Ausad emandad, Bordoopunane Draakon ning Monumentaalselt ornamentaalne

Jagan lihtsalt muljeid Keskaja Päevadelt Tallinna vanalinnas. Pildimassinat kaasas polnud ja seega on kõik pildid netist saadud (vaatame, mis näppu hakkab)
Alustada tuleb muidugi sellest, et ega ma mingi laada- ja meluinimene ei ole, seda enam tuleb imestada, et ma täna oma tagajalad tagumiku alt välja ajasin ja kogunisti vanalinna kondama läksin.
Alustasin loomulikult Vabaduse platsist ja Kunstihoonest, palju kiidetud ja-kirjutatud OrnaMentaalse näitusega. Uhke oli!  No oli kohe uhke ja ilus olla eestlane! Minu üllatuseks ei kõnetanud mind sugugi kõige enam kindad, mis oleks ju nagu loogiline ja oodatav ega ka mitte Haapsalu imekaunid sallid, mis oleks ja ootuspärane (Mitte et neile oleks mida ette heita olnud- oh ei, kõik nad olid nii kaunid, nii perfektsed et ainult imesta!) vaid minu endagi üllatuseks kaks eksponeeritud eset. Üks oli pitsliniku mustri järgi kootud vaip,(keri allapoole ka, seal tulevad eriti kaunid fotod näituselt!)Täiesti imelineasi, ma olen ise ka selle mustri järgi linikut kudunud aga vaibana on ta ikka täiesti vaimustav!
Ja minu teine lemmik oli Lääne Eesti vaiba aineline metsseaga vaip. Mis ei tähenda muidugi, et muud eksponaadid oleks kuigivõrd kehvemad või vähema mõnuga tehtud. Muide- just tegemise rõõmu paistis igast viimasest tööst küllaga. Kui te vähegi saate, siis minge kindlasti vaatama, see väärib kulutatud aega saja- ja tuhandekordselt!
Kultuuramuljetest tulvil lonkasin edasi vanalinna poole ja sattusin Niguliste mäele, kui keskaja küla ennast lahti pakkis. Imetlesin Monika uhket emandariietust ja tema kedratud lõnga ja seadsin sammud Raekoja platsi poole, et käsitöölaadal ehk mõnda nobenäpset tuttavat kohata. Etteruttavalt olgu öeldud, et trehvand ma kedagi. ilusat käsitööd oli aga küllaga. Tõsi, mineid hinge kinni võtvaid imeasju mulle silma ei hakanud. Aga õnneks ei müüdud ka matrjoškasid!
Laval lasid keskaegset laulu hispaanlased ja meeleolu oli mõnus. Ja siis, ja siis! tulid lavale madjarid! Oh seda sära ja sarmi ja hoogu, mida tumedasilmsed hõimuvelled rahvale paista lasid! Ansambli nimi on täiesti hääldamatu sõnaühend Bordó Sàrkàny, mis maakeeli tähendavat Bordoopunast draakonit. Rahvas lustis ikka kogu hingest. 

Väike stiilinäide Punastelt Draakonitelt, ainuke vahe oli see, et Raekoja platsil lustisid nad umbes poole rohkem ;) Igatahes mulle hingega tehtud asjad sobivad ja see oli just see, mis mul hetkel vaja oli. Jala võttis  tatsumaja suu oli tund aega järjest kõrvuni. Kuuldavasti esinevad nad täna õhtul ja homme ka- seega minge neid vaatama, kui vähegi võimalust on, te ei pea seda mitte kahjatsema;)

Muusikaelamus pani mind nagu narkarit ikka enam ja enam tahtma ja kuna Raekoja plats pole mitte väga kaugel Pika tänava EEsti Käsitöö poest, siis seadsin järgmiseks sammud sinna, et oma silmaga üle kaeda näitus "SEE on rahvarõivas", mis kestab selle nädala lõpuni.  Oh seda uhkust ja ilu ja näpuosavust ja jälle puhast tegemise rõõmu ja uhkust. Lüganuse riideid kahjuks polnud.  Nagu polnud poes ka Lüganuse seelikukangast. Olla nii pisike ja tundmatu kihelkkond. Mina kodukoha partioodina tõstsin muidugi huilge üles, et MISMOODI pisike ja tähtsusetu, et Õ täht tuli lõppude lõpuks Lüganuselt! Ja üldse on selle Lüganuse seelikuga kehvad lood. Lüganusel arvati, et on ikka hirmus ilus ja kolekena, kui seelikus saavad kokku kollane ja roheline...näiteks nii... Et hirmus uhke oli, kui põll tehti lausa helerohelisest riidest. No ma ei tea. Tegelikult, kui uskuda muisi, ja mida me siis veel usume, kui mitte seda, eksole, siis Lüganuse kandi naised-noorikud võtsid kasutusele hoopis ruudulised seelikud. Nüüd ma siis ei teagi mida teha- kas hoida ema suguvõsa poole, mis on vähemalt kolmsada aastat paiksed olnud, justsealsamas Lüganuse kihelkonnas ja kanda seda rohe-kollasetriibulist, mille kätte saamine ei osutu vist kõige lihtsamaks ülesandeks, liikuda ca 40 kilomeetrit edasi läände, Viru-Jaagupi kihelkonda, kust on pärit mu isa isapoolsed juured või teha hoopis kannapööre ja liikuda oma veerandmulgi vere sunnil hoopistükkis Viljandi kihelkonda? Issver, kui keeruline see kõik on! LOOMULIKULT on minu enda juured ikkagi Lüganusel, siin pole midagi rääkida. Aga veri viskab ikka vahest vimkasid ka- üheksakümnendate alguses, kui seelikutriibustikust polnud mul halli aimugi ostsin ma puhta meeldivuse mõjul Suure-Jaani seelikukupongi, millest ma täiesti tavalise seeliku tegin ja käisin ma selle riidetükiga ikka pikalt ja pikalt. Kole uhke olin ka, sest no nõnda kena oli ju!

Vot sihuke ilma käsitööta jutt täna. Ma lähen nüüd oma kleiti edasi kuduma, sest karta on, et ega ta ilma kudumata valmis ei saa ;)