"...ja ma olin ilma viinata purjus!"

Mitte et ma nüüd mingiks võitlevaks karsklaseks oleks hakanud või veel midagi sellist. Oh ei. Mina tegin ära tiiru oma lemmiklinnas Haaapsalus ja just selline kerge narkojoobe-laadne tunne saatis mind kõik see kolm päeva :D
Käsitööpilte mul ei ole. Jälle. Sest kolimise käigus on peaaegu-valmis sinine kleit ära pakitud ja nüüd jääb oodata vaid lahtipakkimist, et asi üles leida, kaelus ära lõpetada ja mingid varrukalaadsed asjad kududa. Paari tunni töö, ma arvan. Kui vaid kleidi üles leiaks ;) Nojah, Käsitööga on siis asi tänaseks ühel pool. Edasi puhas tilulilu, turism ja hingele-pai-seisund.
Haapsaluga seovad mind kaks asja- sõbranna vanematekodu ja puhas ning siiras armastus. Vastastikune, kusjuures. Mina armastan seda linna ja see linn armastab mind. Kuidas muidu seletada asjaolu, et ma pole kunagi Haapsalus kurb ega eksinud, vihmast ja koleilmast rääkimata.
Ühesõnaga- edasi tuleb palju pilte. Käsitööhuvilised peavad pettuma. Vabandust!

Tahaks näidata teile natuke teise rakursi alt nähtud Haapsalut

Loomulikult tuuritasime me ka käsitööpoodides,aga pilte seekord ei ole.
On hoopis väga romantiline lugu Ungru lossihärrast, kes kosis kauni aadlikutütre, kes lubas krahvile mehele minna vaid siis, kui see ehitab oma armastatule samasuguse lossi nagu on (tema isal) Saksamaal Mersenburgi loss. Armunud krahv hakkaski armastatule imelist eluaset püstitama, kuid kahjuks ei saanud see abielu kunagi teoks- neiu suri, loss ei saanud kunagi valmis ja ka krahv sai veeta oma lossi vaid ühe öö. Seadagi kahjuks juba surnuna, kui tema põrm Peterburist kodumaale saadeti ja ta oma lossis enne matuseid vaid ühe öö veetis.

Leia piltidelt olümpiasümboolika (kõikide vene oblastite külad ja linnad, vene sõtkade pruutide nimed jne)
Ma tõesti ei tea, kuidas toimuvad sünapsid nende inimeste ajudes, kes otsustasid, et selle lossi kive võiks kasutada oma kuuri ehitamiseks ja nt Kiltsi lennuvälja lennuraja täiteks...
Üldiselt armastan ma käia võõrastes linnades kuskil väljas söömas ja kindlasti ka muuseumides.
Tegin seda ka Haapsalus.
Alustaks söögikohaspionaažist.
Kui te tahate hästi ja mõnusalt süüa saada, siis ostke Pitsikeskuse kõrvalt poiste käest värskelt suitsutatud (kui veab, siis sooja!) ahvenat ja vastastpoest värsket leiba. Vot see on gurmee ja nauding ja mmmmm-elamus! Kui teil ei ole nii palju mõistust ja tahaks peenutseda, siis te lähete Talumehe Kõrtsi (juhul, kui Müüriääre ja Hapsal Dietrich on juba läbitud etapp)
No meie igatahes eirasime iga turisti raudset reeglit, et kui söögikoha väliterrass on tühi, siis koht on jama. Ei, ikka oli vaja mul jaurata, et ma tahaks seda kohta lähedalt vaadata... Vaatasingi. Poolteist tundi. Pulsikaotuseni. Närvivapustuseni :D Tõe huvides tuleb öelda, et kohal on potensiaali. Päriselt ka. Sest  toit, kui te selle lõpuks saate, on maitsev. Aga te ootate kõigepealt hullumiseni teenindajat, kes püüdlikult silmsidet vältides kappab teie lauast mööda vähemalt neli korda , neist paaril korral koguni kahekesi :D
KUI teil on lõpuks õnnestunud luua teenindajaga enam-vähem püsiv pilkkontakt, siis saabub ebalev neiu teie lauda ja algab vaevaline arutelu teemal, et mis siis menüüsse kirja pandud asjadest ka täna saadaval on. Kui juba teist menüüs pakutavat toitu polnud, sest " seda ei ostetud meil üldse", olevat mul sõbranna sõnade kohaselt "ninajuur tõmblema hakanud" ja ta ootas huviga, et mis siis nüüd juhtuma hakkab. Ma ise ei mäleta ei tormi puhkemise ohtu ega ninajuure tõmblemist...
Ühesõnaga- tellitud me saime. Ja kuna ilmselt räime mindi alles püüdma ja minu kõrvits pandi idanema, siis oodata ikka tuli... Ja siis tuli veel oodata. Me siis ootasime.
Lühidalt kokku võetuna on mul koha omanikele paar sõbralikku soovitust- võtke palun teenindajaks tööle tütarlapsi, kes inimesi ei karda, seda ka juhul, kui " nad hakkavad jälle igasugu asju küsima, ma ei taha sinna lauda minna!" (tsitaat vestlusest!). Palun tehke teenindajatele selgeks, et kui ta võtab parasjagu tellimust, siis ei ole sünnis kintsu sügada (ega ka mõnda muud kohta, ofkoors), sularaha tagastamise küsimust ei lahendata nii, et klient seisab ühel pool letti, teenindaja teisel pool, kassasahtel on lahti ja teenindaja vaatab unelevalt aknast välja, sest talle tundub, et tal pole tagastatavat raha. Raha pole, lahendust ka ei ole, normaalne :D Selle koha peal ma tundsin, et veel hetk ja ma hakkan TÕESTI möirgama :D Aga kokk on neil hea! Pilte ei teinud, sest sisekujundus on pisut ühelaadne, sest kõik pinnad on tavalise saekaatri servamata lauaga üle löödud. Aga ägedad on menüüd ja nendega seonduv kujundus. Toitude nimedega on ka fantaasiat rakendatud. Ehk siis teenindus saab kaks punkti viiest, sisekujundus kaks viiest, lauanõud ja menüü kujundus 5 ja kokk neli. Pole kokkuvõttes vist kõige hullem ;)
Muuseumikülastused aga on hoopis teisest puust :)
külastasin nii Rannarootsi Muuseumi

Rannarootslaste ajalugu käsitlev kahekümnemeetrine vaip. Fragment.

Ja nüüd tuleb minu absoluutne lemmik-muuseum, Läänemaa Muuseum raekojas
Absoluutselt täiesti vapustav väljapanek, imelised muuseumiprouad ja ... Ah, mis ma seletan, vaadake parem pilte(kui veel viitsite)

Ja nüüd! Kroonijuveel ja kirssi koogil!

Lugu ise on väga huvitav, 2002 aastal leiti Saue/ Suvorovi tänava endise üürimaja pööningult ladustatud makaronide ja Sulevi kombinaadi lõngaga koos ka kottide kaupa 1900 aasta naisterõivaid, kuna monogramm riideesemetel rääkis kellestki MKst, siis ajalooürikud suudavad tuvastada sellel aadressil elanud neli Mariat, kellele riided suure tõenäosusega kuuluvadki.

Mis siin ikka muud öelda, kui et olgu ajad millised tahes- naised on alati tahtnud ilusad välja näha.

Muuseumimamsel saatis meid sellise sooja lehvitusega ära. Kas pole tore, kui inimesele meeldib see, mida ta teeb?!

Ausad emandad, Bordoopunane Draakon ning Monumentaalselt ornamentaalne

Jagan lihtsalt muljeid Keskaja Päevadelt Tallinna vanalinnas. Pildimassinat kaasas polnud ja seega on kõik pildid netist saadud (vaatame, mis näppu hakkab)
Alustada tuleb muidugi sellest, et ega ma mingi laada- ja meluinimene ei ole, seda enam tuleb imestada, et ma täna oma tagajalad tagumiku alt välja ajasin ja kogunisti vanalinna kondama läksin.
Alustasin loomulikult Vabaduse platsist ja Kunstihoonest, palju kiidetud ja-kirjutatud OrnaMentaalse näitusega. Uhke oli!  No oli kohe uhke ja ilus olla eestlane! Minu üllatuseks ei kõnetanud mind sugugi kõige enam kindad, mis oleks ju nagu loogiline ja oodatav ega ka mitte Haapsalu imekaunid sallid, mis oleks ja ootuspärane (Mitte et neile oleks mida ette heita olnud- oh ei, kõik nad olid nii kaunid, nii perfektsed et ainult imesta!) vaid minu endagi üllatuseks kaks eksponeeritud eset. Üks oli pitsliniku mustri järgi kootud vaip,(keri allapoole ka, seal tulevad eriti kaunid fotod näituselt!)Täiesti imelineasi, ma olen ise ka selle mustri järgi linikut kudunud aga vaibana on ta ikka täiesti vaimustav!
Ja minu teine lemmik oli Lääne Eesti vaiba aineline metsseaga vaip. Mis ei tähenda muidugi, et muud eksponaadid oleks kuigivõrd kehvemad või vähema mõnuga tehtud. Muide- just tegemise rõõmu paistis igast viimasest tööst küllaga. Kui te vähegi saate, siis minge kindlasti vaatama, see väärib kulutatud aega saja- ja tuhandekordselt!
Kultuuramuljetest tulvil lonkasin edasi vanalinna poole ja sattusin Niguliste mäele, kui keskaja küla ennast lahti pakkis. Imetlesin Monika uhket emandariietust ja tema kedratud lõnga ja seadsin sammud Raekoja platsi poole, et käsitöölaadal ehk mõnda nobenäpset tuttavat kohata. Etteruttavalt olgu öeldud, et trehvand ma kedagi. ilusat käsitööd oli aga küllaga. Tõsi, mineid hinge kinni võtvaid imeasju mulle silma ei hakanud. Aga õnneks ei müüdud ka matrjoškasid!
Laval lasid keskaegset laulu hispaanlased ja meeleolu oli mõnus. Ja siis, ja siis! tulid lavale madjarid! Oh seda sära ja sarmi ja hoogu, mida tumedasilmsed hõimuvelled rahvale paista lasid! Ansambli nimi on täiesti hääldamatu sõnaühend Bordó Sàrkàny, mis maakeeli tähendavat Bordoopunast draakonit. Rahvas lustis ikka kogu hingest. 

Väike stiilinäide Punastelt Draakonitelt, ainuke vahe oli see, et Raekoja platsil lustisid nad umbes poole rohkem ;) Igatahes mulle hingega tehtud asjad sobivad ja see oli just see, mis mul hetkel vaja oli. Jala võttis  tatsumaja suu oli tund aega järjest kõrvuni. Kuuldavasti esinevad nad täna õhtul ja homme ka- seega minge neid vaatama, kui vähegi võimalust on, te ei pea seda mitte kahjatsema;)

Muusikaelamus pani mind nagu narkarit ikka enam ja enam tahtma ja kuna Raekoja plats pole mitte väga kaugel Pika tänava EEsti Käsitöö poest, siis seadsin järgmiseks sammud sinna, et oma silmaga üle kaeda näitus "SEE on rahvarõivas", mis kestab selle nädala lõpuni.  Oh seda uhkust ja ilu ja näpuosavust ja jälle puhast tegemise rõõmu ja uhkust. Lüganuse riideid kahjuks polnud.  Nagu polnud poes ka Lüganuse seelikukangast. Olla nii pisike ja tundmatu kihelkkond. Mina kodukoha partioodina tõstsin muidugi huilge üles, et MISMOODI pisike ja tähtsusetu, et Õ täht tuli lõppude lõpuks Lüganuselt! Ja üldse on selle Lüganuse seelikuga kehvad lood. Lüganusel arvati, et on ikka hirmus ilus ja kolekena, kui seelikus saavad kokku kollane ja roheline...näiteks nii... Et hirmus uhke oli, kui põll tehti lausa helerohelisest riidest. No ma ei tea. Tegelikult, kui uskuda muisi, ja mida me siis veel usume, kui mitte seda, eksole, siis Lüganuse kandi naised-noorikud võtsid kasutusele hoopis ruudulised seelikud. Nüüd ma siis ei teagi mida teha- kas hoida ema suguvõsa poole, mis on vähemalt kolmsada aastat paiksed olnud, justsealsamas Lüganuse kihelkonnas ja kanda seda rohe-kollasetriibulist, mille kätte saamine ei osutu vist kõige lihtsamaks ülesandeks, liikuda ca 40 kilomeetrit edasi läände, Viru-Jaagupi kihelkonda, kust on pärit mu isa isapoolsed juured või teha hoopis kannapööre ja liikuda oma veerandmulgi vere sunnil hoopistükkis Viljandi kihelkonda? Issver, kui keeruline see kõik on! LOOMULIKULT on minu enda juured ikkagi Lüganusel, siin pole midagi rääkida. Aga veri viskab ikka vahest vimkasid ka- üheksakümnendate alguses, kui seelikutriibustikust polnud mul halli aimugi ostsin ma puhta meeldivuse mõjul Suure-Jaani seelikukupongi, millest ma täiesti tavalise seeliku tegin ja käisin ma selle riidetükiga ikka pikalt ja pikalt. Kole uhke olin ka, sest no nõnda kena oli ju!

Vot sihuke ilma käsitööta jutt täna. Ma lähen nüüd oma kleiti edasi kuduma, sest karta on, et ega ta ilma kudumata valmis ei saa ;)

Suvi, lõpuks ometi

Võiks ju virisema hakata, et küll on palav ja hingata pole midagi ja et  pappel tolmab... Aga ma ei vingu, sest ma tean, et see pikalt oodatud eesti suvi on  nii kriminaalselt lühike, et selle kaebusega võiks vabalt Euroopa Kohtusse minna ja võita.
Suve konserveerimiseks võtsin ette ka järgmise käsitöise tegemise.
Täiesti ootamatult ja planeerimatult jäi mu teele Hemtexi pood- ilusad, karged ja põhjamaised tekstiilid, aga no need hinnad... Õnneks oli suve algamise puhul kaunis suvine laudlina alla hinnatud päris mõistliku tasemeni ja nii ma ta soetasin. Juba poes tekkis plaan, et sellist lilleilu peaks heegeldisega veidi väärtustama.
Nii ma siis nokkisin ilmselge naudinguga äärt heegeldada ja minu imestusel pole siiani piire- heegeldamine on osutunud täiesti jõukohaseks tegevuseks. Tõsi, mustrit ma lugeda ei viitsi, ikka teen nii nagu tuleb.

 Vot sihuke vahelugemine siis heegeldusest ;) Konks 1,5, niidiks Maxi, mille ma sain Kersti käest, kui lubasin suure suuga fileekardinat heegeldama hakata. Kus mu aru küll oli?
Ah jaa-ma ju lubasin kleidisaagal sõrme pulsil hoida. Kleit edeneb kenasti, käsil on kolmas tokk ja hakkan kohekohe jõudma seelikuosa lõpetamiseni, ehk siis enamvähem rinna alla.

Lugudeni ;)

Miinivälja pass

Miinivälja pass on militaartermin. Mitte et ma teile täna nüüd kavatseksin hakata militaarsõnavara tutvustama ;) aga...
Eelmises postituses sain ma teilt kindla sõnumi, et ka progressipildid ja -jutud on oodatud. Huvitav, et ma ise selle peale väga tulnud pole- mulle endale küll väga meeldib lugeda teiste lugusid loomevaevadest ja kudu-(ning muudest) protsessidest, aga enda analoogseid lugusid pole väga vaevunud kirjutama. Nüüd siis teen otsa lahti.
Ühesõnaga-töökohustused viisid mind Paatsalu Puhkekeskusesse. Oi, see on üks kena koht kallil kodumaal!  Meri, kajakid, ehe ja mõnus puuküttega saun, bassein, tervete närvidega pererahvas- mida muud võiks veel ühelt puhkamisekohalt tahta?! Pidasime oma haavatutega meie suveüritust ja mina loomulikult lasin muuhulgas ka kätel käia ja kudusin. Väga armas on vaadata, kuidas visa tilkumisega on vesi kulutanud kivisse augu :D Kui mõned aastad tagasi oli poiste jaoks uskumatu ime, kui ma vardad peos istusin ja nende arvates suht mittemillegagi tegelesin siis nüüd vaatavad nad mu tegemisi ülima arusaamisega. Nii tore on vaadata, kuidas nad ennast asjaosalistena tunnevad ja siirast huvi üles näitavad, kui ma jälle mingit asja "kudun".
Nii oli ka eile. Istusin päikese käes, nokkisin kleiti kududa ja rääkisin kuttidega juttu. Kuduskeem oli ka igaks juhuks laual. Üks meie jutupaunikutest viskas pilgu skeemile ja teatas teistele" see on nagu miiniväljapass" :D Ja kõik sõjamehed said korrapealt aru mis värk on ja milleks seda paberilipakat vajatakse :D Puhas rõõm on asju ajada teadjate inimestega.
Haapsalu Pitsikeskuses käimine pani mulle pähe mõtte, et tuleb kududa kleit. Soovitavalt lapsele (kleidikudumine on teadupärast suur töö), soovitavalt puuvillane (sest seda materjali oli kodus sobivas värvis olemas). Eh, see kergesti mõjutatava inimese elu on ikka maru keeruline...

Aga ma usun, et te mõistate mind- kuidas saab selline pilt kuduinimest MITTE mõjutada?!

On olemas üks armas tüdruk, kes mulle aegajalt annab loa endale mõni asjake kududa. Sellel korral leppisime me kokku sinise kleidi osas. Noor daam andis mulle armulikult loa teha endale sinine pitsine kleit ;) Oluline on esitada küsimusi õigete sõnadega, eksole ;)
Lasin siis fantaasial märatseda ja nii saavad kleidis kokku paar-kolm erinevat pitsimustrit Haapsalu salli- ja rätiraamatust ja kuulsast jaapanlaste pitsiraamatust. Eks näis, mis sest saab ja tuleb, aga tänane piilupilt on siin



Kleidi värv ja basseini vee värv on päris sarnane, onju?
Nuppe koon sellel korral teistmoodi, kui tavaliselt. Eks siis paistab, kas ja kuivõrd see ennast õigustab...

järgneb... ;)

Tehted kolmega, "palju on üks kord kuus?" ja filosoofiline arutlus keskpärasusest

Noniinoniinonii!
Hüüavad pasunad, põrisevad trummid ja nii edasi... (loodetavasti oli piisavalt intrigeeriv algus?)
Kõigepealt muidugi suured tänud kõikidele blogipäeva õnnitlejatele ja kaasaelajatele. Tänu teile ongi minu jaoks see bloogerdamine nii paganama nauditav ja mõnus tegevus. AITÄH!, et olemas olete, et viitsite kuidagimoodi siia sattuda ja mu lugulaule lugeda ja erilised tänusõnad neile, kes ka kommentaari kirjutamist liiaseks vaevaks pole pidanud.
Väike sotsioloogiline uurimus eelmises postituses andis mulle kindlalt teada, et kirjutada tuleb tihemini.
 Tihedamini kirjutamine ei oleks probleem (juttu mul jätkuks!) kuid, oh häda!, käsitöölaadsed esemed ei taha vajaliku kiirusega valmida... Ehk siis vanast anekdoodist teada-tuntud küsimus" Kui palju on üks kord kuus?" (õige vastus on "Liiga vähe!!!!") annab vähemalt hetkel siin välja vastuse "parasjagu". Teisisõnu- püüan (ma vähemalt püüan!) kirjutada midagi umbestäpselt korra kuus. Kui mingi asjatükk valmis saab, selle pildistamine läheb enamvähem talutava kvaliteediga, siis annan endast kõik, et aruanne jõuaks ka minu kallite lugejateni.
Teine moment, mis mulle kommentaaridest silma ja südamesse jäi oli teie lahke arvamus mu kirjutamisoskuse kohta.
Kirjutada on mulle alati meeldinud ja vastutavaks pean ma siin oma kallist kadunud kirjandusõpetajat, kes aegajalt mu kirjandeid lugedes ütles, et see, mida ma hetkel paberile panen, on mög(GGG)a. :D Et mitte mö(GGG)a kirjutada pingutasin ma ilmselt rohkem... Raamatulugemine on ilmselt ka kaasa aidanud- Kivirähk ja Pratchett teevad teie keelekasutusega imet ;) Kunagi üks hea sõber ütles mulle, te ma kirjutavat FBs umbes samamoodi nagu ma ka elus räägin. Ei oska kommenteerida, aga suure tõenäosusega see nii on. Aga jah, kõige alus on ikkagi kohutav logorrhöa gradus gravis ja protsessi nautimine ;)
Kolmas moment, mis on kallites televaatajates pahameelt tekitanud on blogi nimes figureeriv omadussõna ;)
See on tegelikult päris pikk lugu, miks see sõna seal on. Asi algas tõesti Kristi Jõeste arutelust autentsuse ja koopia teemal, mida ma siinkohal kohe päris kindlasti ei taha uuesti üles tõmmata. Tol korral sai emotsiooni pealt blogi nimi ära muudetud ja üsna pikalt oli minu virtuaalpesa nimi "MB kehvapoolne käsitööblogi" Minu poolest oleks võinud see nii jäädagi, sest juba Raja Teele ütles, et "nimiamet ei riku meest, kui ta ise on tubli ja austusvääriline", aga blogi lugejad tõstsid ühel päeval nagu kokku lepitult mässu ja teatavasti tuleb vähemusel mokk maas hoida ja enamuse survele järele anda. Nii ma siis muutsingi "kehvapoolse" "keskpäraseks". Kusjuures selles epiteedis pole mitte vähimatki poosi või mingit manifestaalsust. Mul ongi täiesti keskpärane blogi.  Üsna keskpäraste tegemiste ja töö kvaliteediga. Jalgratast leiutada pole õnnestunud, mingeid meeletuid "ahh-faktoriga" asju teha ka mitte, aga ma ei mata lootust mitte maha ;) Nii et, blogi nimesse jääb "keskpärane" sisse :P Ole loll ja vaene, aga ole aus, eksole!
Kõik need kallid käsitöised virtuaalsõbrad, kellega ma tahaks päriselus kohtuda- maailm on vahest hämmastavalt väike ja ümmargune. Mine sa tea, kus me trehvame, grillime, tšillime, hängime ja mängime. Usun raudkindlalt, et ma naudikes teiega veedetud iga hetke sajakahekümnega!
Nüüd natuke ka lubatud loosimisest. Kõigepealt sai välja lubatud kolm kingitust, nagu te ehk mäletate. Protsessi käigus sai kolm korrutatud kahega, aga lõpuks juhtus nii, et kolm korda KOLM on ju igal juhul kenam nummer, kui kolm korda KAKS, eksole. Ühesõnaga posti läks kolm korda kolm ümbrikku pisitillukeste kingitusekestega (no see üheksas läheb posti siis, kui neiu Tumevalge mulle oma aadressi teatab). Loosivõitjate nimesid ma siin ei ütle :P Las Eesti Post või see uue nimega
Omni[voori]a teeb teile üllatuse
Et te ei arvaks, et ma niisama udu ajan, mingeid pakke pole posti pannud ja ei kavatsegi seda teha, siis vastupidise tunnismärgiks mõned pildikesed



Loosimisega läks sellel korral ka nii, et ei mingeid süütuid lapsukesi Fortuuna saadikuteks. Ikka tuleb kõik endal teha- voltida nimesilte, ühe käega sedeleid krabada ja teisega püüda kunstkaadreid tabada. Välja kukkus nii nagu kukkus, oodatult, tuleb tunnistada. Ehk siis pildi kvaliteet on oodatult halb, loosimistulemused on mulle vägagi meelepärased ;)

 Et kogu postitus ei oleks ainult mingi kuiv jurajutt, siis panen siia mõned pildid mu viimastest käsitöölistest tegemistest ka.
Veidike kameedega mässamast...,

 

...natuke järjehoidjandust...,

 

...ja minu ülimaks imestuseks ka natuke paberivärki...

 



See paberiasi paneb mind ennast ka väga imestama, kui aus olla. Olen alati igasugusesse paberitöösse suhtunud pehmelt öeldes jahedalt. Noh et on tore, kui on inimesi, kellele see sobib aga mina see kindlasti ei ole. Aga võta näpust!  Väikese korraldatud õpitoa käigus nautisin ma iga sekundit sellest ja valmis sai kaks šokolaadiümbrikku... Ma ei julge enam mitte ühegi asja kohta arvamust avaldada, et "see minu jaoks küll ei ole" :D Aga võib-olla peaks seda kõva häälega rääkima õmblemise kohta? Ehk hakkan siis isegi mina õmblema?
Eelmises postituses kurdetud riistvara vastu maad viskamine on olnud nii edukas, et vanast massinast enam elulooma pole ja tänase jutu tipin juba uuel ratsul. Me alles katsume üksteise kapriisidega harjuda, seega peate ka teie kannatust varuma, et näiteks pildid saaksid pisut suuremaks timmitud ;)
Tänaseks tundub, et saigi kõik. Äärepitsistatud laudlina näete siis, kui a) ma olen talle uuesti kaubandusliku välimuse andnud ja b) leidnud lina presenteerimiseks sobiliku laua. Ja kuuldavasti toimuvad ühe tüdruklapse mõõdistamised, et tädi Ivi saaks talle sinise kleidi kududa ;)
Teate küll- üks kord kuus on liiga vähe ! ;)

Nupuline aastapäev

Ilmselt järjekindlamad blogilugejad mäletavad Naabrinaisele kootud nupulist eraeluboosterit. Kudumise ajal nööris kibe kadedus mu kõri ja oli selge, et ka minu elu vajab turgutamist (eeldusel, et üks kampsikutükk sellise Mission Impossiblega ikka hakkama peaks saama)
Kuna lõnga on varutud eeldusel, et saabub igavene jääaeg, lammaste krooniline kiilasus, kaubandusblokaad ja maailmalõpp, siis materjalipuudus mind ei kimbutanud. Isegi kampsiku värvis polnud mingit kahtlust- valge pidi see nupuline asjatükk saama.
 Kududa oli mõnus, harutama ei pidanud ja kaubandusvõrgust leidsin isegi täiesti sobivad nööbid. Nõustuge- harva tuleb ette hetki, kus kõik muutujad võrrandis laskuvad oma kohtadele vastupanu osutamata ;)
Naabrinaine tegi mõned pildid ka

Ilmselt ei oleks see mina, kui ma ei tahaks teha pilte mingite kõduhoonete taustal. Tegelikult on meil korralikke maju ikka ka. Ausõna.
Selle pildi tegemiseks kamandasin ma Naabrinaise sauna (see kauniskoledate seintega maja on nimelt eelmise sajandi viiekümnendate alguses ehitatud saun) ümber roomama parima ajateenija kombel, sest " Ma tahan pilti, kus ma paistan läbi kõrte! Ja ära unusta pildile saada ka seda koledat seina"

Eks sellisele loosungile ole ka raske vastu vaielda ;)

 Kampsik on kootud Linate Smyrna Platinumist. Lõngakulu on kahtlaselt väike, arvestades 9-kordseid nuppe ja kaugeltki mitte XXS suuruses valmisprodukti. Ega ma kampsi ju kaalunud pole, aga ma arvan, et kahe ja poole tokiga sain ma lõdvalt hakkama. Varras ikka traditsiooniline 2,5. Mõnus oli- nagu ikka. Mulle vist sobib selliseid pitsilisi asjatükke kududa...

Jaanipäev möödus kududes ja lihtsalt tšillides. Ei mingit villastes sokkides ja talvejopes lökke ääres kügelemist.
 Hoopis nii oli ;) Pojengide lõhn oli lihtsalt hullutav...

Ja kui roheline pussak valmis sai, siis oli nii...

Rohelise lõngaga on nii, et ostsin ma selle kaalukaubana kodanik Elmar Lepa sisustuskauplusest. Kindlasti olete te lugenud FBs Käsitööjuttude grupis seda pikka ja kohati karmiks kiskuvat arutelu tehasejääkide müümisest.  Lõnga koostis on mulle tänaseni saladuseks jäänud, sest ka kaupmees on seda infot jagama napisõnaline. Aga vähemalt mingi protsent on seal loomset kiudu (arvatavasti ca pool), sest põletusproov andis naturaalse villa põletamise haisu küll. Sall sai karvane ja soe, kuigi juba kudumise ajal kippus alguse ots ära viltuma. Ikkagi naturell värk ;) Raamile venitamise ajal oli mul ikka nutuvõru ümber suu, aga tegelikult pole pirisemiseks suurt põhjust. Isegi vormi hoiab. Seega võib eksperimendi õnnestunuks lugeda.
salli saab endale Anu, mu armas sõbranna, kes oma eelmise rohelise salli on üsna ära kandnud ;)

Aga et mis aastapäevajuttu ma ajan? Nihuke lugu on juhtunud, et juba kolm aastat olen ma teid oma juttudega tüüdanud, et nagu blogi sünnipäev või midagi sihukest...Seeasjaolu tingib aga lugejatele kingituste jagamist- kolm aastat-kolm kingitust. Loogiline ju, eksole ;)
Pisikese kingituse saamiseks kirjuta palun kommentaaridesse, mis sulle selle blogi juures meeldib ja mis mitte (seda osa ootan ma eriti!), mida muuta võiks ja mida just SINA siit tulevikus leida loodad. Ja see ka, et kuidas sa mind leidsid. Loosiratas läheb käima 30.06 kl 20.00 :)

Ette tänades,
ikka teie grafomaan MB

Kas maailmas on äraviskamiseks piisavalt asju?

Selge vastus on, et on jah.
Koguja ja Varuja minus aga mässab äraviskamise vastu kõvasti- asi on ju valmis tehtud ja kui ta just kõigist külgedest ei narmenda ega lagune siis suure tõenäosusega on temast võimalik midagi teha. Sama loogikat järgides sattusid oma aega ootama minu kätte ka mõned lipsud sekkarist. Nüüd on neid õige tore võtta, kui tekib vastupandamatu tahtmine neist midagi tekitada. Eks mõni on sellest lipsulaarist veel alles ka, seega ju tuleb lipsutuuningut ehk veelgi.
Nii juhtuski, et mõningase nõelatöö ja helmetikkimise tulemusena on mul nüüd kaks uut lips-kaelaehet

See väike helklev rada on moodustatud kuldsetest litritest mis omakorda on kinnitatud pisikese seemnehelmega. Lips ise on kirjasõna uskudes puhas polüester ;)

Selle lipsu elu oli enne minu kätte jõudmist ilmselt väga tormiline. Järeldan seda sellest, et vaeseke oli üsna räsitud olemisega. Aga materjal jälle puhas siid ;). Nii saigi ta mustrit rõhutama mõned helmemotiivid ja voltimisjoont rõhutama samuti.

Kolmas kaeleehe aga sündis kotikaubana ostetud puupärlite lahutamisest tekkinud materjali paelale ajamise tulemusena. Ei midagi erilist, aga soe (puu elusa materjalina on ikka soe) ja mõnus kaelas kanda.

Ps Modell ei saanud isegi jalgu märjaks, kui ta Paljassaare rannas kivile otsustas ronida ;)

Peame järge ehk lugu sellest, kuidas ma eesti käsitööd osta tahtsin ja mis edasi sai

Nüüd järgneb lugu sellest, kuidas puhas vajadus ajab härjad kaevu ja täiesti tavalise kompulsiivkuduja ehetetegemise maailma.
Mulle on alati pööraselt meeldinud klaaskameedega kõrvarõngad. Nad on kohe sellised... no nummikad, noh.  Ühed sellised nummikad jäid mulle silma ka facebookis ringi kolades, või no mis ma nüüd ikka kolasin nii väga. Käsitööjuttudes jäid silma.
Tegin tegijaga kaupa. Kolleeeg oli minemas Gruusiasse ja ma väga tahtsin oma sealsetele sõpradele (tumedatele gruusia mehepoegadele) kaunist eesti käsitööd saata. Tellisin kolm komplekti lipsunõelast ja mansetinööpidest (kolmest komplektist jäi lõpuks kaks ja pool), rukkililledega ja puha ja mulle endale meeleheaks ühed tihasekõrvarõngad.
Ma pean kohe ütlema, et esemete kvaliteedile ja kaunidusele pole mul midagi ette heita, aga no asjaajamine... Anna kannatust! Mul aga on teatavasti kannatusega kitsavõitu...
Nutt ja kiun oli saatmas kogu protsessi. Alates hindadest, mis genereeriti jooksu pealt ja ilmselt mu potensiaalset maksuvõimekust hinnates (mille järgi küll?), lõpetades segadusega tellimuse täitmises ja komplekteerimises. Ja kui ma, vana pahalane, julgesin hakata küsimusi küsima- siis läks asi kurjaks. Tegija süüdistas mind selles, et ma olen tekitanud talle hävingu, kuna saanud kauba kätte liiga madala hinnaga. No ma usun siiralt, et kauplemise juures on tingimisel täitsa koht olemas. Ja mina tingin, eriti, kui tegemist on juba natuke suurema tellimusega, kui üks asi. Tingisingi aga ei peksnud ju ometi tegijat, et ta talle sobimatu hinnaga nõustus... Tipp koogi otsas oli aga tegija idee tellimuse eest (tasutud kõrvakad) veelkord nende eest raha sisse kasseerida. Siis ma läksin pöördesse, tuleb tunnistada...  Jah, ma ei saanud minna kokkulepitud kohtumisele- sellel lihtsal põhjusel, et rebestasin oma hüppeliigese sidemed. Vahest juhtub noh. Aga asjad said ikkagi lõpuks aetud.
Tegija nime ei avalda ma siin ainult ühel põhjusel- ma loodan, et ta õppis sellest jamast midagi.
Aga pole ometi ju halba heata ( ja ka vastupidist olukorda tuleb harva ette). Kogu see jura pani mulle pähe mõtte, et no kui keeruline see värk siis saab olla.  Veidi uurimustööd netis, pisuke kodushopping ja voilaa!

Edasi teen ma endale kõrvakaid ise, prosse ja ripatseid ka, kui tuju tuleb :D Ja võin teilegi teha, kui tahate ;)

siintoodu on suhteliselt juhuslik ja mitte sugugi lõplik valik tehtust.
Selle blogi pisut järjekindlamad lugejad ilmselt teavad mu mitte päris tervet kirge järjehoidjate vastu. Sõltuvus (nagu iga sõltuvus) on suhteliselt raskesti seletatav ja ega ma väga ei ole püüdnud sellele mingit selgitust leida ka. Las ta olla. Ma ju ei kimu narkotsi ja ei tee muud kriminaalset- seega on mu hobi suhteliselt süütu.
Ühesõnaga- lappasin netis ja tuulasin siin-seal ning komistasin kuidagi käsitööna valminud järjekatele.
Oh seda silmanuumanise pidu ja orgiat! No kus ma siis sain enam isegi kõrvale jääda...

Ma südamest loodan, et see väike tüdruk, kes punase sametpaela küljes on, et talle päriselt ka meeldis raamatuid lugeda ja et ta mu raamatu vahel nüüd õnnelik on. See on ju kunagi päriselt elanud inimene, kelle pilt tõenäoliselt netist leituna kamee külge on pandud.
 See tüdrukujärjekas sobib minu arust "Jane Erie"- tüüpi raamatu vahele ;)
Ja üldse oleks nii äge, kui raamatut kinkides pandaks sinna vahele ka kaunis käsitööjärjehoidja... Või mis teie arvate? Kas teie kingiksite sellist käsitööd oma kallile inimesele? Emale? Sõbrannale?

Kahe-sõna-postitus

Olen pigem sooja- kui külma-inimene. Aga see, kui õhk üldse ei liigu ja hingata ei ole midagi- see on isegi minu jaoks pisut liiga hardcore. Seega tuleb täna tüüpiline "kudusin sokid- postitus"
1. Heegeldasin kaltsuribast vaiba. Ilma mingi vajaduse või mõistliku põhjuseta. Lihtsalt, et vaibakaltsu kott tühjaks saada, sest ära panna ma neid kerasid ei viitsinud. Laisk, noh. Vaiba diameeter ca 1,5 m

2. Heegeldasin käterätile pitsi. Lihtsalt niisama, ilma mingi vajaduse või põhjuseta. Lihtsalt selleks, et oleks midagi kudumise vahepeale näppu võtta ja näiteks autoga sõites teha.

3. Kudusin ka, aga sellest näitan hetkel vaid piilukat ;) Ega selle pildi tegemiseks suurt muud põhjust polnudki, kui ilusale lillele kenasti pealepaistev päike. Lõngakeradest on tänaseks päevaks ka asi vormunud, aga see on tulevikumuusika :P

4. Pitskampsik ootab nööpe ja venitust...
Mina ei saa aru, no ei tule kahesõnalist postitust, no ei tule noh...!

Hipipalitu

Jätkame taaskasutuslainel.
Mareti Kaubamaja on üks kuramuse kena koht Kuressaares. No on kohe kena. Üks väheseid kohti, kust ma endale alati midagi leian. Loomulikult kehtib siingi sekkarikammimise kuldreegel: tuleb minna ja olla avatud võimalustele. Ehk siis ideega, et nüüd lähen ja valin endale kuueteistkümne karakullkasuka vahel mulle imehästi sobiva isendi ei tasu läheneda ühelegi taaskasutusasutusele. Lähed kasuka järele aga ole valmis, et lahkud sealt brokaatkleidiga. No või siis vastupidi- tahab kampsunit, saad diivani.
Mina ei läinud tollel veebruaripäeval Maretisse sugugi mitte mantli järele.  Tegelikult ei tahtnud ma tol korral üldse midagi, ma ainult kulgesin kolleegi sabas.
Aga näe-saatus tahtis teisiti. Tema tahtis, et mulle hakkaks näppu ( ja isegi selga!) see kummalise fassongiga palitu. Lühikese varrukaga mantlid on mul alati küsimusi tekitanud. Noh et kas poosemisel ka mingi piir on vms. Et mantli funktsioon on ometi soojendada ja lühikesed varrukad on selles osas ehk kahtlane valik. Aga inimene mõtleb, Jumal (juhus) juhib.
Ma ei saanud nagu suurt arugi, kui olin nimetet lühivarrukalise vidina endale ostnud.
Eks ta oli ikka keskmisest koledam küll... Värv oli kahtlane, kakapruunid kandid veel kahtlasemad, pikkus kummaline. Kole asi oli. Aga kui ma silmad kinni panin, siis oli ses asjatükis justkui mingit ainest.
Kahjuks ei taipa ma kunagi neid "Enne ja pärast"- pilte teha. Ikka ainult see "Pärast" versioon.
Natuke rätsepakääre (pikkusest kadus ca 20 cm), tõhus kuivpuhastus Pesupandas, eriliselt koledad plastmasspöörad vahetatud puust kinnituselementide vastu ja natike nõelaga vehkimist ning tulemus sai justkui sutike parem ;) Ilmselge on see, et selle riidetükiga on lõbus käia. Isegi tänase lumesajuse ilmaga oli päris tore.

Kõik võimalikud (oletatavad) sarnasused ja kokkulangevused muhu tikandiga on juhuslikud ja tahtmatud. Ja kõikide muude teadaolevate tikanditüüpidega samuti. Mina lihtsalt natuke susisin nõelaga.

 Tegin endale linnu ka :D Üks Sinilind elus ikka ära kulub, kas pole. Lind tuli ka kuidagi ise. Ei olnud ja ei olnud asjalik aga nii kui tekkisid sinised ripsmed- nii oli asi paigas.

Ja tore on see, et seda peleriiniosa, kuhu soovi korral mingeid botaanilisi ja zooloogilisi imeelukaid lisada- no seda ikka jätkub. Kui tikkimisesõrme otsa uus nahk kasvab, siis ma ei välista, et mingeid lisandusi tekib aga kindel ma pole ;) Olgem avatud ja kulgegem koos loovusega. Või midaiganes need zen-tegelased sellisel puhul ütlevadki
Täna viisin oma palitu esimest korda õue jalutama, st käisin sellega (kuidagi naljakas on selle kohta SEE öelda ;)) tööl. Minu meesülemus tuli riidenagitoast ja ütles, et kellegi uhke hipimantel ripub seal. :D Nii et ka hipiasjandusest (hipiasjandus on meil  kõik mis seondub käsitööga) kaugemal seisvad kodanikud märkasid mu näputööd. See on ju iseenesest tore, kui kellegi meel mind ja Sinilindu nähes rõõmsamaks muutub.

Kurb Kukeke ja väikekodanlik idüll

Taaskasutus on tore asi. Ikka see ökoloogiline jalajälg ja kõik-ja-puha-jutt. Mulle sekkarid meeldivad, kullaaugu potensiaal on neist enamikus olemas. Loomulikult unustavad müüjad vahel ära, et nad ei müü mitte cabannat ja dolcet peenes butiigis vaid parimal juhul külmas angaaris või mingis keldriurkas. A vat hinnad on nagu neil cabalcedel ja dolbannadel ;) Aga see selleks. Sihukesed poed minu käest raha ei saa. Ma mõtlen raha tootmisel/teenimisel astutud jalajälgedele, sh minu isiklikele ja personaalsetele. Kugi tuleb tunnistada, et mitte kõik sekkar-poodnikud ei taha ratsatraavis rikkaks saada. Ja neid asutusi mina armastan kirgliselt ja palavalt. Raha viin sinna ka, regulaarselt.
Sedapuhku soetasin endale Mareti Kaubamajast täiesti hingematvaid linikuid. No kuidas saab jätta poodi linikukasti igatsusest uue kodu järele kaeblema Kurva Kukekese??? Egas ma mingine sadist pole! Kurb Kukeke sai endale uue kodu, uue äärepitsi ja ka uue töökoha.

Kukekese on ilmselt loonud vene kergetööstuse kunstnikud umbes seistmekümnendatel, trükkides selle ilu kartulikotiriidele mingite jäledalt pudisevate värvidega. Ma mäletan küll, et veel ca kümme aastat tagasi oleks ma tõenäoliselt olnud valmis pigem ohverdama oma väikese sõrme kui et sellist õudust oma kodus sallima. A näe- kõik muutub-kõik areneb. Kukeke tundub täna päris cool ;) Ah jaa- see pildiservas paistev pitspussak on valmiv kampsik. Mulle. Nuppudega ;)

Teine leid linikukastist oli täiesti hunnitu riideresti ots. Kuna hetkel kuulub mu armastus pikkadele ja kitsastele palakatele, millega laudu katta, siis pikalt mõtlemata sai kangatükk laiuti pooleks käristatud ja nüüd on mul mu köögiga ideaalselt sobituv lauakate. Teist pitsitab igavuses vaevelnud töökaaslane ;) Aga linik saab ikkagi minu omaks :P

Heegeldises kasutatud niit on Madam Tricote Daphne 10, pitsil mustrit polegi, tegin nagu tuli.

Ja kolmas on mingil mulle arusaamatul põhjusel sekkarisse sattunud tuliuus ilupildiga käterätik. Pits külge ja suvila köögilauale, mis muud.

Eks see linikutele äärepitside genereerimine mõistlike inimeste jaoks üks väikekodanline tilulilu ole, aga mis siis- hetkel mulle see sobib ;) Ega ma heegeldada ei oska jätkuvalt, ma niisama pusin.

Üks sekkarileid on veel mida teile näidata tahaks, aga selle jaoks oleks vaja, et keegi minust mingi enamvähem mõistlikult tunduva pildi klõpsaks. Jääme lootma, et mõni kolleeg selle raske töö ette võtaks.
Seniks aga- jäägem moodsaks :P
PS Leia pildilt sipelgas.

Plagiaat?

Olen nüüd segaduses. Et kas ma mitte plagiaadiga maha saanud pole. Ja kui olen, siis mida ma plagieerisin...
Kas muhu naiste kampsunit, kus hõlmale on kena riie õmmeldud ja milliseid kehakatteid on näidatud Meite Muhu Mustrites? Või hoopistükkis Külluslikke Etnokudumeid, mis rahvuslikku kampsunimajandust arendab väga kunstilisel moel?
Ühesõnaga- ei mina tea seda mette. Eneseõigustuseks saan vaid öelda, et riidega kaetud kampsunihõlm on mind juba pikalt köitnud. Ja ma pole süüdi, et nii kuramuse aeglane olen, et enne kui asi pildile saab siis saab sügisest talv ja talvest kevad.
Ühesõnaga- katsuge nüüd ignoreerida fakti, et modell ei peaks modellimisega mitte tegelema , oluline on siiski Kampsik. Jätke palun tähelepanuta ka fakt, et modell on surmani väsinud ja ... nojah. On nagu on.
Kampsik iseenesest on masinkootud Raasiku 8/2, uskumatult soe riidetükk. Kudus Maiu Märjamaalt ja ma olen tema tööga väga rahul. Hõlma katva rätiku ostsin Haapsalu mingist sekkarist tegelikult rätikuks. Aga kui ma olin eriliselt koledad narmad ära harutanud ja rätikukese ära pesnud siis selgus kole tõde. Rätikus olid augud... Nii saigi rätikust kampsunihõlm ja las ta olla siis niimoodi. Tung rätikuroose tikandilaadse asjaga sügavustada tekkis veidi hiljem. Nüüd on siis niimoodi.

Kadeda inimese raske elu

Ma ei arva, et ma üleüldiselt kade inimene oleksin. No nii põhimõtteliselt. Aga kadedusemadu ründab mind siis, kui ma kellelegi midagi koon. Siis tekib tavaliselt küsimus, et miks ma küll endale samalaadset asja ei tee. Eriti kui tehtav asi mulle endale ka kenasti väljakukkuv tundub.

Nii juhtus ka nüüd, kui ma meie raamatukoguhoidjale (jah, KOV reform ei ole veel meie raamatukogu reformimiseni jõudnud- küll me juba teame, mida see "reform" inimkeeles tähendab) kirikinnaste juurde mütsi kudusin. Esimene katsetus tuli välja nii kole, et selle kirjeldamiseks puuduvad mul nii sõnad kui ka tahtmine. Kohutavalt kole müts, ausõna. Nii kole,et käsi pole kerkinud isegi harutama... Pilti koletisest arusaadavatel põhjustel pole.

Aga mütsi oli ikkagi ju vaja. Tavaliselt lähen ma raskema vastupanu teed ja arvutan (mina, matemaatiline imbetsill!!!) kogu asja iseseisvalt läbi (tavaliselt vigadega, millest johtub korduv harutamine), valin mustri ja palun kudumise ajal jumalat, et kõik toimiks. Umbes pooltel kordadel juhtub nii nagu eelmises tekstilõigus kirjeldatud. Aga pooltel läheb õnneks ka  :P
Seekord olin ma veel nõrk ja otsustasin teha nagu üldiselt mõistlikud inimesed teevad- otsida õpetuse, valida enamvähem sama jäme lõng ja anda varrastele valu.
Mustri leidsin Käsitöö 2011 kevadnumbrist. Mulle on see Inga Ilukuduja müts alati väga meeldinud, nõnda tundus soov lõpuks lõngaga vormistada täiesti asjalik.

Mustrit muutsin nii palju, et kuue mustrikorra asemel kudusin mina viis ja palmikut pöörasin ka teistpidi. Tundus mulle kuidagi käepärasem sedapidi seda teha.
Lõng palmikuliseks mütsiks ostetud Novita Seitsevenda (ühest tokist sai suisa kaks mütsi!), varras 3,0. Aega kulus ilmselt paar tundi, seega on väga arusaadav, et ühe soojaga viskasin ma valmis teise mütsi veel, sedapuhku endale. Mitte et mul seda mütsi kuigivõrd vaja oleks ;)