Otsing sellest blogist

esmaspäev, 2. detsember 2013

Miks kokkuhoidlik meel hää on

Vaieldamatult on ju. Sest juba kooli kohustuslikust kirjandusest on meie peaajju istutatud erinevaid mõttestampe- elu peabki keeruline olema; vaene=ilus ja hea, rikas=kole ja kuri; tee tööd, siis (muidu) tuleb armastus jne. Pole ka mina erand- ikka see geneetilise mälu ja seljaaju tasandist pärit mõttemall, et varusid peab olema. Varud on head, sest mine sa tea millal algab kaubandusblokaad, jääaeg, sõda ja siis on ju umbe hää varutut võtta. Tõsi küll- jääajal on nutuselt vähe kasu mu ca kolmkümmend aastat kapis seisnud Ilusatest Käterättidest.
Ilusad Käterätid olid kohe nii ilusad, et neid ei ole sobinud kasutusele võtta. Nii nad seal kapis siis seisid ja oleks siiani seisnud (sest sobilikult ilusat hetke ei ole ju tulemas nagunii) kui mind ei oleks tabanud ootamatu isu midagi mingi lapikese ümber heegeldada. Heegeldamise oskustega on nagu on, st ega eriti ei ole, aga kuna teen seda lappheegeldust ainult ja ainult enda kodu tarbeks, siis keda see ikka nii väga huvitama peaks. Oluline on, et mu enda kriitikameel selle tulemi kasutuskõlbulikuks tunnistaks.

Teine ääristatud lapike pärineb Haapsalu sekkarist, kus ehedast kangastelgedel kootud käterätikangast rätik(?), ääristatud kangajupp(?), linik (?) vedeles õige kurva olemisega mingil alumisel Unustatud Asjade Riiulil. Rikkad rootslased olid nimelt talle mingi klaasiga pleki peale teinud ja otsustanud, et katse rätikut pesta on ilmselgelt liig mis liig ja keskkonnale korvamatu kahju tekitamine. Nii sattuski uhiuus aga väikese iluveaga käterätik minu kätte. Minu loogika oli lihtne- kui plekk pesus välja tuleb, on äge ja ma saan endale imeilusa triibulise laualina, kui ei tule, siis lõikan asjakese keskelt pooleks ja teen kööki kaks pisikese plekiga rätikut. 50 sendi eest kaupa nii mis hirmus, kas pole.
Kus plekk kõige kahtlasem, seal Fairy kõige lähem (Püssi vanasõna) Isegi pesumasinat polnud vaja tarvitada- plekk haihtus juba pesuvahendi pudelit kaugelt näidates. Rikkad rootslased...jeah!
Aga mina olen rahul ;) See lapipitsitamine kulutas natuke niiti ikka ka. Nii tubli 62 gr. Kokku materjalikadu 731 gr. Uskumatu, eksju!
Üks näide veel- minu jõulukaktus, mis vaagub lakkamatult elu ja surma vahel, õitseb niimoodi hullunult. Elu on ikka jube naljakas- kui sa armastad ja poputad ja möllad nigu hull, et teisele meele järele olla- siis on tänuks ainult kiun, ving ja metssigadused. Kui sa oled rohkem või vähem mõõdukalt mõrd ja koletis, juua annad ainult siis, kui karjed enam magada ei lase- siis on tulemus selline
Juttudeni, kallid sõbrad!

6 kommentaari:

  1. Kokkuhoid pole häbiasi :) Siiski loodan, et peale pitsitamist need kaunid rätid kappi tagasi ei rända, ootamaks tuulutamist järgmised kolmkümmend aastat ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei, ei! Peale pitsitamist ootab neid kiire ja intensiivne kasutamine, mis lõpeb plekkide ja muu taolisega ;)

      Kustuta
    2. Armsad linikud ilusa pitsiga.
      Kaktustega on jah, nii et õitsevad tänutäheks et neid unustanud oled. Räägib see kes pea iga aasta määndab kastmisega ühe isendi ära. :) Tõin esimeseks advendiks jälle uue ohvri.

      Kustuta
  2. Ilusad pitsid oled heegeldanud... ise veel seletab, et ei oska heegeldada :) Tubli tüdruk!

    Ja muide, ega sa ainuke ei ole, kellel rätikuid on soetatud tagavaraks. Minul ikka ka :)

    VastaKustuta
  3. Kui ma praegu lapsi ja loomi ei peaks, haige ei oleks, kihnukirja kindaid ei kooks, mitut muud poolikut vidinat tasapisi ei meisterdaks ja nõnna edasi, sii võtaks ometi ka heegelnõela kätte.
    Põhiseadus ja patriarhaat võib olla, tagavarad PEAVAD olema. Sa ei torma keset sygavat bensiinihinnatõusu ju ometi iga tikutopsikese ja riidelapikese pärast eraldi poodi, vaid võtad kapist!
    Sinu heegeldamise mitteoskus taandareneb kiiresti, kohe ilus vaadata.
    Ja hea lugeda, meele teeb rõõmsaks.

    VastaKustuta
  4. Nii kosutav on lugeda, et tekstiilkorilasi ja -varujaid on ka laiades inimhulkades. Et ma ei ole ainuke.;)

    VastaKustuta