Hipipalitu

Jätkame taaskasutuslainel.
Mareti Kaubamaja on üks kuramuse kena koht Kuressaares. No on kohe kena. Üks väheseid kohti, kust ma endale alati midagi leian. Loomulikult kehtib siingi sekkarikammimise kuldreegel: tuleb minna ja olla avatud võimalustele. Ehk siis ideega, et nüüd lähen ja valin endale kuueteistkümne karakullkasuka vahel mulle imehästi sobiva isendi ei tasu läheneda ühelegi taaskasutusasutusele. Lähed kasuka järele aga ole valmis, et lahkud sealt brokaatkleidiga. No või siis vastupidi- tahab kampsunit, saad diivani.
Mina ei läinud tollel veebruaripäeval Maretisse sugugi mitte mantli järele.  Tegelikult ei tahtnud ma tol korral üldse midagi, ma ainult kulgesin kolleegi sabas.
Aga näe-saatus tahtis teisiti. Tema tahtis, et mulle hakkaks näppu ( ja isegi selga!) see kummalise fassongiga palitu. Lühikese varrukaga mantlid on mul alati küsimusi tekitanud. Noh et kas poosemisel ka mingi piir on vms. Et mantli funktsioon on ometi soojendada ja lühikesed varrukad on selles osas ehk kahtlane valik. Aga inimene mõtleb, Jumal (juhus) juhib.
Ma ei saanud nagu suurt arugi, kui olin nimetet lühivarrukalise vidina endale ostnud.
Eks ta oli ikka keskmisest koledam küll... Värv oli kahtlane, kakapruunid kandid veel kahtlasemad, pikkus kummaline. Kole asi oli. Aga kui ma silmad kinni panin, siis oli ses asjatükis justkui mingit ainest.
Kahjuks ei taipa ma kunagi neid "Enne ja pärast"- pilte teha. Ikka ainult see "Pärast" versioon.
Natuke rätsepakääre (pikkusest kadus ca 20 cm), tõhus kuivpuhastus Pesupandas, eriliselt koledad plastmasspöörad vahetatud puust kinnituselementide vastu ja natike nõelaga vehkimist ning tulemus sai justkui sutike parem ;) Ilmselge on see, et selle riidetükiga on lõbus käia. Isegi tänase lumesajuse ilmaga oli päris tore.

Kõik võimalikud (oletatavad) sarnasused ja kokkulangevused muhu tikandiga on juhuslikud ja tahtmatud. Ja kõikide muude teadaolevate tikanditüüpidega samuti. Mina lihtsalt natuke susisin nõelaga.

 Tegin endale linnu ka :D Üks Sinilind elus ikka ära kulub, kas pole. Lind tuli ka kuidagi ise. Ei olnud ja ei olnud asjalik aga nii kui tekkisid sinised ripsmed- nii oli asi paigas.

Ja tore on see, et seda peleriiniosa, kuhu soovi korral mingeid botaanilisi ja zooloogilisi imeelukaid lisada- no seda ikka jätkub. Kui tikkimisesõrme otsa uus nahk kasvab, siis ma ei välista, et mingeid lisandusi tekib aga kindel ma pole ;) Olgem avatud ja kulgegem koos loovusega. Või midaiganes need zen-tegelased sellisel puhul ütlevadki
Täna viisin oma palitu esimest korda õue jalutama, st käisin sellega (kuidagi naljakas on selle kohta SEE öelda ;)) tööl. Minu meesülemus tuli riidenagitoast ja ütles, et kellegi uhke hipimantel ripub seal. :D Nii et ka hipiasjandusest (hipiasjandus on meil  kõik mis seondub käsitööga) kaugemal seisvad kodanikud märkasid mu näputööd. See on ju iseenesest tore, kui kellegi meel mind ja Sinilindu nähes rõõmsamaks muutub.