Varastatud hetked

Ma ei tea isegi, kuidas mul õnnestus need labakud valmis kududa. Ikka ilmselt niimoodi, et kudukotiga sai hiilitud magamsituppa ja seal natukesehaaval kootud.
Kindad saab endale kolleeg Mirge, kes kaebas ühel hommikul, et ta sõrmed külmetavad. Uuris veel kindlameelse häälega, et kas ma kindaid koon ja kas ma koon kindaid ikka päris lõngast. Oi ma armastan inimesi, kes teavad, et käpik käib päris lõngast, ikka sellest natuke torkivast lambavillast, et lõhnaks nagu päris ja tunduks käes ka nagu päris.
Ega muid piiranguid polnudki, isegi värvid lubas Mirge mul valida.  Ma siis valisin sellised natuke murtud toonid, et oleks selline tunne nagu oleks need kindad mitmeid talvi näinud ja nagu oleks neid pestud ja pestud...
Mirgel on nii väike käsi, et mulle need kindad kätte ei mahtunud, ma muidugi paar korda pressisin käe sisse ka, selleks, et pöidlaava kõrgus hea saaks. Loodetavasti siis sai.
Vardal on randmeosas 16 silma ja labaosas 18. Lõngades kõlab kokku tõeline Balti koostöö- esindatud on eesti, läti ja leedu lõng :)
Novot siis niimoodi.

Üldiselt on elu kiire ja tormiline. Just lõppes sanuuzeli (no sihuke koht, kus on miksitud vets ja pesukoht ;) ) remont. Remont oli ok, aga suurem osa ajast kulus kassiräbala värvist ja muust heast-paremast puhastamisele. Aquastop on siiamaani kõhu all klimpis, ära ka ei lase lõigata neid kamakaid... Elu esimene jooksuaeg vist tabas ka Nööpi, igatahes kuidagi muudmoodi ei oska ma seda märatsemist ja tujutsemist seletada. Ta oli ikka lihtsalt kohutavalt pahas tujus :D Naiste värk...
Järgmised kindad on varrastel, jälle koon nagu partisan luureretkel- hiilides ja varitsedes :) Aga tundub, et jaanuaris pikalt kestnud külm on inimeste mõttesse istutanud kindavajaduse. Mis mul ikka, ma koon ju hea meelega, kui ainult võimalust on. Tingimused pole muidugi kiita. Kui on midagi, mida Nööp pööraselt armastab, siis on see kudumise takistamine.

Koletu viirus on mu maha murdnud ja ma ootan iga hetk, et kohe-kohe kutsuvad naabrid politsei, et mu köhimisele mingigi piir panna, seni pole politsei veel tulnud...Eks neil on rahvast vähe ka, igale poole ei jõua.
aga sen

Võitluseta ma alla ei anna

Umbes nii võiks iselomustada minu käsitöist tegemist- kogu aeg on üks draama ja tagaajamine ja kisma, et natukenegi kududa saaks.
Sparringupartneriks muidugi minu kassiräbal Nööp, kes on veninud teismeliseks teismelise kommetega. Ainult näriks ja kiusaks ja krutskitaks, sest kudumisele kulutatud aeg on ju aeg, kus kogu tähelepanu pole temal ja see on täiesti ilmvõimatu olukord.
Seega arvestades olukorda tuleb sügavasti imestada asjaolu üle, et kaks ja pool paari sokke on siiski valmis saanud. Ei kudunud öösel, öösiti mina magan- kudusin magamistoas, kinnise ukse taga, kui kassi kasvatada oli vaja- st kaks ühes.

Pealmistesse sokkidesse, mis paistavad, sai kootud lausa 8 eri sorti lõnga- ikka otsade lõpetamise eesmärgil, nüüd on nutsakud otsas ja meel hea. Sokke sarnasuses süüdistada muidugi ei saa. Aga mulle meeldib.
Teine tegemine on hoopis teisest ooperist. Mul oli juba pikka aega südamel üsna ära lagunuenud Reimanni Pitsiliste koekirjade raamat. Te kindlasti teate seda 1986 aastal ilgelt viletsas liimköites kehvade kaantega raamatut. Ohtra kasutamise tulemusena oli raamatust saanud kogumik lahtisi lehti, mida hoidis tinglikult koos äranärunud kaas. Olukord vajas sekkumist ja ma olin otsinud mingit köitefirmat, kes asja korda ajaks. Aga polnud sobivat leidnud.
Nüüd, saanud julgustust märkmiku tegemise koolitusest haarasin ise härjal sarvist sõjahüüatusega "Kui keeruline see ikka olla saab?!"
Paberitöö eeldab suure hulga abivahendite olemasolu ja mul neid loomulikult polnud. Seega- aitab välja pööning, kus pesitseb suur hulk kümneid aastaid vanu tapeete ja kaste ja muud mudru. Valik langes ca kolmkümmend viis aastat vanale köögitapeedile. Mitte et see nüüd hirmusilus oleks olnud aga sellel on teatav võime ilmselt kesta pikemalt, kui viiskümmend aastat vanal pabertapeedil.
Seega, tapeet, jõupaber, vana pappkast, PVA liim, käärid, vaibanuga ja lendasime peale.

 Halliku 1973 aasta silmuskudumine sai uue kuue nö kaasuvana.
Ma jäin peris rahule, targad raamatud said palju parema väljanägemise, mina tarkust juurde. Ja mis kõige olulisem- raamatud käivad lahti ka ;), ei liiminudki kõike üheks kamakaks kokku. Kuigi töö oli keerukas, kui kogu aeg on mingi vuntsiline asjapulk juures. Juhtus sedagi, et raamatusse sai kass kleebitud. Hiljem tuli ta siiski sealt lahti võtta. Liimijälgede pesemisest ma ei räägigi ;)
Need raamatud ootavad hetkel veel kaanenurki ja üsna mitu närakat tahavad ka uusi kaasi saada. See on tore töö, ausõna. Ma teen seda kindlasti veel ja veel

Kõik ei saa olla geeniused, keegi peab normaalne ka olema

Paberitöö on mind seni üsna külmaks jätnud. Teha on muidugi väga tore, eriti, kui õpetaja on hingega asja juures. Seega ei olnud mingit võimalust jätta kasutamata võimalust minna Püssi Kultuurimajja šokolaaditaskut ja klapiga märkmikku tegema.
Šokolaaditaskud on maailma kõige asjalikum pisikink, kuhu saab peita nii šokolaadi, raha, kinkekaarte kui ka näiteks pileteid. Ja mõistusevastaselt keeruline ka ei ole. Olen seda varem ka õppinud ja asjast püsivas vaimustuses.
Keerulisem oli minu jaoks mõista ideed, et ma teen ise, algusest lõpuni, valmis märkmiku. Müstika! Piltide pealt vaadates on alati teiste omad nii imeilusad ja kolekeerulised tundunud, et kujutleda ennast sama asjaga valmis saada see tundus kuidagi müstiline.
aga nii tema läks. Õmblesime märkmikulehti, liimisime ja kleepisime ja valmis need märkmikud said- üks ilusam ja huvitavam kui teine. Mul kahjuks seda pilti pole, kus kõikide õpitoas osalejate näputöö korraga peal on  ja seega tuleb leppida minu märkmikuga. Ma kavatsen hakata sinna kirja panema eriti ägedaid ideid... Loodetavasti neid ikka on tulemas...

Kui teie tahate ka hästi ja toredasti aega veeta, siis kutsuge Valijana õpetama. Valijana leiate siit. Mina näiteks tean täpselt, et oma sünnipäeva pean ma sellel aastal hoopis teisiti...

Ei uskunud mina...

... et selles blogis saabuvad päevad, kus tavaliste sokkide valmimine ületab uudiskünnise.
Aga näe- rõõmustada tuleb ka selle üle, et üks (loe ÜKS) paar tavalisi otsasokke on valmis saanud.
Otsasokid siis ses mõttes, et tegemist on tavalise jäägikasutusega.
Põhilõng on mingi Novita Nalle tokilõpp ja karvasust lisab meeltesegaduses ostetud mingisugune mohääritaoline tokk.
Ega neid sokke vaadates ei teki just väga selget ideed, et nad ühest paarist olla võiksid. Aga nii on. Asjas on süüdi need kohutavalt pikad värvivahetused selles mohäärses olluses.
Seoses kassipidamisega olen ma alates septembrist valmis saanud tegelikult kolm paari maailma kõige tavalisemaid sokke, neist tubli kolm ja pool sokki said kootud konverentsil. Loodetavasti ei ole korraldajad väga solvunud aga ma usun, et kudumine on palju viisakam tegevus, kui süüdimatult telefonis või tahvlis FBs surfata ;)
Need konverentsisokid olid nii vanad võlad, et vahetasid omanikku kiiremini, kui nad pildile jõudsid. Ja mis neist ikka pildistada, nii tavalised kui tavalised ühed sokid olla saavad.

Eraldame sardiinid saabastest

Kuna kaks kõva isiksust oma tegemistega ühte blogisse ära ei mahu, siis Nööbi seiklustest saate te edaspidi lugeda siit

Käsitöises mõttes pean ma ilmselt hakkama kapist vanu sokke võtma ja neid ükshaaval siin näitama  :D Midagi uut ju peale ei tule

Lihtne müts, Nööbiga

Et kuidagigi selle blogi olemasolu õigustada, siis toon ma täna teie ette ühe väga lihtsa mütsi. Kudusin selle enne Nööpi, sest temaga on kudumine väga komplitseeritud.
Kohutav vaist või kuulmine vms, sest ta võib sügavalt magada ja siis ma hoian hinge kinni ja võtan kudumise kätte ja saan kootud kolm kuni seitse silma... Ja siis on sellel karvasel pätitaril silmad lahti ja juba ta kisub lõnga või närib vardaid või kõike korraga :) Ühesõnaga- keeruline on see elu hetkel. Aga väga tore!
Nüüd siis mütsist.
Müts on Piretile kootu kaksik, st samast tokist ja kootud puhtal kujul selleks, et tokk otsa saada.
aga välja kukkus selline, et ma käin selle mütsiga väga hea meelega. Kuidagi mõnus on peas, sihuke lötakas ja pehme ja mitte liiga palav- just selliste ilmade jaoks, nagu praegu õues on.
Varras on 2,5, lõngaks sakslaste Jawoll Magic. Ega ma väga seda lõnga sokina ette ei kujuta, kui nüüd lõpuni aus olla... Et tulem pisut toekam saaks, siis võtsin kõrvale mingi mohääri (tegelikult oleks vist isegi kaks otsa pidanud võtma...) No ja siis see nööp- mulle meeldivad sellised lötakad mütsid aga nende pähe sättimine on vahest keeruline. Mina lahendasin selle küsimuse nööbi ja aasaga- nüüd on alati sättimise vaev juba tehtud ja piisab mütsi lihtsalt pähe tõmbamisest. Ja natuke nagu huvitavam on vist ka...

Vot sihukesed lood siis. Pooleli on üks sokk ja üks haapsaluline kampsun ja veel mingit mudru. Millal valmis saab- jumal seda teab, ehk siis kui Nööp suuremaks saab...

Uued tuuled

Tere taas, armas rahvas!
minu september on nagu tuntud lasteluuletuses- kõik-kõik on uus septembrikuus. Augusti lõpust on mul uus töökoht- Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, kus ma noori õdesid õpetama asusin.
 Septembri esimesest päevast on mul uus pereliige- Nööp, tilluke kassilaps, kelle kurjad käed meie koridori viskasid.
Tänu suurtele muutustele mu elus pole kudumise peale isegi mõelda saanud. Nii nagu 31. augustil mu kollane kampsun poole rea pealt seisma jäi, nii tema seisabki. Sest kudumise peale ei ole aega isegi mõelda, kui sul on terve õhtu süles tissivalus kassititt, kelle kõrvad valutavad ja kes on muidu ka titelikult pahur. Kasvavad ja sügelevad hambad veel pealekauba ;) Aga ma ei kurda, sest see tunne, kui üks elus hingeke sind kõige kallimaks peab on hindamatu. Häälekas hommikuäratus on ka kindlustatud, kui titt voodi ees lärmi lööb, et aitab magamisest ja mul on igav või kõht tühi või igav või igav :D

Enne suuremaid elumuutusi ma ikka kudusin. Ühe mütsi tegin valmis, ühed sokid ka aga need vahetasid omanikku enne, kui pildile said. Ja mis neist tavalistest triibikutest ikka pildistadagi.  Müts ootab pildile saamist. Aga ega seegi midagi imelist pole- tavaline müts, endale.
Natuke erilisem töö oli aga titetekk päris uuele inimesele, meesinimesele.  Tekk on omanikul käes ja loodetavasti on mehehakatisel selle all soe ja mõnus magada. Mulle see töö igatahes meeldis.
Kudusin Novita seitsevennast, mida kulus kahe toki ringis. Mõõdud said üsna suured- 80x115, kui mu mälu mind alt ei vea.

Just täna sain Uue Inimese emmelt kirja ja pildi, et tekk on õige meelepärane saanud ja kasutuseski. No mis saab olla toredamat!

Rohelise lellepoeg

Kunagi novembris kudusin ma päästeoperatsiooni korras mütsi, mis kukkus teatavast eelarvamusest ja umbusust hoolimata üsna kabe välja. Ei pigistanud ega torkinud ega tekitanud munapäisust.  Soe oli ka. Ühesõnaga täitsa asjalik asi, kolleegidele näikse ka meeldivat. sest kuidas muidu selgitada asjaolu, et nüüd, keset suur suve nägi ilmavalgust Rohelise lellepoeg, kelle eluülesanne on soojendada Pireti pead ja kõlada kenasti kokku lilla jopega.

Kasutasin kunagi meeltesegaduses kokku ostetud saksa sokilõnga, mille lõngavöö on kaduviku teed läinud. Aga selge on see, et tegemist on klassikalise sokilõngaga (25% polüamiidi,75% villa, 100 gr tokk), teiseks osapooleks valisin mingi mohäärilaadse poolilostetud lõnga, mille koostis on jäänud suureks küsimuseks. Aga koos kõlasid kenasti, tuleb tunnistada. Voodriks , et kõrvade kohal oleks natuke toekam ja tuul läbi ei vuhiseks, on  kasutatud Novita sokilõnga tokilõppu. Ühesõnaga- mitte meetritki, mitte grammigi pole lõnga juurde ostetud, ikka kasutataud lõngakastis leidunut. Paraku näeb jumal, et lõngakastis on materjali kümnete (võimalik, et ka sadade!) mütside tegemiseks...
Modelliks kasutasin oma lemmikmütsimodelli Mossnägu. Kuna Mossnäol on stabiilselt paha tuju, kogu aeg, siis mingeid üllatusi ei ole ja kõik on selge ja sirge ;)
Natuke ka tehnilisi andmeid, et iga kord ei peaks uuesti mõtlema ja arvutama hakkama. Üles lõin 120 silma, varras 2,5

Totaalne läbikukkumine...

...tabas mind eksperimenti "Koome targutamata ja midagi leiutamata õpetuse järgi" läbi viies. Kinnitust on leidnud tõsiasi, et mina ei ole mitte võimeline valmiskirjutatud õpetust jälgides midagi mõistlikku kuduma. Kusjuures õpetustel pole tavaliselt häda mitte midagi.
Näituseks olgu võetud Käsitöö 2014 aasta suvenumbris ilmunud Marge Heeringa kleit. Suurepärane muster  ja õpetus! Müts maha Marge ees! Aga õpetuse järgi olin mina võimeline kuduma ca 20 cm (neli mustrikorda) ja siis hakkas mul igav. Südamed läksid ka kole kribuks kätte ära... Lisaks hirmutas mind õpetuses olnud lause, et suuremal numbril on kleit lihtsalt lühem. Aga ma ei tahtunud lühemat kleiti! Ja nii ma siis ise leiutama hakkasingi.
Ühesõnaga- kudusin Midara Linasest endale kleidi, vardaga nr 3,0. Kulus ca 350 grammi ja suures osas on muster nupuline. Nuppe on muide sest linasest üsna hea kududa. Kleit sai kerge ja õhuline ja ilmselt oleks palju kenam, kui aluskleit oleks ka sinine aga mul pole sinist aluskleiti. Hea, et selle valge öösärgigi sain kaubandusvõrgust. Aga värv on sellel kleidil 100% minu oma!

 Sulneid ja kauneid pilte malbes tuules lehvivast kleidist takistas tuul, mis ajas mere õige vahuseks ja sätitud soengu mingiks arusaamatuks tuustiks :D

Minust ebafotogeenilisemat kuju annab otsida, seega maani kummardus Anule, kes tuulisest ilmast ja kehvast modellist hoolimata suutis siiski pildid kätte saada ;)

PS Vaatasin just, et alates aprillist (!) pole ma teinud mitte midagi muud, kui uhanud ainult kleite teha... Täitsa piinlik lugu kohe...

Inglise Roos, baklažaaniga

Selle värvipsühholoogiaga on asjad kirjud. Inimesed tajuvad värve ikka maru erinevalt.
Kolleeg Edaga rääkisime kunagi siis, kui mu linane kleidieksperiment siinsamas näha oli, et võiks vist kunagi proovida midagi kleidilaadset kududa. No mis viga kududa- Eda on lihtsalt nii ilus inimene, et talle sobib kõik selga :) Kena inime veel pealekauba (ehk ei ütle pahasti, kui kleit soovitust suisa erinev saab)
Ma proovisin talle küll püüdlikult maha müüa ideed, et see kleit võiks olla samast niidist, mis minu korallikarvalinegi. Lõng olemas ja pole muud, kui anna aga vardale valu. Aga ei, see toon ei sobinud Edale mitte (tegelikult oleks ilus olnud!), tema rääkis midagi sinisest. No ega mul vahet pole- sinine siis sinine.
Käisin Jõhvi Kaubakeskuses käsitööpoes eelluurel ka. Ja luure oli edukas. Luurasin välja, et leedulaste Midara linast oli saada suures värvivalikus. Siniseid oma nelja- viit tooni, kui mu mälu mind ei peta. Igaks juhuks krabasin ühe erksinise kaasa ka, no nii kleidi jagu või nii. Lootuses, et ehk on see toon siis see õige sinine. Värv meeldis aga ei olnud just vist päris SEE. Mul hakkas paanika tekkima, et Eda näol on tegemist ikka väga kindlate printsiipidega tellijaga. Mina sihukesi pelgan ;)

Võttis aega mis võttis, aga ühel hetkel oli mul kleidiniit käes. Ja  see oli lilla. Vot siis sinist!
Alguses tundus see niit minu jaoks lilla aga mida rohkem ma seda näpu vahel hoidsin, seda rohkem sai mulle selgeks, et see on vanaroosa ja kui eriti täpne olla, siis Inglise Roos. Just selline vana-puudri-roosa on minu jaoks Inglise Roos.
Kleiti kudusin kaks otsa koos(Midara Linas, 100% lina, 260 m /50 gr) kokku kulus ca 7 tokki. Vardad nr 3, kudusin kõik ühes tükis ülevalt alla, contiguous meetodil (no nii enamvähem)

Ja nagu paksude raamatute esimesel lehel on tänuavalduste peatükk, siis ka mina pean selle peatüki siia sättima- Erilised tänud ANUle, kes vastuvaidlemata oli parematel päevadel neli korda valmis kleidi selga panema, et olla kindel, kas valmiv ese ikka kleit on,või kisub asi lootusetult metsa. Ja selle eest ka aitäh, et ta oli valmis mulle kleidimodelliks hakkama ja külmal õhtul mere ääres jaki seljast viskas, et kleidipildid kaunid saaksid. Isegi Tuti ("kuule, see on sul nagu leinakimp!")oli valmis pähe panema ;) Mul on ikka ilusad sõbrannad, eksju!
Aga las pildid räägivad enda eest

Nüüd jääb veel kaks küsimus- kas Edale kleit meeldib ja kui palju/kas ma pean sabast maha harutama. Aga loodetavasti tuleb selgus lähipäevil.

Järgmine eksperiment nimetusega" proovime kududa õpetuse järgi ilma targutamata ja midagi muutmata" on alanud ;) Kaks tokki kootud ka juba ;)

Igaks juhuks tuleb kõigeks valmis olla

Näiteks selleks, et kunagi, mingil täiesti arusaamatul põhjusel, ehk, kutsutakse mind Briti saatkonna korraldavatele kübaraüritustele. No võib ju sihuke asi juhtuda? Ja selleks tuleb ometi valmis olla!
Et ei juhtuks nii, et tuleb kuninganna sünnipäevale kapsakõplamise kaabuga minna.

Kui nüüd fantaasiad ja nali kõrvale jätta, siis küsimusele, kas mul on sihukest vidinat vaja, saab vastus olla kindel ei. Loomulikult on võimalus, et ma selle kunagi pähe panen nullilähedane. Aga ma tahtsin seda endale, tahtsin proovida sihukest asja teha. Facinatorit siis. Ma ei oskagi seda kuidagi tõlkida- juuksekaunistus või? tutt?

Igatahes oli mul juuksevõru ja rinnahoidja tugipadi (punastame siinkohal üksikasjade peale) ja üks riidenartuke ja üks heegeldatud linik ja tükike käsitöövilti ja krinoliinpaela ja mõni värvitud sulg ja üks nööp ja üks kamee, niiti ja nõela ja nööpnõelu ka. Ja tilk kuivanud super atakki. Ja vihmane päev.

Nüüd on mul Tutt ja valmisolek sukelduda misiganes peende seltskonnaellu.
Aitäh sõbranna Anule, kes pikast vastuvisklemisest vaatamata oli siiski nõus modellima. Ja see ka veel, et mul õnnestus telefoniga, ca 10 minutiga Anust palju "elusamad" pildid välja pigistada, kui profifotograafil see õnnestus :P

Väikese väljakutse võlaõiendus

Ingi esitas mulle oma blogis väljakutse, kus tuli vastata kolmele küsimusele. Ma ei oska tuua ühtegi mõistlikku põhjendust, miks see vastamine mul nii kaua aega võttis :)
aga asume siis võlga õiendama.
1. Parim lapsepõlvemälestus?
Räägi, mis spontaanselt tuleb meelde
Mäletan oma lapsepõlve üsna varajasest ajast. Mingeid värve (kollane huvitava lõimega kleit, ilusate nööpidega, isa sünnipäeval, kui ma olin max kolmene), lilli vaasis, lõhnu. 
Aga lapsepõlv selle parimas tähenduses algas siis, kui ma olin umbes seitsmene ja me hakkasime mere äärde suvekodu ehitama. Ema ia isa ehitasid maja ja minu valvamiseks polnud kellelgi mahti. See aga tähendas tõelisi indiaanisuvesid- hommikul mere äärde, õhtu saabudes tagasi. Mitte keegi ei kartnud, et ma ära upun või minuga mingeid muid jamasid juhtuda võib- ema saatis mind teele sõnadega, et ma katsuksin mitte ära uppuda. Ma tõesti katsusin seda teha- alustuseks õppisin ujuma, sest see annab ju ometi võimaluse mitte uppuda :D Ma teadsin kohti, kust saab kõige sinisemat savi ja kus on suurele rannakivile kivile 1926 aastal raiutud tekst, kus on kurjad lehmad ja veel ogaram perenaine, kus kasvavad kõige suuremad ja magusamad muulukad... Sellest ajast on pärit mu oskus iseendaga mitte igavleda. Südamest on mul kahju tänepäeva lastest, keda valvatakse igal sammul- no kust tuleb sel juhul iseseisvus?

2. Kas sinu lapsepõlvekodus või suguvõsas tehti käsitöid?
Näputööd väidetavalt tehti- minu isa kõige uhkem ja helgem mälestus oma lapsepõlvest oli see, kui nende ema (minu vanaema siis) õmbles oma neljale lapsele, kolmele pojale ja pesamunast tütrele, ühesugused madruseülikonnad ja kui nad siis poosetasid oma uhketes ülikondades. Mamma (vanavanaema) oli kõva kuduja. Meie kahjuks ei kohtunud aga ma arvan, et meil oleks Mammaga olnud huvitav. Ema oskas kõike teha. Tema suust on pärit ka lause, kui ma imestust avaldasin, et ta tikkida oskab, et "Häh, ma olen elusa inimesegi valmis teinud, asi see siis tikkida pole!" Aga sama  ma ei mäleta, et ema oleks kudunud või tikkinud. Pigem ta õmbles- mulle lapsepõlves peaaegu kõik riided ja loomulikult on mu esimene käsitöömälestus ema kõrval kangapingil istumisest kui ema kaltsuvaipu kudus. Kangapink oli ca sada aastat vana ja pingi jalad vahest näpistasid tagumikust. Siis ma karjusin aga pingilt maha ka ei roninud. Kudusime emaga koos ja õppisime mingit hiirepere luuletust. Hiigla pikk luuletus oli, kus kirjeldatakse hiirepere tegemisi jõulu ootel. Ma olen seda püüdnud tagantjärgi üles leida aga kuskil pole silma jäänud.

3. Kas sinu praeguses kodus on vanemate/vanavanemate valmistatud esemeid? Lisa mõni foto.
Vot sellega on kitsalt. Pole ei esemeid ega ammugi fotosid, mida näidata. Tõsi, mulle on mu emapoolne vanaema kudunud kaks paari sokke, mida ma tõesti hoidsin nagu silmatera, sest need olid ju ometi VANAEMA KOOTUD, aga sokk paraku ei ole just igavesti säilitatav tarbeese. Aga ma mäletan neid triibikuid eredalt.

Aitäh Ingile võimaluse eest natuke mälestustes sobrada. See on teinekord väga värskendav. Mina omakorda annan selle väljakutse edasi kolmele minu jaoks väga inspireerivale Tegijale ja loodan väga, et nad leiavad aega neile küsimustele vastata.
1. Villatee Heli- armas inimene, armsad tööd, targad mõtted
2. Riis Isetegijast- lahedad tööd ja veel lahedam jutt!!!
3. Sokike Sahtlist- saare naise vägevad tööd ja ladus jutt

Dokumentaalselt tõestatud

Et te ei arvaks, et ma lihtsalt suusoojaks ütlen, et " tundus, et modellile ka meeldis" näitan täna mitte uusi asju vaid hoopis vanu kleite tegevuses ja kasutuses. Otsustage ise, kas kandjale meeldib või ei.
Aitäh Marjele ja Siretile piltide eest!
Siin on vanaema käsikinud " korralik nägu ette teha ja olla ilusti"

Kohutav, kuidas mulle see pilt meeldib! Ehe eesti tüdruk võrkkiiges-tõeline suveidüll