Müüte murdes

Juba ammu lubasin ma oma puhkuselõpu Müüdimurdmise  Reisist rääkida. Müüte murdsin oma heade sõprade Kersti ja Tarmoga koos Ida Virumaal..
Kutsun nüüd sinu, kallis blogikülaline meiega koos seda tuuri taastama.
Aga alustame koos algusest. Millised on sinu kolm esimest märksõna, kui juttu tuleb Ida Virumaast? Tõenäoliselt (vabalt valitud järjestuses)- muulased, narkarid, tööstus, vaesus, reostamine jne. Pole just unistuste kuvand, eksole?
Minu jaoks on Ida Virumaa märksõnad meri, kodu, mõis, pankrannik, keskmisest asjalikumad inimesed aga ka narkarid, venelased ja töötus.
Kersti ja Tarmo olid käinud Ida Virus vaid põgusalt ja sedagi vaid Jõhvis (vist) ja Narvas. Mälestused ei olnud just parimad ega ka väga värsked ;)
Mina tahtsin tutvustada oma sõpradele teistmoodi Ida Virumaad.
Alustasime oma tuuri tegelikult Liimalast, mis on üks vahva rannaküla. Pilte ei taibanud teha, seega huviline otsib pildid Googlest ;).
Järgmine peatuspunkt oli Aa mõisa peahoone. Täna on selles üsna kenasti säilinud mõisakompleksis hooldekodu. Kõik on kena aga vana peahoonega kokkusobimatu uus korpus on nagu porgand tordis. Selline kole kontrast, et halb tunne ei jäta maha päevi pärast nähtut. Seda sinist monstrumit me ei pildistanud ;)

Järgmine peatuspaus oli mõnisada meetrit eemal asetsev Saka mõis ja seal asuv hotellikompleks. Endine vene sõjaväe poolt lagastatud kolekoht on oma endisaegses ilus uuele elule aidatud. Soovitan kindlasti Saka hotelli restorani ja nädalalaõpupuhkust. Te ei kahetse, ausõna. Pilte ka.

 Meretorni platvormilt avaneb kaunis vaade merele ja hea ilma korral ka Suursaar ehk Gogland ja Suur ning Väike Tütarsaar. Läbi oma lapsepõlve mäletan igavesti saatvat igatsust- tahan sellele saarele, sellele saarele, sellele saarele...Igatsus kestab, võimalus selle realiseerumiseks on napp. Kurjadel aastatel tehti Tütred rahvast tühjaks ja ca 500 inimest jäid koduta ja Soome riik oma saartest ilma. "Metsa raiud, laastud lendavad..."

Otsustasime edasi itta liikuda ja kasutada selleks mitte tavapärast Tallinn Narva maanteed vaid vana, merekalda kohal kõrguva Ontika paekalda peal olevat.
Saka kalda alla on kunagi usinad vene piirivalvurid lõhanud nn Saka kanjoni. Ürgselt kaunis koht, kus põrkuvad loodus ja inimene. Nüüd hakkab juba loodus tasapisi võimust võtma. Ilm oli sombuna ja tuuline. Metsa all pilte teha ei kannatanud. Te peate leppima rannas tehtuga. Aga uskuge mind- laskumine kaldapealselt randa välja oli võimas!

Järgmine peatuskoht oli Ontika mõis. Seal toimetab nüüd Soome suusakuulsus Kalle Palander oma eestlasest kaasa ja perega. Jälle üks õide puhkemist ootav pärl. Seal nägin ma ka silti, mis andis teada, et majas armastatakse lapsi, koeri ja ... kudujaid (see võib olla ka kuduinimeste tõlgendus- aga mida muud ma peaksin arvama, kui sildil on tegelane, kelle järel jookseb lõngakera????) Kohvi meile ei antud, sest "Kalle läks kauppa". Kuigi kohvik ja majutusasutuski on olemas- loodan kunagi selle kahvia seal ikka ära proovida.

Tundub troostitu, aga tegelikult oli päris lootustandev. Terve bussitäis soomlasi oli ka tulnud kaasmaalase asjatoimetusi kaema. Tundub, et tekkimas on uus turismimagnet :D
Toila ja Valaste on nii tavalised, et seal me pilte ei teinud.
Sõitsime ja sõitsime ja siis järsku oli tee nagu otsas ja algas aed... Selline suur ja soliidne ja kuri. Ja kohutavalt suur karjäär. Silbet ja Sillamäe. Maa on tühjaks uuristatud ja siis järsku seisavad selle uurise kaldal vana veski varemed. Kurb. Ja sümboolne.
Tee kulges selle koleda kraatri serval päris pikalt. Aga lõpuks ta ikka sai otsa. See kole aed ja tegelikult ka tee. Vahepealne ukerdamine praktiliselt lehmarajal lõppes aga ootamatult Tallinn-Narva maanteel. Ilmselgelt ei olnud see rada turistidele mõeldud.
Ja siis Sillamäe. Võõrastele loodud linn. Võõras on ta tänagi- kenasti korrastatud ja klanitud, aga ikka võõras. Kui satute, siis vaadake kindlasti arhidektuuriansamblit 1940-1950-ndatest. Huvitav kogemus. Silmale ilus vaadata ka.

Meie reis oli selleks hetkeks kestnud juba nii pikalt, et kõhud olid kohutavalt tühjad ja parim lõunastamise koht tundus Jõhvis asuv Gruusia söögikoht Mimino. See koht väärib igatahes külastamist. Ainuke tingimus- te peate olema VÄGA näljane, sest kõik on nii hea ja... suur ja maitsev!

Kui kõhud said orjatud tundus kohane ka vaimu eest hoolt kanda. Kuremäe klooster jäi just parajale kaugusele.

 Peaaegu sama palju kui lõnga armastab Kersti küttepuid :D

Kuremäe tee oli remondis ja tagasi sama teed pidi sõita ei olnud just erilist isu. Seega tundus ainuvõimalik sõita hoopis edasi, ikka itta. Vasknarva.
See on koht, kus lõpeb Peipsi ja algab Narva jõgi. Ja mis ei ole enam Ida Virumaa ja veel Venemaa. Klooster on seal ka. Väravad kõvasti kinni- ju nad kedagi kardavad, kui ennast eraldada püüavad.

Taganeda pole enam kuhugi- selja taga on Venemaa.

Nojah Vasknarva Vasknarvaks, aga tagasi tuli ka tulla.  Me siis tulimegi mööda mingeid väikeseid tolmavaid teid. Ajalugu vaikib siinkohal ühest intsidendist Härnepõllul ;)
Igatehas peale pikka päeva olid mu külalised seda meelt, et Ida Virumaa on hoopis midagi muud, kui stereotüübid. Et see on üks kaunis ja omapärane kant toredate inimestega.

Järgmisel päeval liikusime Tallinna poole ja kasutasime sama mõtet- sõita tuleb mööda Põhjarannikut.
Aseri, Mahu, Letipea, Kunda.
Lõuna Kundas Blücheri kohvikus (raudselt parima terrassivaatega kohvik Eestis!)

Paar kevadist pilti samast paigast ka

Kunda on samuti peidetud pärl. Pealiskaudsel vaatlusel on tegemist ühe koleda linnakesega, kus polegi nagu midagi. Aga võta näpust-
Kunda hüdroelektrijaam

 Kunda mõis ehk Direktorite maja (mis ei ole jäänud ka koledate juurde-ja ümberehitusteta)

  Loodan, et mu pildirohke tuur ei tüüdanud teid.
Piltide eest tänan Kerstit, autoga viis meid jalutama Tarmo.

PS. Kallis Anu- Loodan, et pildid leevendasid pisut su koduigatsust!