pühapäev, 17. august 2014

Ah, ma hakkan nüüd hoopis turismi- ja toidublogijaks :P

Toidublogid ja -pildid on viimasel ajal ikka pööraselt popiks saanud ja mina nagu loll ikka ainult koon ja koon.
Aitab, hakkan ka moodsaks ja noortepäraseks ja kirjutan kudumisejuttude vahele hoopis paar toidupostitust.  Tegelikult inspireeris mind see artikkel ja eriti kommentaariumisse kirjutatud tarkusetera, et "sellises kloaagis(!!!!) nagu ida-virumaa mina ei söö"
 Nojah. Alati on võimalus a) kloaaki mitte üldse sattuda ja siis langeb söömise küsimus iseenesest ära , b) osta Tallinnast Selverist saiakesed kaasa ja nosida neid ning juua kokakoolat peale või c) siiski proovida ära ka meiekandi avalikud söögikohad.
 Muljed võivad olla kindlasti seinast seina aga proovida tasub alati.
Minu avalikes söögikohtased tuuritamise põhjuseks oli mu kallite sõprade tradistsiooniks saanud (kaks aastat järjest on juba vaieldamatult traditsioon!) Ida-Virumaa tuur. Kui me eelmisel aastal võtsime ette Põhjaranniku vanad mõisad ja Kuremäe kloostri, siis sellel aastal oli meie eesmärk kodumaa kirdenurk. Nurk kohe selle kõige otsesemas tähenduses ;) Ehk siis Narva-Jõesuu ja Narva. Sinimäed ka loomulikult.
Sinimäed on kahtlemata Eesti ajaloos märgilise tähendusega koht. Ja kuna meie maal elavad erineva maailmavaatega kodanikud siis see märk on eritähenduslik. Iseeneset on sinimägede memoriaal kenasti korras aga keegi inim-taoline olend oli oma suhtumist väljendanud sittumisega mälestuskivini viiva trepi kõrvale. Arusaadav muidugi, mis loomal ikka muud üle jääb, kui jõuetu viha viimse aruraasu röövib ja soolestikus pinge üles kerib. Anname andeks, nagu me anname andeks ka oma kehva iseloomuga kassiraisale, kes sussi sisse hunniku teeb. Mul on sellest loomast küll kahju...

Järgmisena jõudsime me oma vahva reisisseltskonnaga Narva-Jõesuusse, mille saksaaegne nimi oli Hungerburg (Näljalinn!) Kõlas ohtlikult meie korisevatele kõhtudele ;) Loomulikult on endisaegne kuurortlinn elanud üle tõelise Uue Tulemise. Tänavad on kenasti korras, SPAsid ja kuurorthotelle on igal nurgal  ja üsna loomulikult ei tule ka söögikohtadest puudust. Aga nagu vanas lauluski oli - "aga see pole see, pole see..." Ühesõnaga- ei tahtnud me minna ohutut ja turvalist rada ning einestada mõnes steriilses restoranis. Meie tahtsime ekstreemi :D Sellisel puhul tuleb küsida kohalikelt. Peatasime tänaval ühe proua, kes juhatas meid söögikohta nimega Lemmik. Ajamasin. Aastasse 1983 nagu naksti. Ilmselt oleks toit olnud hea ja maitsev. Aga natuke liiga Nõukogude Liit oli see asi.
Kuskilt oli jäänud meie kõrvu nimetus Kaluri Talu, mis kõlas kutsuvalt ja piisavalt "ohtlikult" :D Viidamajandusega on nagu on - st kui sa juba õige teeotsa peal oled (tee Narva Jõesuust Narva) , siis on asi suht selge. Ühesõnaga- Kaluri Talusse jõudmiseks pead sa keerama vanade mahajäetud tööstushoonete taha.  Ja siis jälgi silte. Ühel hetkel on su silme ees võpsik, kuhu on suhteliselt kaootiliselt pargitud autosid ja garaažide vahele suunduva tee peal on ette tõmmatud šlagbaum kirjaga OTKRÕTO.
Nagu te arvata võite oli selleks hetkeks meeleolu muutunud peaaegu hüsteeriliseks (mina olin külili tagaistmel ja röökisin naerda, Kersti sügeles üle keha jne) aga uudishimu ei lasknud rahus ära ka sõita.

Gurmaanide teekond naudinguni ei peagi lihtne olema.
 Kõik oli ehtne je ehe. Muide- taustaks mängis eestikeelne raadio...
 Oi kuidas mulle meeldivad ausad ja hingega tehtud asjad! Mis siis, et lauanõud ei ole portselanist ja kahvlid-noad peen lauahõbe. Lihtne ja lööv ja rahvast vooris sisse kogu aeg
 Ilmselt ühe eksootilisema vaatega söögikoht Eestis- Narva jõgi ja otse üle jõe Venemaa piiritulbad ja piirivalvetorn. Ma usun, et piirikas vaatas binokliga mulle taldrikusse :D
 Ja ega väga tihti silmu-kapsasuppi ning tuura ei pakuta ka kuskil. Kusjuures need tuurad ei ole mitte mingid külmutatud jurakad vaid ujuvad paadisilla kõrval sumbas rõõmaslt ringi. Värske värk noh!
Igatahes - nõrkadele see kogemus ei ole aga midagi metsikult kohutavat ka ei ole- kõhu saab täis ja vaated on ilusad. Lisapunktid meestele ettevõtlikkuse eest!

Segadust tekitav on muidugi sõna "hutor" tõlge eesti keelde: on jah tõlge "talu" aga tähenduslikult on "talu" eesti keeles siiski natuke põhjalikum majapidamine. See "hutor" on pigem tähenduses onnike või osmik vms aga see kõik on filosoofia ;)
Järgmine toidubloogerdamiseteemaline postitus tuleb õige pea ;) Püsige lainel!

2 kommentaari:

  1. Gurmaanide rännakud on ka toredad ja üleüldse - Sinu kirjutisi olen alati õhinaga lugemas ja nautimas, jutustagu need siis toidu-, turismi või käsitöörännakutest .. või kõigist neist ning tuhandest muust asjast korraga!

    VastaKustuta
  2. Vot eto daaa... ütleks ma selle peale :D
    Igal juhul tundus mulle küll meeldiv ettevõtmine-
    et selline seiklus tundmatusse päädis sellise meeldiva kõhutäiega...

    VastaKustuta