Berliini lõngapoodidest

Olen välja visanud veksli kunagi Berliini lõngapoodidest rääkida läbi isikliku kogemuse. Googeldades tuleb välja päris palju analoogseid kuduinimeste blogipostitusi aga ega küll küllale liiga ei tee, ma loodan. Ise tuuritasin mööda Berliini lõngapesapaiku just selliste blogipostide juhatusel.
Minul õnnestus külastada nelja lõngapoodi, mõnedki jäid sel korral külastamata aga midagi peab ju ka nö "seemneks" jääma ;)

Esimene pääsuke oli Idee.(Wilmersdorfi jaam, U-Bahn) Lõngapood on ta ainult väga tinglikult, lisaks väikesele lõngavalikule on seal igasugust manti, mis (eeldatavasti!) peaks scrapbookijal silmad särama võtma. Aga lõnga juurde tagasi tulles- oli väike valik sokilõngu (Opal, Regia, Rico) ja pisitilluke valik ka muud. Kuduja jaoks suht mittemidagiütlev pood. Aga muidu oli mõnus- suur ja avar.

Järgmine külastatud pood kandis nime Nööpauk/ Knopfloch. Pisitilluke poeke Alexa kaubanduskeskuse vastas raudtee silla all. Väike, aga väga tõhus :) Natuke kõike- niite, nööpe, õmbluskaupa, vardaid, lõngu, kangaid- nagu Segasummasuvila, aga ütlemata kena koht. Sinna saab kõige lihtsamalt läbi Alexanderplatzi (vahet pole, kas U- või S-bahn). Inglise keelega hakkama ei saa, aga müüjad on toredad ja asjad saavad aetud.

Lõngagurmee plats on lõnga- ja kohvikoht Handmade Berlin. Gurmeelõngadest pungil väike kohake, lahke perenaine, maitsv kohv ja võimalus kududa, veini limpsida ja sõpradega juttu ajada.
Seal ma murdusin ja lasin endale kerida natuke Eisaku Noro lõnga...See pood meenutab mulle väga meie Wool and Woollenit (meie oma on ilusam, muide)

Ja viimane pood kandis nime La laine, aga mingil põhjusel ei leia ma selle poe kodulehte. Tore pood, suur valik, sh palju "imelõngu"- pühvel, naarits, kaamel jne.

Lõngapoepostitusse sobib ka natuke lõngakulutamise jutte rääkida, eksole. Mõned ajad tagasi ma lubasin, et kulutan ära ühe kilo lõnga, enne, kui uut ostma lähen. No päris nii läinud ei ole, uusi lõngu on mu kastidesse tulnud juurde päris palju, aga ma olen ka suht tubli olnud ja natuke lõnga ära kudunud/heegeldanud.
Nemo sokid -146g, roosidega koopiakindad- 78gr, haisokid- 130gr, tahvlikott-75gr, rohelised küünarkindad- 90gr ja sinised sokid, mida ma näitan mõnel järgmisel korral. Deebet ja kreebet annab kokku - 314 gr.
:D ma olen rahul!
Eespool oli jutte mingitest rohelistest kinnastest ja tahvlikotist. Siin nad on.

Rohelised kindad on mu legendaarsed "Sündinud Tegelis" ;)
 Lõng Rico Superba Chinee" tavaline sokilõng, aga tundub, et kinnastena on ka hea. Vardad soonikuosas 2,5, kinnaste osas 2,0.

Tahvlikott "Üle rahutu vee". Lõngaks vanadest varudest Capri ja triigitav aplikatsioon, konks 2.0. Hea tihe ja tihke sai see tahvlikampsun. Üleni rahutu vee karva ei ole kott ainult ühel põhjusel- kirjut niiti oli vaid üks tokk, sellepärast kummub rahutu vee kohal väga rahulik taevas ;)

"Nagu mingi LOLL!"

 See lause on mulle siin ja seal lastest pajatavades blogipostitustes silma jäänud ja alati kohutavalt naljakas tundunud. Eelmisel reedel sai see sõnaühend minu jaoks täiesti uue sisu.  Et algusest alustada tuleb teatada, et käisin Berliinis töölähetuses ja pean tagasi võtma oma arvamuse, et

1. Berliin on kole linn
2. Berliin on igav ja pime linn
3. ...ja et nõme on ta nagunii.

Mitte midagi sellest ei vasta tõele. Seda muidugi juhul, kui teil on aega seda mitmekihilist linna avada ja avastada. 

Ühesõnaga- minge Berliini ja võtke endale aega kolada muuseumides ja lossides, kirikutes ja parkides. Lõngapoodides nagunii (küll ma teid tunnen ;)) Nendest räägin ma mõnes järgmises postituses. Jah ma ostsin uut lõnga, kokku 350 gr.

Charlottenburgi loss ja lossipark on vaimustavalt kaunis 

Kindlasti leiate te netist kümneid proffide tehtud iluvaateid lossist ja pargist. Mina panin siia mõned minu jaoks huvitavama nurga alt tehtud võtted. 

Kui ma ütlen, et see loss on kaunis, siis ma ei ütle midagi. Minge kindlasti sisse , võtke klapid ja ilmtingimata külastage II korrusel portselaninäitust. Muide, mingi keisri (kelle nimi ja number mulle meelde ei jäänud) hõbepulmade puhul pakuti hanepasteeti, lõhet, sparglisuppi, minged tidilipomme, mille täpne nimetus on meelest läinud ja sufleed. No nii lihtsalt teadmiseks. Kogu menüü oli kirjutatud portselanplaadile. Igatahes kogu see portselan oli I-ME-LI-NE!!!!!

Teine koht, millest ma olen siiras vaimustuses on Berliini Toomkirik, Berliner Dom

Loomulikult ei saa jätta külastamata Berlin Sealife

 Küll lestamehel on ikka hea töö!

Haitited olid igatahes vägagi suhtlemisaldis ja ilmselgelt tahtsid nad mängida.
Youtubes on väga lahe klipp ka, kui viitsimist on, siis võiks vaadata  http://www.youtube.com/watch?v=Q8BebtsjSw0

Et nüüd asi ainult reisijuttudeks kätte ära ei läheks siis näitan natsa näputööd ikka ka. Kalamaailmaga tutvumine mõjutas mind kuduma kalasokke. Kuna tellimus haisokkidele oli juba ammu esitatud aga tegudeni jõudmine võttis aega, siis reisil said haisokid peaaegu lõpetatud. Jäid pisiasjad- uimed, hambad, veretilgad, silmad. Ühesõnaga sihuke peeniku mudru, mis hullusti aega võtab.

Kalasokid on osutunud ootamatult popiks, seega tuli veel üks kalasokitahtja. Aga ma tõesti ei viitsinud kolmandat korda sama asja teha. Seega võtsin endale natuke mõtlemisaega ja ennäe. Mõte tuligi. Et mis oleks kui kooks Nemo sokid hoopis....  No et kuidas Nemost kasvas raske lapsepõlve, piisava  vanemliku hooleta kasvamise ja kehalise eripära koosmõjus väike psühhopaat, kes ujujaid jalast närimas käib. Oma osa on seal kahjuks ka Nemo sõbral Pätt Pärtelil.
Nemo kuju sobib ju psühhopaadiks nagu valatult. Eks enamiku massimõrvarite kohta ütlevad neid lapsepõlves tundnud kodanikud, et tegemist oli Päikeselise Lapsega ja et "ta oli alati niiiii viisakaks ja aitas tädisid üle tänava". Aga vaata- psühhopaadiks ja koletiseks kasvas

 Kas natuke kalasuppi ka läheks?

 Kaldale uhutud

See aga on spikker, mille järgi ma Nemo ja PättPärteli kudusin

Et Nemo sokid on popiks osutunud, siis panen paari sõnaga kirja, kuidas ma Nemo lõugu kudusin. Kudusin lõngast, mis originaalis on 420m/100 gr. Võtsin kahekordselt, st 210 m/100 gr. Lõin ringselt, etnograafilisel kombel/venivalt üles 25 silma vardale. Kudusin 7 rida kõrgusesse ainult parempidi, et kerima hakkaks. Sellest rullist moodustuvad huuled.
Edasi tuleb kududa lühendatud ridadena. I varras tuleb kududa lõpuni, II varda otsast kudusin mina 3 silma, võtsin 2 silma kokku, kudusin veel ühe silma ja pöörasin töö ringi, nüüd tuleb kududa I varda algusest3 silma, võtta 2 kokku ja kududa veel üks silm, töö keerata ringi, kududa ringikeeramise kohani, võtta 2 silma kokku nii, et üks kokkuvõetav oleks enne keeramist ja teine peale keeramist. Issand, see kõlab nagu hiina keel, aga lugege palun ka Tööpingi õpetust, kuidas Hiiu kanda kududa Kogu see lõuakudumine  on täpselt sama  põhimõttega. Ühesõnaga, muudkui koote ja keerate ja võtate kokku, kuni teil on kahel vardal sobiv silmade arv, et sokki edasi kududa (mul 16 silma vardal). Nüüd tuleb sama asja korrata III ja IV vardal, lõnga vahepeal katkestada ei ole vaja. Kui see keeramise ja kokkuvõtmise jura on läbi, siis koote edasi jumala tavaliselt, nagu sokki ikka kootakse. Uimed teete pärast umbestäpselt ;) Ma usun, et kui te seda loete, siis ei saa mõmmigi aru, aga kui te nüüd veeretama/kuduma hakkate, siis saab kõik selgeks.
Pisike ettekujutus ka sellest, kuidas Nemo ujujat jalast näksib

Valmis on saanud ka minu peaaegu koopiakindad. Koopiast on asi siiski kaugel, pigem võiks kasutada väljendit "vanast mõjutusi saanud"

 Siin on uus ja vana kõrvuti. Ega sarnasust on vähevõitu, kui aus olla...

Kindad olid tegelikult ammugi valmis, pildidki tehtud. Aga mingitel müstilistel asjaoludel kadusid osad pildid mu fotokast ära. Sokipildid, vaibapildid, kindapildid ja esimene käik Charlottenburgi lossi ka muidugi. Ju seda oli siis tarvis, et paremaid pilte ja muljeid koguda.

Ühed lõngakulutamise raames kootud tavalised triibusokid on ka valmis saanud. Polegi neist nagu midagi erilist kirjutada- tavalised kummarisokid.

Aga et siis miks nagu loll või nii.

Ühesõnaga ma olin kindlas teadmises, et minu komandeering lõpeb reedel, 11.10. Jätsin tähelepanuta fakti, et lennupiletil oli kirjas 12.10. Uskumatu tropp, eksole.

 Kirjutasin ennast hotellist välja, klaapasin oma kohvriga lennujaama. Läbisin edukalt chek-in-i, andsin oma kohvri ära, läbisin (koos varrastega, muide!) turvakontrolli ja istusin mitu tundi, tähtis nägu peas, lennuootesaalis. Kohvitasin, kudusin, lugesin ja ootasin, millal lennuk ette aetakse. Aetigi. Mina ikka istun nagu mingi miki ja ootan. Sabast saadi mul kinni enamvähem lennuki trapil, et ootoot, madam, aga teie lend on homme :D Uskumatu, kuidas ma KÕIKIDEST väravatest täiesti ilma ühegi probleemita läbi kõndisin. Lennujaama töötajate etteheide, et "aga teie kohver on ju juba lennukis" tundus lausa koomiline :D Nagu ma ta ise sinna laadinud oleks! Pakkusin siis, et las ma lähen ka lennukisse, aga tutkit, see mõte neile ei sobinud. Ühesõnaga, võtsin oma äratrööbartud roosa kohvri näppu ja kolistasin linna tagasi. Loomulikult oli selleks ajaks, kui ma hotelli tagasi jõudsin mu vana tuba juba järgmisele antud. Hotelli manager oli aga nii armas, et leidis mulle uue hotelli, viis mu sinna kohale ja tegi veel märkimisväärset alet ka (ta töötab vist mõlemas hotellis)

Hotell oli kaunis, frauenhotell. Mulle on alati soospetsiifilised asjad kahtlased tundunud, aga seekord oli küll kõik ok. Katuseterassil, pleed ümber, pimedas kiriku kellamängu kuulata, capuccinot limpsida ja tuledes linna vaadata oli hingemattev kogemus, ausõna.

Ja nagu ütles elutargalt sõber Kersti "Kui sul on lõnga ja vardad, siis võib igal pool olla" 

Jumala tõsi, selle igal pool olemise ja ootamise tulemusena on sündimas küünarkindad, millele ma panen nimeks "Istudes Tegelis" Pole vist vaja ära märkida, et ka järgmisel päeval läksin ma varrastega turvakontrollist läbi. Mulle tundub, et 15 cm bambusvardad neid väga ei huvita...aga hing väriseb alati, sellepärast ma lemmikvardaid ikka lendama ei vii, vähemalt salongis küll mitte.

Mu järjehoidjate varu sai Saksamaal kõvasti täiendust. Saksamaa on ilmselgelt järjehoidjate kuningriik. Neid müüakse igal pool, üks ilusam kui teine. Harivad veel peale selle. No ma polnud kuulnudki kunstnikust nimega Heinrich Zille ja Preisimaa oma keisrite ja Königinitega on mulle ka alati üks segane paik tundunud. Igatahes järjehoidjad ärgitavad uurima ja otsima.

Kui nüüd mõni armas lugeja on postituse lõppu ka jõudnud ja ära kannatanud selle pika loba ja palju pilte, siis luban, et uued asjad on tegemisel ja uued jutud tulemas. Kohtumiseni, armsad!

Reisimehe sokitegu

Reisidel on hea sokke kududa. St siis on hea, kui sa teed südame julgeks ja viid vardad lennukisse (kui sul muidugi äraantavat pagasit pole). Mina peale pikka väristamist tegin selle tüki ära (lennukis küll ei kudunud) ja kokkuvõte on üks nelja-viiepäevane reis ja sokid valmis nagu niuhti.
Võiks ju küsida, et kuna ma olen pea kogu sügise sokke vuhkinud teha, et kas nagu küll ei saa. Ei saa, mul on sokikastil auk sees-kulub tühjaks kiiremini, kui ma seda täita jõuan. Aga mulle meeldib sokke kinkida ja mu sõpradele meeldib neid kingiks saada.
Sedapuhku oli tegemist puhtalt isikliku lõbu ja turismiga. Kallis sõber elab ja toimetab Saksamaal ja vahetult enne puhkusele tulekut tabas teda koduigatsus. No mis muud, kui kohale minna. Kasud vastastikused.
Ilus linn on see Hanau. Õigem oleks vist öelda, et oli, kuna II MS ajal pommitasid inglased selle linna praktiliselt maatasa. Imede ime, et Philipsruhe loss terveks ja alles jäi

Varuge kannatust, sest selles postituses on palju pilte

Nüüd oleme saanud lossile enamvähem 360 kraadi peale.
Hanau on trillermuinasjutumeistrite vendade Grimmide sünnilinn. Kui Anderseni muinasjuttudest õhkub  ehedat spliini ja deprekat, siis Grimmid on põnevusemeistrid. Lahe. Mulle meeldivad nende lood. Linnarahvale ilmselt ka. Selline on Hanau linna märklause (no nagu meie need heade mõtete linnad jne) Stiilne, mu meelest.

 Ja selline mälestusmärk kõrgub linna Markplatzil. Naljakas poos on sellel seisval Grimmi-vennal, natuke nagu ähvardav või süüdistav. Uskuge, päriselus oli see taju veel selgem, pildile mul ei õnnestunud seda tunnet püüda. Mind segasid linnajooksuks harjutavad Jaapani sportlased, kes vastavasisuliste karjete saatel harjutasid  kuus tundi enne jooksu algust karatelööke (paduvihmas, muide)

Kõik liiklejad, kes te olete kurjad erinevate rahvajooksude tõttu linnas olevate ummikute pärast, siis teadke, et Hanau linnajooksu pärast seisati TERVE liiklus linnas kaheks tunniks. Lihtsalt. Tähelepanuta jäeti aga fakt, et 25 km eemal on Frankfurdi rahvusvaheline lennujaam... Ma ei taha teadagi, kui palju inimesi lennukist maha jäi. Linnaliini buss tegi rahulikult ca 30-40 km ringi ja sõitis sinna, kuhu rahvas tahtis (aga mitte sinna, kuhu vaja oli sõita ;) Saksa ordnung.
Et aga jutt muidujuraks päris ära ei läheks, siis natuke sokke ka (muud ma ju hetkel ei koo)
Sõber Anu sai endale varbaid soojendama sokid, mis olid valmis, aga pildistamata. Seega pidin ma Anu sokid laenuks võtma ja pilte tegema lippama

Vahest jooksevad ka magavale lõvile sokid otse suhu

Puhkuste ei saa aga ainult ringikolamise peale ära raisata, seega vabadel hetkedel nokkisin natukese haaval kududa. Suur enamik sai aga tehtud Frankfurdi pearaudteejaams edasiliikumist oodates (ühiskondlik transport, kudumine ja garanteeritud tähelepanu a la Vormsi praam toimis ka seal ;))
Nii et selle reisi suur saak- mulle sokid, Üllele kudukaardid. Ja, ka kaameliga on kudukaart! Kaamelivillast tehakse ka lõnga :P

Tegelikult on mööda raamatupoode ajada ja kudukaarte otsida vähemalt sama lõbus, kui lõngapoes hullata.
Tunnistan, nagu ausale ja mitteanonüümsele lõngahoolikule kohane, et seekord oli tagasilangus. Ostsin sokilõnga [punastan!!!!!], 8 (!!!!!!) tokki [punastan veel sügavamalt], ainuke kergendav asjaolu on see, et ma annan kaks neist Kerstile ära. Aga ilus lõng on, palju peal- 420 m, Eestis seda lõnga ei ole (või ei ole mina näinud), hea hind oli ka. Ühesõnaga- mina olen rahul.
Lõngabilansiga on asjad nadid. Eelmises postituses oli see - 585 gr. Sinise lõnga ostsin juurde ja kudusin ära, seega tulemus 0, kirjut kulus ca 85 gr, seega tulemus- 670. Juurde ostsin endale kuus tokki, seega ´pluss 600. Bilanss - 70. No isegi hästi, et plussi ei läinud...

Selgunud on vist sihuke lugu, et ma nagu natuke kogun (peale lõnga muidugi) vist ka järjehoidjaid. Ma ei jõvva rohkem nende invasioonile vastu seista. Nad tulevad peaaegu ise mu juurde ja las siis tulevad. Kui teie käite kuskil ja teile tahetakse jagada järjehoidjaid, siis tooge need mulle, mina annan neile kena kodu. Lasen raamatute vahele tööle ja puha.
See on ainult osa neist, mis täna pilti tehes näppu puutus. Muide, neid vasakult teisi on mul kaks tükki üle, vahetame, kui keegi huvi tunneks.

Mustad roosimustriga labakud on ka lõpusirgel, teha on ainult pöidlad ja ühe kinda kokkuvõtmine. Oi selle musta lõnga kudumine on nöök...
Aga see kord siis jälle sedamoodi. Sajas postitus tehtud nagu naksti. Natuke hüplev ja kaootiline see postitus on, aga andke andeks- magamata öö teeb oma töö. Muljeid tahaks aga jagada värskelt.

Ah jaa, suhkruhuvilised võivad mulle ka märku anda ;)

Pisiasjad ja kultuurikiht

Olen jätkuvalt pisiasjade nikerdamise lainel.
Triibusokkides ei ole tõepoolest mitte midagi erilist ja kohati on lausa naljakas neid ilmarahvale näidata. Aga midagi tuleb ka siis teha, kui vapustavad ideed on natukeseks ära läinud.

Alize Mississipi (akrüül ja vill enamvähem pooleks) MMMMMõnus lõng, vetruv ja "mahe" Sokid sai isa endale.

Fortissima Mexico (tüüpiline sokilõng). Ma pidin ikka täitsa segi olema, kui selle lõnga koju tarisin... No ei ole normaalne maksta sokilõnga eest 12 EURi. Lõng on muidugi väidetavalt imeline- ei kulu, ei näksi, ei topita, saab pesta pesumasinas jne jne Aga no see hind! Tegelikult näevad need sokid täitsa normaalsed välja, ma ei tea miks ma neid sellise lolli nurga alt pildistasin...
Ja triibulõngast sokke kududes tekkis mul assotsiatsioon üllatusmunaga. Sa lähed poodi, näed uut sorti üllatusmuna (tokki), kujutad eredalt ette, mis imeasi sealt seest välja võiks tulla. Unistad ja loodad. Lähed koju, kisud fooliumi ümbert ja asud plastmassmuna muukima. Ja siis läheb nagu läheb- võib saada ihaldatud imevidina (sulle meeldiva mustri ja värvilahendusega sokid) või läheb nagu tavaliselt- saad kummalise vidina, mille peale isegi pettuda ei jaksa. Mitte et ma väga pettunud oleks või midagi, aga... Tokk (üllatusmuna) oli kuidagi paljulubavam.
Lõngabilanss -185 (kokku -585. Oi, ma olen tubli!)

Aga nüüd pööningule! Meie kodus on PÖÖNING, st pole ta päris pööning ega midagi, ta on rohkem sihuke sodituba, kus on ema kangasteljed üleval (isegi lõim on peal, veidikese korrastamise peale peaks kududa saama!), ohtralt igasugu jumala mõttetut jama ja kottide kaupa väga huvitavat riidekraami... Ema kudus kunagi tublisti kaltsuvaipu ja sellest ajast on järgi palju kudumiseks vajalikku. Minu suht esimesed mälestused kangakudumisest seostuvad ema kõrval kangapingil istumisega ja mingi hiirepere luuletuse õppimisega. Vahest jäi tagumik pingi tappide vahele ka ja siis ma karjusin :D
Pööning oli hullusti segamini ja ma võtsin pikalt hoogu, et see korda teha. Lapsepõlves sain ma tavaliselt hiljemalt pööningukoristusepäeva õhtuks vitsa ka (ärateenitult, tuleb tunnistada) :D Aga täiskasvanueal on omad eelised.
Ühesõnaga läksin pööningut koristama ja võtsin endale aega kaltsukottides surfata.  Ja arvake mida ma leidsin?!

Need on "ruudukardinad" nagu mu ema neid nimetas. Ilmselt olen ma rääkinud, et mu vanemad kohtusid ja abiellusid Siberis, kus nad oma kulaklikku meelt parandasid.
Need kardinad joonistas emale üks kohalik tüdruk (kellele ema hullusti meeldis) kingituseks. Joonistas tušiga tavalise sulepea ja sulega tavalisele voodilina riidele 1950 aastal. Kujutage ette! Hoolimata kõigest tahtsid inimesed enda ümber ilu luua ja seda hinnati. Miks muidu jõusid need kardinad Eestisse. Ma isegi ähmaselt mäletan, et needsamad kardinad olid pööningul akna ees.
Need on 63 aastat vanad käsitöökardinad. Ja ma leidsin nad kaltsukotist. Nüüd ma ei teagi, kus oleks nende õige koht. Kasutamiseks on nad liiga haprad ja õrnad, aeg ei ole olnud just liiga säästev. Ehk on teil häid ideid?

 Ilus, onju!?
Ema kleite oli seal ka, kah nii umbes 50 aastat vanad...
Kuna pööning oli tuubil täis kangakudumiseks vajalikku , siis proovisin teha ühe proovilapi. No et kas on võimalik kaltsu heegeldada ja kuidas see käele tundub ja kuidas näeb välja tulemus. Käele (randmetele, kui täpne olla) tundus see kole...

Proovilapist sai ema-isa koju trepimademele vaibake. Mul on alati õigel ajal peatumisega probleeme olnud... ;) Aga tõenäoliselt olen ma ka tulevikus tubli ja heegeldan näiteks suvila kööki 1,5 m läbimõõduga vaiba. Kunagi. Siis kui ma tubli olen.

PS. Aru ma ei saa, kuidas tehakse imekauneid pilte nöörile riputatud esemetest???? Riputatakse alumise serva külge tellis???

Seletuskiri. Kuidas ma kindaid kuduma hakkasin

Olen selle teema üle mõtteid mõlgutanud juba üsna pikalt. No et kuidas toimub personaalne areng üht või teist tegevust harrastades.
Kuulusin nende hulka, kes kirikinda loogikat ei mõistnud. No ei saanud aru. Kandsin ikka, lapsena, kui keegi tegi. Üldiselt olid mul masinaga kootud kahekordsed kindad ja ma olin kadedusest suremas, kui teistel olid kirjud, käsitsi kootud... Aga meil kodus ei kootud ja nii oli. Kinnas oli tarbeese.
Koolis käsitöötunnis me muidugi pidime kindaid kuduma. Mulle meeldis see muster. Arvake, kas ma sellega hakkama ka sain?  Ma ei jõua siiamaani ära imestada, et õpetaja sellel hullusele vahele ei hakanud.... Esimesed kindad peaksid olema ju maailma lihtsaima ja kergemini jälgitava mustriga. Aga ju siis oligi ükskõik, mida me seal tunnis teeme. Sain oma kahe kätte ja teadmise, et eduelamust selle tegevusega ei kaasne. Küll aga vaatasin ma Konsini kinda ja sukaraamatut ja Nõukogude Naise mustrilehed said ka igapäevaselt vatti. Vot sihuke sügava kindahuviga laps olin.
Mööda läks üsna palju aastaid ja mul tekkis tahtmine kududa... sõrmikuid. Mingis Käsitöö Albumi numbris selgitas Tiina Meeri  ka idioodile arusaadavas keeles, kuidas see tegevus käib. Sõrmikuid ma kudusin aastaid vahelduva eduga- mulle sobivas värvigammas, mulle sobilike ornamenditriipudega, erilistest töövõtetest ööd ega mütsi teadmata. Ainuke häda oli neil, et sõrmed kippusid lüheldasteks jääma. Kannatamatus sõrmede lõpetamisel, mis muud ;) Sellest perioodist on mul isegi üks (teine on Kadunud Asjade Maal) sõrmik alles. Hoiangi teda, kui arengu märki ja ega talle eriti midagi ette heita pole.
Esimene kirikinnas sündis Narva-Jõesuu Lastekodu toetamise vajadusest. Uhasin muudkui sokke kududa aga vaja oli ju ka kindaid...
Minu esimesed kirikindalaadsed asjad  Kas ma neid täna , neli aastat hiljem, vaadates häbenen? Jah, on piinlik küll. Aga kui neid ei oleks, poleks ka järgnevaid tulnud. Ja poleks tulnud teadmist, et tegelikult on KÕIK võimalik.
Pöörang toimus minu jaoks siis, kui olin ostnud ja läbi lugenud Kihnu Roosi Kindakirjad. See  oli nagu valgustumine, ausõna. Kirikinda loogika oli minu jaoks tabatud ja see tunne oli imeline. Valgustumisele järgnesid kihnumustrilised kindad, esimesed olid näiteks need. Kas ma häbenen neid täna? Mitte väga.
Kihnu Roosi kindaraamat viis mu uuesti NN kindamustriteni. Need kindad kinnitasid mulle praktikas, et NN mustreid on võimalik kududa ja loogika TOIMIBKI päriselt. Edasi tuli juba blogi ja lugematult käpikuid ja mis pattu salata, ka minu enda tehtud mustrid ja just nende järgi kootud kindad. Kas ma häbenen seda tegevust? Oh ei!!!!
Kas ma näen arengut? Jah, ma näen ja loodan, et see kestab ja kestab ja mu tööd lähevad paremaks, läbitunnetatumakski. Aga selleks on vaja aega. Kiiresti sünnivad ainult kassid ;) Ajas lähevad mustrid keerulisemaks, vardad ja lõng peenemaks, kude tihedamaks, värvid saavad taha tähenduse ja sümbolid mõtte. Vaid ajas. Ja praktikas.

PS.
Moodne on anda raamatusoovitusi. Teen seda minagi. Need raamatud on mind mõjutanud, aidanud või olnud lihtsalt üldharivad. Raamatud on suvalises järjekorras, ärge püüdke sealt ostida alltekste ;)
1. Silmkoeesemed. K.Konsin
2. Mulgi kirikindad ja kirisukad. L.Saks seda raamatut soovitan krabada, kui kuskil saada on. Igat senti väärt, ausõna
3. Kihnu Roosi kindakirjad Kindaloogika piibel
4. Elumõnu Nimi ütleb kõik
5. Meite Muhu mustrid No kuidas selleta saaks
6. Eesti labakindad ilma laande laiali Mõned töövõtted õppisin just sealt
7. Kirjatud teekond Inspiratsiooni ammutamiseks ja silma nuumamiseks suurepärane
8. Hindamatu sületäis NN mustrilehti. Minu lemmikud
9. Teadatuntud Läti Kindapiibel

Ega ma ju kuigi originaalne oma nimekirjaga ei olnud, aga ehk on kellelegi sest abi.

Kududa või mitte kududa...

...selles on küsimus. Seni lahendamata.
Näitan lõpetatud töid.
Triibulõngast sokke tegin, sest midagi kududa nagu tahaks aga tarka mõtet polnud. Eelimse aasta jõuludel juhtunud olukord, et rahvas nõudis sokke, aga mida polnud, seda polnud andis sellele tegevusele justkui mõttegi. Ühesõnaga valmis kaks paari triibikuid. Lõngabilanss -200 gr Oluline fakt on see, et lillade sokkide sisse sai kootud viimane tokilõpp seda värvipimeda lõngakunstniku loodud (vt sokkide ninaosa) Alize superwash sokilõnga. Sellega (värviga, muid toone on mul veel :P) on nüüd asi ühelpool. Varras 2,5 bambus, vardal 17 silma. Naistekad

Roheline paar, Novita Luontupolkku Koivu, "Kohtume kuusiku taga kaasikus" on täpselt samade parameetritega meestekad. Värv on sellel lõngal imeilus, palju palju ilusam, kui pimedas tehtud pilt seda aimata laseb
 Ja naised, kui teil on plaanis ühiskondlikus transpordis mehi lantida, siis võtke kätte poolik sokk. Koos varrastega, muidugi. Eriti lahe oleks, kui te suudaksite ka kududa. :D Minuga juhtus Vormsi praamil just sihuke lugu. Kujutate ette- pühapäeva pärastlõunane Vormsilt mandrile suunduv laevuke, mis on tuubil täis lugupeetud (napsuseid) turiste. Kõik on suhteliselt ülevas meeleolus. Mina istun oma kudumisega välitekil, naudin meretuult ja lasen varrastel käia. Kudusin neid kasesokke. Kaks nokastanud meeskodanikku istuvad ja vaatavad hardunult mu tegemist. Vahepeal õhkavad ka üksteisele, et sa vaata aga, kuidas sõrmed käivad :D Olin vait ja jälgisin olukorda :D Siis, kui üks teatas teisele, et aga sa vaata, kui ilus kand on ka veel sellel sokil, siis ma ei suutnud enam naeru pidada. Lõng oli ilus, sokk oli ilus, kand oli ilus,isegi kuduja oli ilus.... NIIII palju ilu, et mehepojad ei saanud maabumiseni sotti ilu ebaühtlasest jaotumisest planeedil.

Teine tegu on looga tegu. Umbes poolteist kuud tagasi tuli siia ilma täitsa uus inimene, kellele tema vanemad Marta nimeks panid.  No kuidas ma sain peaaegu nimekaimule mitte titetekki teha??? Kuidas??? Seda enam, et tekikudumise isu oli mind vahelduva intensiivsusega piinanud suhteliselt pikalt.
Lõng Alize Superlana Klassik Pastel Batik Disain (25 villa/75 akrüüli),varras 2,75. Kulus kolm tokki.  Jaaa, ma tean, et see oleks pidanud olema peenikesest peenikesem meriino, aga nii läks. Ja ma olen rahul ka.
 Mõõdud tulid muidugi pisut suured- 100 X 70cm. Hea ikka, et seda lõnga ainult kolm tokki oli, muidu oleks teki saanud Marta vanemad, mitte noor daam ise. Mind on mingi hiidpalakate needus tabanud, kõik pinnalaotuslikud asjad kipuvad suured saama.
 Lõngabilanss -300 ja + 100 (kolmas tokk oli ajutiselt kadunud, uue ostmiseni, loomulikult!) Muster sulepits Pitsilistest koekirjadest. Täielik mõnu oli kududa- meelde peab jääma ju ainult üks rida mustrit. Jäi ka ;)
Miks selline värvivalik? Ma kohe ei talu tittedel neid keemiatoone. Halloo Kass ajab mu nagunii sügelema ja kupla. Minu arust on see värvivalik kuidagi... peen või nii, suursugune (?)
Tööprotsessis...

... ja ootamas Martat

... ning teki all pikutav õige rahuloleva moega uus omanik Marta

Miks ma kogu aeg lõngabilansist räägin? Sokike, va kurjam, andis piduliku lubaduse, et ta ei osta enne ühtegi grammi lõnga, kui 3 kg on kodust läinud. Mõte tundus jumekas ja mina lubasin, et ma kasutan ära ühe kilo. Ma olen ju üldiselt realist...
selle postituse bilanss on tubli -400 gr, pai ja põsemusi mulle!

Kauaoodatud

Seda raamatut sai ikka väga pikalt oodatud. Kõigepealt lihtsalt kui ühte toredat kindaraamatut ja siis juba raamatut, kus minu kootud käpikud ka sees on. Väärt raamat on- nii palju ideid ja mõtteid andev , ka katsetama julgustav.
Kui Helena FBs maha hõikas, et ta otsib oma ilmuvasse raamatusse kindakudujaid, siis tundud ilmvõimatu sellest kõrvale jääda. Ise ka ei tea miks, aga ma olin kindel, et tahan kududa just käpikuid. Klassikalisi, ilma pöidlakiiluta käpikuid. Helenale sobis, enamgi veel, ta oli valmis minu käekirja jaoks oma mustrit kohandamagi.
Ega ma ju teabmis hea instruktsiooni järgi kuduja ei ole- ikka läheb mõte hulkuma ja tahaks töö käigus midagi muuta. Aga seekord ma püüdsin olla nii kavanditruu, kui vähegi võimalik.
Alustada oli kuidagi hirmus. Miljon küsimust ja probleemi, mis nö "oma" kindaid kududes kunagi ei teki. Õnneks oli Helena läbi FB vastamas ja toetamas, seega sai ebakindlus ületatud.

Algus oli selline. Oli  ju ometi vaja autori heakskiitu enne edasikudumist. Selle pildi eel sai kindapära ka korduvalt harutatud- kord oli varras vale, siis vaevlesin ma rohelise valikul (ja ega ma temaga päris rahul ei ole siiani). Nägin siis ja näen siiamaani seal rohelise asemel pigem tumesinist, aga see on ometi minu isiklik probleem ;)

 Kududa oli tegelikult puhas mõnu, hoolimata sellest, et mul teadaolevalt ei ole mingeid geneetilisi ega ka ajaloolisi sidemeid Setumaaga. Meditatiivne muster, värvitoone murdev/muutev veripunane mustrilõng- puhas nauding. Tulemusega olen ma ise rahul, nii kohutavalt isekalt kui see ka ei kõlaks.

Kui ma nüüd natuke tohiks kriitikat teha, siis ma olen veidi pettunud raamatu väljaandjates- Helena suur ja imetlusväärne töö vääriks kaunimat raami.
Veidi rohkem oleks tulnud vaeva näha kujundamisega. Ja fotograaf... Suvehari annab miljoneid võimalusi imelisi pilte saada- looduses, PÄRIS looduses, mitte piirduda vaid stuudiosse üles veetud pesunööri ja peotäie pesulõksudega. Ma saan(ks) aru küll, et pesunöörile riputataud kinnas on fotol hästi vaadeldav aga ikkagi...Kuigi see on juba hoopis teine teema. Ma täitsa usun, et on inimesi, kellele need pildid tunduvad imeilusad. Ja kindad neil ongi väga kaunid (aplaus kindakudujatele!)
Veelkord- Helena on maha saanud imetlusväärse teoga ja ma tänan  teda väga, et sain võimaluse osaleda.
Näitan  teile oma fotolavastusi autentse vitskorvi ja kevade värskelt tärganud muruga.
Mul oli küll imelisi plaane, milliseid kindapilte ma teen , kui raamat on ilmunud, aga võta näpust- kindad on veel kirjastuses, seega jäävad pildid, kus on kindad koos raamatuga praegu tegemata.

Ja lõpetuseks ka veidi tehnilisi andmeid- vardad 1,25. Lõng Raasiku 8/2
 Nüüd kõik kuduma, kolmekümnekraadisest palavusest hoolimata- Helena mustrid tahavad kinnasteks saada!