Kõik ei saa olla geeniused, keegi peab normaalne ka olema

Paberitöö on mind seni üsna külmaks jätnud. Teha on muidugi väga tore, eriti, kui õpetaja on hingega asja juures. Seega ei olnud mingit võimalust jätta kasutamata võimalust minna Püssi Kultuurimajja šokolaaditaskut ja klapiga märkmikku tegema.
Šokolaaditaskud on maailma kõige asjalikum pisikink, kuhu saab peita nii šokolaadi, raha, kinkekaarte kui ka näiteks pileteid. Ja mõistusevastaselt keeruline ka ei ole. Olen seda varem ka õppinud ja asjast püsivas vaimustuses.
Keerulisem oli minu jaoks mõista ideed, et ma teen ise, algusest lõpuni, valmis märkmiku. Müstika! Piltide pealt vaadates on alati teiste omad nii imeilusad ja kolekeerulised tundunud, et kujutleda ennast sama asjaga valmis saada see tundus kuidagi müstiline.
aga nii tema läks. Õmblesime märkmikulehti, liimisime ja kleepisime ja valmis need märkmikud said- üks ilusam ja huvitavam kui teine. Mul kahjuks seda pilti pole, kus kõikide õpitoas osalejate näputöö korraga peal on  ja seega tuleb leppida minu märkmikuga. Ma kavatsen hakata sinna kirja panema eriti ägedaid ideid... Loodetavasti neid ikka on tulemas...

Kui teie tahate ka hästi ja toredasti aega veeta, siis kutsuge Valijana õpetama. Valijana leiate siit. Mina näiteks tean täpselt, et oma sünnipäeva pean ma sellel aastal hoopis teisiti...

Ei uskunud mina...

... et selles blogis saabuvad päevad, kus tavaliste sokkide valmimine ületab uudiskünnise.
Aga näe- rõõmustada tuleb ka selle üle, et üks (loe ÜKS) paar tavalisi otsasokke on valmis saanud.
Otsasokid siis ses mõttes, et tegemist on tavalise jäägikasutusega.
Põhilõng on mingi Novita Nalle tokilõpp ja karvasust lisab meeltesegaduses ostetud mingisugune mohääritaoline tokk.
Ega neid sokke vaadates ei teki just väga selget ideed, et nad ühest paarist olla võiksid. Aga nii on. Asjas on süüdi need kohutavalt pikad värvivahetused selles mohäärses olluses.
Seoses kassipidamisega olen ma alates septembrist valmis saanud tegelikult kolm paari maailma kõige tavalisemaid sokke, neist tubli kolm ja pool sokki said kootud konverentsil. Loodetavasti ei ole korraldajad väga solvunud aga ma usun, et kudumine on palju viisakam tegevus, kui süüdimatult telefonis või tahvlis FBs surfata ;)
Need konverentsisokid olid nii vanad võlad, et vahetasid omanikku kiiremini, kui nad pildile jõudsid. Ja mis neist ikka pildistada, nii tavalised kui tavalised ühed sokid olla saavad.

Eraldame sardiinid saabastest

Kuna kaks kõva isiksust oma tegemistega ühte blogisse ära ei mahu, siis Nööbi seiklustest saate te edaspidi lugeda siit

Käsitöises mõttes pean ma ilmselt hakkama kapist vanu sokke võtma ja neid ükshaaval siin näitama  :D Midagi uut ju peale ei tule

Lihtne müts, Nööbiga

Et kuidagigi selle blogi olemasolu õigustada, siis toon ma täna teie ette ühe väga lihtsa mütsi. Kudusin selle enne Nööpi, sest temaga on kudumine väga komplitseeritud.
Kohutav vaist või kuulmine vms, sest ta võib sügavalt magada ja siis ma hoian hinge kinni ja võtan kudumise kätte ja saan kootud kolm kuni seitse silma... Ja siis on sellel karvasel pätitaril silmad lahti ja juba ta kisub lõnga või närib vardaid või kõike korraga :) Ühesõnaga- keeruline on see elu hetkel. Aga väga tore!
Nüüd siis mütsist.
Müts on Piretile kootu kaksik, st samast tokist ja kootud puhtal kujul selleks, et tokk otsa saada.
aga välja kukkus selline, et ma käin selle mütsiga väga hea meelega. Kuidagi mõnus on peas, sihuke lötakas ja pehme ja mitte liiga palav- just selliste ilmade jaoks, nagu praegu õues on.
Varras on 2,5, lõngaks sakslaste Jawoll Magic. Ega ma väga seda lõnga sokina ette ei kujuta, kui nüüd lõpuni aus olla... Et tulem pisut toekam saaks, siis võtsin kõrvale mingi mohääri (tegelikult oleks vist isegi kaks otsa pidanud võtma...) No ja siis see nööp- mulle meeldivad sellised lötakad mütsid aga nende pähe sättimine on vahest keeruline. Mina lahendasin selle küsimuse nööbi ja aasaga- nüüd on alati sättimise vaev juba tehtud ja piisab mütsi lihtsalt pähe tõmbamisest. Ja natuke nagu huvitavam on vist ka...

Vot sihukesed lood siis. Pooleli on üks sokk ja üks haapsaluline kampsun ja veel mingit mudru. Millal valmis saab- jumal seda teab, ehk siis kui Nööp suuremaks saab...

Uued tuuled

Tere taas, armas rahvas!
minu september on nagu tuntud lasteluuletuses- kõik-kõik on uus septembrikuus. Augusti lõpust on mul uus töökoht- Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, kus ma noori õdesid õpetama asusin.
 Septembri esimesest päevast on mul uus pereliige- Nööp, tilluke kassilaps, kelle kurjad käed meie koridori viskasid.
Tänu suurtele muutustele mu elus pole kudumise peale isegi mõelda saanud. Nii nagu 31. augustil mu kollane kampsun poole rea pealt seisma jäi, nii tema seisabki. Sest kudumise peale ei ole aega isegi mõelda, kui sul on terve õhtu süles tissivalus kassititt, kelle kõrvad valutavad ja kes on muidu ka titelikult pahur. Kasvavad ja sügelevad hambad veel pealekauba ;) Aga ma ei kurda, sest see tunne, kui üks elus hingeke sind kõige kallimaks peab on hindamatu. Häälekas hommikuäratus on ka kindlustatud, kui titt voodi ees lärmi lööb, et aitab magamisest ja mul on igav või kõht tühi või igav või igav :D

Enne suuremaid elumuutusi ma ikka kudusin. Ühe mütsi tegin valmis, ühed sokid ka aga need vahetasid omanikku enne, kui pildile said. Ja mis neist tavalistest triibikutest ikka pildistadagi.  Müts ootab pildile saamist. Aga ega seegi midagi imelist pole- tavaline müts, endale.
Natuke erilisem töö oli aga titetekk päris uuele inimesele, meesinimesele.  Tekk on omanikul käes ja loodetavasti on mehehakatisel selle all soe ja mõnus magada. Mulle see töö igatahes meeldis.
Kudusin Novita seitsevennast, mida kulus kahe toki ringis. Mõõdud said üsna suured- 80x115, kui mu mälu mind alt ei vea.

Just täna sain Uue Inimese emmelt kirja ja pildi, et tekk on õige meelepärane saanud ja kasutuseski. No mis saab olla toredamat!

Rohelise lellepoeg

Kunagi novembris kudusin ma päästeoperatsiooni korras mütsi, mis kukkus teatavast eelarvamusest ja umbusust hoolimata üsna kabe välja. Ei pigistanud ega torkinud ega tekitanud munapäisust.  Soe oli ka. Ühesõnaga täitsa asjalik asi, kolleegidele näikse ka meeldivat. sest kuidas muidu selgitada asjaolu, et nüüd, keset suur suve nägi ilmavalgust Rohelise lellepoeg, kelle eluülesanne on soojendada Pireti pead ja kõlada kenasti kokku lilla jopega.

Kasutasin kunagi meeltesegaduses kokku ostetud saksa sokilõnga, mille lõngavöö on kaduviku teed läinud. Aga selge on see, et tegemist on klassikalise sokilõngaga (25% polüamiidi,75% villa, 100 gr tokk), teiseks osapooleks valisin mingi mohäärilaadse poolilostetud lõnga, mille koostis on jäänud suureks küsimuseks. Aga koos kõlasid kenasti, tuleb tunnistada. Voodriks , et kõrvade kohal oleks natuke toekam ja tuul läbi ei vuhiseks, on  kasutatud Novita sokilõnga tokilõppu. Ühesõnaga- mitte meetritki, mitte grammigi pole lõnga juurde ostetud, ikka kasutataud lõngakastis leidunut. Paraku näeb jumal, et lõngakastis on materjali kümnete (võimalik, et ka sadade!) mütside tegemiseks...
Modelliks kasutasin oma lemmikmütsimodelli Mossnägu. Kuna Mossnäol on stabiilselt paha tuju, kogu aeg, siis mingeid üllatusi ei ole ja kõik on selge ja sirge ;)
Natuke ka tehnilisi andmeid, et iga kord ei peaks uuesti mõtlema ja arvutama hakkama. Üles lõin 120 silma, varras 2,5

Totaalne läbikukkumine...

...tabas mind eksperimenti "Koome targutamata ja midagi leiutamata õpetuse järgi" läbi viies. Kinnitust on leidnud tõsiasi, et mina ei ole mitte võimeline valmiskirjutatud õpetust jälgides midagi mõistlikku kuduma. Kusjuures õpetustel pole tavaliselt häda mitte midagi.
Näituseks olgu võetud Käsitöö 2014 aasta suvenumbris ilmunud Marge Heeringa kleit. Suurepärane muster  ja õpetus! Müts maha Marge ees! Aga õpetuse järgi olin mina võimeline kuduma ca 20 cm (neli mustrikorda) ja siis hakkas mul igav. Südamed läksid ka kole kribuks kätte ära... Lisaks hirmutas mind õpetuses olnud lause, et suuremal numbril on kleit lihtsalt lühem. Aga ma ei tahtunud lühemat kleiti! Ja nii ma siis ise leiutama hakkasingi.
Ühesõnaga- kudusin Midara Linasest endale kleidi, vardaga nr 3,0. Kulus ca 350 grammi ja suures osas on muster nupuline. Nuppe on muide sest linasest üsna hea kududa. Kleit sai kerge ja õhuline ja ilmselt oleks palju kenam, kui aluskleit oleks ka sinine aga mul pole sinist aluskleiti. Hea, et selle valge öösärgigi sain kaubandusvõrgust. Aga värv on sellel kleidil 100% minu oma!

 Sulneid ja kauneid pilte malbes tuules lehvivast kleidist takistas tuul, mis ajas mere õige vahuseks ja sätitud soengu mingiks arusaamatuks tuustiks :D

Minust ebafotogeenilisemat kuju annab otsida, seega maani kummardus Anule, kes tuulisest ilmast ja kehvast modellist hoolimata suutis siiski pildid kätte saada ;)

PS Vaatasin just, et alates aprillist (!) pole ma teinud mitte midagi muud, kui uhanud ainult kleite teha... Täitsa piinlik lugu kohe...

Inglise Roos, baklažaaniga

Selle värvipsühholoogiaga on asjad kirjud. Inimesed tajuvad värve ikka maru erinevalt.
Kolleeg Edaga rääkisime kunagi siis, kui mu linane kleidieksperiment siinsamas näha oli, et võiks vist kunagi proovida midagi kleidilaadset kududa. No mis viga kududa- Eda on lihtsalt nii ilus inimene, et talle sobib kõik selga :) Kena inime veel pealekauba (ehk ei ütle pahasti, kui kleit soovitust suisa erinev saab)
Ma proovisin talle küll püüdlikult maha müüa ideed, et see kleit võiks olla samast niidist, mis minu korallikarvalinegi. Lõng olemas ja pole muud, kui anna aga vardale valu. Aga ei, see toon ei sobinud Edale mitte (tegelikult oleks ilus olnud!), tema rääkis midagi sinisest. No ega mul vahet pole- sinine siis sinine.
Käisin Jõhvi Kaubakeskuses käsitööpoes eelluurel ka. Ja luure oli edukas. Luurasin välja, et leedulaste Midara linast oli saada suures värvivalikus. Siniseid oma nelja- viit tooni, kui mu mälu mind ei peta. Igaks juhuks krabasin ühe erksinise kaasa ka, no nii kleidi jagu või nii. Lootuses, et ehk on see toon siis see õige sinine. Värv meeldis aga ei olnud just vist päris SEE. Mul hakkas paanika tekkima, et Eda näol on tegemist ikka väga kindlate printsiipidega tellijaga. Mina sihukesi pelgan ;)

Võttis aega mis võttis, aga ühel hetkel oli mul kleidiniit käes. Ja  see oli lilla. Vot siis sinist!
Alguses tundus see niit minu jaoks lilla aga mida rohkem ma seda näpu vahel hoidsin, seda rohkem sai mulle selgeks, et see on vanaroosa ja kui eriti täpne olla, siis Inglise Roos. Just selline vana-puudri-roosa on minu jaoks Inglise Roos.
Kleiti kudusin kaks otsa koos(Midara Linas, 100% lina, 260 m /50 gr) kokku kulus ca 7 tokki. Vardad nr 3, kudusin kõik ühes tükis ülevalt alla, contiguous meetodil (no nii enamvähem)

Ja nagu paksude raamatute esimesel lehel on tänuavalduste peatükk, siis ka mina pean selle peatüki siia sättima- Erilised tänud ANUle, kes vastuvaidlemata oli parematel päevadel neli korda valmis kleidi selga panema, et olla kindel, kas valmiv ese ikka kleit on,või kisub asi lootusetult metsa. Ja selle eest ka aitäh, et ta oli valmis mulle kleidimodelliks hakkama ja külmal õhtul mere ääres jaki seljast viskas, et kleidipildid kaunid saaksid. Isegi Tuti ("kuule, see on sul nagu leinakimp!")oli valmis pähe panema ;) Mul on ikka ilusad sõbrannad, eksju!
Aga las pildid räägivad enda eest

Nüüd jääb veel kaks küsimus- kas Edale kleit meeldib ja kui palju/kas ma pean sabast maha harutama. Aga loodetavasti tuleb selgus lähipäevil.

Järgmine eksperiment nimetusega" proovime kududa õpetuse järgi ilma targutamata ja midagi muutmata" on alanud ;) Kaks tokki kootud ka juba ;)

Igaks juhuks tuleb kõigeks valmis olla

Näiteks selleks, et kunagi, mingil täiesti arusaamatul põhjusel, ehk, kutsutakse mind Briti saatkonna korraldavatele kübaraüritustele. No võib ju sihuke asi juhtuda? Ja selleks tuleb ometi valmis olla!
Et ei juhtuks nii, et tuleb kuninganna sünnipäevale kapsakõplamise kaabuga minna.

Kui nüüd fantaasiad ja nali kõrvale jätta, siis küsimusele, kas mul on sihukest vidinat vaja, saab vastus olla kindel ei. Loomulikult on võimalus, et ma selle kunagi pähe panen nullilähedane. Aga ma tahtsin seda endale, tahtsin proovida sihukest asja teha. Facinatorit siis. Ma ei oskagi seda kuidagi tõlkida- juuksekaunistus või? tutt?

Igatahes oli mul juuksevõru ja rinnahoidja tugipadi (punastame siinkohal üksikasjade peale) ja üks riidenartuke ja üks heegeldatud linik ja tükike käsitöövilti ja krinoliinpaela ja mõni värvitud sulg ja üks nööp ja üks kamee, niiti ja nõela ja nööpnõelu ka. Ja tilk kuivanud super atakki. Ja vihmane päev.

Nüüd on mul Tutt ja valmisolek sukelduda misiganes peende seltskonnaellu.
Aitäh sõbranna Anule, kes pikast vastuvisklemisest vaatamata oli siiski nõus modellima. Ja see ka veel, et mul õnnestus telefoniga, ca 10 minutiga Anust palju "elusamad" pildid välja pigistada, kui profifotograafil see õnnestus :P

Väikese väljakutse võlaõiendus

Ingi esitas mulle oma blogis väljakutse, kus tuli vastata kolmele küsimusele. Ma ei oska tuua ühtegi mõistlikku põhjendust, miks see vastamine mul nii kaua aega võttis :)
aga asume siis võlga õiendama.
1. Parim lapsepõlvemälestus?
Räägi, mis spontaanselt tuleb meelde
Mäletan oma lapsepõlve üsna varajasest ajast. Mingeid värve (kollane huvitava lõimega kleit, ilusate nööpidega, isa sünnipäeval, kui ma olin max kolmene), lilli vaasis, lõhnu. 
Aga lapsepõlv selle parimas tähenduses algas siis, kui ma olin umbes seitsmene ja me hakkasime mere äärde suvekodu ehitama. Ema ia isa ehitasid maja ja minu valvamiseks polnud kellelgi mahti. See aga tähendas tõelisi indiaanisuvesid- hommikul mere äärde, õhtu saabudes tagasi. Mitte keegi ei kartnud, et ma ära upun või minuga mingeid muid jamasid juhtuda võib- ema saatis mind teele sõnadega, et ma katsuksin mitte ära uppuda. Ma tõesti katsusin seda teha- alustuseks õppisin ujuma, sest see annab ju ometi võimaluse mitte uppuda :D Ma teadsin kohti, kust saab kõige sinisemat savi ja kus on suurele rannakivile kivile 1926 aastal raiutud tekst, kus on kurjad lehmad ja veel ogaram perenaine, kus kasvavad kõige suuremad ja magusamad muulukad... Sellest ajast on pärit mu oskus iseendaga mitte igavleda. Südamest on mul kahju tänepäeva lastest, keda valvatakse igal sammul- no kust tuleb sel juhul iseseisvus?

2. Kas sinu lapsepõlvekodus või suguvõsas tehti käsitöid?
Näputööd väidetavalt tehti- minu isa kõige uhkem ja helgem mälestus oma lapsepõlvest oli see, kui nende ema (minu vanaema siis) õmbles oma neljale lapsele, kolmele pojale ja pesamunast tütrele, ühesugused madruseülikonnad ja kui nad siis poosetasid oma uhketes ülikondades. Mamma (vanavanaema) oli kõva kuduja. Meie kahjuks ei kohtunud aga ma arvan, et meil oleks Mammaga olnud huvitav. Ema oskas kõike teha. Tema suust on pärit ka lause, kui ma imestust avaldasin, et ta tikkida oskab, et "Häh, ma olen elusa inimesegi valmis teinud, asi see siis tikkida pole!" Aga sama  ma ei mäleta, et ema oleks kudunud või tikkinud. Pigem ta õmbles- mulle lapsepõlves peaaegu kõik riided ja loomulikult on mu esimene käsitöömälestus ema kõrval kangapingil istumisest kui ema kaltsuvaipu kudus. Kangapink oli ca sada aastat vana ja pingi jalad vahest näpistasid tagumikust. Siis ma karjusin aga pingilt maha ka ei roninud. Kudusime emaga koos ja õppisime mingit hiirepere luuletust. Hiigla pikk luuletus oli, kus kirjeldatakse hiirepere tegemisi jõulu ootel. Ma olen seda püüdnud tagantjärgi üles leida aga kuskil pole silma jäänud.

3. Kas sinu praeguses kodus on vanemate/vanavanemate valmistatud esemeid? Lisa mõni foto.
Vot sellega on kitsalt. Pole ei esemeid ega ammugi fotosid, mida näidata. Tõsi, mulle on mu emapoolne vanaema kudunud kaks paari sokke, mida ma tõesti hoidsin nagu silmatera, sest need olid ju ometi VANAEMA KOOTUD, aga sokk paraku ei ole just igavesti säilitatav tarbeese. Aga ma mäletan neid triibikuid eredalt.

Aitäh Ingile võimaluse eest natuke mälestustes sobrada. See on teinekord väga värskendav. Mina omakorda annan selle väljakutse edasi kolmele minu jaoks väga inspireerivale Tegijale ja loodan väga, et nad leiavad aega neile küsimustele vastata.
1. Villatee Heli- armas inimene, armsad tööd, targad mõtted
2. Riis Isetegijast- lahedad tööd ja veel lahedam jutt!!!
3. Sokike Sahtlist- saare naise vägevad tööd ja ladus jutt

Dokumentaalselt tõestatud

Et te ei arvaks, et ma lihtsalt suusoojaks ütlen, et " tundus, et modellile ka meeldis" näitan täna mitte uusi asju vaid hoopis vanu kleite tegevuses ja kasutuses. Otsustage ise, kas kandjale meeldib või ei.
Aitäh Marjele ja Siretile piltide eest!
Siin on vanaema käsikinud " korralik nägu ette teha ja olla ilusti"

Kohutav, kuidas mulle see pilt meeldib! Ehe eesti tüdruk võrkkiiges-tõeline suveidüll

Rätikust linikuks, linikust kleidiks

Täna räägin ma teile loo mitmefunktsionaalsest esemest.
Kunagi ostsin ma Balti jaama turult nn vene roosidega rätiku. Oli kohe selline tunne, et vot oh kus ma nüüd sellega ikka käin. Käisin täpselt null korda. Sest ei suutnud kuidagi aru saada, miks ma olin täitsa normaalsest valikust (sinised, punased, mustad) välja valinud sellise kahtlaselt pruuni taustaga roosiräti. Inimese mõtted on vahel ikka täitsa hoomamatud, eriti minu omad.
Ühesõnaga- mul oli rätik, millega ma ei käinud aga ära anda/ära visata ma seda ka ei täidinud. Ehk läheb tarvis, teate ju küll. Räti tegi minuga vapralt kaasa kolimised ja kapikoristamised ja jäi ikka mingil põhjusel alles. Ehk läheb tarvis...
Mõnda aega tagasi sain ma väga selgelt aru, et sihtotstarbeliselt ma seda kandma ei hakka. Mida teha rätikuga, mis kaela ei jõua- loomulikult saab temast ühel hetkel laudlina. Mul on selliseid rätikuid hulgim, mis on kasutusel laudlinana. No aga ärgem unustagem, et rätiku värv oli ausalt öeldes ikka päris kole...
Ja siis tuli jaanilaupäeva õhtu. Ma suhtun massüritustesse ikka väga pika hambaga. Seega istusin ma jaaniõhtul suures rahus kodus ja jaanitasin soojas toas.  Ja siis juhtus see, mis minuga ikka vahest juhtub. Plaks ja peas hakkasid lambid põlema- mul on ju suurepärane kleidimodell Mia!
Pikalt mõtlemata, loomulikult ühtegi mõõdistust tegemata tuli kohe käärid rabada ja kleiti asuda disainima.
Voltisin rätiku neljaks ja enda arvates lõikasin salli keskossa väikese ava. Salli lahtivoltimisel selgus, et auku on küll ja veel :D Kodus oli sobilikku tooni heegelniiti ja nii see kleit tulema hakkas.

Eile sai noorpreilile kleiti selga proovitud ja et rätikunurgad kippusid jalge alla jääma ja segama tuli otsus nurgad maha lõigata. Ilmselt oleks olnud tavapärasem üritada rätik ümmarguseks lõigata ja saavutada klassikaline ratasklošš. Aga siis saab kaduma ju rätiku kujundus... Nii et - nurgad maha!
Mia arvas et pisike pits kleidi sabas teeb asja veel paremaks. Ega ta minuga proovi tegemise ajal ei rääkinud mitte ühtegi sõna, aga vahest on kehakeel palju- palju informatiivsem, kui miski muu. Igatahes oli "kriips kõrvadeni", millest mina loen välja puhast rahulolu. Kleidi seljast kättesaamine oli ka üsna keeruline.

Igatahes keerutuspotensiaali on sellel kleidil küll ja veel. Ja mis võiks olla ühe poole viiese jaoks veel olulisem, kui see, et "kleit keerutab" :D
Ma tõesti loodan, et varsti saan ma näidata pilte kleitidest, kus Mia ka sees on.

Ah jaa- täpselt täna, neli aastat tagasi, tegin ma siia oma esimese postituse. Tänan teid selle ilusa aja eest kui ma olen saanud teiega oma tegemisi ja mõtteid jagada.  Aitäh!

Navy-stiilis kleit Miale

Eesti keeles on see "meremehestiilis" ikka hirmus pikk ja lohisev termin. Ja miks mereMEHE, kui kleit on hoopis tütarlapsele? Ühesõnaga- leppige laensõnaga- navy.
Mia on see laps, kes loodetavasti kunagi oma lapsepõlvest kirjutades ei märgi ära ühte natuke hullumeelset tädi, kes oma lõpmatute kudumitega tegi lapsepõlve peaaegu et talumatuks :D Lohutav on muidugi see, et tänapäevased lapsed on piisavalt iseteadlikud, et asjades kohta lõplikke ja vastuvaidlemisele mittekuuluvaid avaldusi teha. Seega on siiski lootus, et kleidikesed Miale meele järgi on.
Eelmine, Maikellukesemets on juba päris peaaegu liiga väikeseks jäänud, seega oli viimane aeg uus kleit ette võtta. Sedapuhku langes mu valik mereteemale, seda enam, et Mia arvas ka, et kleit võiks sinine olla. Kohe, sekund hiljem, arvast ta muidugi, et see kleit võiks olla lilla. Ma lasin selle lilla-jutu oskuslikult kõrvust mööda.
Niit oli kodus ootamas, idee kah võttis päris selgeid piire ja seega jäi vaid kudumise meeldiv töö.
Kleit sai valmis ilma mingite draamade ja harutustalguteta. Tubli inimesena pesin kleidikese läbi, venitasin ära ja jäin ootama.
Järgmisel hommikul ootas mind selline pilt

Ehk siis punane niit oli värvi andnud. Ma olin marus, ausalt ka. Eriti vihane olin ma enda peale- et no kui mitu korda peab see jura juhtuma ja et kas tõesti ei jõua kohale, et eriti punase värvikindlust tuleb kontrollida. Ja ikka nii edasi. Aga samas, mis meremehestiilis kleit see on, kus pole punase-valge triibulist detaili. Aga teadmiseks ülejäänud inimkonnale, et Selverites müüdavasse Puppets Lyric'u lõnga tuleb suhtuda väga kahtlustavalt.
Väga armas ja südantsoojendav oli minu FB sõprade, eriti meesinimeste siiras reakstioon juhtunule- soovitati värvipüüdmislappe  ja puha. Aga ma valisin siiski harutamise , tundus kuidagi ohutum lahendus.
Natuke nikerdamist ja voilaa! Siin tema nüüd siis on

Eks õige pildi saab ette siis, kui kleidi sees ikka plika ka on aga hetkel pole Miat kuskilt võtta, seega jääb loota, et ta lapsevanemad plikast koos kleidiga mõne klõpsu teevad.
Tuleb tunnistada, et ümbertehtud kleit sai esialgsest natuke kenamgi ;)
Lõngaks Alize Bella, varras 2,5.