laupäev, 5. aprill 2014

Pariisi, Pariisi, Pariisi...

Ei, mitte mina.
Juba mõnda aega väisas teatava regulaarsusega mind Naabrinaine, kes tegi rohkem või vähem arusaamatuid vihjeid mingite heledate Hõlstide kohta. Aeglase taipamisega, nagu ma olen,ei saanud ma kuidagi aru, mis puutub Naabrinaise hõlst minusse, ma ju ei õmble. Veidi aja pärast tekkisid kompavad küsimused heegelhõlstide kohta. Ka sellele küsimusele tuli mult ainumõeldav vastus:"Heegelasjatundja ma ei ole ja sind aidata ei oska"
Nüüd, minu kuulsusrikkal tõvevoodiperioodil, marssis ülimalt otsusekindla näoga Naabrinaine minu juurde ja teatas, et tema läheb nüüd Pariisi ja tal on vaja seda heledat hõlsti millega heljuda Pigalle platsil. Ma vaatsin teda ikka väga möku näoga... Ja alles siis mul mõikas! "Kas sa tahad, et ma KOOKSIN sulle selle heleda hõlsti?" Nüüd oli Naabrinaise kord mulle möku näoga otsa vaadata " MIs sa arvad, MIKS ma juba pool aastat sulle seda kampsunijuttu siis räägin???"
Ühesõnaga- arusaamatused said lahendatud ja algasid läbirääkimised :D Potensiaalne tellija oli sama otsusekindel nagu bolsevike poolt 1905. aastal ärahullutatud aadlipreili. Preili silmis põles õige äge helk, kui ta kirjeldas mulle oma soove- kapsun peab olema liibumas liivakellakehale (kusjuures on jah liivakellafiguur!), sellel imeasjal peavad olema augukesed, kampsunil peab olema Kauni Pakendi funktsioon, et mõjuda boosterina Naabrinaise isiklikule elule :D
Väljakutse missugune! Ja vastutus! Kui nüüd eraelu ei edene, siis on see ju puhtalt minu süü... Mina piiksatasin kampsunijutule vahele, et nupud peavad olema ja tumedat lõnga ma ei koo ja puuvilla ka ei taha ja et mustri pean saama ma ise valida. Need tingimused olid vastuvõetavad. Kiirelt sai pliiatsiga sihkerdatud mudel paberile, võetud mõõdud ja HS raamatust muster valitud. Ka lõnga osas jõudsime valutult kokkuleppele. Lõputust lõngakohvrist tuli välja kaks tokki Linate Smyrna Platinumi. Loogika ütles mulle,e t ega kahest tokist nüüd ühte üleni nupulist kampsunit, mille number ei ole just XS, ikka valmis ei tee küll. Kus häda suur seal Susa pood lähedal- tegin tellimuse ja et ikka varu ka oleks, siis lausa neli tokki :D Hull mutt :D

Selline oli algus...

Muide, taustaks on minu onu maalitud pildid. Onu hakkas igavusest maalima umbes seitsmekümneselt ja nüüd on tema pildid sellised. Kahtlemata on onu Uno minu lemmikkunstnik ja muidu ka lemmikonu!
Aga kunstijutt kunstijutuks, läheme kudujutuga edasi.

Kampsunikirjaks sai valitud, nagu ka pildilt paistab, Silvia kiri- õrn, naiselik, Kaunis Pakend, nupud, augukesed- kõik nagu kokku lepitud sai. Varras tavapärane 2,5 KnitPro Symphoni. Võtan tagasi kõik oma kurjustamised KnitPro kohta. Symphoni tekitab ehedat sõltuvust.
Kuduprotsess oli väga nauditav. Kudusin puhta rõõmu ja mõnuga, või  no mis mina kudusin, iseliikuvad vardad olid.
Aegajalt sai nalja ka. Vahest on ikka vaja poolkut tööd omanikule selga passitada. Naabrinaine tuli alati umbes kahe sekundi jooksul proovi ja mul oli alati suur tegemine poolik asi talt seljast kätte saada :D Seisis ja keerutas õndsa näoga peegli ees ja silitas kampsunihõlmu... Oh, küll teeb sihuke asi kudujale rõõmu!

Aga asi sai valmis ja nüüd oli vaja saada kampsikust kauneid pilte. Valmistasin modelli ette, et nüüd tuleb ennast soojalt riidesse panna ja  läheme koledaid kohti otsima. Noh et kontrasti peale mängida või nii ;)
Minu mälestustes oli Püssis üks mahapõletatud vana elumaja, kus saaks kole-ilupilte teha. Aga võta näpust- majast oli alles vaid mälestus. Järele jäi modell linna kolaplatsile vedada ja paneelikuhja otsa istutada.


Mul pole vist kunagi ükski kampsun nii vähese vaevaga valminud. Kõik oli kuidagi lihtne ja loogiline ja läbiv emotsioon oli Puhas Rõõm- nii mul, kui ka uuel omanikul. Ja nupud, nupud on näha, eksole!
Eraldi pole vast vaja ära märkida, et minu analoogne kampsik on valmimas ;) Kadedusel on ikka suur jõud, ma ütlen :DD

Ah jaa, veel üks asi- tegelikult saingi ma selle kampsiku valmis vähem kui kahe tokiga. Uskumatu, kui hästi väljaandev lõng on see Linate Smyrna, mu suurim lemmik ja alati esimene valik.

PS Püsige veel mõni päev lainel ;)

17 kommentaari:

  1. Vau, ma ütlen! Vot see on alles tagasitulek! Valmista vardada ette, kui Pariisi moemajadest tellimused hakkavad saabuma :)

    VastaKustuta
  2. Kus nüüd põrutas,,,, võimas tagasitulek sul tõesti! Väääääga kaunis töö!!!

    VastaKustuta
  3. No ma võtan nüüd samuti sellel viimaste fännide pikal pingil istet. Ja teatan pühalikult, et igal jummala päeval, kui mu arvuti oli sisse lülitatud, käisin ma Su blogiuksele kloppimas. A ei kedagist. Ausalt öelda, ma muutusin murelikuks. Ja nüüd, kui ma otsustasin täiesti arvutivaba reedeõhtut pidada, magasin ma selle kauaoodatud postituse maha. Igatahes, küll on hea, et Sa paranesid ja küll on hea, et Sa kudusid. Need KnitPro Symphonie vardad on tõesti suuuper ja Linate Smyrna samuti. Ilusa salli kudusid ja võrratu kampsuni. Kas pärast kuuleme kampsuni Pariisi muljeid ka? Ole terve ja kena kevadpäeva! tumevalge

    VastaKustuta
  4. Väga vinge kampsik, aga Su kirjutamisoskus on imetlusväärne!

    VastaKustuta
  5. Ometi oli selles aja mahavõtmises ka midagigi head - näib, et Su kuduisu on veelgi suuremaks ja gurmaanlikumaks kasvanud!
    Ja ma ei saa ka lisamata jätta, et Su onu Uno on väga andekas ning nähtu põhjal on lausa kahju, et Ta oma annet nõnda kaua "vaka all hoidis"!

    VastaKustuta
  6. Kaunis, imekaunis. Ja kaunis on ka see, et kudumine oli rõõm.

    VastaKustuta
  7. Mis viga sellise kampsuniga Pariisi linna peale uhkeldama minna! See näeb välja kõike muud kui kerge vaevaga ja isekuduvate varrastega tehtu! Tõeline meistritöö!

    VastaKustuta
  8. Aitäh, kullakesed! Mulle meeldib, kui asjal higihaisu juures ei ole ;) Noh et ongi selline kerge ja mõnus ja ilma kõrinärimiseta saavutatud asi. See kampsik kuulub täpselt sellesse sahtlisse ;)

    VastaKustuta
  9. Vaat' sehandse kampsiku kudumine on kõrgem pilotaaž, milleni kõrgusepelgurid nagu mina ei küüni ega hakkagi. Niipea. Vaatan harda austusega üles. :)
    Mõtle, milline suurmeister võinuks saada onu Unost, kui ta oleks mõnikümmend aastat varem pihta hakanud!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Uno maalimine tuli meie kõigi jaoks nagu välk selgest taevast. Ta ise seletab seda niimoodi, et pensionäri elu oli talumatult igav ja kuna tegevusetus teeb inimesed kiuslikuks, siis pererahu säilimise mõttes alustas ta maalimist. Ja mis päev edasi, seda paremini välja tuleb. Mulle tundub, et ühel päeval pean ma Uno piltidest ühe postituse tegema ;). Kampsikutega on sihuke värk, et mina vaatan sinu omi ka alt üles ;)

      Kustuta
  10. P.S. Nupud on näha. Ilusad pontsakad nupukesed-nunnukesed. :)

    VastaKustuta
  11. Mul selline jakike vilgub vaimusilmas juba aastaid vist. Kuidagi ei saa vaimusilmast kudusilmi. Sa tegid selle imeilusaks reaalsuseks. Lõnga lähen kohe googeldama, pole sellist veel näppinudki. Ilmselt on mu laeni ulatuvatest lõngavarukastidest just see veel puudu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. OOOO, Smyrna on ime ja nirvaana ja kaif ja nii võiks jätkata veel pikalt. Sama soojaga tegin ma samasuguse hõlstiku endale ka(ja ma pole kaugeltki mingi pisike tibina ;)) Nii et tasub ainult alustada. Smyrnat müüs Susa ;)

      Kustuta
    2. OOOO, Smyrna on ime ja nirvaana ja kaif ja nii võiks jätkata veel pikalt. Sama soojaga tegin ma samasuguse hõlstiku endale ka(ja ma pole kaugeltki mingi pisike tibina ;)) Nii et tasub ainult alustada. Smyrnat müüs Susa ;)

      Kustuta