Otsing sellest blogist

pühapäev, 1. september 2013

Pisiasjad ja kultuurikiht

Olen jätkuvalt pisiasjade nikerdamise lainel.
Triibusokkides ei ole tõepoolest mitte midagi erilist ja kohati on lausa naljakas neid ilmarahvale näidata. Aga midagi tuleb ka siis teha, kui vapustavad ideed on natukeseks ära läinud.
Alize Mississipi (akrüül ja vill enamvähem pooleks) MMMMMõnus lõng, vetruv ja "mahe" Sokid sai isa endale.
Fortissima Mexico (tüüpiline sokilõng). Ma pidin ikka täitsa segi olema, kui selle lõnga koju tarisin... No ei ole normaalne maksta sokilõnga eest 12 EURi. Lõng on muidugi väidetavalt imeline- ei kulu, ei näksi, ei topita, saab pesta pesumasinas jne jne Aga no see hind! Tegelikult näevad need sokid täitsa normaalsed välja, ma ei tea miks ma neid sellise lolli nurga alt pildistasin...
Ja triibulõngast sokke kududes tekkis mul assotsiatsioon üllatusmunaga. Sa lähed poodi, näed uut sorti üllatusmuna (tokki), kujutad eredalt ette, mis imeasi sealt seest välja võiks tulla. Unistad ja loodad. Lähed koju, kisud fooliumi ümbert ja asud plastmassmuna muukima. Ja siis läheb nagu läheb- võib saada ihaldatud imevidina (sulle meeldiva mustri ja värvilahendusega sokid) või läheb nagu tavaliselt- saad kummalise vidina, mille peale isegi pettuda ei jaksa. Mitte et ma väga pettunud oleks või midagi, aga... Tokk (üllatusmuna) oli kuidagi paljulubavam.
Lõngabilanss -185 (kokku -585. Oi, ma olen tubli!)

Aga nüüd pööningule! Meie kodus on PÖÖNING, st pole ta päris pööning ega midagi, ta on rohkem sihuke sodituba, kus on ema kangasteljed üleval (isegi lõim on peal, veidikese korrastamise peale peaks kududa saama!), ohtralt igasugu jumala mõttetut jama ja kottide kaupa väga huvitavat riidekraami... Ema kudus kunagi tublisti kaltsuvaipu ja sellest ajast on järgi palju kudumiseks vajalikku. Minu suht esimesed mälestused kangakudumisest seostuvad ema kõrval kangapingil istumisega ja mingi hiirepere luuletuse õppimisega. Vahest jäi tagumik pingi tappide vahele ka ja siis ma karjusin :D
Pööning oli hullusti segamini ja ma võtsin pikalt hoogu, et see korda teha. Lapsepõlves sain ma tavaliselt hiljemalt pööningukoristusepäeva õhtuks vitsa ka (ärateenitult, tuleb tunnistada) :D Aga täiskasvanueal on omad eelised.
Ühesõnaga läksin pööningut koristama ja võtsin endale aega kaltsukottides surfata.  Ja arvake mida ma leidsin?!
Need on "ruudukardinad" nagu mu ema neid nimetas. Ilmselt olen ma rääkinud, et mu vanemad kohtusid ja abiellusid Siberis, kus nad oma kulaklikku meelt parandasid.
Need kardinad joonistas emale üks kohalik tüdruk (kellele ema hullusti meeldis) kingituseks. Joonistas tušiga tavalise sulepea ja sulega tavalisele voodilina riidele 1950 aastal. Kujutage ette! Hoolimata kõigest tahtsid inimesed enda ümber ilu luua ja seda hinnati. Miks muidu jõusid need kardinad Eestisse. Ma isegi ähmaselt mäletan, et needsamad kardinad olid pööningul akna ees.
Need on 63 aastat vanad käsitöökardinad. Ja ma leidsin nad kaltsukotist. Nüüd ma ei teagi, kus oleks nende õige koht. Kasutamiseks on nad liiga haprad ja õrnad, aeg ei ole olnud just liiga säästev. Ehk on teil häid ideid?
 Ilus, onju!?
Ema kleite oli seal ka, kah nii umbes 50 aastat vanad...
Kuna pööning oli tuubil täis kangakudumiseks vajalikku , siis proovisin teha ühe proovilapi. No et kas on võimalik kaltsu heegeldada ja kuidas see käele tundub ja kuidas näeb välja tulemus. Käele (randmetele, kui täpne olla) tundus see kole...
Proovilapist sai ema-isa koju trepimademele vaibake. Mul on alati õigel ajal peatumisega probleeme olnud... ;) Aga tõenäoliselt olen ma ka tulevikus tubli ja heegeldan näiteks suvila kööki 1,5 m läbimõõduga vaiba. Kunagi. Siis kui ma tubli olen.

PS. Aru ma ei saa, kuidas tehakse imekauneid pilte nöörile riputatud esemetest???? Riputatakse alumise serva külge tellis???

17 kommentaari:

  1. Kui ei ole ideid, mida selliste asjadega peale hakata, siis muuseumid võtavad kindlasti vastu, ilma naljata. Seal tehakse need asjad korda ja säilitatakse tulevastele põlvedele. See jutt ei käi ainult nende kardinate, vaid ka rõivaste kohta, kui need tõepoolest 50+ aastat vanad. Kui need asjad Sul seal kuidagigi jalus on, anna teada, ma uurin näiteks Ajaloomuuseumist järele, kas nad on huvitatud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Üks kleit, mis mulle "vastu juhtus" on näiteks tuvastatav 1968 aastal tehtud pildilt(mina emmega). Ehk siis peaaegu 46 aastat vana. Teine, pidulik, ilmselt veidi vanem. Kokku on neid kleite umbes 5, ma arvan et enamvähem ühest ajajärgust kõik.

      Kustuta
    2. Igaks juhuks postitan siia lingi Ajaloomuusuemi tektiilikogu kontaktandmetega, nii et kui tuleb tuju asjad kuhgi hoiule anda, siis tead, kellele pakkuda http://ajaloomuuseum.ee/et/eesti-ajaloomuuseumi-kogud/tekstiilikogu
      Need kardinad on imeilusad ja joonis meenutab barokset graveeringut 19. sajandi hõbeehete pealt. Ilmselgelt väga hea käe ja peene maitsega inimese poolt tehtud.

      Kustuta
    3. Jah, siberlikku vene maitset sealt küll läbi ei kuma

      Kustuta
  2. Tuulevaikse ilmaga saab hästi pildistada.

    VastaKustuta
  3. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  4. Kuigi ma eriline sokilõngafänn pole, siis see Mexico isegi meeldib mulle :) (v.a.hind). Pööningut avastada on kindlasti tore, leiab põnevaid ammu-ununenud asju.

    VastaKustuta
  5. Mulle hakkasid silma esimesed sokid, ilusad triibud. Sokilõng on tõesti nagu üllatusmuna, vahva võrdlus. Mulle,näiteks ei istu väga "hambad" triipudes... andke ainult ilusaid triipe ja rohkem. :))
    Pööningu koristus on sul väga produktiivne olnud. Väga ilusad kardinad. Kui mõtledki need kuskile loovutada, siis mina säilitaks mustri ja tikiks kas linale selle... Väga ilus.

    VastaKustuta
  6. Aitäh kaasa mõtlemast. Sama mustri järgi uuued kardinad tikkida hakkab mulle üha rohkem meeldima. Valgele kangale pruuni niidiga näiteks... ja muuseumi mõte tuli mulle endalegi pähe, kui aus olla. Klassikalises mõtte ees nad mul ei ole, kaugel sellest. Pigem ma mõtlen, et selline asi väärib säilitamist,


    Martaberta

    VastaKustuta
  7. Kindlasti väärib säilitamist ja muuseumisse anda on igati hea plaan. Minul on pööningul terve ports vana-vanaema kirjutatud jutte-laule, vihikute kaupa. Ma mõtlesin küll need muuseumisse anda, väärivad säilitamist kindlasti.
    Sokid on toredad! Mina sokilõnga väga ei armasta, aga vahel sekka on tore selliseid sokke ka kududa :)Ei pea midagi mõtlema, aina põruta kudumist... :)

    VastaKustuta
  8. Oh sa mu meie, millised kardinad! Kuidas Su ema neid küll hooldas, kui need maalitud o n? Imevahva perekonna reliikvia, mina hoiaks veel ikka enda käes:)

    VastaKustuta
  9. Tead, tušijoonistusega ei juhtu mitte midagi, kui ta märjaks saab. Ma pesin neid peale kaltsust leidmist sirtsukese Fairy ja selle hapnikuga rikastatud roosa sodiga, mille nimi mulle hetkel ei meenu. Mitte midagi erilist ei juhtunud, v.a see, et puhta(mak)s nad läksid.
    Pesin umbes sama hellalt, kui peenest lõngast salli, aga natuke ikka väänasin ka. Ju ema pesi neid samuti, ma arvan. Väidetavalt olla olnud ka laudlina, aga selle kohta ütles ema hooletult, et "ma vist võtsin selle kunagi kaltsuks" Eks ma hoian neid ikka, aga kunagi peaks nad siiski kuskile hoiustamisele minema. Liiga ilus ja minu arust ka eriline asi, et lihtsalt hukka saada.

    VastaKustuta
  10. Et joonistus sobib tikkimismustriks, pakuti eespool juba ära, ma esmalt pilte rullides pidasingi neid kardinaid toredateks tikkimistöödeks:)
    Need vanad kleidid on väga mitmes mõttes varandus. Kui mul kasvõi 35 aastat vanugi vanaema asju veel alles oleks, aga ema pidas suurest vaesusest kõik ära. Mu oma pööning on nagu kompensatsioon lapsepõlve vaesusele - kangasteljed ja tohutud virnad kaltsu. kududa pole aega, aga mitte yks riidelapp ei tohi kaotsi minna:P

    VastaKustuta
  11. need ju lausa tikkimisex loodud. kui kohe ei julge-viitsi tikkida, siis võix proovida neid raamida ja pildina kasutada

    VastaKustuta
  12. Tulen tagasi selle heegeldatud matikese juurde. Selle aasta kevadises ajakirjas Kodu ja Aed (vist!) oli heegeldatud vaiba näidis. See koosneski väiksematest matikestest, mis olid omavahel kokku ühendatud, need olid nagu mullid, mis olid omavahel kokku kleepunud.
    Igatahes mul on ka see probleem, et riideid on rohkem majapidamises kui vaja ja sama tehnikaga ma alustasin suure vaiba heegeldamist ateljeesse. Valmis veel pole, sest vahepeal ei viitsinud heegeldada. Ahjaa, ostsin Karnaluksist selleks tarbeks kõige-kõige jämedama heegelnõela, see on nagu palk:)

    VastaKustuta
  13. See ongi vist töö, mida saab teha natukese haaval, sest muidu tüütab koledasti ära

    VastaKustuta
  14. Ma alles nüüd leidsin su blogi ja olen terve õhtu ära sisustanud selle lugemisega. Väga mõnusalt kirjutad, kohe hea ja ladus lugeda. Kui sul on kodus seinas suurt vaba pinda, siis ma raamiksin selle kardina suure raami sisse ja paneksin seinale, see võib seinal väga effektne jääda. Ise kavatsen paarikümnest heegeldatud linikutest kobineerida seinamaali, loodan, et see ainult mõtteks ei jää :) ideid on palju aga tööl käimine võtab enamus aja ära :S Igaljuhul jään põnevaid ja lahedaid postitusi ootama!

    VastaKustuta