Blogimine on puhta meelest läinud ehk kuidas sealamp laineid lõi

Põhimõtteliselt ma muidugi mäletan, et mul on blogi. Arvatavasti mõni isegi loeb. No kui tal on igav või kui ta kogemata midagi asjalikku otsides siia satub.Mul on põhimõtteliselt meeles isegi paroolid, et uusi postitusi kirjutada (mitte nii nagu Nööbilugudega juhtus...). Põhimõtteliselt ma isegi teen mingit käsitöölaadset tegevust, seega postitada nagu ju võiks aga... postitusi pole, pilte pole ja aega ka pole...Võibolla on need kõik ainult ettekäänded, mine sa tea.
Aga vat nüüd juhtus sihuke lugu, et mult küsiti, kas ma mitte blogimise peale ei ole mõelnud ja see koputas üsna jõuliselt mu musta südametunnistuse pihta.

Seega, saagu postitus sealambist :D
Mul on kreisi maitse, mõni peenema meelelaadi ja tugemavama kunstimeelega inimene võiks seda nimetada kergelt segoks või isegi maitsetuseks või veel millekski aga mulle päriselt ka meeldib, kui asjadel on mingi vint sees, selline "viie minuti pärast päris pöörane"- elul peab olema värvi ja vunki, kurat küll. Mina muidu ei mängi!
Nett kubisseb igasugustest lollakatest "teeisesitastsaia" projektidest. Mõnda vaadates tekib mul küsimus ka, et inimene, kas sa tõesti oma ajaga midagi muud teha ei mõista aga vat kujudest lampide tegemine oli teine tera, hoopis teine tera, ma ütlen. Ma olen aastaid vaadanud kõiki kujukesi (ka Tarmo Kangro monumentaalteiseid, muide) vaadanud mõttega, et kuidas selle sisse auk uuristada ja sellest teha lamp :D
Oli seakuju ja oli lambijalg ja oli tahtmine nendest paaritamise teel tekitada lamp, mis oleks sulnis ja kena ja veel sadatuhat kaunist omadussõna. Kõigepealt oli Siga, auguga mudel, rahakassa eelmises elus. Pildil olev auk on juba natuke suuremaks uuristatud . Vanal neandertaalllaste viisil, haamrikese ja naelakese abil. Töötav võte, muide.

 Lõpuks oli auguke nii suur, et lambijalg läks suhteliselt vabalt läbi selle augukese (sea kõhu all oleva augukese ka, loomulikult).

Järgmisel päeval tõin kohalikust poest spray-värvi (hõbedane) ja superatakki. Värvisin koridoris ja kogu majarahvas oli huvitavas tujus ja natuke jokkis ( ;) ) aga nagu on öelnud keegi Salomon, kuningas: " Kõik läheb mööda". Läkski, hais läks mööda ja toksikoloogiline joove ka. Siga kuivas ära ja sai aetud lambivarre otsa. Tilk liimi sõrakeste alla ja oligi korras. No öelge ometi, kas pole see Siga nunnu näoga???

Omahind kokku ma rvan, et max 12 eur (värv, raibe, maksab peaaegu 8!). Rõõmu mitmesaja eest. Sekkarisse jäi kujusid ja lambijalgu veel...Musu ütles muidugi, et kudugu ma talle parem mõni müts, selle asemel, et lollustega tegeleda. Aga tegelikult kumas läbi uhkuselaadne emotsioon, et ma olengi võimeline tegema peedist pesumasina (mitte ainult mingi viletsa trumli)...
Seega on ehk arusaadav, et ma ei vaeva teid tavaliste triibusokkidega, mida sai kootud jõulupuhkuse ajal, sest varbad külmetasid :)

Põhimõtteliselt on blogis näitamata kaks kampsunit, kolm mütsi ja vist veel midagi, mis esimese hooga meeldegi ei tule... Laisk naine noh...