Ühed pitsilised sokid, mis ilmselt juhatavad sisse kudumispausi

Mul on mingi imelik kuduhullus peal. Muud ei tahakski teha, kui ainult vardaid ja lõnga näppida. Aga ilmselt tuleb vahel millegi muuga ka tegeleda. Mida muud tähendab vastik randmevalu, mis kududa ei lase. Loodetavasti on see lihtsalt häire, mis lõpeb paari päevaga, aga mul on tõsine hirm.
Aga täna näitan pitsilisi sokke, mis saavad täiesti kindlalt minu omaks.
Esther-sokke olen ma juba pikka aega kududa tahtnud. Olen seda teinud ka, aga ikka ja alati kellelgi teisele. Need saavad aga minu omaks. Muidugi muutsin ma õpetust, st kudusin nii, nagu mulle parem ja mugavam tundus. Ja olen väga rahul- sokid on täpselt parajad, mõnusad ja minu arvates ilusad ka. Lihtne kudumine on,  kui loogikale pihta saada. Nende Estheritega olen ma üsna mitmele inimesele nende sokkide isu peale ajanud.   Loodetavasti saavad valmis veel mitmed ja mitmed pitsilised sokid-sukad.

 Kudusin vardaga 2,5, lõng on Koduekstrast pärit Laurin Villalanka (75% villa, 25% polüamiidi, 275 m/150 gr), mis peale pesu muutub imepehmeks.

Nädalavahetuse väikevormid

Koon praegu enamasti pisividinaid- sokke, kindaid ja mütse. Ka möödunud nädalavahetus ei olnud selles suhtes erand- valmis said ühed triibulõngast Karamellisokid (karamell on lõnga nimi). Kudusõber Kersti õpetas mulle "kerge randmega" uut moodi looduse selgeks- Leslie Ann Bestori raamatus "Cast on, bind off" kutsutakse sellist loomist Double Start Cast On  (aka Estonian, Latvian) Tekib mõnusalt veniv ja elastne serv, mis sobib eriti hästi sokkidele ja kinnastele.
 Tulid sellised tavalised meestekad, number 43 arvatavasti. Sokivautšeri omanikul oli igatahes raske valida, kas tahta Tihaseid või Karamelle. Naiste tungiva soovitamise peale läksid loosi siiski Tihased, aga mulle tundub, et ta oleks tegelikult tahtnud neid karamellisemaid.  Eks ma järgmine kord siis tean ;)

Käisime kolleegidega "õhtul õues" ja sain endiselt töökaaslaselt kiire tellimuse sõrmitutele. Kududa pole neid ju eriti miski kunst, aga mustri valimine osutus keeruliseks.Lõplik valik jäi saksakeelsest vanaema mustriraamatust pärit kirjale. Me nimelt Alleraaga tegime raamatuvahetust- tema sai vene mustriraamatu ja mina saksa oma. Olen enda omaga hullusti rahul :) ja mul jääb ainult loota, et Alleraa enda omaga ka.
Tulemus meeldib mulle (loodetavasti omanikule ka)- muster on huvitav ja ausalt öeldes polnud keeruline ka.
Lõng on angoora ja akrüüli segu (sest just sellest lõngast tahtis sõrmituid tellija), varras 2,0, vardal 14 silma.

Ühed pitsilised sokid on ka pooleli, aga sellest juba järgmine kord. Sõrmikud ootavad oma järge ja veel ühed sõrmikud ja üks kaelussall ja üks haapsall ja ikka nii edasi...

Valelapiline müts

Luban pidulikult, et väga tihti ma kaks korda päevas ei postita, aga kuna müts sai valmis, siis mõtlesin, et näitan ta kohe ära ka. Lumeroosisõrmikute juurde oli mul vaja sinist mütsi. Mulle väga pikalt mõtisklemine ei istu- idee tuleb kiirelt ära vormistada.
Tahtsin mütsi, mis ei oleks liiga pretensioonikas, aga pisuke kiiks oli tervitatav. Niimoodi sattuski mu varrastele valelapiline müts. No ikka see vanast ajast tuntud kõver kindavars.
Kuna asi on tegelikult primitiivsuseni lihtne, siis mitte midagi pikalt kirjutada ei olegi.
Varras 2,5, üles lõin 128 silma. Hallid triibud said sisse kootud mu personaalse kiiksu pärast- ma nimelt ei armasta, kui jäävad mingid arusaamatu suurusega lõngalõppude pussakad. See Novita Seitsmevenna hall oli just sellest seeriast- nüüd on süda rahul, selle lõngaga on asi ühek pool ;) Sinine on Filati Cervina 100% villa, 125 m/100gr (see lõng meenutab oma olemuselt Jili). Lõngavöö lubab, et ei näksi ja tohib masinas pesta ja ikka nii edasi. Ime, mitte lõng ;)
Tõeliselt kiire töö oli, umbes lõuna ajal lõin silmad üles ja umbes Aktuaalse Kaamera ajal lõpetasin. Muidugi ei kudunud ma kogu aeg- ikka igasuguser tähtsad tegemised jäid selle aja sisse. Aga täitsa hea oli. Sellise võttega võib teine kordki midagi valmis nikitseda.

Nii et Ülle, nüüd on minul ka müts ;)

Tihasesokid

Kudusin valmis vautšerisokid. Midagi erilist rääkida ei ole- sokid nagu triibulõngast sokid ikka.
Kudusin Novita Seitsevenda Talitintti lõngast. Ma arvan, et see talitintti on tihane- lõngavööl oli nimetatud linnu pilt ja värvid meenutavad kah tihast.
Kudusin vardaga nr 2,5, 15 silma vardal. Mõnus oli ;) ja sõber saab ka sokid jalga.

Kasutust kasulikuks

Kuna aegajalt on tõusnud teemaks mu piltide tavaline taust kirjaga, et tegemist on väga ja väga "explosives"
olukordade või esemetega, siis otsustasin asjale veidi valgust valada.
Pean kohe ütlema, et asi on küll enda tehtud aga mitte eile või üleeile valminuga. Kasutanud olen ma oma multifunktsionaalset riiul-pink-kohvilauda ikka juba aasta ja veidi peale ka, ma arvan. Ehk siis asi on ennast praktikas tõestanud.
Väikeses ruumis on iga sentimeeter arvel ja seega vajasin ma lauda, mis kannaks endas mingit lisaväärtust näiteks raamaturiiuli näol.  Algmaterjal oli mulle ka ammu silma jäänud. Tegemist on paukmoona kastidega, mis tavaliselt lõpetavad oma maise teekonna lõkkes (milline raiskamine, eksole). Peaaegu kõik kasutatud detailid on pärit algmaterjali küljest (va mööblirattad, mis muudavad üldiselt raske konstruktsiooni oluliselt mobiilsemaks). Kasutasin kuut kasti ja muutsin ainult köiest sangade asukohta. Ongi kogu lugu.
Loomulikult puhastasin ja lihvisin ma algset materjali veidi liivapaberiga, aga kuna oli oluline mitte kahjustada erinevaid tekste ja silte, siisolin ma selle nühkimisega tagasihoidlik. Paar kihti lakki ka ja saigi varsti raamatud riiulisse laduda.

Laual aga võib vaataja näha vinüülplaadist koolutatud kaussi, kust piiluvad mu järgmised sokid.

Kõdisokid

Kudusin sokke, sest nagu ma juba kuskil eespool kõnelesin - sokkidel on minekut. 

Planeerisin täita oma sokivautšeriga antud lubaduse, aga näe, võta näpust (või hoopis varbast?)- sokkidele tekkis hoopis teine omanik.  Aga on, nagu on.

Miks kõdisokid? Sest kudumise ajal oli kogu aeg kole kõdi ;) Lõng lihtsalt oli nii jube kare. Ma tõesti tahaks teada, millest austatud poolakad ( või leedukad ?) seda lõnga teinud on. Suutsin tuvastada heinapakinööri ja ohtralt mingeid rohulisi elemente, ühtlasi kaldun ma arvama, et on kasutatud lihalammaste villa. Tulem oli ikka tõeliselt karm- nagu karjalapse põli ;)

Kudusin ja sõna otseses mõttes kihistasin naerda- olukord tundus täiesti absurdne.  

Kudusin ühe soki valmis ja pesin ära, et oleks lõplikult selge, kas neid sokke on üleüldse võimalik jalga panna. Pesu tegi asja oluliselt paremaks ja seega sündis ka teine sokk. Uute asjade omandamise käigus proovisin kududa uut moodi kanda- Hiiu kand Tööpingi moodi. Mulle igatahes meeldis.

Tavapärased tehnilised andmed ka. Lõng on Balti jaama turult ostetud jämeduses ca 7/3 (enam ei ostaks), kudusin masohistlikult vardaga nr 2,0, vardal 15 silma. Sokid on ausad ja ilmselt kulumatud ;)

Jälle tuleb tunnistada, et kunstilise tulemusega tänane töö just ei hiilga...

Siiami kaksikud. Post-op periood

Siiami kaksikute võrdlus tuli mul pähe eile, kui ma oma teist paari Lumeroose kudusin (seda osa, mis eelmistest üle jäi). Nagu siiami kaksikutegi puhul- peale eraldamist ja mõlema paari kirurgilist kohendamist tekib kaks eraldi "isendit", kes iseseisvalt hakkama saavad. Sarnased, aga mitte identsed, identsuse puudumine on loomulikult taotluslik. Ma arvasin, et kloone küll siia maailma vaja ei ole. Nii siis saigi roosimotiiv teist pidi keeratud ja taustavärvi vahetatud.
Sõrmedele ikka mu kirglikult vihatud Põhja-Eesti kärbsekiri. Ma vaatsin juba lapsena kirikindaraamatuid (Konsin, Silmkoeesemed) ja ei suutnud ära imestada, kuidas virulased pole suutnud midagi erilisemat välja mõelda, kui kärbsekiri...Oh, lapsepõlve muretud, süütud mängud... Nüüd on aga selgunud tõsiasi, et koe tagasihoidlikult soojemaks kudumiseks on kärbse(musta)kiri parim.

Panen endale meeldejätmiseks ka sõrmevalemi, et ei peaks iga kord arvutama. 

10/ 8/ 8/ 9= 35

9/ 7/ 7/ 8 =31  

Vot sihuke lugu siis. Muide, pildid on klikatavad ;)

Poolteist paari Lumeroose

Isale kootud sõrmikud avaldasid minus mu tumedama poole, nimelt kadeduse. Mul oli ka kohe sõrmikuid vaja- kirjatud sõrmedega, edevaid ja sooje.
Kui kinnast kududa ja kogu tähelepanuga olla telekas, siis võib juhtuda, et pöidlaava tuleb ilmselgelt liiga kõrgele. Minuga juhtus just nii- muster oli loogiline ja kergelt omandatav, kudumine läks ludinal ja enne, kui ma arugi sain, oli pool kinnast valmis kootud. Ilma pöidlaavata, loomulikult. Arvasin oma lõputus laiskuses, et nii on ka hea (teate seda multika-jänest, kes lõbusalt hõiskas, et käib kah).
Kudusin oma roosilised sõrmikud valmis ja siis selgus, et mis liig, see liig. Pikkust siis. Ebamugav oli ja kotitas ja ei istunud käes nagu kummikinnas...
Küpses plaan kasutada kääre. Alguses plaanisin eraldada ainult randmeosa, aga õnneks ma mõtlesin pisut pikemalt (seekord ma mõtlesin ka) ja võtsin liigse osa maha peale esimest mustrikorda.
 Sain sellise koosluse.

Kudusin valmis esimese kinda, proovisin ja olin rahul (aga mitte liiga)
Kudusin valmis ka teise lühendatud kinda. Selgus, et parandused on tehtud erinevalt. Harutasin esimese  üles. Kudusin uuesti ja oh imet- saidki sarnased!

Värv tundub esimesel pildil olevat reaalsem. Kindad on kirgassinised ja mulle väga meelejärgi. Roosimotiiv on pärit mingist 1982 aasta NN mustrilehest, kõik muu minu peast. Lisaks valmis kinnastele on mul veel kuni pöidlani valmiskootud teinegi paar :D Voh milline rats! Erilist rõõmu teeb aga asjaolu, et nimetatud toorik-kinnastele tekkis täna juba ka tahtja.
Pisut ka tehnilisi andmeid- lõng 8/2 , sinine Looduskera indigoga värvitud (sörts äädikat pesuvette on hea mõte) ja valge ilmselt Raasiku päritoluga. Varras veneaegne 1,5-1,75(vist, ega ma täpselt ei tea, aga alla 2,0 igal juhul)
MMMMMMõnus kudumine oli! Aga nüüd on mul kinnaste juurde vaja sinist mütsi..

PS Vahest koon ma mõne asja valmis ka ilma eriliste sekeldustata, ausõna, seda tuleb ette. Blogi lugedes võiks arvata, et ma olen mingi Kudu-Šveik...

Sokdember ja isa lumerookimise kindad

Jõulude ja aastavahetuse vaheline aeg on olnud väga produktiivne. Mul ei ole kahjuks esitada mingeid imelisi gunsti-ja tizainiprojekte.
Selgunud on karm ja halastamatu tõde- inimesed tahavad jõulukingiks "pehmeid pakke". Ja eriti tahavad nad, et pehmed pakid sisaldaksid sokke... Minu üllatus on piiritu!
 Sõbranna mees sai ekspromtkingitusena sokivautšeri, mille ta mulle koheselt tagasi ulatas ja teatas, et ta tahab nüüd lubatuid sokke ASAP (tööandja tagab töötingimused hallis, kus temperatuur on püsivalt 7 kraadi ja varbad koledasti külmetavad).
Vend arvas, et talle sobiks sokid väga hästi. (Novita Nalle Kukkaketo, Krassi, tüüpiline sokilõng) TEGELIKULT kudusin ma need varbastalustatud sokid küll endale, aga mõnetunnise kandmise järel selgus, et sokid on ca kuus numbrit suured... Seega- vend sai sokid endale ja on nende üle õite õnnelik.

Minu lemmiklaps Mia saab täna kaks aastat vanaks ja talle oli vaja kinke. Tuntud lambasõber (lemmiklammasTimmu kadumine ja taasleidmine on olnud meie pere detsembri tähtsündmus ;)) sai lambapaki ja sokid pealekauba.

 Need isendid on lõpujuppidest tehtud klassikalised kummikusokid. Siit ka see pisut hull värvivalik...

Ja kuna mul enda varbad kippusid külmetama, siis ühed jalavarjud said ka endale punutud.

Järgmiseks aastaks õppisin paari asja- jõulueelsel ajal (suvel siis) tuleb kududa palju sokke, et õigel ajal oleks ikka võtta ;) Sokikudumine on nagunii selline lihtsalt kulgemine, vanasti ma kudusin ohjeldamatutes kogustes "stressisokke" (pidi ikka noorel inimesel seda muret olema), nüüd on see tegevus jäänud kuidagi soiku.
Kindalugu on hoopis teisest terast.
Minu kohe kaheksakümnenene isa on üks vinge vanamees :D Kangust täis ja jube konservatiivne. Lumerookimise kindad olid katki ja neid pidi ema pidevalt parandama ja lappima. Ausõna, ma tegin korduvalt ettepanekuid, et ma ostan talle uued, aga ei midagi... Ikka vana joru, et need on nii head ja käepärased  ja ikka nii edasi. Viimases hädas ma lubasin, et ma koon talle lumerookimise kindad. Papsi silmis ärkas huvikilluke: "Sõrmikud või?" Ei plaaninud ausalt öeldes sõrmikuid kududa (talle kunagi lumerookimiseks kootud käpikuid ta kätte ei pannudki!), aga no kus ma enam pääsesin...
Oluline oli, et kindad saaksid soojad ja soovitavalt ka kenad. No minu arust on lollikindel valik Kihnu mustrid (Kihnu Roosi. My history). Sõrmed pidid saama soojad, st kahevärvilised.
Tulemus on siin. Lõngaks ikka Kuressaare kitslammas ja 8/2 valge, see on minu jaoks 100% valik, kui on vaja head tulemust.

 Kui te nüüd minu käest küsite, et miks soonikuosa on nii lühike, siis mina sellele vastata ei oska. Nii tahtis omanik. Ja punkt!

Kindad said valmis ja tekitasid olukorra, mis on minu jaoks uus. Nimelt minu isa ütles oma uute kinnaste kohta selgesõnaliselt, et
1. need meeldivad talle,
2. need on ILUSAD! ,
3.need on soojad ja karvased ja
4. nendega hakkan ma POES KÄIMA! (mis tähendas seda, et lumerookimise kindaid ikkagi polnud!) Töökindaprobleem lahendasin nii, et tõin talle ehitusmaterjalide poest fliiskindad.
Isale sõrmikute kudumine aga tekitas ka mulle kirjatud sõrmikute vajaduse. Ütle veel, et kadedus ei ole liikumapanev jõud ;)
Kallid kudusõbrad ja blogikülalised! Ma soovin teile kõikidele kõige paremat ja loomingulisemat algavat aastat, mida te iganes oskate soovida! Uute kohtumisteni!

Mul ongi vist jõulud käes...

Minu selle aasta jõul jõudis natuke enne aega, nagu nõukaajal viisaastak kolme aastaga või midagi sinnakanti.
Minu käsitöö- ja spordi(siinkohal keegi ei naera!!!!)sõber Kersti käis Riias. Kena inimene nagu ta on, küsis enne minema hakkamist, et mida ma tahaksin. Ja mina kohe tahtsin! Tahtsin seda meiegi käsitööliste hulgas furoori ja positiivset elevust tekitanud kindaraamatut, muid kindaraamatuid kah muidugi. Ja Kersti, kena inime, otsiski üles Riias raamatupoe ja tõi mulle sealt koguni kaks kindaraamatut.

See raamat meenutab mulle oma ülesehituselt kõige rohkem raamatut "Mulgi kirikindad ja kirisukad", annab ülevaate ornamentikast, folkloorist ja loomulikult on seal ohtralt mustreid. Käepärane formaat ja mugav spiraalköide ka, hindki on meie mõistes hea. Läti keelt ma muidugi ei oska, aga ma arvan, et enamvähem see seal kirjas on.

See aga, vot see on puhas maiuspala! Toekas, ilusate piltidega, mõnusal paberil.... MMMMM! Meie kindaraamatust eristub lätlaste kindapiibel selle poolest, et iga kindakavandi all on omalaadne "silmuselugemise mõõtkava". Juba esimest pilku peale visates on selge, mitme silmaga antud kinnas kootud on. See omakorda teeb vajadusel mustri vähendamise oluliselt lihtsamaks. Samuti ei ole peetud vajalikuks ühte ja sama mustrit kolme erineva värvilahendusega esitada (nagu meie kindaraamatus on juhtunud)
Tellida saab selle lingi kaudu, ma arvan, http://www.jr.lv/lv/veikals/prece/?shop_id=412393
Oeh, ma tahan juba kuduma hakata!
Kolmas jõulukink aga oli meiemaine etnograafia. Kersti  viis mu täna Vabaõhumuuseumi jalutama. Mina olen nimelt selline möku, et varem sinna jõudnud ei olnud. Aga tänane jõululaat Rocca al Mares oli ülimalt positiivset energiat kandev/andev.
Tegelikult on elu ilus ja inimesed armsad! Aitäh sulle Kersti! (ma tean, et sa loed;)

Saare kõrvik

Plaan oli kududa kadunud mütsi asemele Kihnu sukakirjaga uus peakate, mis kataks kõik vajadused- oleks ilus ja soe ja kõrvad ja kukal oleks kaetud jne. Aga inimene mõtleb- jumal juhib.
Kadunud müts ilmus välja, Kihnu sukakiri ei allunud seekord loogikale ja peaaegu valmis mütsitoorik läks harutamisele. Kui nüüd väga aus olla, siis enne seda sukakirja kohta olin ma teda juba paar korda harutanud. Esimene kord siis, kui kuklaosa ei tulnud selline, nagu ma tahtsin ja teine kord siis, kui ma otsustasin ignoreerida kudujate hulgas üldtuntud tõde- parempidiune kude hakkab alati üles rullima. ALATI! Isegi siis, kui seal all on udupeen kahe lõngaga silmuseline ülesloomine (oi ma olen uhke, et selle selgeks sain).
Aga läks nagu läks- Kihnu sukakiri ("Elumõnu") asendus Muhu kindakirjaga ("Meite Muhu mustrid")ja müts valmis nigut niuhti. Ühed meretagused maad ju mõlemad (masska loogika noh). Eks see Kihnu sukakirjaline tuleb ka milllagi, kui Allah tahab.
Lõngaks hall Novita Seitsevenda (otsad otsa projekt), punane BBB Monella (50/50 villa ja akrüüli), varras 2,5
Lisan natuke muid andmeid kah, muidu hakka mõnel järgmisel korral jälle hullunult arvutama ;)(mitte et ma seekord seda teinud oleksin)
Üles lõin 133 silma (ega ma ei lugenud, tegin nagu torust tuli) peale tagasiharutamist ja edasikudumist ja jälle tagasiharutamist selgus, et just niipalju neid on. Teinekord teen 130 või 128. Kuklakumeruse lühendatud ridu kudusin nii, et algusejoonest mõlemale poole lugesin 23 silma ja sealt edasi igal real kahe silma kaupa pikendasin neid ridu. Saigi umbes paras ("hapust hää"- nagu meie kandis öeldakse) ainuke asi, millega iriseda on see, et see kuklaosa oleks ka võinud kirjatud olla, natuke hõre tundub muu mütsiga võrreldes.

Vandenõuteoreetik

Ma kahtlustan vandenõud. Pole veel otsustanud, kas lõngatootjate või lõngaesemete oma, aga mingi "kala"  igatahes on. (Valitsus varjab juhtunut ja tõde on kusagil olemas-"Salatoimikud")
Mu talvemüts oli kadunud, kohe täiesti lõplikut ja jäädavalt. Küll kahtlustasin ma rotte, kes lisaks kapsarauale on ka mu peakatte kaasa haaranud, küll ufosid, küll vaenlase salakuulajaid. Igatahes seda mütsi ei olnud. Ma otsisin küll, täitsa korralikult otsisin. Aga mida pole-seda pole.
Leppinud karmi tõsiasjaga, et talv on, aga mütsi mitte, suundusin ma lõnga ostma (sest mütsi oli ju vaja ja ÕIGET lõnga mul polnud .., no või peaaegu polnud)
Lõng sai koju toodud ("väikese" varuga ikka), mütsisilmad varrastele loodud, isegi kaks korda harutatud...
Ja mis te arvate???? See k....i müts ilmus välja!!!! Sealt, kust ma olin kaksteist korda otsinud!!! Nüüd on mul poolteist mütsi. Varsti ehk ka kaks, siis näitan teile ka.

Roosid lumes

No ei ole minus seda modernse inimese enesepiitsutamise kirge.
Selle asemel, et pureda inglise keele grammatika kallal mina lihtsalt vedrutan kaks päeva diivanil, vahin aknast välja, lürbin teed, luban endale, et kohe-kohe ma tõusen ja võtan selle Grammary kätte ja kus siis alles algab aega... Tühjagi ta ei alanud (ega ma ju ei läinud selle grammatikaraamatu järgi ka)
Mina hoopis kudusin kooliaegse pinginaabri tütrekesele käpikuid. Tali tuli maha ja minu õrn tädisüda küll ei kannatanud mõtet, et laps (no kes enam niiväga laps ei olegi) on külmas talves paljakäsi.Tõenäoliselt ta päris paljakäsi ei olegi- suure tõenäosusega on tal kindaid rohkem kui üks paar, aga enivei...Teatavasti on IGA ettekääne hea, kui on vaja leida põhjus midagi mitte teha. Aga läks nagu läks ja las läks, seda enam, et tänases koolitunnis sain ma täitsa keskmise koolipoisi tasemel hakkama ;)
Läks siis roosiliselt. Kui ma tavaliselt võtan kindamustri ette ja koon selle järgi, siis seekord tegin teisiti. Ma teadsin täiesti kindlalt, et tahan Marie kinnastele kududa roosid. Oli kohe selline tunne... Nimelt oli see muster mulle lõikelehti lapates silma jäänud ja kudumist planeerides läks enamus aega õigete rooside taasleidmisele. Sahtel oli nimelt mu mustrilehtede hunnikust mõned kaasa haaranud ja sahtlitagusesse Kadunud Asjade Maale toimetanud. Oi ma otsisin... Aga leidsin lõpuks!
 Edasi läks kõik imelihtsalt. Teine detail, mida ma kindlalt teadsin oli see, et randmed saavad vanaaegsete kinnaste eeskujul viltuse sooniku. Kindaid tellides rääkis Marie kogu aeg lumest, mis ei tohi kuskilt sisse pugeda ja seega küsimusi ei olnud- randmed tulevad. Lisaks mustrilehe roosidele tekitasin omaloomingulise kindatippu, et kõik klapiks.

Viltuse sooniku kudumisskeemi annan ma siinkohal ka, ehk on kellegil sest abi. Asjal on tegelikult ainult kaks nippi- silmuste arv peab jaguma kuuega ja mustrit kootakse igal real (st paarisridu lihtsalt läbi ei koota!)
1.Kalle paremalt vasakule: koo rida läbi, teine rida(ja kõik järgnevad)- P, P, 2 vasakpidi kokku, P, P, Õ
2. Kalle vasakult paremale: koo esimene rida läbi, teine rida (ja kõik järgnevad)- P, P, Õ, P, P, 2 vasakpidi kokku
Põhimõtteliselt võib need kokkuvõtmised teha ka parempidi, aga vasakpidised kokkuvõtmised annavad reljeefsema tulemuse, mis rohkem soonikut meenutab.

Nüüd siis pisut pilte kah. Ilm on pime ja ega õueski teabmis heledamad need pildid poleks tulnud. Aga on nagu on. Mustriskeem, kui kellegil peaks tahtmine selle järgi midagi teha, on pärit NN mustrilehelt nr 8, aastat ei ole peetud tarvilikuks mustrilehel ära märkida

 Lõng ikka tavapärane 8/2, jumala tundmatut päritolu ja roosa Looduskera  košenilliga värvitud (läheb pesus ikka päris palju heledamaks) Varras tavapärane 1,5

Loodame, et Mariele tema kindad meeldivad!
Aga nüüd ma lähen päriselt inglise keelt õppima, ausõna!