ka... No uskumatu iba, USKUMATU!!! Kohutavad loogikavead jne. Aga tõbi oli ilmselt siiski ma vastupanu halvanud, seega voodis lamades ma sellest asjast ennast läbi närisin. Enam ei teeks niimoodi.
Tasapisi võttis tervis  pisut stabiilsemalt kehva seisu  (kohutav köha jne)ja kuduisu tuli tagasi. Ja kuna Saksamaalt härduses koju toodud siidi ja kašmiirisegune Seta Cash oli juba natuke aega tagasi varrastele loodud, siis tuli sall lõpuni kududa.
Nii asi algas...

... ja selline sai lõpptulem...

Sallilõng on Itaalia SetaCash, nagu ma juba ennist ütlesin, koostises70% siidi ja 30 kašmiiri. Teoreetiliselt võiks selline koostis ju suvel vastu (loodetavasti) päikesestpõlenud ihu olla väga mõnus. Need täimunasuurused nupud on aga monument ihnsusele. Lõnga oli vähe, ainult 150 grammi. Sedagi ostsin krõbeda hinna tõttu nii, et südamest nirises poe põrandale verd ;) Aga sall pidi saama suur ja nuppudega, nii ma siis koonerdasingi kududa ainult 5-kordseid nuppe ja tulemus on nadi. Pehmelt öeldes. Aga eks õppetund ole seegi. Ah jaa, varras oli 2,5, kududa oli loomulikult väga väga mõnus, materjal on ikka kiisupehme lausa.
Pildi eest suur aitäh Ankale, kes vastuvaidlemata "gunstvotugraahvi" segaseid käsklusi täitis;)

 PS Uued postitused on tulemas võibolla juba homme. Püsi lainel, mu blogi viimane fänn ;)

Berliini lõngapoodidest, vol 2

Kirjutasin mõni aeg tagasi oma Berliinis lõngapoodisest tuuritamise muljetest siin. Siis jäid mõned poed üle vaatamata, aga siinkohal saan "aru andeid" jätkata.
Töö viis Berliini ja vabad hetked kulutasin sedapuhku kahele südamelähedasele asjale- muuseumite külastamisele ja loomulikult kruiisimisele mööda lõngapoode.
Minu absoluutne lemmik on Die Woll-Lust. Tõeline leid! Tegemist on peene asutusega, kus müüakse tõelisi gurmeelõngu. Valge, avar, adekvaatsed müüjad ja omanikud, oeh... Super. Ostsin seal 70% siidi- 30% kashmiiriseguse sallilõnga. Maksin ja oigasin, aga ma ju elan ainult korra... Woll-Lusti pääseb väga kenasti U7-ga, peatus Gneisenaustrasse, väljumine Mittenwalderstrasse poole. Ja siis tuleb jalutada ca 100 meetrit.
Sellesse poodi sattusin koguni kaks korda, sest ostetud lõnga hulk tundus vähene ja otsustasin kohe materjali juurde hankida.  Laupäeva hommikul kihutasin poodi ja seal selgus et tööpäev algab hoopis kell 11. Ehk siis ca tund aega oli vaja ära sisustada. Jalutasin ringi ja sattusin ühele kenale väikesele ja vanale surnuaiale. Mulle surnuaiad meeldivad. Päriselt ka. Lisaks imeilusatele hauatähistele

nägin ma ka täiesti rahulikult surnuaia müüril magavat ja norskavat (!!!!) rebast. Kui ma olin tükk aega kotist fotokat ostinud ja muidu sahistanud, tegi unimüts ühe silma lahti...

Teine külastatud pood, mis mulle sümpaatne oli, on Kreutzbergis asuv Fadeninseln. Väike, pime ja ülerahvastatud, aga ikkagi tore.. Valik oli suur ja uhke, hullult kallid hinnad ka ei olnud. Tegelikult ma ei saa aru, miks lõngapoe omanikud arvavad, et pime = mugav ja hubane?
Ja siis tuleb tõeline pettumus. Knit-Knit Lilienstrassel. Pime, väike, imeväikese valikuga- ühesõnaga KÕIK oli valesti. Sinna ma rohkem ei lähe (kui peaksin veel Berliini sattuma).
Aga muidu oli kõik väga tore. Ma armastan muuseume- tõeliselt ja kirglikult.

Muuseumides tuuritades selgusid ka huvitavad faktid. Arvasin kogu senise elu, et Vana Egiptus on üks lahe asi ja mulle meeldiks artefakte vaadata. Ei ole nii, kohe üldse ei olnud huvitav.  Küll aga panid mul silmad särama ja südame põksuma vanad germaani hõimud ja nende eluolu. Otsatutes kogustes ambsõlgi ja relvi ja muud nodi. Paaris kohas meenutati ka meid. Kellest muudest, kui meist käib jutt, kui jutt käib Aestii`dest või Balts`idest ;) Ühesõnaga- kusagil idas elavad ühed hullud paganad :D
Ja alati on jube kurb vaadata, mida sõda teeb kultuuriväärtustega- rusuhunnikuteks muudetud lossid ja kirikud, känkraks sulanud tuhat aastat vanad relvad ja mündid, keraamikakillud... Ma saan aru, et asjad ei olegi määratud igavesti kestma, aga kurb ja kahju on ikka.
Ja veel üks huvitav fakt, mille üle ma varem mõelnud ei olnud- ajas muutub inimeste kujutamine kunstis ja skulptuuris. Kui Kreeka kujud olid suhteliselt rõõmsate ja isegi natuke kelmikate nägudega, siis Rooma inimene muutub kuidagi hirmus otsusekindlaks ja tõsiseks ja mis edasi seda hullemaks, keskaeg oli ikka üks kole tõsine värk ilmselt. Aga mis jääb järgi meist? Kakapurk ja klaasist vabadussammas? Või Kangro kivinägudega Suured Tõllud ja masajalgsed Piretid?

Et jutt ei jääks vaid profaani kultuuriliseks heietuseks, siis näitan ära ka eelmises postituses jutuks olnud mütsi, kindad ja Toru

Elas kord üks tüdruk, keda tema ebatavalist värvi peakatte pärast kutsuti Punamütsikeseks...
Huviline leiab juristide kirja pandud Punamütsikese loo siit
Meie Punamütsike oli aga noh selline natuke nagu probleemne nooruk...Ahistas metsas elavat (mees)kodanik Hunti jne. Vot sihuke tüdruk oli see meie Punamütsike

Patuse Punamütsikese pildi idee on pärit kunagisest vestlusest Üllega ja sellest kudukaardist siin :D
Tegelikult on Liisa üks armas tüdruk ja minu blogi stammmodell. On ikka hea küll, kui ilus inime on käepärast võtta :D

Polaaröö

Polaaröö kohta räägiti koolitunnis, et sihuke asi valitseb kaugel põhjas, kus kuude kaupa ongi kõikseeaeg pime ja inimesed on selle tõttu kurvad, kurjad ja napsised (et mitte öelda, et maani täis), kuni lõpuks ommetigi läheb valgeks ja polaarpäev võtab ohjad üle. Ja kõik see aeg on valge ja inimesed on vastavalt siis rõõmsad, õnnelikud, kained (vist?) ja unetud. Igal juhul tundus koolitunnis õpitu üks jubeduse tipp, aga nüüd on sama asi meiega juhtunud. Kohale on saabunud polaaröö. Ma selle teise poole (PP)saabumisse väga ei panustaks.

Ühesõnaga- kudunud ma olen. Täitsa palju isegi. Ja mitte mingeid triibusokke ;) aga pilte mul ei ole, sest ega öösel väga pilt ei tule.
Seega peate te mu sõnu uskuma (või vähemalt püüdma seda teha), et ma olen valmis saanud Linate Smyrna tokilõpust tehtud peenpitsilise Toru, mis idee järgi on torusall soojemal talveilmal kandmiseks ja mis kenaste peaks kokku kõlama mu sinise nahkjakiga. Torusse kulus ca 50 grammi materjali ja kududa oli teda tore. Pesu mõjus nuppudele ka hästi ja seega on asi päris kantav.
Teine tegemine on punasest angoora ja akrüülisegusest (no kes paneb kokku kaks sellist komponenti???) natuke karvasest lõngast käpiku ja mütsikomplekt. Kindad tellis mu käest armas pinginaaber, kes nägi samast lõngast sama mustriga sõrmituid, ja asi oligi hoobilt selge. Et just selliseid ja just sellest lõngast aga ainult käpikuid. Tellitud-tehtud. Käpikute juurde tekkis lodumüts kuidagi täitsa ise. Aga ka neist pilti pole.
Plaanis on palmikutega valge müts ja fileepitsist kaladega linik ja veel ühtteist ;)
Käsitööpilte mul küll ei ole, aga selle eest on mul näitamata-jagamata mõned pildid ja muljed Inglismaal käigust.
Ühel vihmasel-vesisel pühapäeval käisin linnas kolamas ja leidsin täitsa toredaid ja põnevaid paiku.

Leatherheadi St Mary ja St Nicholausi kirik, mis oli jõulude ootuses seest suisa ehtimata, mis meie advendiaegsete kirikutega võrreldes oli mulle täiesti ootamatu. Küll aga oli kirik teenistuse järgselt rahvast täis ja melu käis täie hooga. Päris mitu memme tulid minuga rääkima ja kuulnud, et ma olen kaugelt, soovisid mulle kena koju jõudmist ja jumala õnnistust ja õnne ja tervist. Nii armas ja ilus oli see kõik.

Kohustuslikud luuderohupildid ;)...

Tüüpiline külakõrts, kus väidetavalt on isegi kuninganna Elizabeth I ööbinud, kui ta üleujutuse tõttu üle jõe ei pääsenud. Mina küll tahan seda legendi uskuda ;) Kõrvaoleval pildil potensiaalselt üleujutuv jõgi. Issver, kuidas mulle meeldivad sellised sillad!

Ja lõpetuseks pilt kohalikust raamatupoest, mille peremees mulle peotäie järjehoidjaid kinkis, kui ma ta poest uurisin järjekate valikut ja talle ütlesin, et ma neid kogun.

Neil jagatavatel järjehoidjatel oli kirjas 11 põhjust, miks eelistada oma kohalikku raamatupoodi. Väga mõistlikud mõtted olid sinna kirja pandud- kohalikud töökohad, päris suhtlus päris inimestega päris raamatute vahel jne
Kõik sellised põhjused, miks ma eelistan käia raamatupoes päris raamatuid katsumas, vaatamas ja nuusutamas. Järjehoidjad nõuavad millalgi päris oma juttu ja pildipostitust.

Aga et pikk jutt ei jääks täitsa ilma käsitööta, siis näitan asjakesi, mille ma tõin ära kohalikest heategevuspoekestest. Imeline fileepitsiline linikuke, mis kohe nuttis poest pääsemise järele, lõvipäine serveerimisnõu ja ajaloohõnguline supitirin. Kõikidega oli ilmselge, et ilma ma koju minna ei saa, kui ma ei taha kogu järelejäänud elu ostmatajätmist kahetseda. Nii ma siis reisisingi, tirin kotis, rõõmsalt kodu poole.

Minu näputööd jäävad aga ootama hetke, kus õues pilti teha kannatab.
Seniks aga- juttudeni, mu kallid!

"On fakt, et läbi kootakse..." ja "ma teadsin enne ka, et mingi..."

Nojah. Nüüd tuleb sihuke postitus, mida ma olen alati püüdnud vältida. Aga televaatajate tungivale soovile vastu tulles... Voilaa!!!
Kudusin sokke. Tavalisi, tüüpilisest sokilõngast, jõulukingipakkidesse. Loodan, et täna, just praegu, on kõik nad uute omanike varbaid soojendamas.

Neid kudusin ma Inglismaal, praktiliselt igal vabamal hetkel. Sealhulgas ka meie kuttidega koos pubis istudes :D Arvasin, et võtan kasvatuslikul eesmärgil soki välja, kui poisid oma nokkimisega väga hoogu läksid aga tulemus oli risti vastupidine. Noori mehi ei häirinud mitte üks põrm, et ma lauas istudes kudusin. Vastupidi, üks asjaosalistest teatas, et tal on vaja kootud kombekat :D No midagi umbes sellist, mida FBs näitatud on... Hullud lapsed :D
Aga sokkidest kõneldes- need suured meestekad väärivad tähelepanu lõnga osas.  Austermann Step 6, Irish RAinbow Colours. MMMMMM kui hea lõng.

Lillad on sellest Saksamaa lõngalaadungist, aga sellest lõngast olen ma tüdinenud- üldse vormi ei hoia need sokid :S Sinised on päris titekad, aga neid oli mõnus teha :)

Olen oma blogi statistikal ikka silma peal pidanud, et milliste märksõnadega inimesed siis minu blogisse satuvad.
Üsna ootuspärased tulemused, kui aus olla- Martaberta- st otsitaksegi (tõenäoliselt) mind. Kindakirjad, sokikirjad, pitskirjad, vitsad- kah suht loogiline, enamuse ajast olen ma ju ikka kindakuduja ;) Ja siis kaks täielikku tippu.
"On fakt, et läbi kootakse"- otsingusõnana suht ootamatu, eksole? Aga kõikidele selle otsisõnaga minu juurde sattujatele ütlen, et On fakt, et läbi kootakse kõik ülesloodud silmad näiteks ;)
ja minu teine lemmik- "ma teadsin enne ka, et mingi..." Enne ma teadsin jah mõnda asja, aga seda, et blogimine võib nii kuramuse lahe olla, vot seda ma ei teadnud mitte :D
Ma olen lõpmata rõõmus, et mu blogisse satub nii palju lahedat ja ootamatut rahvast ja et mu blogi oluliseks peetakse. Näe, isegi blogi nime sundisid televaatajad vähem pretensioonika vastu vahetama ;) Ja et Lüganuse valla lehe toimetaja palus mul kirjutada valla uude lehte blogi mõjul väikese nupukese kinnastest ja et sellest nupukesest tekkis mõte korraldada vallas sügisel kindanäitus...
Eh, elu on ikka pagana ilus!

PS. Ikka ei tulnud puhas kahelauseline sokipostitus välja, ikka muu loba ka :D