Nädalavahetus rebastega

Vahest on väga vaja teha midagi muud, et oleks motti teha seda põhilist asja ;) Põhiline asi on ikka see Punane Kapsun.  Kududa on enamvähem  natuke ühe varruka otsa ja nööbiliistud, ilmselt põhiosa tuleb natuke pikemaks ka kududa. Ja siis teha minimaalsed ühendusõmblused. Ühesõnaga- lõpp paistab.
Aga kuna ma ilmselt olen siiski kähkukate (väikevormide) kuduja, siis pikkade distantside läbimiseks on mul vaja natuke dopingut ehk siis väikeseid sapsakaid (meenutades ühe kunagise hurmurlaulja sõnakasutust kõrvalehüpete kohta) "vasakul". Seekord oli "vasakul" natuke villaloori.

Rebased on mind pikalt kummitanud. See on üks tore loom. Ilmselt oleks ma teisel arvamusel, kui mul oleks kanad ja reinud käiksid mu karjast matti võtmas, aga mul ei ole- ei kanu ega ka negatiivset kokkupuudet rebastega.

Rebaseprosside plaan tekkis Berliinis. Ilma mingi seose või mõjutuseta. Lihtsalt ühel hetkel oli pilt silma ees, koos teadatuntud tundega "Ma pean selle saama".
Eile toksisin valmis Rebaseprossi Kanaga. Ausõna ma ei tea, miks see rebane omandas tööprotsessi käigus süütu Lassie või natuke ullikese šaakali näo. Pole aimugi. Lihtsalt nii läks. See see on, kui püütakse jäljendada looduslikku värvigammat. Mida rohkem toksisisn, seda kaugemaks loomake rebasest kaugenes. Aga ma kavatsen sellest hoolimata seda prossi oma mantlirevääril kandma hakata. Aga võibolla toksin uue rebase ka, ei tea veel.

Arusaadavatel põhjustel jäi aga rahulolu rebasest saamata, seega oli vaja üritust korrata.
Selle tulemusena toksisin täna valmis Rebasekotleti ek Tudurebase.
Alustasin plaanist :D

Tänase tulemusega olen palju rohkem rahul, kui eilse üllitisega

Materjali kulutasin ka- Lassie kanaga kaalub 18 gr ja Tudurebane 15 Kokku kulu 347 gr. On jah piinlik arvutada kümne ja viieteistkümne grammi kaupa aga abiks ikka kehval ajal ;)
 Nüüd on süda rahul ja lähen koon oma Punast rahumeeles edasi.
Juttudeni!

Niisama tühitähi

Ma ei tea, kas ma olen miskitpidi imelik või mis, aga juba pikka aega ei tule mu näpu vahelt mitte midagi väga uhket ja erilist (mitte et sealt tavaliselt tuleks kõrgpilotaažlikku süvakunsti). Ikka sihuke pisividinlik sodipodi.
Tavalistest sokilõngast triibusokkidest ei ole peenemas (käsitöö)seltskonnas kõlbulik isegi mitte kõnelda. A ma ikka koon- see on sihuke ajutegevust mittevajav käeline toimetamine. Õige kena ette võtta, kui sõidad punktist A punkti B või lihtsalt oled. Lõngakulutamise lisaboonus veel pealekauba. Kulutamisest rääkides- sokkidesse kulus 78 grammi kokkuahnitsetut. Asi seegi kehval ajal. Varras ikka 2,5 ja mälu uskudes 17 silma vardal.
Üks sulnis õhtupilt presenteerit sokkide, pooliku kudutöö ja muidu kena olemisega. Ööpiltidelt me liigset kunstilisust ei oota, eksole.

Tegelikult olid need sokid juba suht ammu valmis, isegi pildistatud olid nad. Aga fotokas, va sunnik, oskas tehtud pildid kuidagi ära kaotada ja nii tuligi uued klõpsud teha.

Kirjutasin mõni aeg tagasi pööningukoristamisest ja sellest, et seal leidus ohtralt kaltsuvaiba materjali.  Ja lubasin, et kui olen kunagi väga tubli, siis heegeldan suvilasse 1,5 m läbimõõduga vaiba. No selgub, et ma vist siis olingi tubli ja tegin poole rehkenduse asemel tervelt kaks.

 Tundlikuma värvitajuga inimene saab ilmselt seda vaipa vaadates nägemisnärvi  (ja mitte ainult!) kahjustuse aga mulle päris meeldib see kakofoonia. Kuigi tuleb tunnistada, et siin ma veel natuke klappisin olemasoleva materjali värve.
Edasi läheb hullemaks...
Ma tegin teise vaiba veel. Nii mõnus töö oli noh. Läbimõõt 1,4 m, tehnika "Pista käsi kotti"
Kuna materjal hakkas otsa saama ja värvivalik oli nagu oli, siis tegingi nii nagu tehnika nimetus ette ütles- Võtsin mida võtta oli. Sai suht äkiline... aga mulle meeldib...

Hetkel leidsid hullud vaibad endale koha minu köögis, kuigi ma ei välista ka muid lahendusi.

Ja boonuseks on see, et alati võib juba lõpetatud vaibakese otsa lahti kakkuda ja paar-kolm-kümme ringikest lisada. MMMMMõnus!!! Kahjuks ei osale kaltsuvaibad materjali kulutamise aktsioonis. Oh mis rõõm oleks lisada lõngakulutusse lõdval randmel paar kilo...Aga! Ausus eelkõige!

Tegelikult teen ma pärisasju ikka ka. Umbes eelmisest talvest on mul üks tellimus. Punane kampsun (mäletate, ma lubasin, et ei iial enam ka ei koo ühtegi tellimuskampsunit), pinginaabri tütreke külmetas eelmisel talvel koledasti ja tellis endale kampsiku. Mina, naljahammas, ütlesin, et kätte saab hiljemalt järgmisteks jõuludeks... Sõnal on kole jõud ja nüüd kipub niimoodi minemagi. Tegelikult on kampsunist tehtud ca 2/3.
Üks piilupilt ka, no nii enda motiveerimiseks või nii ;) Tehniline idee on teha kõik detailid nö ühe soojaga ja ei mingit õmblemist. Näis, kas see ka toimib niimoodi nagu plaanitsetud.

Tänaseks kõik, hakkan nüüd tubli(mak)s ja katsun Punase valmis kududa...

Berliini lõngapoodidest

Olen välja visanud veksli kunagi Berliini lõngapoodidest rääkida läbi isikliku kogemuse. Googeldades tuleb välja päris palju analoogseid kuduinimeste blogipostitusi aga ega küll küllale liiga ei tee, ma loodan. Ise tuuritasin mööda Berliini lõngapesapaiku just selliste blogipostide juhatusel.
Minul õnnestus külastada nelja lõngapoodi, mõnedki jäid sel korral külastamata aga midagi peab ju ka nö "seemneks" jääma ;)

Esimene pääsuke oli Idee.(Wilmersdorfi jaam, U-Bahn) Lõngapood on ta ainult väga tinglikult, lisaks väikesele lõngavalikule on seal igasugust manti, mis (eeldatavasti!) peaks scrapbookijal silmad särama võtma. Aga lõnga juurde tagasi tulles- oli väike valik sokilõngu (Opal, Regia, Rico) ja pisitilluke valik ka muud. Kuduja jaoks suht mittemidagiütlev pood. Aga muidu oli mõnus- suur ja avar.

Järgmine külastatud pood kandis nime Nööpauk/ Knopfloch. Pisitilluke poeke Alexa kaubanduskeskuse vastas raudtee silla all. Väike, aga väga tõhus :) Natuke kõike- niite, nööpe, õmbluskaupa, vardaid, lõngu, kangaid- nagu Segasummasuvila, aga ütlemata kena koht. Sinna saab kõige lihtsamalt läbi Alexanderplatzi (vahet pole, kas U- või S-bahn). Inglise keelega hakkama ei saa, aga müüjad on toredad ja asjad saavad aetud.

Lõngagurmee plats on lõnga- ja kohvikoht Handmade Berlin. Gurmeelõngadest pungil väike kohake, lahke perenaine, maitsv kohv ja võimalus kududa, veini limpsida ja sõpradega juttu ajada.
Seal ma murdusin ja lasin endale kerida natuke Eisaku Noro lõnga...See pood meenutab mulle väga meie Wool and Woollenit (meie oma on ilusam, muide)

Ja viimane pood kandis nime La laine, aga mingil põhjusel ei leia ma selle poe kodulehte. Tore pood, suur valik, sh palju "imelõngu"- pühvel, naarits, kaamel jne.

Lõngapoepostitusse sobib ka natuke lõngakulutamise jutte rääkida, eksole. Mõned ajad tagasi ma lubasin, et kulutan ära ühe kilo lõnga, enne, kui uut ostma lähen. No päris nii läinud ei ole, uusi lõngu on mu kastidesse tulnud juurde päris palju, aga ma olen ka suht tubli olnud ja natuke lõnga ära kudunud/heegeldanud.
Nemo sokid -146g, roosidega koopiakindad- 78gr, haisokid- 130gr, tahvlikott-75gr, rohelised küünarkindad- 90gr ja sinised sokid, mida ma näitan mõnel järgmisel korral. Deebet ja kreebet annab kokku - 314 gr.
:D ma olen rahul!
Eespool oli jutte mingitest rohelistest kinnastest ja tahvlikotist. Siin nad on.

Rohelised kindad on mu legendaarsed "Sündinud Tegelis" ;)
 Lõng Rico Superba Chinee" tavaline sokilõng, aga tundub, et kinnastena on ka hea. Vardad soonikuosas 2,5, kinnaste osas 2,0.

Tahvlikott "Üle rahutu vee". Lõngaks vanadest varudest Capri ja triigitav aplikatsioon, konks 2.0. Hea tihe ja tihke sai see tahvlikampsun. Üleni rahutu vee karva ei ole kott ainult ühel põhjusel- kirjut niiti oli vaid üks tokk, sellepärast kummub rahutu vee kohal väga rahulik taevas ;)

"Nagu mingi LOLL!"

 See lause on mulle siin ja seal lastest pajatavades blogipostitustes silma jäänud ja alati kohutavalt naljakas tundunud. Eelmisel reedel sai see sõnaühend minu jaoks täiesti uue sisu.  Et algusest alustada tuleb teatada, et käisin Berliinis töölähetuses ja pean tagasi võtma oma arvamuse, et

1. Berliin on kole linn
2. Berliin on igav ja pime linn
3. ...ja et nõme on ta nagunii.

Mitte midagi sellest ei vasta tõele. Seda muidugi juhul, kui teil on aega seda mitmekihilist linna avada ja avastada. 

Ühesõnaga- minge Berliini ja võtke endale aega kolada muuseumides ja lossides, kirikutes ja parkides. Lõngapoodides nagunii (küll ma teid tunnen ;)) Nendest räägin ma mõnes järgmises postituses. Jah ma ostsin uut lõnga, kokku 350 gr.

Charlottenburgi loss ja lossipark on vaimustavalt kaunis 

Kindlasti leiate te netist kümneid proffide tehtud iluvaateid lossist ja pargist. Mina panin siia mõned minu jaoks huvitavama nurga alt tehtud võtted. 

Kui ma ütlen, et see loss on kaunis, siis ma ei ütle midagi. Minge kindlasti sisse , võtke klapid ja ilmtingimata külastage II korrusel portselaninäitust. Muide, mingi keisri (kelle nimi ja number mulle meelde ei jäänud) hõbepulmade puhul pakuti hanepasteeti, lõhet, sparglisuppi, minged tidilipomme, mille täpne nimetus on meelest läinud ja sufleed. No nii lihtsalt teadmiseks. Kogu menüü oli kirjutatud portselanplaadile. Igatahes kogu see portselan oli I-ME-LI-NE!!!!!

Teine koht, millest ma olen siiras vaimustuses on Berliini Toomkirik, Berliner Dom

Loomulikult ei saa jätta külastamata Berlin Sealife

 Küll lestamehel on ikka hea töö!

Haitited olid igatahes vägagi suhtlemisaldis ja ilmselgelt tahtsid nad mängida.
Youtubes on väga lahe klipp ka, kui viitsimist on, siis võiks vaadata  http://www.youtube.com/watch?v=Q8BebtsjSw0

Et nüüd asi ainult reisijuttudeks kätte ära ei läheks siis näitan natsa näputööd ikka ka. Kalamaailmaga tutvumine mõjutas mind kuduma kalasokke. Kuna tellimus haisokkidele oli juba ammu esitatud aga tegudeni jõudmine võttis aega, siis reisil said haisokid peaaegu lõpetatud. Jäid pisiasjad- uimed, hambad, veretilgad, silmad. Ühesõnaga sihuke peeniku mudru, mis hullusti aega võtab.

Kalasokid on osutunud ootamatult popiks, seega tuli veel üks kalasokitahtja. Aga ma tõesti ei viitsinud kolmandat korda sama asja teha. Seega võtsin endale natuke mõtlemisaega ja ennäe. Mõte tuligi. Et mis oleks kui kooks Nemo sokid hoopis....  No et kuidas Nemost kasvas raske lapsepõlve, piisava  vanemliku hooleta kasvamise ja kehalise eripära koosmõjus väike psühhopaat, kes ujujaid jalast närimas käib. Oma osa on seal kahjuks ka Nemo sõbral Pätt Pärtelil.
Nemo kuju sobib ju psühhopaadiks nagu valatult. Eks enamiku massimõrvarite kohta ütlevad neid lapsepõlves tundnud kodanikud, et tegemist oli Päikeselise Lapsega ja et "ta oli alati niiiii viisakaks ja aitas tädisid üle tänava". Aga vaata- psühhopaadiks ja koletiseks kasvas

 Kas natuke kalasuppi ka läheks?

 Kaldale uhutud

See aga on spikker, mille järgi ma Nemo ja PättPärteli kudusin

Et Nemo sokid on popiks osutunud, siis panen paari sõnaga kirja, kuidas ma Nemo lõugu kudusin. Kudusin lõngast, mis originaalis on 420m/100 gr. Võtsin kahekordselt, st 210 m/100 gr. Lõin ringselt, etnograafilisel kombel/venivalt üles 25 silma vardale. Kudusin 7 rida kõrgusesse ainult parempidi, et kerima hakkaks. Sellest rullist moodustuvad huuled.
Edasi tuleb kududa lühendatud ridadena. I varras tuleb kududa lõpuni, II varda otsast kudusin mina 3 silma, võtsin 2 silma kokku, kudusin veel ühe silma ja pöörasin töö ringi, nüüd tuleb kududa I varda algusest3 silma, võtta 2 kokku ja kududa veel üks silm, töö keerata ringi, kududa ringikeeramise kohani, võtta 2 silma kokku nii, et üks kokkuvõetav oleks enne keeramist ja teine peale keeramist. Issand, see kõlab nagu hiina keel, aga lugege palun ka Tööpingi õpetust, kuidas Hiiu kanda kududa Kogu see lõuakudumine  on täpselt sama  põhimõttega. Ühesõnaga, muudkui koote ja keerate ja võtate kokku, kuni teil on kahel vardal sobiv silmade arv, et sokki edasi kududa (mul 16 silma vardal). Nüüd tuleb sama asja korrata III ja IV vardal, lõnga vahepeal katkestada ei ole vaja. Kui see keeramise ja kokkuvõtmise jura on läbi, siis koote edasi jumala tavaliselt, nagu sokki ikka kootakse. Uimed teete pärast umbestäpselt ;) Ma usun, et kui te seda loete, siis ei saa mõmmigi aru, aga kui te nüüd veeretama/kuduma hakkate, siis saab kõik selgeks.
Pisike ettekujutus ka sellest, kuidas Nemo ujujat jalast näksib

Valmis on saanud ka minu peaaegu koopiakindad. Koopiast on asi siiski kaugel, pigem võiks kasutada väljendit "vanast mõjutusi saanud"

 Siin on uus ja vana kõrvuti. Ega sarnasust on vähevõitu, kui aus olla...

Kindad olid tegelikult ammugi valmis, pildidki tehtud. Aga mingitel müstilistel asjaoludel kadusid osad pildid mu fotokast ära. Sokipildid, vaibapildid, kindapildid ja esimene käik Charlottenburgi lossi ka muidugi. Ju seda oli siis tarvis, et paremaid pilte ja muljeid koguda.

Ühed lõngakulutamise raames kootud tavalised triibusokid on ka valmis saanud. Polegi neist nagu midagi erilist kirjutada- tavalised kummarisokid.

Aga et siis miks nagu loll või nii.

Ühesõnaga ma olin kindlas teadmises, et minu komandeering lõpeb reedel, 11.10. Jätsin tähelepanuta fakti, et lennupiletil oli kirjas 12.10. Uskumatu tropp, eksole.

 Kirjutasin ennast hotellist välja, klaapasin oma kohvriga lennujaama. Läbisin edukalt chek-in-i, andsin oma kohvri ära, läbisin (koos varrastega, muide!) turvakontrolli ja istusin mitu tundi, tähtis nägu peas, lennuootesaalis. Kohvitasin, kudusin, lugesin ja ootasin, millal lennuk ette aetakse. Aetigi. Mina ikka istun nagu mingi miki ja ootan. Sabast saadi mul kinni enamvähem lennuki trapil, et ootoot, madam, aga teie lend on homme :D Uskumatu, kuidas ma KÕIKIDEST väravatest täiesti ilma ühegi probleemita läbi kõndisin. Lennujaama töötajate etteheide, et "aga teie kohver on ju juba lennukis" tundus lausa koomiline :D Nagu ma ta ise sinna laadinud oleks! Pakkusin siis, et las ma lähen ka lennukisse, aga tutkit, see mõte neile ei sobinud. Ühesõnaga, võtsin oma äratrööbartud roosa kohvri näppu ja kolistasin linna tagasi. Loomulikult oli selleks ajaks, kui ma hotelli tagasi jõudsin mu vana tuba juba järgmisele antud. Hotelli manager oli aga nii armas, et leidis mulle uue hotelli, viis mu sinna kohale ja tegi veel märkimisväärset alet ka (ta töötab vist mõlemas hotellis)

Hotell oli kaunis, frauenhotell. Mulle on alati soospetsiifilised asjad kahtlased tundunud, aga seekord oli küll kõik ok. Katuseterassil, pleed ümber, pimedas kiriku kellamängu kuulata, capuccinot limpsida ja tuledes linna vaadata oli hingemattev kogemus, ausõna.

Ja nagu ütles elutargalt sõber Kersti "Kui sul on lõnga ja vardad, siis võib igal pool olla" 

Jumala tõsi, selle igal pool olemise ja ootamise tulemusena on sündimas küünarkindad, millele ma panen nimeks "Istudes Tegelis" Pole vist vaja ära märkida, et ka järgmisel päeval läksin ma varrastega turvakontrollist läbi. Mulle tundub, et 15 cm bambusvardad neid väga ei huvita...aga hing väriseb alati, sellepärast ma lemmikvardaid ikka lendama ei vii, vähemalt salongis küll mitte.

Mu järjehoidjate varu sai Saksamaal kõvasti täiendust. Saksamaa on ilmselgelt järjehoidjate kuningriik. Neid müüakse igal pool, üks ilusam kui teine. Harivad veel peale selle. No ma polnud kuulnudki kunstnikust nimega Heinrich Zille ja Preisimaa oma keisrite ja Königinitega on mulle ka alati üks segane paik tundunud. Igatahes järjehoidjad ärgitavad uurima ja otsima.

Kui nüüd mõni armas lugeja on postituse lõppu ka jõudnud ja ära kannatanud selle pika loba ja palju pilte, siis luban, et uued asjad on tegemisel ja uued jutud tulemas. Kohtumiseni, armsad!

Reisimehe sokitegu

Reisidel on hea sokke kududa. St siis on hea, kui sa teed südame julgeks ja viid vardad lennukisse (kui sul muidugi äraantavat pagasit pole). Mina peale pikka väristamist tegin selle tüki ära (lennukis küll ei kudunud) ja kokkuvõte on üks nelja-viiepäevane reis ja sokid valmis nagu niuhti.
Võiks ju küsida, et kuna ma olen pea kogu sügise sokke vuhkinud teha, et kas nagu küll ei saa. Ei saa, mul on sokikastil auk sees-kulub tühjaks kiiremini, kui ma seda täita jõuan. Aga mulle meeldib sokke kinkida ja mu sõpradele meeldib neid kingiks saada.
Sedapuhku oli tegemist puhtalt isikliku lõbu ja turismiga. Kallis sõber elab ja toimetab Saksamaal ja vahetult enne puhkusele tulekut tabas teda koduigatsus. No mis muud, kui kohale minna. Kasud vastastikused.
Ilus linn on see Hanau. Õigem oleks vist öelda, et oli, kuna II MS ajal pommitasid inglased selle linna praktiliselt maatasa. Imede ime, et Philipsruhe loss terveks ja alles jäi

Varuge kannatust, sest selles postituses on palju pilte

Nüüd oleme saanud lossile enamvähem 360 kraadi peale.
Hanau on trillermuinasjutumeistrite vendade Grimmide sünnilinn. Kui Anderseni muinasjuttudest õhkub  ehedat spliini ja deprekat, siis Grimmid on põnevusemeistrid. Lahe. Mulle meeldivad nende lood. Linnarahvale ilmselt ka. Selline on Hanau linna märklause (no nagu meie need heade mõtete linnad jne) Stiilne, mu meelest.

 Ja selline mälestusmärk kõrgub linna Markplatzil. Naljakas poos on sellel seisval Grimmi-vennal, natuke nagu ähvardav või süüdistav. Uskuge, päriselus oli see taju veel selgem, pildile mul ei õnnestunud seda tunnet püüda. Mind segasid linnajooksuks harjutavad Jaapani sportlased, kes vastavasisuliste karjete saatel harjutasid  kuus tundi enne jooksu algust karatelööke (paduvihmas, muide)

Kõik liiklejad, kes te olete kurjad erinevate rahvajooksude tõttu linnas olevate ummikute pärast, siis teadke, et Hanau linnajooksu pärast seisati TERVE liiklus linnas kaheks tunniks. Lihtsalt. Tähelepanuta jäeti aga fakt, et 25 km eemal on Frankfurdi rahvusvaheline lennujaam... Ma ei taha teadagi, kui palju inimesi lennukist maha jäi. Linnaliini buss tegi rahulikult ca 30-40 km ringi ja sõitis sinna, kuhu rahvas tahtis (aga mitte sinna, kuhu vaja oli sõita ;) Saksa ordnung.
Et aga jutt muidujuraks päris ära ei läheks, siis natuke sokke ka (muud ma ju hetkel ei koo)
Sõber Anu sai endale varbaid soojendama sokid, mis olid valmis, aga pildistamata. Seega pidin ma Anu sokid laenuks võtma ja pilte tegema lippama

Vahest jooksevad ka magavale lõvile sokid otse suhu

Puhkuste ei saa aga ainult ringikolamise peale ära raisata, seega vabadel hetkedel nokkisin natukese haaval kududa. Suur enamik sai aga tehtud Frankfurdi pearaudteejaams edasiliikumist oodates (ühiskondlik transport, kudumine ja garanteeritud tähelepanu a la Vormsi praam toimis ka seal ;))
Nii et selle reisi suur saak- mulle sokid, Üllele kudukaardid. Ja, ka kaameliga on kudukaart! Kaamelivillast tehakse ka lõnga :P

Tegelikult on mööda raamatupoode ajada ja kudukaarte otsida vähemalt sama lõbus, kui lõngapoes hullata.
Tunnistan, nagu ausale ja mitteanonüümsele lõngahoolikule kohane, et seekord oli tagasilangus. Ostsin sokilõnga [punastan!!!!!], 8 (!!!!!!) tokki [punastan veel sügavamalt], ainuke kergendav asjaolu on see, et ma annan kaks neist Kerstile ära. Aga ilus lõng on, palju peal- 420 m, Eestis seda lõnga ei ole (või ei ole mina näinud), hea hind oli ka. Ühesõnaga- mina olen rahul.
Lõngabilansiga on asjad nadid. Eelmises postituses oli see - 585 gr. Sinise lõnga ostsin juurde ja kudusin ära, seega tulemus 0, kirjut kulus ca 85 gr, seega tulemus- 670. Juurde ostsin endale kuus tokki, seega ´pluss 600. Bilanss - 70. No isegi hästi, et plussi ei läinud...

Selgunud on vist sihuke lugu, et ma nagu natuke kogun (peale lõnga muidugi) vist ka järjehoidjaid. Ma ei jõvva rohkem nende invasioonile vastu seista. Nad tulevad peaaegu ise mu juurde ja las siis tulevad. Kui teie käite kuskil ja teile tahetakse jagada järjehoidjaid, siis tooge need mulle, mina annan neile kena kodu. Lasen raamatute vahele tööle ja puha.
See on ainult osa neist, mis täna pilti tehes näppu puutus. Muide, neid vasakult teisi on mul kaks tükki üle, vahetame, kui keegi huvi tunneks.

Mustad roosimustriga labakud on ka lõpusirgel, teha on ainult pöidlad ja ühe kinda kokkuvõtmine. Oi selle musta lõnga kudumine on nöök...
Aga see kord siis jälle sedamoodi. Sajas postitus tehtud nagu naksti. Natuke hüplev ja kaootiline see postitus on, aga andke andeks- magamata öö teeb oma töö. Muljeid tahaks aga jagada värskelt.

Ah jaa, suhkruhuvilised võivad mulle ka märku anda ;)

Pisiasjad ja kultuurikiht

Olen jätkuvalt pisiasjade nikerdamise lainel.
Triibusokkides ei ole tõepoolest mitte midagi erilist ja kohati on lausa naljakas neid ilmarahvale näidata. Aga midagi tuleb ka siis teha, kui vapustavad ideed on natukeseks ära läinud.

Alize Mississipi (akrüül ja vill enamvähem pooleks) MMMMMõnus lõng, vetruv ja "mahe" Sokid sai isa endale.

Fortissima Mexico (tüüpiline sokilõng). Ma pidin ikka täitsa segi olema, kui selle lõnga koju tarisin... No ei ole normaalne maksta sokilõnga eest 12 EURi. Lõng on muidugi väidetavalt imeline- ei kulu, ei näksi, ei topita, saab pesta pesumasinas jne jne Aga no see hind! Tegelikult näevad need sokid täitsa normaalsed välja, ma ei tea miks ma neid sellise lolli nurga alt pildistasin...
Ja triibulõngast sokke kududes tekkis mul assotsiatsioon üllatusmunaga. Sa lähed poodi, näed uut sorti üllatusmuna (tokki), kujutad eredalt ette, mis imeasi sealt seest välja võiks tulla. Unistad ja loodad. Lähed koju, kisud fooliumi ümbert ja asud plastmassmuna muukima. Ja siis läheb nagu läheb- võib saada ihaldatud imevidina (sulle meeldiva mustri ja värvilahendusega sokid) või läheb nagu tavaliselt- saad kummalise vidina, mille peale isegi pettuda ei jaksa. Mitte et ma väga pettunud oleks või midagi, aga... Tokk (üllatusmuna) oli kuidagi paljulubavam.
Lõngabilanss -185 (kokku -585. Oi, ma olen tubli!)

Aga nüüd pööningule! Meie kodus on PÖÖNING, st pole ta päris pööning ega midagi, ta on rohkem sihuke sodituba, kus on ema kangasteljed üleval (isegi lõim on peal, veidikese korrastamise peale peaks kududa saama!), ohtralt igasugu jumala mõttetut jama ja kottide kaupa väga huvitavat riidekraami... Ema kudus kunagi tublisti kaltsuvaipu ja sellest ajast on järgi palju kudumiseks vajalikku. Minu suht esimesed mälestused kangakudumisest seostuvad ema kõrval kangapingil istumisega ja mingi hiirepere luuletuse õppimisega. Vahest jäi tagumik pingi tappide vahele ka ja siis ma karjusin :D
Pööning oli hullusti segamini ja ma võtsin pikalt hoogu, et see korda teha. Lapsepõlves sain ma tavaliselt hiljemalt pööningukoristusepäeva õhtuks vitsa ka (ärateenitult, tuleb tunnistada) :D Aga täiskasvanueal on omad eelised.
Ühesõnaga läksin pööningut koristama ja võtsin endale aega kaltsukottides surfata.  Ja arvake mida ma leidsin?!

Need on "ruudukardinad" nagu mu ema neid nimetas. Ilmselt olen ma rääkinud, et mu vanemad kohtusid ja abiellusid Siberis, kus nad oma kulaklikku meelt parandasid.
Need kardinad joonistas emale üks kohalik tüdruk (kellele ema hullusti meeldis) kingituseks. Joonistas tušiga tavalise sulepea ja sulega tavalisele voodilina riidele 1950 aastal. Kujutage ette! Hoolimata kõigest tahtsid inimesed enda ümber ilu luua ja seda hinnati. Miks muidu jõusid need kardinad Eestisse. Ma isegi ähmaselt mäletan, et needsamad kardinad olid pööningul akna ees.
Need on 63 aastat vanad käsitöökardinad. Ja ma leidsin nad kaltsukotist. Nüüd ma ei teagi, kus oleks nende õige koht. Kasutamiseks on nad liiga haprad ja õrnad, aeg ei ole olnud just liiga säästev. Ehk on teil häid ideid?

 Ilus, onju!?
Ema kleite oli seal ka, kah nii umbes 50 aastat vanad...
Kuna pööning oli tuubil täis kangakudumiseks vajalikku , siis proovisin teha ühe proovilapi. No et kas on võimalik kaltsu heegeldada ja kuidas see käele tundub ja kuidas näeb välja tulemus. Käele (randmetele, kui täpne olla) tundus see kole...

Proovilapist sai ema-isa koju trepimademele vaibake. Mul on alati õigel ajal peatumisega probleeme olnud... ;) Aga tõenäoliselt olen ma ka tulevikus tubli ja heegeldan näiteks suvila kööki 1,5 m läbimõõduga vaiba. Kunagi. Siis kui ma tubli olen.

PS. Aru ma ei saa, kuidas tehakse imekauneid pilte nöörile riputatud esemetest???? Riputatakse alumise serva külge tellis???