Müüte murdes

Juba ammu lubasin ma oma puhkuselõpu Müüdimurdmise  Reisist rääkida. Müüte murdsin oma heade sõprade Kersti ja Tarmoga koos Ida Virumaal..
Kutsun nüüd sinu, kallis blogikülaline meiega koos seda tuuri taastama.
Aga alustame koos algusest. Millised on sinu kolm esimest märksõna, kui juttu tuleb Ida Virumaast? Tõenäoliselt (vabalt valitud järjestuses)- muulased, narkarid, tööstus, vaesus, reostamine jne. Pole just unistuste kuvand, eksole?
Minu jaoks on Ida Virumaa märksõnad meri, kodu, mõis, pankrannik, keskmisest asjalikumad inimesed aga ka narkarid, venelased ja töötus.
Kersti ja Tarmo olid käinud Ida Virus vaid põgusalt ja sedagi vaid Jõhvis (vist) ja Narvas. Mälestused ei olnud just parimad ega ka väga värsked ;)
Mina tahtsin tutvustada oma sõpradele teistmoodi Ida Virumaad.
Alustasime oma tuuri tegelikult Liimalast, mis on üks vahva rannaküla. Pilte ei taibanud teha, seega huviline otsib pildid Googlest ;).
Järgmine peatuspunkt oli Aa mõisa peahoone. Täna on selles üsna kenasti säilinud mõisakompleksis hooldekodu. Kõik on kena aga vana peahoonega kokkusobimatu uus korpus on nagu porgand tordis. Selline kole kontrast, et halb tunne ei jäta maha päevi pärast nähtut. Seda sinist monstrumit me ei pildistanud ;)

Järgmine peatuspaus oli mõnisada meetrit eemal asetsev Saka mõis ja seal asuv hotellikompleks. Endine vene sõjaväe poolt lagastatud kolekoht on oma endisaegses ilus uuele elule aidatud. Soovitan kindlasti Saka hotelli restorani ja nädalalaõpupuhkust. Te ei kahetse, ausõna. Pilte ka.

 Meretorni platvormilt avaneb kaunis vaade merele ja hea ilma korral ka Suursaar ehk Gogland ja Suur ning Väike Tütarsaar. Läbi oma lapsepõlve mäletan igavesti saatvat igatsust- tahan sellele saarele, sellele saarele, sellele saarele...Igatsus kestab, võimalus selle realiseerumiseks on napp. Kurjadel aastatel tehti Tütred rahvast tühjaks ja ca 500 inimest jäid koduta ja Soome riik oma saartest ilma. "Metsa raiud, laastud lendavad..."

Otsustasime edasi itta liikuda ja kasutada selleks mitte tavapärast Tallinn Narva maanteed vaid vana, merekalda kohal kõrguva Ontika paekalda peal olevat.
Saka kalda alla on kunagi usinad vene piirivalvurid lõhanud nn Saka kanjoni. Ürgselt kaunis koht, kus põrkuvad loodus ja inimene. Nüüd hakkab juba loodus tasapisi võimust võtma. Ilm oli sombuna ja tuuline. Metsa all pilte teha ei kannatanud. Te peate leppima rannas tehtuga. Aga uskuge mind- laskumine kaldapealselt randa välja oli võimas!

Järgmine peatuskoht oli Ontika mõis. Seal toimetab nüüd Soome suusakuulsus Kalle Palander oma eestlasest kaasa ja perega. Jälle üks õide puhkemist ootav pärl. Seal nägin ma ka silti, mis andis teada, et majas armastatakse lapsi, koeri ja ... kudujaid (see võib olla ka kuduinimeste tõlgendus- aga mida muud ma peaksin arvama, kui sildil on tegelane, kelle järel jookseb lõngakera????) Kohvi meile ei antud, sest "Kalle läks kauppa". Kuigi kohvik ja majutusasutuski on olemas- loodan kunagi selle kahvia seal ikka ära proovida.

Tundub troostitu, aga tegelikult oli päris lootustandev. Terve bussitäis soomlasi oli ka tulnud kaasmaalase asjatoimetusi kaema. Tundub, et tekkimas on uus turismimagnet :D
Toila ja Valaste on nii tavalised, et seal me pilte ei teinud.
Sõitsime ja sõitsime ja siis järsku oli tee nagu otsas ja algas aed... Selline suur ja soliidne ja kuri. Ja kohutavalt suur karjäär. Silbet ja Sillamäe. Maa on tühjaks uuristatud ja siis järsku seisavad selle uurise kaldal vana veski varemed. Kurb. Ja sümboolne.
Tee kulges selle koleda kraatri serval päris pikalt. Aga lõpuks ta ikka sai otsa. See kole aed ja tegelikult ka tee. Vahepealne ukerdamine praktiliselt lehmarajal lõppes aga ootamatult Tallinn-Narva maanteel. Ilmselgelt ei olnud see rada turistidele mõeldud.
Ja siis Sillamäe. Võõrastele loodud linn. Võõras on ta tänagi- kenasti korrastatud ja klanitud, aga ikka võõras. Kui satute, siis vaadake kindlasti arhidektuuriansamblit 1940-1950-ndatest. Huvitav kogemus. Silmale ilus vaadata ka.

Meie reis oli selleks hetkeks kestnud juba nii pikalt, et kõhud olid kohutavalt tühjad ja parim lõunastamise koht tundus Jõhvis asuv Gruusia söögikoht Mimino. See koht väärib igatahes külastamist. Ainuke tingimus- te peate olema VÄGA näljane, sest kõik on nii hea ja... suur ja maitsev!

Kui kõhud said orjatud tundus kohane ka vaimu eest hoolt kanda. Kuremäe klooster jäi just parajale kaugusele.

 Peaaegu sama palju kui lõnga armastab Kersti küttepuid :D

Kuremäe tee oli remondis ja tagasi sama teed pidi sõita ei olnud just erilist isu. Seega tundus ainuvõimalik sõita hoopis edasi, ikka itta. Vasknarva.
See on koht, kus lõpeb Peipsi ja algab Narva jõgi. Ja mis ei ole enam Ida Virumaa ja veel Venemaa. Klooster on seal ka. Väravad kõvasti kinni- ju nad kedagi kardavad, kui ennast eraldada püüavad.

Taganeda pole enam kuhugi- selja taga on Venemaa.

Nojah Vasknarva Vasknarvaks, aga tagasi tuli ka tulla.  Me siis tulimegi mööda mingeid väikeseid tolmavaid teid. Ajalugu vaikib siinkohal ühest intsidendist Härnepõllul ;)
Igatehas peale pikka päeva olid mu külalised seda meelt, et Ida Virumaa on hoopis midagi muud, kui stereotüübid. Et see on üks kaunis ja omapärane kant toredate inimestega.

Järgmisel päeval liikusime Tallinna poole ja kasutasime sama mõtet- sõita tuleb mööda Põhjarannikut.
Aseri, Mahu, Letipea, Kunda.
Lõuna Kundas Blücheri kohvikus (raudselt parima terrassivaatega kohvik Eestis!)

Paar kevadist pilti samast paigast ka

Kunda on samuti peidetud pärl. Pealiskaudsel vaatlusel on tegemist ühe koleda linnakesega, kus polegi nagu midagi. Aga võta näpust-
Kunda hüdroelektrijaam

 Kunda mõis ehk Direktorite maja (mis ei ole jäänud ka koledate juurde-ja ümberehitusteta)

  Loodan, et mu pildirohke tuur ei tüüdanud teid.
Piltide eest tänan Kerstit, autoga viis meid jalutama Tarmo.

PS. Kallis Anu- Loodan, et pildid leevendasid pisut su koduigatsust!

Puhkus läbi

Puhkus avaldab läbisaamise märke. Jäänud on napi töönädala jagu priiusepäevi ja neist kavatsen ma viimast võtta.
Kuna kodualevis olles hoidsin targu netist eemale, siis nüüd, tagasi olles, on aeg tehtut näidata. Ega näidata midagi üüberimelist ei olegi. Käsitöötamine oli sellle puhkuse ajal kuidagi kõrvaline tegevus. Aga mõned asjakesed ikka valmis said ka.
Mõningased väikevormid-
 kudusin ühe pitslina, sest vaja oli just valget linikut ja olemasolev oli remondi ajal kuhugi lahkunud. Linik on tegelikult ovaalne, kuigi pilt seda väga hästi edasi ei anna. Muster "Sirjest". Ajakirja hetkel käepärast ei ole, aga soovi korral võin numbri välja uurida . Niit ema pööningult pärit nõukaaegne Pingviin (vist?) Päriselus see linik nii loppis ei ole... ;)

Siis heegeldasin oma retroremondi läbinud magamistuppa lainelise uksega riidekapi käepidemete külge rippuma südamed. Mina, kes ma üldiselt ei heegelda... Aga need südamekesed kummitasid pikalt. Tegelikult tegin ma neile peale veel lopsakad Iiri roosid, aga ei saanud hea. Sedapuhku oli vist vähem hoopis rohkem.
Niidiks vanadest varudest Nika ja mustad helmed.

 Seinal näha olev kummalise kujuga lamp on üks neist Haapsalust tooduist. Natuke liivapaberit ja peitsi tegi asjast asendamatu lugemislambi. Enamvähem samast ajastust riidekapi ja trümooga. Ei saa jätta kekutamata, et riidekapi panin ise kokku , isa natuke aitas muidugi.

Nojah, mis siis järgmiseks.
 Ah jaa. Kudusin sokid. Tegelikult neid sokke kudusin ma kuid. Tegin poolteist sokki valmis ja muudkui arutlesin, et miks ometi üks on teisest NII palju kitsam. Loomulikult on kitsam, kui igal vardal on neli (!!!!) silma vähem, kui peaks.Mida ma mõtlesin, kui neid sokke tegin teab vaid jumal taevas. Ühesõnaga- oli vaja harutada. Aga nüüd said nad valmis ja on juba ka omaniku leidnud. Lõng Novita Kesakimppu, vardad nr 2,0
Lillevaasi taga on näha ka natuke selle toa remonti...

Et magamistoa remont lõpuks ometi lõpeks ja kaoksid need jubedad mustad kotid, mis sisaldasid kogu mu riidekraami tuli ennast kokku võtta ja minna sellele legendaarsele ema pööningule vana kappi kraamist tühjendama, et saaks kapi koost võtta ja uues kodus uuesti kokku panna. See protsess oli potensiaalselt tülikas ja seega venis koledasti. Aga kuna kappi oli väga vaja, siis ma ühel päeval ikka läksin. Kapp sai tühjaks ja näe imet, muu sodinodi seest leidsin tuttuue padjapüüri, mida ma kunagi olin tikandiga kaunistama asunud (mälu järgi nii umbes 15 aastat tagasi vist). Valgel riidel valge tikand. Väga fäntsi :D Aga töö oli millalgi pooleli jäänud. Arvake, kui palju mul tegemata oli? Õige vastus on- ühe linnukese tiivatipus olevad sakid, üks lillevarreke ja kuskil mingi lillekese küljes olev üks karvake :D Ühesõnaga tegin paari minutiga vajalikud täiendused ja padjapüür saigi valmis. Kohe nagu natuke näotu on seda selle aasta tegemisena esitleda...

Jummal, kuidas ma võimlesin selle valge padja pildistamisega. Hea ei ole, aga aimu saab, millega tegemist oli.
Ja vist viimane asi (kui nüüd midagi ära ei ununud) on Reesi lõngast kootud pitssall. Ohtrate nuppudega  (1922, kui nüüd väga täpne olla), päris haapsalu sallist kõvasti suurem ja külgekootud servapitsiga. Kõik ikka nii nagu minu sallide puhul tavaline.

 Muster on pärit Pitsilistest Koekirjadest, 1986. Muster XIV, kuhu ma oma tarkusest nuppe juurde uhasin.

 Siin aga on näha lisaks sallile ka minu korda tehtud trümoo ja teine Haapsalust koju toodud lamp, mis samuti kohtus liivapaberi ja peitsiga. Ja veel on näha naabrimehe puuriidast koju taritud pesukurikas (maksin kahe kurika eest ausad 3 EURi), millest osav meistrimees vormis teeküünlahoidiku.

Nüüd on vist tõesti kõik, sest ohtrast remondijärgsest koristamisest ja uue ahju kivide pesemisest pole ei pilte ega ka suurt midagi kõnelda.
Natuke nagu niru saak mitme nädala kohta...

Englishman in New York

Sir Theodor Filipp Bear astus  JFK lennujaamas oma eralennukist maha ja avastas " ... .... ..., ma olen (il)legaalne võõras, ma olen inglane NY-s, ..., ..., .... Mind ümbritseb kari eufooriliste nägudega MikiHiiri"
Umbes nii võiks alata söör Theodor Karu seiklustest pajatav kolmeosaline romaan ;) Aga Sir Theodor Filipp peab endast pajatavat raamatut ilmselt veel kaua ootama.

Käsitööikaldus kestab, aga näitab mõningast taandumise märki, seega hoidkem hinge kinni ja lootkem parimat.
Väikeseks aperitiiviks aga lugu lipsust, T.P.B-st, Haapsalu sekkarist ja kuumalainest.
Asjaoludel, mille ma jätan siikohal mainimata sattusime me kolleegidega Haapsallu. Linn nagu Bullerby, pavlova tort ja lapsepõlv (kõik teavad seda ilmselt ;)) Erilist kuulsust on aga piiskopilinnuse, Promenaadi ja haapsalu salli kõrval kogunud Haapsalu maailmakuulsad sekkarid. Neid me kammisimegi. Saak oli suur- mina sain kaks täiesti vapustavat ja hunnitut puidust lampi, mida ma teile kindlasti ühel hetkel näitan. Aga mitte täna :D
Ühes poes lappas mu noor kolleeg Liisa lipse. Te ilmselt teate mu natuke ebaadekvaatset suhtumist sekkari lipsudesse- nad tuleb koju tarida ja neist tuleb midagi TEHA. Mida jõledam muster, seda parem.
Ja mida ma näen (silmanurgast, peaaegu nahanägemisega!!!)- Liisa laseb täiesti rahulikult näpuvahelt läbi Miki Hiirtega lipsu!!! Ma ilmselt jätsin müüjale (ja ka kolleegidele) täiesti arutu mulje, kui ma röögatasin Liisale, et OSTA see ära!!!! OSTA SEE KOHE ÄRA!!!! Liisa üritas veel teemat arendada, et miks ja milleks ja kus ma taga käin jne, aga müüja oli proff ja ilmselt ennegi hulludega kokku puutunud. Lips maksis 30 senti ja ma peaaegu röövisin Liisa rahakotist selle raha :D Lubasin sealsamas poes, et Liisa saab oma mikid tagasi prossi kujul. Müüja lohutas veel Liisat, et lips on nii suur, et kui veab, siis saab ta endale ka kõrvarõngad. (hea, et ta talle vesti ei lubanud)
Ühesõnaga. Mul oli Miki Hiirtega Taiwanis valmistatud mingite arusaamatute plekkidega polüesterlips (Fairy aitab alati ) ja karp  väga vanu nööpe. Ja pilt Pinterestist
Lips sai kiiresti tükkideks hakitud, uuesti kokku lapitud ning stiliseertud Vene kahepäist kotkast kujutav nööpki ette aetud. Aga ei olnud justkui SEE... JA siis tuli mul meelde eilne pooljuhuslik vestlus, mille üks teema oli Liisa kaisukaru (Sir Theodor Filipp Bear, ofkoors!) sekund hiljem kõmatas mu ajju teadmine, et mul on ju karunööpe!!! ja veel sekund hiljem kaikus mu peas see laul  Ja kõik komponendid oli korraga omadel kohtadel. Kahepäine suleline sai prossilt harutatud ja söör Karu selle asemele ette aetud.  Ja minu süda  jäi rahule ;)
Lubage presenteerida:
Sir Theodor Filipp Bear (vahetult peale jõudmist NY-i)

Ja siin Taiwani riidetööstuse, nööbivabrikantide ja muusikute koostöö tulemus elik rosolje lipsu ja karunööbiga. On küll kõvasti tagasihoidlikum kui tema prototüüp Pinterestis, aga küll tulevad ka kunstkivid ja brillud ja muu blingbling. See pross sai selline. Minu arust sobib jakireväärile või koti külge või salli kinnitama või kuhu iganes.

Ah jaa, üks asi veel- täpselt kaks aastat ja üks päev tagasi alustasin ma blogipidamist. Ja mulle ikka veel meeldib seda teha.
Suur tänu kõikidele, kes viitsivad mu lugusid lugeda, õnnestumistele ja ebaõnnestumistele kaasa elada ja lihtsalt kulgeda minuga koos käsitöörütmis.  Aitäh teile.
Nagu Sting laulab  " Ole see, kes sa oled-vahet pole, mida nad ütlevad..." Vanuse kogunemisega mina katsun üha rohkem kuulata ennast ja veidi vähem teisi. Ja teate- see toimib nii pagana hästi!
Te olete mulle väga kallid ja olulised!

Jälle (ikka) ikaldus!

Äge sõna- "ikaldus"! No kuidas peab see vaene võõramaalane, kes otsustab eesti keelt õppima hakata selle kõigega toime tulema??!! Mõni tuleb  ka, päris edukalt kohe (kui nüüd järele mõelda). Ja mõni jälle ei saa saamagi.
 Aga sellel kohal mu kaastundepuhang keeleõppijate vastu ka lõpeb,  sest eks meil kõigil ole oma rist kanda.
Ühesõnaga- "ikaldus" on just see sõna, mis iseloomustab mu käsitöist elu sellel kevad-suvel. No ei tule vaim pääle, nagu kurtis Samuel Vesipruul, kui oma surematut teost lõi. Mul sama seis- no ei ole seda loomingulist põlemist ja säramist ja muud püromantilist tegevust. No ei ole!
Asjad on pooleli ja selle asemel, et vanu võlgu lahendada kogun ma aiva uusi algusi. Kole lugu! Ma kohe üldse ei armasta neid poolikuid töid, mis korvidest- kaussidest vastu vahivad, aga no mida teha, kui midagi teha ei ole.
Puhtast igavusest ja mittemidagitehatahtmisest tikkisin endale prillitoosi. Lihtsalt niisama. Tikkisin Tiimari vildilehele. Värvivaliku dikteeris olemasolev materjal ,aga õnneks on mulle elati hulluste pruuni ja elektrisinise kombinatsioon meeldinud. Prillipesa voodriks on siresinine vildileht (umbes sama toon, mis tikandilgi) Mustri leidsin kuskilt netist ja soovija  võib selle leida siit

Selle asemel, et kausis nähaolevaid töid lõpetada ma hoopis lappasin jaapanlaste kudumisraamatut, et leida sealt uuele pitssallile algus. Vist leidsingi...

Kausis näha olev kindaloodus läheb harutamisele, kampsun loodetavasti mitte.
Kus on Kati (MB) karu (käsitöösoolikas)????

Hakkan ka moodsaks!

Mu ülem ütles täna, et kogu progressiivne tibikommuun peab  kas a) sisustusblogi või b) kokandusblogi. Meie oma käsitöö-jututubadega ei saa mitte löögilegi.
Tahan ka kuuluda moodsate tibi-inimeste hulka ja teen vahelduseks ühe kokandusteemalise sissekande (parem ikka, kui mittemidagi, sest midagi tarka käsitöölises mõttes ma ju ei tee).
Ostsin täna purgi kookosõli ja kuna ta lõhnas nii kohutavalt hästi, siis tekkis tahmine seda kuidagi kasutada. Kohe!
Ühesõnaga Kookosõlist inspireeritud šokolaadine hommikusöögimüsli.
kõik komponendid on võetud "umbes-täpselt"
paar peotäit rukkihelbeid (ilmselt sobivad igasugused pudruhelbed, eelistada tuleks ilmselt täistera omi)
paar-kolm teelusikatäit kookosõli
pool pakikest kookoshelbeid
umbes peotäis kõrvitsaseemneid või mingeid muid "päris" seemneid või pähkleid (nt kreeka pähklid)
peotäis kuivatatud jõhvikaid (no tõelised kokandusgurud ja toortoitujad kasutavad Goiji-marju, aga mul, maakal, neid ei olnud)
paar lusikatäit mett
peotäis või umbes nii jummala ökosid kakaoube, mille ma purustasin cacao-chipsideks(ehk siis maakeeli jahvatasin jämedateks tükkideks)

ja oligi kogu keemia- kogu värk pannile, natuke kuumutada ja segada. Saadud tulem õhukindlasse purki ja nautima- piima või maitsestamata jogurtiga.

Tegin läbi ka toorsokolaadikoolituse- oli ikka kuramuse hea küll!!!! See isetehtud toores šokolaad siis.

Väidetavalt teeb saledaks, ilusaks ja targaks :D Nii müsli, kui ka tooršokolaad
Pilti ma ei pane, sest müslit oskab igaüks ette kujutada ;)
Kogu vajalik kraam on saadaval ökopoodides -
müslit valmistama, seltsimehed, MÜSLIT  VALMISTAMA!!!

Tühine pisiasi (tõestamaks, et ma teen vähemalt natuke käsitööd)

Nagu pealkirigi ütleb, on tänases postituses tegemist tühise pisiasja ilmarahva ette toomisega. Nii väga, kui ma ei tahaks näidata mingeid hinge-kinni-võtvaid-imetegusid, siis kahju küll, reaalsus on täitsa teine... Reaalsus on lausa sihuke, et näidata pole midagi. Tõsi küll- palmikuline/pitsiline kampsun on varrastel, umbes kolmandik vist ka valmis, aga päris valmis ei ole midagi. Kalur Kalmeri kindad on kah varrastel, aga no valmis ei ole nad mitte, sest seda õiget tunnetust ei ole. Loodetavasti milllagi tuleb.
Aga täna on mul teile näidata imetilluke heegeldustöö, mida ma ei võtnud ette mitte kirglikust armastusest heegeldamise vastu vaid elust tingitud vajadusest. Alanud on rannahooaeg ja kuskile mingi lapikese peale pean ma ju oma pinnalaotuse parkima, kui rannas peesitan.

Vajalik "lapike" ei tohi olla:

1.  Liiga väike- ma vihkan, kui rannas vedeledes saavad sääred liivaseks. Ja tõele au andes on mu pinnalaotus suht suur...
2. Liiga raske
3. Liiga haakuvast materjalist
4. Liiga torkiv
5. Ilmselt ka mitte liiga suur
6. Ja liiga palju ei tohi ta maksta, parim, kui keegi mulle peale maksaks...

Ühesõnaga- potensiaalsele rannalinale oli mitmeid nõudmisi. Ega mul ausalt öeldes suurt usku ei olnud, kui poeretkele suundusin, et vajalike parameetritega asi kaubandusest saada on. Aga näe- oli täitsa olemas. Ootas mind Uuskasutuskeskuses., maksis oma ca 150 X 150 mõõmete juures, arvake ära?- 1.50. Loogiline, eksole. Ma arvan, et tegemist on mingi nõukaajal kappi igaks juhuks ostetud kardinaga. Igal juhul oli tegemist uue riidetükiga.
Minu rõõmu tumestas ainult fakt, et õmmelda ma ei oska (kohe ÜLDSE ei oska) ja õmblusmasinat mul ka ei ole. Ja narmendava rannalinaga ma randa minna ei saa, see oli ka ilmselge. Jäi üle ainuke lahendus- heegeldusserv. Pitsiks on seda ilmselge pillamine nimetada- olgu siis tegemist natuke lopsakama palistusega. Ma ähmaselt mäletan, et õmblemises on mingi sellelaadne termin.

Ühesõnaga- materjal Uuskasutuskeskusest, heegelniit Kangadžunglist ja nii ta tuli.  Ei mingit imet, ainult puhas vajadus.

Suvitusvälisel hooajal võib seda lina kasutada kardinana või laualinana (aga ma vist ikka nii multifunktsionaalseks ei lähe)

PS Ma ei oska mitte ainult õmmelda, ma ei oska heegeldada ka ;)

Kindad Nr 5, Kaluripruut Salme kalakindad

Inimene mõtleb- Jumal juhib! Ma pole täiesti kindlalt iialgi ühtegi kindapaari nii palju harutanud, kui käesoleval juhtumil. Aga kuna harutamine on iseloomule hea, siis ma ei kurda ;)
Tegelikult pidid neist saama meestekindad, aga tegelikkus oli natuke teine- varras nr 1,25 ja 8/2 lõng ning 82 silma ringil annavad minu käekirjaga nüüd hoopis üheselt naistekad. Mis tähendab seda, et muster tuleb ringi joonistada või õigemini tuleb meestekinda jaoks uus muster joonistada.  Ja see on ju kokkuvõttes hoopis tore.
Idee oli kududa ühed tõsised meestekindad, mis kõlbavad kätte ühele jõrmile kalurile, aga millegi pärast vupsasid kindale hoopis lestapojad või alamõõdulised sprotid (olevalt vaatenurgast). Aga on nagu on- ju siis just nii oli seekord vaja.
Pisut pildimaterjali ka.
 Pargipink, kust on Vasja tulemised ja olemised juba kevade puhul eemaldatud, tundus lausa steriilne kohe. Ja sellevõrra võõras...

 Kalakindaid tuleb ikka presenteerida rannal

 Katse teha ilupilte. Seebika kohta polegi nii halb...

Kuna kindad ei saanud "õiged", siis täna kunstmuinasjuttu ei tule :)

Kingatallalt baretile

Kunagi ammu, juba sügisel, tekkis mul idee kunagi midagi baretile tikkida. Jalutasin Balti jaama turult läbi ja ostsin bareti, sellise täiesti tavalise. Tahtsin küll musta, aga musta polnud.  Barett ootas oma aega, aga ei tahtmist ega ka aega justkui nagu ei olnud. Tegelikult ei tulnud lihtsalt "vaim pääle".
Täna hommikul lubasin endale, et vot täna ma ei tee mitte midagi- loen ja olesklen niisama. Ja katsun selle ilge kellakeeramise järelmõjudega toime tulla. Vedelemine õnnestus ainult pool päeva, siis hakkas tekkima motoorne rahutus- kooks midagi või?  Või hoopis ... tikiks?
Ostsin endale sügisel kingad, mille tald on kaunistatud... tikandilaadse pildiga.  Ja järsku põrus kõik paika- barett on olemas, aega on, isegi pilt on olemas.
Nii siis tuligi suhtkoht ettevalmistuseta tikitud barett.
Algallikas

.. ja sellest lähtuv tulem

Eks seda tikkimist peaks vist tihedamini harjutama...

Kirikindaid ja "verd"

Täna näitan ma oma viimase aja tegemisi, mis on küll mõlemad servapidi loominguga seotud, aga samas nii erinevad, kui üldse olla saab.
Nagu te ehk juba aru olete saanud, siis koon ma viimasel ajal omaloomingulisi kindaid-käpikuid. Just omaloomingulisi (st muster ongi minu tehtud). Loomulikult ei tule miski tühja koha peale ja ju ma ikka mingeid vanast ajast teada-tuntud sümboleid kasutan, aga alati käib minu mustri juurde Lugu. Kui saatus tahab, siis kunagi, ehk, ma jagan teiega nii musterid, kui ka Lugusid (kui need kedagi huvitama peaksid), aga see on veel mägede taga.
Seni aga on vaja teha ja läbi kududa 13 kindamustrit. Ja nende Lood kirja panna.

Seega- lubage esitleda: Kindad nr 4 "Armastuse Punane Puu"
Vardad 1,5, lõng 8/3 ( läti punane, Ülle kingitus) ja valge, ilmselt veel Jõgeva toodang.
Muster omalooming, kuigi  need kärbsekirjalised või hanõsilmad või ljõnnukesed nüüd teabmis omaloomingulisusele pretendeerida ei saa, aga sellegi poolest. Varraste olukorrast peale kudumise lõppu ma parem ei räägi. Las pilt räägib enda eest.
Jah, need kindad seisavad püsti.

Minu teine "isetegemine" on aga hoopis teisest valdkonnast. Servapidi simulatsiooni ja grimmi maailmast hoopis.
Mõned aastad tagasi käisid Kaitseväes grimmitegemist õpetamas taanlased. Mina juhtusin ka sinna gruppi ja nüüd käin ma aegajalt kaitseväe erinevate õppuste tarbeks koos kolleegidega "kannatusi joonistamas" nagu ma seda tegevust ise nimetan.
Mõned pildid minu töödest. Ausõna, keegi meestest päriselt haiget ei saanud ja nad ise nautisid asja ka väga.  Nõrganärvilised ja hematofoobid ei peaks ehk edasi lugema-vaatama...

Veel viimased pintslitõmbed, veel veidi "verd" ja põllule!

 Nii näeb välja käsi, kus midagi plahvatab

 Ei ole vaja ronida võõrasse aeda õunaraksu!

Kino ja kaamera jaoks on töö rohmakas, aga kaugelt ja abiandjale tunde kättesaamiseks on täpselt paras.
Uute lugudeni, mu sõbrad!

Kirikindaid ja kirjandust II

Tädi Leida ja Uhke Õitseja

Tädi Leida lillepeenras elas Uhke Õitseja. Tegelikult keegi ei teadnud, et
Uhke Õitseja on uhke õitseja. Nimetatud lill nimelt pidas endale
alandavaks elada koos nende kõikide mõttetute pojengide ja jorjenite ja
kellukate ja kukeharjadega (võeh, millised nõmedad nimed) ja kättemaksuks
ei näidanud kunagi ühtegi õit. Uhke Õitseja pidas koledat vimma Tädi Leida
vastu, kes ta sellistesse tingimustesse oli istutanud.

Nii siis kaks kanget omavahel positsioonisõda pidasidki. Leida ei leidnud
Uhke Õitseja kohta kunagi ühtegi head sõna (väetistki andis napilt) ja see
omakorda ei mõelnudki oma imeilusat õit paotada.
Lugu lõppes  ühel hommikul, kui hommikuselt tõredas tujus Tädi Leida Uhke
Õitseja peenrast üles juuris ja kompostihunnikusse viskas.

Uhke õitseja juubeldas - lõpuks ometi on tema kõrgel kohal ainus kaunitar,
kus kõik tema hunnitult kauni õie ilu nautida saavad. Ajas südilt juured
rammusasse mulda ja ei läinudki kaua, kui kompostihunniku otsas puhkes
õide tõeliselt kaunis lill.  Tädi Leida seda ilu kahjuks näha ei saanud,
sest saatuse tahtel oli ta just sellel ajal sõitnud kooli kokkutulekule.
See fakt muidugi tumestas pisut Uhke Õitseja võidurõõmu.

Aga ilu jaoks on alati nautlejaid.  Nii sattus Tädi Leida aeda oma
tavapärasele metalliotsinguretkele Koolja, kes pidi peale kolmepäevast
kodust äraolemist (koos prügiämbriga, mis eriliselt pahandas Koolja
naisukest Vaaljat) leidma võimalikult diplomaatilise tee tagasi perekonna
rüppe. Nii krahmaski Koolja Uhke Õitseja kompostihunnikult kaasa, et
Vaalja südant pisut pehmendada.
 Kooljat ootasid ees mitmed rasked küsimused, mida Vaalja igakuiselt
esitas, rõhutades küsimuste kaalukust taignarulliga, mille käsitemises
oli Vaalja meister. Iga jumala kuu küsis Vaalja ainult kolme asja-  "Kus
sa kolasid need kolm päeva?" ,  "KUS ON PALK?"  ja " Miks, oh issand, MIKS ma
sulle, tõprale, mehele läksin???"

Uhke Õitseja juubeldas:  Ma saan lõpuks tõelise armastuse märgiks kingitud
jumaldatud naisele, kes kindlasti minu ilu tõeliselt hinnata mõistab
Koolja jõudis korteri ukse taha ja andis arglikult kella. Ukse avas
maruvihane Vaalja, kes krabas Koolja käest Uhke Õitseja ning vaheldumisi
taignarulli ja Uhke Õitsejaga kallile mehekesele  äsades esitas oma kolm
igipõlist küsimust.

Viimane mõte Uhke Õitseja peas oli, et ega Tädi Leida jorjenipeenar ei
olnudki kõige nõmedam koht siin maailmas.

(NB! Nimed, faktid ja olustikulised kokkulangevused on juhuslikud ja ei oma reaalsusega mingit seost. Tegemist on kirjandusliku fiktsiooniga.)


"Siin oli Koolja" (lubatud ilupilt pargipingi, unustatud kinnaste ja igipõlise teadaandega, et siin oli Koolja (vasja, igor, maša või veel keegi) ;)

Tehnilised andmed- vardad Made in USSR, 1,75, Lõng tundmatu kollane 8/3 ja punane läti oma (aitäh Yllepile ilusa jõulupaki eest) See punane on õige mõnus kududa :D Muster omalooming

 Häid saabuvaid munapühi!