Igaks juhuks tuleb kõigeks valmis olla

Näiteks selleks, et kunagi, mingil täiesti arusaamatul põhjusel, ehk, kutsutakse mind Briti saatkonna korraldavatele kübaraüritustele. No võib ju sihuke asi juhtuda? Ja selleks tuleb ometi valmis olla!
Et ei juhtuks nii, et tuleb kuninganna sünnipäevale kapsakõplamise kaabuga minna.

Kui nüüd fantaasiad ja nali kõrvale jätta, siis küsimusele, kas mul on sihukest vidinat vaja, saab vastus olla kindel ei. Loomulikult on võimalus, et ma selle kunagi pähe panen nullilähedane. Aga ma tahtsin seda endale, tahtsin proovida sihukest asja teha. Facinatorit siis. Ma ei oskagi seda kuidagi tõlkida- juuksekaunistus või? tutt?

Igatahes oli mul juuksevõru ja rinnahoidja tugipadi (punastame siinkohal üksikasjade peale) ja üks riidenartuke ja üks heegeldatud linik ja tükike käsitöövilti ja krinoliinpaela ja mõni värvitud sulg ja üks nööp ja üks kamee, niiti ja nõela ja nööpnõelu ka. Ja tilk kuivanud super atakki. Ja vihmane päev.

Nüüd on mul Tutt ja valmisolek sukelduda misiganes peende seltskonnaellu.
Aitäh sõbranna Anule, kes pikast vastuvisklemisest vaatamata oli siiski nõus modellima. Ja see ka veel, et mul õnnestus telefoniga, ca 10 minutiga Anust palju "elusamad" pildid välja pigistada, kui profifotograafil see õnnestus :P

Väikese väljakutse võlaõiendus

Ingi esitas mulle oma blogis väljakutse, kus tuli vastata kolmele küsimusele. Ma ei oska tuua ühtegi mõistlikku põhjendust, miks see vastamine mul nii kaua aega võttis :)
aga asume siis võlga õiendama.
1. Parim lapsepõlvemälestus?
Räägi, mis spontaanselt tuleb meelde
Mäletan oma lapsepõlve üsna varajasest ajast. Mingeid värve (kollane huvitava lõimega kleit, ilusate nööpidega, isa sünnipäeval, kui ma olin max kolmene), lilli vaasis, lõhnu. 
Aga lapsepõlv selle parimas tähenduses algas siis, kui ma olin umbes seitsmene ja me hakkasime mere äärde suvekodu ehitama. Ema ia isa ehitasid maja ja minu valvamiseks polnud kellelgi mahti. See aga tähendas tõelisi indiaanisuvesid- hommikul mere äärde, õhtu saabudes tagasi. Mitte keegi ei kartnud, et ma ära upun või minuga mingeid muid jamasid juhtuda võib- ema saatis mind teele sõnadega, et ma katsuksin mitte ära uppuda. Ma tõesti katsusin seda teha- alustuseks õppisin ujuma, sest see annab ju ometi võimaluse mitte uppuda :D Ma teadsin kohti, kust saab kõige sinisemat savi ja kus on suurele rannakivile kivile 1926 aastal raiutud tekst, kus on kurjad lehmad ja veel ogaram perenaine, kus kasvavad kõige suuremad ja magusamad muulukad... Sellest ajast on pärit mu oskus iseendaga mitte igavleda. Südamest on mul kahju tänepäeva lastest, keda valvatakse igal sammul- no kust tuleb sel juhul iseseisvus?

2. Kas sinu lapsepõlvekodus või suguvõsas tehti käsitöid?
Näputööd väidetavalt tehti- minu isa kõige uhkem ja helgem mälestus oma lapsepõlvest oli see, kui nende ema (minu vanaema siis) õmbles oma neljale lapsele, kolmele pojale ja pesamunast tütrele, ühesugused madruseülikonnad ja kui nad siis poosetasid oma uhketes ülikondades. Mamma (vanavanaema) oli kõva kuduja. Meie kahjuks ei kohtunud aga ma arvan, et meil oleks Mammaga olnud huvitav. Ema oskas kõike teha. Tema suust on pärit ka lause, kui ma imestust avaldasin, et ta tikkida oskab, et "Häh, ma olen elusa inimesegi valmis teinud, asi see siis tikkida pole!" Aga sama  ma ei mäleta, et ema oleks kudunud või tikkinud. Pigem ta õmbles- mulle lapsepõlves peaaegu kõik riided ja loomulikult on mu esimene käsitöömälestus ema kõrval kangapingil istumisest kui ema kaltsuvaipu kudus. Kangapink oli ca sada aastat vana ja pingi jalad vahest näpistasid tagumikust. Siis ma karjusin aga pingilt maha ka ei roninud. Kudusime emaga koos ja õppisime mingit hiirepere luuletust. Hiigla pikk luuletus oli, kus kirjeldatakse hiirepere tegemisi jõulu ootel. Ma olen seda püüdnud tagantjärgi üles leida aga kuskil pole silma jäänud.

3. Kas sinu praeguses kodus on vanemate/vanavanemate valmistatud esemeid? Lisa mõni foto.
Vot sellega on kitsalt. Pole ei esemeid ega ammugi fotosid, mida näidata. Tõsi, mulle on mu emapoolne vanaema kudunud kaks paari sokke, mida ma tõesti hoidsin nagu silmatera, sest need olid ju ometi VANAEMA KOOTUD, aga sokk paraku ei ole just igavesti säilitatav tarbeese. Aga ma mäletan neid triibikuid eredalt.

Aitäh Ingile võimaluse eest natuke mälestustes sobrada. See on teinekord väga värskendav. Mina omakorda annan selle väljakutse edasi kolmele minu jaoks väga inspireerivale Tegijale ja loodan väga, et nad leiavad aega neile küsimustele vastata.
1. Villatee Heli- armas inimene, armsad tööd, targad mõtted
2. Riis Isetegijast- lahedad tööd ja veel lahedam jutt!!!
3. Sokike Sahtlist- saare naise vägevad tööd ja ladus jutt

Dokumentaalselt tõestatud

Et te ei arvaks, et ma lihtsalt suusoojaks ütlen, et " tundus, et modellile ka meeldis" näitan täna mitte uusi asju vaid hoopis vanu kleite tegevuses ja kasutuses. Otsustage ise, kas kandjale meeldib või ei.
Aitäh Marjele ja Siretile piltide eest!
Siin on vanaema käsikinud " korralik nägu ette teha ja olla ilusti"

Kohutav, kuidas mulle see pilt meeldib! Ehe eesti tüdruk võrkkiiges-tõeline suveidüll

Rätikust linikuks, linikust kleidiks

Täna räägin ma teile loo mitmefunktsionaalsest esemest.
Kunagi ostsin ma Balti jaama turult nn vene roosidega rätiku. Oli kohe selline tunne, et vot oh kus ma nüüd sellega ikka käin. Käisin täpselt null korda. Sest ei suutnud kuidagi aru saada, miks ma olin täitsa normaalsest valikust (sinised, punased, mustad) välja valinud sellise kahtlaselt pruuni taustaga roosiräti. Inimese mõtted on vahel ikka täitsa hoomamatud, eriti minu omad.
Ühesõnaga- mul oli rätik, millega ma ei käinud aga ära anda/ära visata ma seda ka ei täidinud. Ehk läheb tarvis, teate ju küll. Räti tegi minuga vapralt kaasa kolimised ja kapikoristamised ja jäi ikka mingil põhjusel alles. Ehk läheb tarvis...
Mõnda aega tagasi sain ma väga selgelt aru, et sihtotstarbeliselt ma seda kandma ei hakka. Mida teha rätikuga, mis kaela ei jõua- loomulikult saab temast ühel hetkel laudlina. Mul on selliseid rätikuid hulgim, mis on kasutusel laudlinana. No aga ärgem unustagem, et rätiku värv oli ausalt öeldes ikka päris kole...
Ja siis tuli jaanilaupäeva õhtu. Ma suhtun massüritustesse ikka väga pika hambaga. Seega istusin ma jaaniõhtul suures rahus kodus ja jaanitasin soojas toas.  Ja siis juhtus see, mis minuga ikka vahest juhtub. Plaks ja peas hakkasid lambid põlema- mul on ju suurepärane kleidimodell Mia!
Pikalt mõtlemata, loomulikult ühtegi mõõdistust tegemata tuli kohe käärid rabada ja kleiti asuda disainima.
Voltisin rätiku neljaks ja enda arvates lõikasin salli keskossa väikese ava. Salli lahtivoltimisel selgus, et auku on küll ja veel :D Kodus oli sobilikku tooni heegelniiti ja nii see kleit tulema hakkas.

Eile sai noorpreilile kleiti selga proovitud ja et rätikunurgad kippusid jalge alla jääma ja segama tuli otsus nurgad maha lõigata. Ilmselt oleks olnud tavapärasem üritada rätik ümmarguseks lõigata ja saavutada klassikaline ratasklošš. Aga siis saab kaduma ju rätiku kujundus... Nii et - nurgad maha!
Mia arvas et pisike pits kleidi sabas teeb asja veel paremaks. Ega ta minuga proovi tegemise ajal ei rääkinud mitte ühtegi sõna, aga vahest on kehakeel palju- palju informatiivsem, kui miski muu. Igatahes oli "kriips kõrvadeni", millest mina loen välja puhast rahulolu. Kleidi seljast kättesaamine oli ka üsna keeruline.

Igatahes keerutuspotensiaali on sellel kleidil küll ja veel. Ja mis võiks olla ühe poole viiese jaoks veel olulisem, kui see, et "kleit keerutab" :D
Ma tõesti loodan, et varsti saan ma näidata pilte kleitidest, kus Mia ka sees on.

Ah jaa- täpselt täna, neli aastat tagasi, tegin ma siia oma esimese postituse. Tänan teid selle ilusa aja eest kui ma olen saanud teiega oma tegemisi ja mõtteid jagada.  Aitäh!

Navy-stiilis kleit Miale

Eesti keeles on see "meremehestiilis" ikka hirmus pikk ja lohisev termin. Ja miks mereMEHE, kui kleit on hoopis tütarlapsele? Ühesõnaga- leppige laensõnaga- navy.
Mia on see laps, kes loodetavasti kunagi oma lapsepõlvest kirjutades ei märgi ära ühte natuke hullumeelset tädi, kes oma lõpmatute kudumitega tegi lapsepõlve peaaegu et talumatuks :D Lohutav on muidugi see, et tänapäevased lapsed on piisavalt iseteadlikud, et asjades kohta lõplikke ja vastuvaidlemisele mittekuuluvaid avaldusi teha. Seega on siiski lootus, et kleidikesed Miale meele järgi on.
Eelmine, Maikellukesemets on juba päris peaaegu liiga väikeseks jäänud, seega oli viimane aeg uus kleit ette võtta. Sedapuhku langes mu valik mereteemale, seda enam, et Mia arvas ka, et kleit võiks sinine olla. Kohe, sekund hiljem, arvast ta muidugi, et see kleit võiks olla lilla. Ma lasin selle lilla-jutu oskuslikult kõrvust mööda.
Niit oli kodus ootamas, idee kah võttis päris selgeid piire ja seega jäi vaid kudumise meeldiv töö.
Kleit sai valmis ilma mingite draamade ja harutustalguteta. Tubli inimesena pesin kleidikese läbi, venitasin ära ja jäin ootama.
Järgmisel hommikul ootas mind selline pilt

Ehk siis punane niit oli värvi andnud. Ma olin marus, ausalt ka. Eriti vihane olin ma enda peale- et no kui mitu korda peab see jura juhtuma ja et kas tõesti ei jõua kohale, et eriti punase värvikindlust tuleb kontrollida. Ja ikka nii edasi. Aga samas, mis meremehestiilis kleit see on, kus pole punase-valge triibulist detaili. Aga teadmiseks ülejäänud inimkonnale, et Selverites müüdavasse Puppets Lyric'u lõnga tuleb suhtuda väga kahtlustavalt.
Väga armas ja südantsoojendav oli minu FB sõprade, eriti meesinimeste siiras reakstioon juhtunule- soovitati värvipüüdmislappe  ja puha. Aga ma valisin siiski harutamise , tundus kuidagi ohutum lahendus.
Natuke nikerdamist ja voilaa! Siin tema nüüd siis on

Eks õige pildi saab ette siis, kui kleidi sees ikka plika ka on aga hetkel pole Miat kuskilt võtta, seega jääb loota, et ta lapsevanemad plikast koos kleidiga mõne klõpsu teevad.
Tuleb tunnistada, et ümbertehtud kleit sai esialgsest natuke kenamgi ;)
Lõngaks Alize Bella, varras 2,5.

Kurvikas Klafira

Big is beautiful, isn't she?! Kurvid on muutunud põhiliseks jututeemakas, kohe peale taimetoitluse, kepphobususe ja igasuguse öko-möko. Minul on kurvidega hästi, see tähendab et neid on ;) Mina olen kohe nii kurviline nagu Gruusia mägitee. Aga täna ei räägi me mitte minu kurvidest.
 Inspiratsioon varitseb inimest igal pool. Ta on nagu mingi kuri gripiviirus või naabri napakas koer. Mind ründas inspiratsioonipisik seal, kus ma seda kõige vähem oodata oleksin osanud. Nimelt vaatasin ma vene realistlikke maale, mulle kohe meeldib vahest selline lihtne ja siiras kunst.

Boriss Kustodiev

Popov
Neis emandates on hoogu ja enesekindlust, kas pole. Neist lausa õhkub eluga hakkama saamist
Ja otse loomulikult mäletavad vanemad inimesed Salvo Puupäid kes kohakaasluse alusel töötasid ka kohvikannusoojendajatena.
Ja oligi korras- mul tekkis lausa füüsiline vajadus teha üks kohvikannusoojendaja. Oli vägagi selge, et mul on seda soojendajat sama palju vaja nagu kalale jalgratast aga teha oli teda vaja.  Ja sama selge oli ka see, et kohvikannu- tädi saab olema üsna lopsaka olemisega  ning et tema nimeks saab Klafira. Ehk siis seekord oli tüpaaž  ja nimi heal lapsel enne olemas, kui lapsuke ise ilmavalgust nägi. Kaltsukastis ootas oma aega mingi idamaise vurfiga siidst sall ja nimetatud aeg saabus saada seelikuks, Soojenduskihiks sai  vana kampsun, kehaosaks kulunud niit oli ka lõngakastis olemas- seega 100% null-projekt.

Vot sihuke natuke napaka olemisega Klafira on mul nüüd. Muide- see naivistlik nägu on taotluslik ;)

Roosa Sebra seiklused sirelivõpsikus

On üks pisike pilka Marta, kes kohe-kohe saab kaheseks.  Tänasest on Martal aga just Roosa sebra ja sirelivõpsikuga kleit. Ma ei tea mis värk on pisikestel plikadel lilla ja roosa värviga, aga mingi teema on, sest enamvähem 90 % tüdrukutest nimetavad lemmikvärvina lillat ja/või roosat. Nende emadel lähevad tavaliselt sellise avalduse peale silmad suureks ja hakatakse rääkima roosa komponendi minimeerimisest lõpptulemis. Kasutatakse lausa selliseid termineid nagu rõveroosa ja rämeroosa :D Loodetavasti sellesse kleiti rämeroosat tooni ei sattunud. Küll on aga see kleidike tiine sirelivärvidest- ja mis seal imet- sirelid lõhnada ja õitsevad ju peadpööritavalt.
Aga mis ma ikka seletan- las pildid räägivad enda eest. Aitäh Marta emmele vahvate hetkede tabamise eest.

"Vaata Sebra, siin on mingi sinu pisike sugulane. Anna talle musi!"

"Ah, kas pole ma mitte kõikse kaunim maailma peal?"

Mis ma siis veel räägin sest kleidist? Noh et kudusin vardaga 2,5, alt üles türklaste Alize Bella lõngast (100% puuvilla), mis on imepehme ja ülimõnus lõng. Kuuldavasti pidi ka hästi kestma ja taluma trööpamist, mis sellises vanuses daamedel ikka ette tuleb. Ja seda tuleb ka tunnistada, et nimetatud kleidi tegin ma asjaosalistele täitsa vägisi, st lihtsalt nõudsin mõõte ja värvieelistusi, mis olid siis puun, kolla ja lilla. Kuna lillakirju lõng ootas oma aega juba eelmisest suvest saati, kui ta ka peaaegu kleidiks sai, siis oli valik loogiline. Ma väga loodan, et Marta, Sebra ja Roosa Sebra seiklevad koos väga põnevatel radadel.

Kudumisteni
PS Õhus on merelisi tuuli tunda ;)

Eksperiment linase niidiga

Juba ammu, no ikka väga ammu, piinas mind a) kadedus, kui ma vaatasin inimeste kootud/heegeldatud kleite ja b) huvi, kas ka mina oleksin võimeline mingi kleidikese valmis kuduma. Kleidi täiskasvanud naisele, suuruses Suur, millel oleks pikkust ja laiust ja hoogu. Eks ma ikka põdesin ka, et tegelikult kannavad ju kootud kleidid välja ikka piitspeenikesed naised ja kus nüüd mina... aga ega enne teada ei saa, kui ei proovi. Ma siis natuke proovisin ;)

Jumal tänatud, materjal oli kodus olemas. Ostsin selle linase niidi kunagi suhteliselt olematu raha eest isand Lepa lille, lõnga ja sisustuspoest (saapad ja sardiinid, teate küll). Poolil oli seda imelikku tooni niiti peaaegu kilo ja minu mõte liikus rada pidi, et no kilost niidist saan kleidi isegi mina.
Ilmselt minu kirjatükkide püsivamad lugejad teavad minu suhtumist koeproovidesse ja jumal paraku, ka arvutamisse. Ja kudumitükkide kokkuõmblemisse ka muidugi. Kõik eespoolnimetatud tegevused on Big No-No. Eks ta pisut enesehävituslik on aga... Nii on.

Kuna tegemist oli eksperimendiga teemal kleidi kudumine üldiselt, siis liigsete mõtiskluste peale ma aega ei raisanud. Ikka kohe vardad sisse ja vaatame, kuidas kulgema hakkab.
Kulges kenasti, kaela ümbert ikka allapoole. Lõin üles 150 silma ja mustriks valisin vana ja hea ja surmani tüütu paabusaba aga see jookseb nii kenasti ja loogikarikkalt laiemaks ja jälle kitsamaks, kui selline vajadus tekkima peaks. Ja meenutagem, et tegemist oli sisuliselt ju proovitükiga. Eks alguses olid mul vaimussilmas ka igasugu muud mustrid, mida hakatakse kunagi kusagil allpool kombineerima nimetet paabusabaga aga läks teisiti. Lihtsalt töö käigus selgus, et see paabusaba moodustab kenasid pikisuunalisi jooni, mida kuidagi ei tahtnud hakata põikisuunalistega rikkuma. Disainivärk, noh :D

Kudumisest ka. Selga tuleb proovida, see on selge. Ühel hetkel selgus, et tissid ei taha kleidi sisse ära mahtuda, aga nad lõpuks ikka mahtusid. Nii ma siis muudkui uhasin kuduga ja lahendasin paaniliselt aluskleidi küsimust. Sest kui te arvate, et kootud kleidi juures on kõige raskem kudumine, siis arvake uuesti. See on hoopis aluskleit. Mina oma lõpmatus naiivsuses arvasin, et no mis see siis ära ei ole- astu aga sisse esimesse pesupoodi ja osta endale sobilikus toonis kombinee või äärmisel juhul libedast materjalist öösärk.Naiiv kuubis! Pole sellist asja! Öösärke ka ei ole ja üldse, ei arvanud mina, et veel üks kord oma elus defitsiidi ära näen, aga näe- nägin! Kombineed on puhas defka! Õnneks on alles ema kapp ja sealt leiab nii mõndagi. Kaasaarvatud kombineesid, mida ma siis nüüd pisut pikemaks pean tegema hakkama aga põhimõtteliselt ajavad nad asja ära. Aga fakt iseenesest on ikka kummastav küll...
Ühesõnaga kudusin ja kudusin ja ühel hetkel vist unustasin kleiti selga passitada või midagi sihukest, sest kuidas muidu seletada asjaolu, et kudusin ja kudusin ja kudusin ja kui siis lõpuks taipasin kleidi selga panna... siis lohises kleit mul järel (176 cm pikkuse juures!) "Ega massin ikka  inimese vastu ei saa", nagu ema minu kohta ikka tavatses öelda...Ohkasin ja harutasin natuke vähemaks, no nii kümmekond sentimeetrit.
Pesin, venitasin, kuivatasin, panin uuesti selga... ja arvake, mis?! Kleit lohises ikka järgi! Ohkasin, harutasin ja kudusin uuesti maha. Kokku tegin kleidi lühemaks 110 grammi võrra. No ütle inimest! Tegelikult ju isegi vedas, et ma suutsin peatuda enne, kui kogu kilo oleks kleiti kootud saanud. Nüüd jääb ka pluusi jaoks :D
Vardad 2,5 ja 3,0, materjaliks tundmatu linane, mudel isiklikust peast.

Aga tulemusega olen ma rahul, väga mugav riidetükk on valmis saanud.

PS. Palun vabandust kõikide minu blogi meeslugejate(ma tean, et te olete olemas!) käest, et te peate osa saama mu pesuteemalistest  heietustest aga jumal paraku, see ongi päris elu ;)

Kuna rahvas on pahur, et kampsik on kleidi peal, siis katsun ka kampsunita pildi siis sokutada

Sokijutud

Kudusin mõned paarid sokke.  Sokke läheb ikka vaja ja vahest on just selline lihtne näputöö hea suuremate asjade vahele. Ehk siis lihtne motoorne tegevus.
Esimesed sokid on meestekad, mille ma võtsin ette plaaniga jõuludeks natuke ette valmistada. Noh et oleks võtta, kui vaja on. Novita Nalle Looduse sari ja pisukeseks värvilaiguks tavaline 8/3. Vardad 2,5 ja vardal 17 silma. Meestekad kukkusid välja. Seda ühevõrvilist triipu kasutan ma selle lõnga juures veel, teeb koepinna kuidagi palju elavamaks ja natuke värvi pole kunagi liiast olnud.

Sokid on tänaseks kolinud juba isa kappi, nii et jõuludeks pean nagunii uued kuduma :D

Teised sokid on natuke iseäralikumad. Vahest on vaja teha ka sokke, kus kanda  pole aga ega nad selle pärast vähem sokid ole.
Veebruari lõpupoole helistas mulle Madis, kes arvas, et nüüd on tulnud aeg sokkide jaoks. Ma esimese hooga arvasin, et see on mingi Madisele omane huumor aga vestluses selgus, et asi on tõsine. Haiget saanud kohad kipuvad ikka külma kartma ja nii külmetasid ka Madise jalad. Tubli inimesena andis Madis mulle tööka vajalikud andmed ja töö võis alata.
See kudutöö oli mulle eriti südamelähedane ja ma tõesti pingutasin, et tulemus oleks võimalikult hea. Madis on lihtsalt nii lõpmata positiivne ja armas inimene, et lausa haruldane nii noore inimese kohta.
Madisest jutustavat saadet soovitan ma vaadata siit.

Harutamist oli selle tööga rohkem kui tavaliste sokkidega sihukest asja ette tuleb. Ja kui ma järgmine kord midagi sellist teen, siis alustaks ma ilmselt altpoolt.
Vardad 2,5, lõng 8/3 päris tavaline maavillane. Madis tundub oma sokkidega rahul olevat, mis ongi ju kõige olulisem, eksole.

Labakindahooaeg kestab

Hoolimata väga soojast talvest ja täna hommikul kohatud esimesest liblikast kestab labakuhooaeg täie rauaga. Ja see meeldib mulle.
Kindakudumise tähe all on möödunud aasta algusest alates enamik mu kudupäevi. Tõsi, vahest murravad pausid ikka sisse ka, näiteks haigena ma väga kududa ei taha. Ilmselt on see kuidagi seotud enesetunde töösse panemisega vms. Noh et hea tulemus saab tekkida vaid heade mõtete mõtlemisest töötegemise juures.
Mõni aeg tagasi võttis minuga ühendust Triinu ja küsis üsna konkreeteselt, et sokid tegid, kas ta nüüd kindad ka saab. Ma olin just Stellakad maha kudunud ja mõtisklesin uue kindapaari üle. Nii et miks siis ei saa, ikka saab.
Mis mulle Triinule kudumise juures eriti meeldib on see, et ta teab väga selgelt, mida ta tahab ja mida ta ei taha.  Kindavars peab olema tavaline soonik, 9 cm pikk ja ilma triipudeta. Selge, teeme nii. Kindad peavad olema valged helesinise mustriga. Selge, nõus.
No ja nii see meil siis läks...

Vardad 1,25, vardal 17 silma (Triinul on üsna kitsas käsi) Lõngad vanadest varudest pärit tundmatu valge, mis käies läheb mõnusalt karvaseks ja soojaks ja indigoga värvitud sinine, mis annab kunstipäraselt ebaühtlase olemisega päris huvitava tulemuse. Samas, kui ei oska vaadata ja tähelepanu ei pööra, siis ei pruugi arugi saada, et sinine on kirju.  Loodan, et Triinule tema kindad meeldivad.

Labakindad Stellale

Stellale kinnaste kudumine on täitnud mu päevi päris pikalt. :D
Meenutagem- esimesed sõrmikud said Stellale suured, teine katse- kõik oli tore, aga kuna pöial kiskus ja oli kitsavõitu, siis Stella kinkis need sõrmikud edasi, kolmas katse "hall halliga" oli nii jõle, et depressioonihaige hundi unenägu on ka rõõmsam (läks harutamisele), neljas, käesolev katsetus... No loodame ,et  nüüd on kõik rõõmsad.
Taaskord sain ma kinnitust, et kui ikka asi ei tundu õige, siis minust tema tegijat ei ole ka. Piinlik kohe rääkida, kuidas ma seda "hall halliga" kudusin ja oigasin... Hall halliga seisnes siis selles, et taustahall (see mis ka nüüdsetel kinnastel) oli kokku pandud varreosa tumedama halliga... Niimoodi jutus ei kõlagi kohutavalt, aga no käegakatsutav tulemus oli pehmelt öeldes morbiidne.

Kogemata kukkus välja ka enamvähem koopiakudumine. Originaal on siin, minu nägemus asjast näeb välja aga nii:

Kinnas on kootud varreosas 18 silma vardal, labaosas 20 silma vardal ja tulemus on sobilik kitsamale naisekäele. Vardad 1,25, lõngaks Leedu Teksrena.

Lüganuse kirjaga

Võtab aega, mis võtab aga varem või hiljem jõuab kuduja teadvustatud koopiakudumiseni. No või peaaegu koopiakudumiseni. Vähemalt minuga läks nii.
Eks me enamvähem kõik ole MuIS-is uurimas ja silma nuumamas käinud. Ja iga kord, kui sinna satud, siis on mingi ahaa-moment kindlustatud.
Kogu aja olen ma arvanud, et otsingusõna "kindad" annavadki kindaid ja ka kindamustreid. Aga võta näpust! Otsi ka otsisõnadega kindaKATKE või kindaKIRI ja siis tuleb veel palju huvitavat. No näed- jälle targem!
Koopiakindaid sattusin ma kuduma suhteliselt juhuslikult- no nii nagu mul asjad ikka kipuvad käima. Täditütar (Viljandi vilistlane! Kujutage ette mu pinget ja vastutust kudumise vältel...) tahtis Lüganuse käpikuid. Ise ei saa ta hetkel peent kudutööd ette võtta aga kodukihelkonna kindaid tahaks. Meil oli just toimunud naturaalmajanduslik tehing, seega kindakudumine tundus täiesti loogiline jätk sellele. Kuna tegemist on muuseumitöötajaga siis tundus ainuvõimalik tee võtta ette ühed muuseumikindad ja katsuda neid siis võimalikult originaalitruult järgi kududa.
Ma olin neid ristilisi ju enne ka näinud aga lausa pimesi neist mööda vaadanud. Kuidagi liiga ristilised tundusid need mu jaoks...
Aga nagu ikka-õige asja jaoks tuleb õige aeg just siis, kui on õige aeg.
Nii mul siis ongi nüüd peaaegu koopiakindad. Silma järgi tundub, et silmi ringil on enamvähem sama palju, kui muuseumikindalgi (meil siin Lüganusel ei hiilatud imepeenikese kudutööga)

Avastasin enda jaoks huvitava asjaolu- kui tahad kududa Lüganuse kindaid, siis otsi MuISist pilt välja (ega valikut palju pole, ainult näpuotsakesega), tee endale selgeks muster, siis võta riiulist Mulgi kirikinnaste ja kirisukkade raamat, otsi samasugune muster üles ja anna aga varrastele valu. Miks see nii on, et Mulgi ja Lüganuse kirjad on sarnased- vot seda ma ei tea aga oleks väga tänulik, kui keegi selle mulle ära seletaks. Mingil müstilisel moel on meil siin ka puusarätti ja roositud kindaid kantud/leitud kui uskuda Eesti rahvarõivaste raamatut.
Sama lugu juhtus ka nende kinnastega. Üsna sarnane  muster (ämblikukirja nime all) on olemas ka Mulgi raamatus. Mul oli vaja ainult paari täpikese asukohta nihutada.

Varras 1,25. Lõngaks Leedu Teksrena sinakas-rohekas-määratlematu toon (Allikamaja käsitööpoest)
ja tundmatut päritoli valge.
Varreosas 17 silma vardal, labaosas kasvasin küljelt igal vardal ühe silma juurde.
Aga nüüd on juhtunud sihuke lugu, et need kindad on väga ja päriselt minu omad. Täditütar saab oma lüganused ka kindlasti aga natukese aja pärast :)

Lüganuse vöökirjalised sõrmikud, vol 2, Kajale

Aasta on alanud üsna üheülbaliselt, juba kolmas paar sõrmikuid aga minu käsitöödele ongi omane teatav tsüklilisus :) Kui salle, siis salle, kui kindaid, siis kindaid.

Seekordsed kindad on oma looga otsapidi eelmistes, Stellale kootutes. Facebooki suur jõud on ilmselgelt selles, et rohkem rahvast näeb ja nende hulgas on ka neid inimesi, kes mõnda asja endale ihkavad ehk rohkem. Mis on ju omakorda väga positiivne.

Minu vaimusilmas on Kaja just selline naine, kes kannab välja Punasemast Punased sõrmikud, kuid nii punane mõte ei tundunud ilmselt talle väga vastuvõetav. Nii saigi varrastele kompromiss sinisest ja punasest pirekese helehalliga. Põhimotiiv on Eesti kirivööde raamatust, ikka Lüganuse vöö järgi.

Vardad 1,25, 21 silma vardal labaosas, kindavars on sedapuhku kootud vinguliselt 18 silmaga. Ma polegi vist vingulist vart enne kudunud... Lõngadeks Leedu 8/2 villane, koos Raasiku erinevate toonidega.
Hämmastav oli seekord "materjali vastupanu", kui tavaliselt läheb mustri kudumine ludinal, siis seekord allus vöökiri loogikale ikka väga raskelt :) aga teise kinda lõpuks hakkas juba minema :)

Mulle tundub, et ma ikka pean need Punasemast Punased Vöökirjadega sõrmikud ikka ära kuduma, kasvõi endalegi
Aga need sini-puna-kompromissised ehk on Kajale meele järgi ja hoiavad kange eesti naise sõrmed soojad